Ideaalse ranna otsinguil. Siguijori saar

Jätkusid Ideaalse Ranna otsingud.

Kas oleme Penuga ärahellitatud turistid, kes usus, et järgmisel saarel on vesi sinisem ja liiv valgem, aina kotti pakivad ja rahutult edasi müttavad. Või ei ole Filipiinide rannad reaalsuses nii imelised, kui pildilt paistab.

Palglao saare Alona beach hakkas suurilma daamidele lühikeseks ning kitsaks jääma ning järgmiseks uurimise objektiks sai Siquijori saar.

Alona beachilt hääletasime kohalikku kutsikat, väikest akendeta bussi. Bussis on pingid. Tagumise ukseava (ust muidugi ei ole) juures istub sisseviskaja, kes kõva häälega ja väsimatult ja vahet pidamata karjudes, häälepaelu treenib. Ülbemad sellid hüppvad koguni valgusfoori juures bussist maha ja teevad aktiivsemat müügitööd, mis kohati on väga tüütu. Neid ei sega ka fakt, et sa näiteks bussi trajektoorist sootuks teises suunas astud.

Bussiga, mis iga käe viibutamise peale peatub, saime Tagbilarani. Natuke ennem busside lõpppeatust hankisime tricycle ning jõudsimegi sadamasse. 

Saarele saabumise ööl maksime takso eest 470 pesot, ära minnes sama kilometraasi eest umbes 50 p nägu. Märgatav hinnavahe, lisaks on kohalik buss elamus omaette!

                                          Penu unistab bussijuhi ametist ;)

Laev sõidab Boholist, Tagbilaranist Siquijorile 4-5 tundi, tormiga kauem. 820 p pilet.

Siguijori saarel panime 4 ööks kotid maha Coral Cay resortis. Väikse, hooletult koristatud ja sooja veeta toa eest küsiti 950 p öö.

Resort ise oli aga täitsa nunnu, territoorium korras ja iluaiandusega oli vaeva nähtud (kuivõrd sellises kliimas üldse vaeva nägema peab;) 

                                        Vaade hommikusöögi lauast

              Sellel hommikul aga juhtus nii, et hommikusöögiks olid krõpsud ja kohalik rum colaga

Hommikul seadsime end kohe rannatoolidel sisse. Küttis! Kõvasti!
Ujuma minnes selgus aga,  et kõik ei ole kuld mis hiilgab.

Resort asub täiesti mere ääres- tõsi. Liiv on valge nagu pildi peal- ka tõsi. Kõik on just nii ilus nagu kodulehel. Aga ujuda vot ei saa! Sest vesi on jube madal, põhi mudane ja vajud sisse.

Reistõde nr 1- ära usalda pildimaterjali! Uuri reisibogidest, suhtle inimestega ja kuula nende reisijutte, vaata ja katsu ise, ennem kui otsustad pikemaks ajaks majutuse võtta.

                                       Postkaardikas meie rannast

Õnneks oli väiksel resortil bassein ja enamus meie ajast kulus seal. Varba sai mugavalt värskendavasse vette pista, mis ei olnud kuum supp nagu merevesi ja pea sai mugavalt viludasse lükata.
Hotelli raamatukogu kirjandust revideerides möödus aeg mõnusalt ja ja prouad olid rahul.

Kui päikeses grillimisest aega üle jäi või päike ära vajuma hakkas, uudistasime ka saart.

                                         Kohalik surnuaed. Maetakse betooni, mis   mõnikord 
                                        vanniplaatidega või pühakute piltidega kaunistatakse

Kogu saar on põhimõtteliselt üks küla. Midagi erilist peale karaoke seal ei toimu. Ja karaoke kõlab üle kogu küla!

Filipiinidel võib igaüks olla staar. Tundub, et ka kõige halvemini viisi pidavaid kriiskajaid ei hoita tagasi ja neile elatakse sõbramehelikult kaasa.

Naabritega arvestamata on karaokemasinad täisvõimsuses töös öösel ja päeval. Ja halavatest armastuslauludest ei pääse kellegi kõrvad.  See on naljakas ja kohati päris hirmus! 

