Mälupulk on leitud :D
Kapteni ja insenerita on möödunud kuu superjahil, kapten lubas puhkuselt naaseda 10. jaanuaril. Paar päeva enne seda saime j2rgmise teate – tahaksin v2ga Vanuatule lennata a v6ta n2pust pole võimalik broneerida lennupiletit USA-Vanuatu, seet6ttu tulen nädal hiljem. Haaaaaaa!
Lisaks lõputuna näivatele tehniliste probleemide jadale, sai jaanuari alguses otsa vesi! Ja see ei ole enam naljakas! Täitsime veemahuteid manuaalselt. 100 liitri kaupa kummikaga vett tuues, ennasohverdavalt 20 liitrilisi kanistreid kummikalt laeva vedades. Ainuüksi kogu selle jama meenutamine ja käedhakkavad valutama. Vets endiselt veeta, pissimine jätkuvalt j22tisetopsi.
No kuulge, minu 4 aastane vennatütar oskaks ka usutavama valega lagedale tulla.
Minu uus s6pruskond on v2ga tore ning mul on siiralt hea meel, et on p6hjust 6htuti kaldale minna ja n2dalavahetustel jahilt s22red teha. 7 p2eva n2dalas, 52 meetrisel pinnal, samade inimestega, hakkab ajudele.
Jaanuari esimese nädala lõpus kiskus ilm Port Vilas metsa poole. Kohvikus, hommikuso;o;gilauas, peol, basseinis, peos ja tänaval, k6ikjal ja k6ik rääkisid l2henevast troopilisest tsüklonist. Räägiti aga minu meelest liiga t6siselt ka ei võetud.
naabritest olid viidud ankrusse turvalisemasse, suletud lahesoppi.
Esmaspäeva hommikul teavitasin ENDISELT puhkusel viibivat kaptenit emaili teel lähenevast tsükloni
ohust.
Vastuseks sain v2ljav6tte ilmateatest. Numbrid ja ilmakaared, mille olin endale juba ise sebinud ja kui nüüd lõpuni aus olla, mida ma tegelikult lugeda ei oska. Pagana Napoleon!
Teadmatuses, mis pöörded torm v6tab, kartuses, ega ankur järele anna, aknaid ja paukuvaid kapiuksi sulgedes, iga tunni järel kontrollkäike tehes, möödus tormine ja unetu teispäeva öö laeval.
Meie jaht ei ole kai küljes, vaid ankrus, kaldast nii 5 minutit paadisõitu. Plaanis oli duss, väike kokteil ja õhtusöök (laeval on veega jälle probleemid)
Päevast päeva jahil aega veeta ei vaimselt tervislik..
Palavus, muust maailmast eraldatus, ajaviiteks vaid raamat või videod, samad inimesed, piiratud ruum – minu jaoks katsumus. Tahaks jalutada ja liikuda... suhelda... Ausalt, kui ei oleks kaldale asja, oleks selle jahi sinnap2ika j2tnud.
Tagasi tolle syndmusterohke kolmapäeva õhtu juurde.
Kella 8 ajal helises telefon. „We hit the rock”! Väriseval häälel teatas Nixon, et jaht pani karile!
Läbimata koolitust, „mida teha kui jaht karile sõidab” , olin 2 sekondit vait. Siis lubasin abi orgunnida. Huvitav kyll kuidas????? Ei yhtegi numbrit, ei yhtegi kontakti, kellelt abi saada.
Poiste abiga sebisime sadama pealiku telefoninumbri. Sadama pealiku vastus, „Pole minu probleem. Ja
Poiste abiga sebisime sadama pealiku telefoninumbri. Sadama pealiku vastus, „Pole minu probleem. Ja
vihma ka sajab, huvitav, kes sellise ilmaga merele läheb?” võttis sõnatuks. Kuradi tohlem, kelle asi siis
veel??? Oleme arenguriigis.....
Kimasime sündmuspaigale. Tugev tuul, vihm peksab näkku, kesk mässavaid laineid Blue Gold hullunult ühelt küljelt teisele vaarumas. Ankur oli järele andnud, mööda põhja
lohisedes, olid lained minu kodu uhtunud ohtlikult l2hedale, nii 50 meetrit kaldast.
Uudishimulikke oli kaldale kogunenud trobikond. Peagi sai selgeks, et kedagi pole v6imalik pardale appi saata. Meil oli hirm, et jaht kukkub külili või mast murdub.
„Võtke kummikas ja tehke kähku jahilt minekut. Pange sussid jalga ja sõitke otse kaldale” oli meiepoolne viimane, nõudev telefonik6ne laevale. (Jalanõud juhuks, kui peab teravate korallide otsas turnima) Autod kaldal panid tuled põlema, et merehädalised näeksid keset süsimusta ööd kuhu tulla ja et näitamaks, et neid oodatakse, nad ei ole yksi kesk seda kurdaima hullu lainetust.
Nägime kuidas Linda ja Nixon vaevaliselt, ilma päästevestideta (!!), kummikale turnisid. Lained peksid kummikat üles alla ühes rütmis, jahti teises. Ja siis, meie kõigi üllatuseks võttis kummikas suuna vasakule ning kadus kummipaati maruliselt õgivatesse lainetesse.
Oli ilmselge, et kummika mootor võib otse kaldale sõites korallide otsa sõites viga saada. Aga kõik olid mures inimeste pärast, tühja sest kummika mootorist! Valida teekond kaldale läbi sellise maru, 2 kilomeetrit, oli lausidiootsus!
