Palju häid pakkumisi

Päeval, mil minu Fiji turismiviisa lõppemiseni on jäänud 17 päeva, on tööotsingute rindel järgmised pakkumised.

Prince. Võiks eeldada, et Prince on inimese hüüdnimi (nagu näiteks minul Tonga kuninganna) või artistinimi (nagu kuulsal poplauljal). Aga vot ei pruugi. Ühes india perekonnas sündis nii 60 aastat tagasi poisslaps, kelle vanemad soovisid, et nende beebi ülejäänutest Ramahitest erineb ja poisslaps sai nimeks Prince. Vähe sellest! Princi 2 poega, kannavad samuti nime Prince. Maailm ON kummaline! Aga tore :)

Majaomanik Princel, kelle ühes kuuest unitist juba üle 3 kuu pesitsenud, on kombeks jommis peaga mind kiitma kukkuda. Kahel viimasel korral on aga kiidulaulule lisandnud ka tiba tööjuttu. Vanal on kõvasti maad. Nüüd on plaan maalapp raha teenima panna. „Mul oleks tarvis usaldusväärset inimest (nagu mina) asju ajama”

Ohoooo midagi tööpakkumise sarnast!!

Aga... Keeruline india vanamees, kes abiellus india traditsioonidele vastupidiselt hilja, 29 aastaselt, seniajani elas samas majas, pühendus vanematele, tundmata huvi mis Fiji peasaarest kaugemal toimub, täna veedab oma päevad suure plasmateleri ees. Päevade kaupa toast lahkumata. Aboluutselt erineva kultuurilise taustaga mees, ilge kooner, hästi tähtis, ei usalda mittekedagi. Paha tujuga saavad kõik koduabilised, nii et tolmab.

„Too kõige targem eestlane ja ma olen temast targem” selline iseloomustav lause Prince suust.

Arvutiguru Phil. Phil on kas äärmiselt sõbralik või väsimatu kleepekas. Ausalt öeldes, pole kindel kumb variant. EP on muidugi veendunud, et ajab külge.

Philile valmistab muret mõte, et minu viisa hakkab lõppema. Ja ühel ilusal päeval tuli, ohoooo midagi tööpakkumise sarnast!

Fijil on väga tavaline, et majades pole sooja vett. Isegi paljudes villades mitte.
Philil on plaan Hiinast soojavee pumpasid tooma hakata. Lihtne süsteem - kasutades õhku kütab vee soojaks. Asi näeb põhimõtteliselt välja nagu õhukonditsioneer, töötab samal põhimõttel. Soovi korral saabki olemasolevale õhukonditsioneerile lisada paar toru, tulemus kaks ühes.

„You obviously have the look and contact with people. Im terrible with people. I need a sales person”
Sihtgrupiks võiks olla kuurodid, ametiasutused, koolid, lasteaiad.
Lugesin ma neid materjale aga punnisin mis ma punnisin, no ei tekkinud erutusevärinaid, et oi kui äge teema!!! Ei ole ma ka kuigi veendunud Phili organiseerimisoskustes.

Ja kindlalt võin väita - kahjuks ei kuulu ma sinna väljavalitute, tehnilise taibuga, naiste hulka. Imetledes olen alati vaadanud oma häid sõbrannasid Liisit ja Svead, kes lausa rõõmuga asuvad printerit või telefoni remontima. Ja alati väga edukalt!

Minu suhte tehnikaga pole iial nii soe olnud. 3 telekapulti ajasid mind ka peale aastaid kasutamist hulluks, minu arvuti streigib alalõpmata, kasutusjuhendid koguvad kiletatuna tolmu.

Poolakas. Jalgrattal, või siis taksojuhi unistuse, mersuga, mööda Pacific Harbouri ringi kimav poolakas, nii 60 aastane, pruun ja kortsus. Aga ilusate siniste silmadega.

Poolakale meeldib meie terrassil EP-ga kohvitamas käija. Veel meeldib talle meie kondentspiim ära tarbida. Ja hirmsasti meeldib talle rääkida inimestest ja nende tegemistest, ehk siis klatsida! Põhimõtteliselt on kõik inimesed tema silmis napakad. Ja jällegi meestele absoluutselt mitte sobiv iseloomuomadus- kooner! Kui ta tee äärest hääletajaid peale korjab, kasseerib ta reisijalt ka mõned dollarid sisse (kokkuhoiu mõttes hääleb ka ise).