Coray Cay naabruses on JJ"s Guesthouse. Viimasel õhtul, peale pikki otsinguid leidsime ka nende hubase mereäärse restorani (seda kohta soovitati meile aga kuna kusagil ei viidanud ükski silt söögikoha olemasolule, astusime sellest lihtsalt mööda)
Rikkalikus menüüs oli mitut sorti värsket kala mis maitses hea!
Atmosfääri muutsid eriti mõnusaks kohalikud pillimehed, kes rannas kitarret pinistasid ja trumme paitasid. Väga ilusasti mängisid!

„Vanasti mängisid saare elanikud pilli, nüüd istuvad selle tobeda karaoke masina taga“ kurtis hipi välimusega bändimees.

JJs tube küll ei näinud aga koht oli mõnus ja kahese toa eest küsitakse 500 P.

Vihma totsides rentisime viimasel päeva rolleri ja tegime saarele ringi peale. Tõele au andes, olime selleks hetkeks ka juba täiesti ära kõrbenud ;)

Väikse Siguijori saare aadressil jäid emotsioonid pigem tagasihoidlikuks.
Saarele teeb ringi peale täitsa vahva tee, mis mäest üles-alla sõites ka mere äärt pidi liigub, näeb külasid, mõnda kirikut. Ilusaid randasid nagu ei näinudki. 

Ühes väikses asulas asusime söögikoha otsingule. Valik polnud suurem asi. Istusime maha ehitusplatsi kõrval asuvasse baari. Õlled paistsid olevat külmkapis ja sel hetkel sellest täiesti piisas, et koht tundus hea :)

Olles menüü läbi töötanud tekkis nii mõnigi küsimus.

Inglise keele oskus ei olnud ettekandja tugevamaid külgi, vastuseks osutas ta pastaka otsaga menüü pildile. Ja nii iga kord -ühel ja samal pildil susserdades. Ükskõik millise toidu sisu  kohta pärisime! :)

See oli väga humoorikas! Penu otsustas hullu panna ja tellis midagi väga eksootilist, mille sisust tal polnud õrnaaimugi.

Läks mööda jupp aega, õlles olid juba peaaegu keres, kui ettekandja naases.

Selgus, et kokka polegi tööl ja kusagilt teda ka ei leita.

No jah, eks joome siis õlled lõpuni ja lahkume.
Möödus veel mõni hetk ja ettekandja oli tagasi. "Aga me saaksime hamburgerit teha".

Noo võtame siis selle!

Sügavkülmast leitud kotlett ja saiad kadusid köögiavarustesse. Köögiga oli nii, nagu tihtipeale, et mida vähem tead seda parem.

Meie üllatus oli suur kui hamburger, mis oli nii  pisike, et mahtus vaid kohvitassi alusele (ruumi jäi küllalt ülegi) maitses vägagi tip-top.

Siguijori saarel sõiduautosid praktiliselt pole, vaid mõni veok kihutab sajaga mööda (hullult kihutavad)!

Penu ootavad töökohustused ja esmaspäeva varahommikul pakkisime oma suured kotid ja iseennast tricycle peale. Juht, väike vanamees, kes elas meie hotelli naabruses ei olnud suurem kui minu seljakott.

Sadamasse jõudes selgus, et kella 6-ne praam on annuleeritud.

Kuna Penu lennuk väljus sama päeva õhtul ja järgmise paarmiga poleks tal mingit lootust olnud, tekkis vähe ärev moment.

Meie õnneks rääkis sõbralik tädi piletikassas head inglise keelt ja selgitas üksipulki ära ja pani kirja kuhu ja kuidas.

Umbes poole odavamalt saab Siguijorilt Cebusse nii-

praamiga Demaguete sadamasses, tricycliga Sibulani, praamiga üle ja oledki Cebu saarel. Sealt sadamast väljuvad ilusad kollased konditsioneeriga Ceres bussid. Neil on ka ok koduleht. 