Haarasin autost taskulambi, asusin jooksujalul kummikat kaldalt j2litama. Üleelusuuruses lained käisid üle pea, hammustades valgustamata jalgraja betoonist tykke.
Jagunesime mööda rannaäärt, autod sõitsid kaugemale. Meie pundi telefonik6ned muutusid aina n2rvilisemaks - aeg möödus, keegi ei teadnud Lindast ega Nixonist midagi! Väikest kummipaati polnud näha! Komistasin sel ööl merest kaldale visatud korallikamakate, süümepiinade ja „milline jube lõpp!” mõtte otsa.Tundsin süümepiinu, et sellisel kriitilisel hetkel jahil ei olnud. Nuuuu samas kergendust. Kohusetunne ei pea ju v6rduma enesetapusoovidega. Pealegi tööd superjahil alustades, ei olnud kokkuleppeid, et pean pissima topsi, so;oma soolastelt mereveega pestud n6udelt, kallutama dussivett kanistrist ja kartma oma elu pärast, kuna kaptenil on pohhui ja jätab kogemusteta meeskonna omapäi. Jooksin lõõtsutades edasi tagasi, nõustumata autosse istuma.
Hommikul oli jalgtee auklik ja kitsam
Taskulambist polnud suurt tolku. Trussikuteni ligumärg, tasku p6hjas leidis oma l6pu minu telefon. Oletatavasti ei meeldi tehnikale soolane vesi.
Lõpuks, lõpuks ometi tuli teade! Elus ja terved!
Kartes kummikat lõhkuda, võtsid Linda ja Nixon vastu hullumeelse otsuse, maanduda kaldal paar kilomeetrit jahist. Olin pisarateni liigutud, kui oma ligum2rgasid meeskonnakaaslasi embasin
Blue Gold polnud ainuke hädasolev jaht sel ööl.
Kui Kory ja Klera poleks sel tormisel ööl jahil ööbinud, poleks Kory tundnud kuidas 2 turvavat köit survele järele andsid ja jaht oleks küttepuudeks läinud. Nende päästetööde käigus sain marraskil põlve ja suure augu püksipõlve.
Ory jahti turvavad köied purunesid samuti. Lained peksid armutult ja h22lekalt kiilita väikejahti vastu betoonseina. Puhh puhh. Kole vaatepilt.
Esialgne plaan jahi ja betoonseina vahele neid täispuhutavaid balloonne (vot ei tea, kuidas see termin korrektselt kõlaks) paigaldada polnud kuigi tulemusrikas. Peale tunnist jahmerdamist lõi Ory käega, persse, mingu see jaht!
Sõbrad ja abilised ei andnud alla, kartmatu Pete (kuulujutud räägivad, et mees olevat kunagi palgamõrtsuka ametit pidanud) hüppas lainetesse, peale mõningaid ponnistusi õnnestus jaht betoonseinast nii 5 meetri kaugusel oleva poi külge kinnitada.
Järgmisel päeval said selgeks ka kahjustused – suur auk ninas ning tõsised kriimustused küljel olid sügavad.
Sel o;o;l oli ööbimine peredes. Ei saanud sõbagi silmale. Kui koletis, möirgas ja vingus tuul hinge tõmbamata. Tohutu müra, lisaks ringilendavad oksad ja kookospähklid.
Kogu selle tohutu o;ise l2rmi peale, ei olnud kahjustused kokkuvõttes kuigi suured. M6ned murdunud puud, palju oksi, m6ned sildid kummuli v6i uue asukohaga.
Olin valmis vaatepildiks, ükikust hüljatust kummili Blue Goldist. Vedas, seisis endiselt!
Hommikuks oli torm j2rele andnud, t2navad puhastati kiiresti. P2eva syndmuseks oli superjaht, mis hommikuks vaid nii 10 meetri kaugusel kaldast yksinda ja pisut nukralt, loksus. Uudistajad pidistasid, r22kisid erinevaid lugusid, kysisid kysimusi.
Käis ka press, juttu saab lugeda siit http://www.dailypost.vu/content/vt1-billion-damage
Käis ka press, juttu saab lugeda siit http://www.dailypost.vu/content/vt1-billion-damage
Nii l6una ajaks oli telefoni teel saadud kokkulepe kapteniga, et laev tuleb teise kohta viia. Advokaadi abiga sai allkirjastatud leping puksiirlaevaga. Puksiirlaeva omanik on Port Vila suurim suli. A mis teha, kui paremat plaani pole ja ainuke puksiirlaev kuulub sulile. Tuleb palgata suli.
Puksiirlaeva omanik, seesama suli, tuli peagi lagedale jutuga, et kui me nyyd kohe raha v2lja ei k2i ja asjad liikuma ei hakka, v6tavad nad jahi yle.
Et kogu kupatus meie jaoks veel keerulisemad po;o;rded v6taks, selgus et mereseadus lubab omanikuta jahi, mis ei ole ankrus v6i sadamas, omistada. Lyhidalt. Reaalsuses see k6ik nii kergesti ei k2i.
Igaks petteks ujus Nixon kahe kamraadiga jahile.
L6puks 6nnestus raha yle kanda. Ankrukett l6igati l2bi ja v2ike puksiirlaev tiris Blue Goldi turvalisemasse kohta. Kuni kapteni saabumiseni olid pardal Nixon, 2 kohalikku kutti ning ajutine kapten ilmal silma peal hoidmas. Ilma dussi ja vetsuta.
No comments:
Post a Comment