Erinevatel okeaania saartel on tüüp äri ajanud aastakümneid. Kui arvestada, et tüüp on olnud seotud kohaliku ärigigandi Fiji vee asutamisega, siis nuppu ja ärivaistu tal olema peaks. (ühel päeval pidi vaene mees, püss otsaette suunatud oma Fiji vee osakutest loobuma)

Igatahes viimasel 2 korral, kui meie teed on ristunud, on poolakal kaval naeratus näol ning sosinal on tulnud midagi tööpakkumise sarnast. „Hakkan saartele toidulisandit tooma. Paberid on peagi korras. Otsin müügiinimest. Ära kellegile räägi”

No viimase punktiga olen teda juba alt vedanud :) Mhh, täitsa huvitav oleks teada, kui mitu inimest seda salajast informatsiooni nüüd loeb.

No üks parem pakkumine kui teine! Ei oskagi kohe otsustada, mida võtta, mida jätta! Minu olukorras võiks ju haarata nõrgemaistki õlekõrrest. Kui vaid neid agasid jalus ei oleks...

Kui ma arvasin, et võiks surfamisega algust teha

Esimene päev lainetes oli puhas lust ja lillepidu! Natatola korrastatud kaunis kuurorti rand, kerge tuuleke, päike kütmas, rinnuni vees solgerdades ootad lainet, kuhu instruktor sind kenasti peale lükkab. Ei hoolinud ma ka kahest korralikust lituudist lauaga vastu pead.

                                                    Natadola beach

Teine päev tõi aga reaalsuse maigu.
Olles selline lahe tegelane sain surfitunnid tasuta. Eks maitsvatel pannkookidel oli samuti oma osa mängida. Maksvate surfihimuliste õpilaste kõrval aga võivad ilmneda mõningad miinused- näiteks liinibussiga surfitundi sõitmine. Teisel päeval jõudsin peale 1,5 tunnist bussis loksumist tuulisele Sigatoka rannale. Kaaslaseks Ratu, kohalik kutt, kes surfikoolis abiks.
Grupp koos surfiguru Godfryga olid juba vees. Ratu liitus nendega.
Minu laud ootas rannal. Vaatsin neid vahuseid lainemürakaid. Et siis sinna??? Nendesse lainetesse??? Eeeee noooo okeiii..... Nii kui laua kaenlasse haarasin, tahtis tuul laua minema viia ning mind ninali lükata. Surusin laua pead ligi ja astusin lainetesse.

Ratu, vana juhe, muidugi ei märganud selgitada, et vette tuleb minna ringiga. Mina läksin otse ja jäin peagi vahustesse lainetesse vangi. Hoovus oli nii tugev, et astumisest ei olnud miskit tolku. Ujusin nagu loom! Kohalt liigumata. Ronisin lauale ja sõudsin kätega. Kohalt liigumata. Ribid ning puusakont olid eelmisest päevast oi-kui-hellad. Suured lained aina pritsisid näkku, varjates vaadet. Teadmisest, et teised on suhteliselt lähedal lõpuks ei piisanud, hirm sai võitu. Hirm, et laine viib avamerele. Väsimus ja hirm ja teadmatus. Täna tean, et tuleb võtta teine suund, siis aga oli hullu pilk ees ja suund ülejäänud grupi poole.
Hulpisin seal nagu hunnik õnnetust, kuni lõpuks sumas läbi lainete minu juurde Ratu. Laulu ümisedes.... „Kuradi jobu, kus sa varem olid!” karjusin talle mõtetes. Aitas mind hoovusest välja. Närv must, väsinud nagu kalts, tammusin, laud jala küljes lohisedes, kaldale. Turris, et hakkama ei saanud, ronisin künkale, kaemaks kuidas teistel läheb. Liivatüünidel tuiskas liiva kehale justkui survepuhurist. Esimese päeva marraskid põlved, ribid ja käed huilgasid valust. Silmad, kõrvad, juuksed ja märjad riided ühtlaselt liivaga kaetud, vandusin – perssse seee surf!! Kellel seda jama vaja on!!!!