Bussi pluss laevasõidu ees, peale selle et on odavam, näed sa ka ilusaid vaateid ning kohalikku elu ja saad umbes 5 tundi järjest häid ameerika action filme vaadata ;)

Seiklused Boholil

Ilmateade ei lubanud midagi head meie pruuni tooni ootuses kehadele ning ostustasime saare vaatamisväärsustega tutvuma minna.
Ekskursioonid maksavad umbes 2000 pesot inimene või inimesed, oleneb pakkujast ja kauplemise oskusest :)
Meie rentisime 400 peso eest rolleri ja läksime omapead tuuritama.
Siin saarel on nii, et inimesed sõidavad mööda ja pakuvad kõvahäälselt oma isiklikku vara- kas autot või siis rollerit rentida. Isa 2 lapsega rolleril hõikab- rent, rent; jeebimees pistab pea aknast välja, võrri külge putitatud katusega külgkorv, kuhu mahub vähemalt 2 reisijat, sind märgates jääb tee ääres seisma- kõik on müügiks!
Kui hetkel sellist masinat ei ole nagu soovid- pole probleemi- kõik hakkavad kohe organiseerima!
Kuna teadsin, et tulemas on mägised teed rentisime seekord automaat rolleri asemel uhke leekidega Honda (sellise toekama motika).

Teede kaardi unustasime koju,  sõitsime kõhutundega  ja lootsime heale õnnele. Tõsi, teid mille vahel valida ei ole siin palju. Pisikesi teepealseid poode läbi kammides selgus, et kaart on siin defka ja uut osta ei õnnestunudki.

Ilm oli hea, kohati nati tibutas, kuna oli soe, ei olnud sel tähtsust.
Sõitsime Panglao saarelt Boholile ja võtsime suuna šokolaadi mägede poole (olen ju suur maiasmokk ka ;)

Jõudsime käänulistele mägistele teedele. Järsud tõusud ja langused. Tais nautisin kurvilistel mägiteedel sõitmist, eile aga oli motikas kuidagi ebakindel, teed varjulistes lõikudel jube ligased ja libedad. Lisaks istus taga Miss Penu, kelle elu eest tuli vastutada.
Tundsin kuidas tagumine ots käib vinka-vonka. Võtsin hoogu vähemaks, asi läks aga hoopis hullemaks. Midagi on valesti! Selgus, et tagumine kumm oli katki läinud!
Penu hakkas jalameheks, mina võtsin suuna paistvate majalogudike poole. Lootes, et maal kus roller on põhiline sõiduvahend, oskab keegi ka kummi parandada. Näe imet, umbes 60 meetri pärast oli remonditöökoda! Joppas, sest neid ei ole just igal nurgal.
Mehed tsillisid, mängisid raha peale suurte ilusate klotsidega lauamängu.

Remontija mees oli asjalik, lappis 2 auku ära aga ventiili osa lasi endiselt õhtu läbi. Laiutati käsi - tuli uus sisekumm osta. Prouad olid nõus ning üks niisama vahtijatest saadeti uue sisekummi järele. Peale tunnikest ootamist oli roller jälle sõiduvalmis. Sisekumm maksis 175 pesot, kokku oli meie arve 250 pesot. Oma töö eest küsis mees umbes 1,5 €. Maksime rohkem.

 

Remonditöökojas löödi aega surnuks

                                                        Katkine kumm 

Filipiinide Boholi saarel on suur müügiartikkel tarsierid. Ei tea eestikeelset nime aga need on tõesti vaatamist väärt punnis silmadega loomakesed. Maailma väikseim mammal oli absoluutselt imearmas! Mahuks ilusasti pihku ära.
Tarsieride aedikus oli teisigi turiste. Maksid raha, said väiksele territooriumile ja nägid punaste lipukestega märgistatud kohti, kus väikse ehitutatud katuse all olid oksa külge klammerdunud pisikesed loomad. Alguses arvasime päris tõsiselt, et tegu on topistega ja itsitasime veel, et no meie küll nii lollid ei ole, et SELLE  õnge läheme!
Siis viitsis üks "topis" ennast liigutada ning keeras aegluubis pead. Need chillid loomakesed juba liialt ei rapsi. Või kui, siis uurivad väga aeglaselt ümbrust. Jäädes siiski suht ükskõikseks kõige muu suhtes. Silmad on neil armsalt punnis ja suu oleks justkui veidi muigel.

Just nii nupsik saabki üks loom olla :)











                                                                             

Möödusime riisipõldudest ja suundusime edasi chocolate hillsi poole.
Kui rolleritel on üldjuhul ees jalgade kaitse siis Honda lasi kõik pori ja mustuse otse juhi valgele säärejooksule ja valgetele tennistele. Alla vaadates olin väga õnnetu, sest tegu on siiski minu absoluutsete lempar tennistega. Viisin pessu, loodan, et usinad filipiini käed teevad imesid ja homme tagastatakse lumivalged tennised ;)

                                                Need olid minu lemparid VALGED tenkad

                                                 Märjal murul oli ka väike insident

šokolaadi mäed olidki just sama vahvad kui reklaampildi peal! Nudid suurema taimestikuta mumpsud meenutasid trühvleid, mida vanaema kunagi kommi vaesel ajal Draamateatri puhvetist lastele kaasa tõi. Mina pole midagi sellist ennam näinud. Kuidas niivõrd erilise kujuga mäed on alguse saanud, pole veel uurinud. Tõeliselt vahvad vaated!

                                                             šokolaadi mäed

Tagasi sõitsime juba pimedas. Ja see oli peaaegu sama pinges sõit kui libedad mäed, ülima tähelepanuga pidi jälgima teed sest valgustamata teedel kondasid koerad, inimesed ja rallisid nagu jumal juhatab suunatuld mitte tundvad rollerid ja autod.
Aga päev oli äge ning tagasi oma randa, Alona beachile jõudes otsustasime ennast premeerida Hiina restoraniga.
Restorani ees parklas keerasid end rollerilt väga vaevaliselt  maha 2 kangete ja siniste jalgade ning  tagumikuga suht rokast, väsinud aga rõõmsat (ja endiselt lumivalget, Mutt)  turisti :)

Suunaks Panglao saar

Panglaole saime nii - lend Hongkongist pealinna Manilasse, sealt edasi Cebule, seal edasi 2 tundi paadiga Boholi saarele.
(Laevapilet 500 pesot + pagas. Lennujaamast saab sadamasse taksoga. Valged on odavamad kui kollased)

Kui laev kell 9 õhtul Boholi saare Tagbilarani sadamasse jõudis, oli väljas kottpime.
Hotelli meil broneeritud ei olnud. Leidsime sadamast hotelle pakkuvate tyypide seast yhe sobiva (palju neid pakkujaid ei olnud). Astusime juba autole poole, kui Penul meenub- meie suured kotid! Väsimus teeb oma töö ja meie kotid olid endiselt laeval. Seadsime sammud laeva poole kui vastu tuli käruga mees. Kärul peale muude kodinate kenasti meie kotid. Võtsime kotid, tänasime ja astusime autole. Mees pistis kisama- pay, pay. Meie vastu- me juba maksime kottide eest! (laevale minekul maksad eraldi tasu pagasi eest). "Pay for the transport" vehib ja kisab mees edasi! Kärumees oli visa, tolknes sabas ja kisas.  Mina polnud palunud, et keegi mu kotte tassiks. Väsimus oli ja vana hakkas närvidele käima. Keeldusime ja istusime autosse. Sõnelus autojuhi ja purjus kärumehe vahel jätkus kohalikus keeles. Mida nad seletasid, kes teab aga lõppu ei paistnud tulevat!  Käratasin juhile, kui te kohe sõitma ei hakka, otsime uue takso.
Transfeeri hinda ja vahemaad täpsustasimisel tundus, et küsitav hind on liiga kallis. Võtsin jälle sõna. Kauplesin. Autojuht ei andnud ka alla. Tähtustasin, et meie pole nõus, läheme taksoga. Olin kindel, et annab alla aga pagan, viis meid pimedasse sadamasse tagasi. Kartsime juba, et satume jälle selle hullu kisakõri otsa.
Aga tyyp viis meid oma cousini juurde, kes täiesti tavalise, ilma mingi märgistuseta autoga taksot tegi.  Hiljem selgitas meile, et sõidab ema autoga ja tänu sellele odavamat hinda pakkuda saab. Transfeeri raha jäi peresse ja meie olime rahul! :)
230 pesot odavamalt algas meie hotelli otsing väiksel Panlao saarel, mis on sillaga ühendatud Boholiga. Pikaks venis see öine sõit.  Selgus, et on pühad. Ka kohalikud olid puhkama tulnud. Kõik olid täis - hotellid ja inimesed rannas.
Peale 11 öösel saime lõpuks kotid nurka visatud ja dussi alla. Helesinises familyroomis, kus tervitasid meid hiiglaslikud pruusakad.

Järgmisel päeval oli plaan uus! Plaani nimi - soodsam majutus täiesti mere ääres!
Olemasoleva 2 toaga family roomi eest küsiti natsa palju ja meile tundus, et meie elamine võiks veel lähemal rannale olla. Tegelikult lõppes meie tänav mere ääres. Aga see oli hotelli rand ja see meile ei meeldinud. Jätsime kotid pererahva elutuppa ja  rentisime tee äärest täiesti suvalistelt jorssidelt roosa rolleri. Kauplesime hinda alla ja saime 700 asemel 500-ga. Normaalne rolleri hind päevaks 400 pesot. No pole hullu, alguses saad ikka veits tünga :)  Mingeid dokumente ei küsitud, leppisime kokku, et õhtul toome samasse kohta, posti äärde tagasi.
Sõitsime ja otsisime, peatusime erinevate siltide juures, astusime sisse erinevatest ustest. Pettusime saare randades, ööbimiskohtades ja nende hindades. Rannad kuhu sattusime olid kitsad, varjus ja täis puhkavaid kohalikke. Ma ei ole rassisit ega midagi aga see polnud päris see.
Ja siis, suundudes tagasi enda elukohta, leidsime puhtjuhuslikult, et täiesti tore rand asub umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel meie peatumispaigast. Ja seda peale päevast ringi kruisimist ja otsimist:)
Vahetasime peretoa väiksema ja soodsama vastu. Bohol sea breeze. Budget majutus. Puhas, konditsioneeri, panteri mustriga kardinate ja sooja veega maksab 1000 pesot.Väravas on ka väike palmiokstest majake, kus 24 h mängib teler ja peab vahti keegi perekonna liikmetest. Nii et turvaline tunne pealekauba :)

Konditsioneer seinal muidugi mühiseb mis kole. Eile öösel, kui kõrvaklapid ka enam ei aidanud, lülitasin selle välja. Vaene Penu mõtlesin aga väsimus sai viisakusest võitu.
Õnneks peale selle, et Penu on suurepärane reisikaaslane, on ta ka suurepärane magaja. Kui ta selle magamise juba ette võtab, ei lase ta ennast millestki häirida :) Võibolla ainult kukkedel... ;)

Reisin tähestikulises järjekorras- Fiji, Filiniid..

Täna kirjutan Filipiinidelt!
15. novembril startisime Miss Penuga Filipiinide suunas.
Reis algas, nagu ikka, viperustega.

Kes neid pikki lende ikka armastab, ka see Helsinki Hongkongi lend oli piinavalt kitsas ja unevaba. Platseerusime 4-s reas keskmistel kohtadel. Pingirida ääristasid mees meistermagajad, kes olid ka parajalt umbsed sest vetsus nad ei käinud.

Kell 15.30 saime lõpuks koivi sirutada, saabusime Hongkongi. Plaan oli ilus- õhtul 19:30 väljub lennuk Filipiinidele.
Vahetult enne kodust lahkumist proovisin tulutult Hongkong -Filipiinid Cebu saar lendu broneerida. Peale tunnist vusserdamist olin jälle (mitte enda soovil) lennufirma esilehel, raha krediitkaardilt läinud aga broneeingu kinnitust  ei kuskil.
Noh, mis siis ikka, ajame asja lennujaamas korda, vajadusel ostame uued piletid lennujaamast. Lennujaamas aga lajatas meile ebaviisakas proua oi kui valusa kirve selga.
Tegime asjatult tiire lennujaama 1. ja 2. terminali vahel, et leida sobivat hinda ja lendu. Lennujaama plaan oli lõpuks peas kuid olime endiselt piletiteta.
(Kogu selle soovimatult pikaks veninud  õhtu ja öö jooksul kohtasime umbes 3 viisakat inimest. Tõesti ebaviisakas teenindus! Kõik on neil must-valge. Ei ole nii, et kurdan oma mure ja arutame sõbralikult koos, mis on variandid, mis lennufirma Sinu jaoks teha saab)
Plaan kohapeal netist odavamad piletid broneerida osutus ülimaks kannatuse proovile panekuks.
Filipiinide lennufirmade (Cebu ja Airphil Express) lehed jooksevad järjepidevalt kokku. Peale paari tundi, üks ühes, teine teises arvutis istumist ei jaksanud enam. Otsisime Hongkongist hotelli, broneerisime internetis, saime hea hinnaga-30 USD öö.
Viisime suured kotid lennujaama pagasihoidu. Kaasa pakkisime vaid mõned asjad, et järgmisel päeval linnas kuljaitades  palju tassida poleks ja 1 läpaka, et peale mõnusat õhtusööki ja dussi,  voodis enne sulnist und järgmiseks päevaks lennupiletid broneerida. Olime plaaniga rahul.

Kella 10 ajal õhtul vaatas lennujaama taksojuht meie hotelli aadressi, siis meid ja ütles (nagu ta aimaks...) "See on Hiinas" "Mismõttes Hiinas? See on HongKongis!" protestimise vastu. "Ei, see aadress on Hiinas" " Shit!" Olime broneerinud hotelli teispool piiri, Hiinas! Kõik purskusid naerma. Kaasaarvatud meie. Kaardil polnud hotelli asukoht  üldse lennujaamast kaugel, küll aga olnuks meil vaja voodini jõudmiseks viisat.
Interneti ajastul on kõik lihtne. Uurid ja otsid, broneerid ja ostad. Kui aga midagi nihusti läheb, siis vaata ise kuidas hakkama saad, ei ole sellist punast nuppu kuhu vajutada.  Pole ka kedagi sinu telefoni kõnele vastamas. Hotelli raha me kahjuks tagasi ei saanud.

Päev venis kesköö suunas. Teine magamata öö, olime surmväsinud, ilma hotelli ja endiselt ilma lennupiletiteta.
Uue hotelli otsing tundus liigse pingutusena. Lonkisime tagasi lennujaama pagasihoidu, polnud mõtet terve öö eest maksta ja tõstsime kotid jälle kärule. Käisime poes, otsisime pingi, tegime asemed, tegime õlled ja seiklushimuliste turistidena ka põnevad kohalikud snäksid. Valikus oli roheline meriroht ja kreveti maitseline paber, mis osutusid täiesti jäledateks.

                                                         Piknik Soome ajalehel lennujaama öös


Filipiinidele saab päris soodsalt, kui broneerid pileti aegsalt lennufirma kodulehelt. Lennujaamas kohapeal on hind aga mitmekordne. AGA jama on selles, et kohalike lennufirmade interneti saidid jooksevad järjepidevalt kokku, pannes väsinud närvid korralikult proovile!
HKGi lennujaama öös oli kuulda eestikeelseid vandesõnu, oli tuska aga oli ka suur soov edasi minna ja peale paaritunnist andmete uuesti ja uuesti ja uuesti sisestamist olid meil kella 4 paiku öösel piletid olemas.
Olen Hongkongis käinud ja mõte linnaekskursioonist peale 2 magamata ja pesemata ööd ei olnud kuigi nunnu. Maksime pileti eest 200 €. Rohkem, kui arvestasime aga tahtsime Hongkongist minema saada! Võrdluseks- esialgne lennupileti hind, mida broneerisin oli 75€.

Minu elu esimene öö lennujaama pingil oli täitsa ok. Magasin vaid tunnikese. Pink on ikkagit pink- kõva ja kitsas. Pealegi tegi kliima mingil öötunnil kannapöörde, käima pandi kõik ventikad. Külm hakkas.
Hommikul 5 ajal, panin  selga puhtad riided, pesin hambad ja suundusime hommikusele lennule.
Ka check-in ei möödunud viperusteta aga õhtuks olid 2 magamata zombit Filipiinidel, Cebus! :)