Jonni täis, naasesin peale puhkepausi teistega lainetesse. Olin targem, hoidsin surfiguru ligidale. Nüüd oli teise tsiki kord lainete meelevalda jääda. Lained viisid ta minema. Tuul oli algajate jaoks liiga kõva, algas tõus. Lõpetasime päeva. Ei saanud kordagi isegi proovida lauale ronida.

Kolmas päev olin jälle kohal. Liinibussiga. Trotsides sinikaid, marraskil põlvi, küünarnukke ja haigeid lihaseid. Ja neljas päev. Siis joppas ja nahaljaava tsikk sai ka autoga kohale.
Soojad ja päikselised päevad. Laagri seadsime üles Ratu maja hoovi. Ratu elab Sigatokas, samal rannajoonel, kus eelmisel päeval lainetelt haledalt peksa sain, kuid teise külje all.
Ratu perekonna majast, künka otsast, avaneb oumaigaad mis vaade ookeanile ja lainetele!

Vaade Ratu tarekesest

Lauad kaenasse. Tegelt pea peale. Algajate lauad, long board on hiiglaslike mõõtmetega, ja minu lühikesed kämblad ei ulatu laua ümbert kindlat kinni haarama. Laud pea peal on kergem ka tuulega hakkama saada.
Ja nii me siis rivis sumpasime läbi põlvini muda, siis läbi lahesopi laual kõhuli kätega sõudes kuni liivatüünideni. Teispool tüüne ootasid lained.
Need olid head päevad!
Kolmandal päeval tõusis pausi ajal tuul. Uuesti vette minnes selgitas Godfryd pikalt, kuhu ei tohi lasta lainel ennast kanda, kus on ohtlikud lained, kuhu jääd lõksu. Kuulasin teda silmad hirmust punnis ja leidsin end mõtetelt – minna, mitte minna, minna või kaldale jääda. Läksin. Ja murdsin olulise hirmupunkti enda sees.
Kaldal kattis ringi tuuseldav liiv ühtlaselt kogu keha. Aga see kõik ei häirinud. Tõmbasin särgi kõrvadele ja imetlesin ookeani. Miski rahulolu ja teadmine, et ühel päeval saan ma veel selle merega sõbraks.
Ameeriklane Bill, kelle sujuvalt Scottiks ristisin

Neljas päev premeeris ideaalsete ilmastikuoludega. Täiesti tuulevaikne päikseline päev.
Sain oma parimad sõidud. Sain meki suhu mis tunne on seista lainel, millel on tohutu jõud ning tohutu kiirus. Tasakaalu hoides saad pika sõidu, pea kaldani välja. See on kirjeldamatu tunne! Võimas!!!

Üheks oluliseks osaks on saada lauale seisma ja seal püsida, kuid minu jaoks veel olulisem on olnud võitlus oma hirmudega.
Sügav vesi ja suured lained. Tõele au andes, kardan suuri laineid väga. Tunnen ennast vees ebakindlana. Pole ma ju miski hea ujujagi.
„Your paddling is to lazy” karjus Godfryed mulle pidevalt. Suurte lainetega on kätetöö äärmiselt oluline. Vajadusel pead jõudma kiiresti suurte lainete eest minema sõudma, et mitte „pesumasinasse” jääda, laine tippu pead sõudma. Ühesõnaga üks kõva sõtkumine. Neljanda päeva lõpuks oli mul liialdamata selline tunne, et väsinud käed lihtsalt kukuvadki otsast ära.
Nende päevaga sain juurde tublisti julgust ja enesekindlust vees. Minu ja mere suhe läheb tõusvas joones :)

Surf ei ole pelgalt ekstreem laineharjal. Looduse tunnetus. Nii vees kui rannal. Täiesti kaif on ka istuda liival, vaadata laineid, tunnetada soola, tuult ja kui joppab, päikest.


Pisut ka tegelaskujudest. Ikka ja jälle satuvad minu teele väga kirjud, kohati humoorikad kujud, iseloomustamaks elu siledaid, nurgelisi, ümaraid tahke.

Surfiguru Godfryd, Fiji Surfikooli pidav absoluutselt pööraste blondide afrolokkidega, hea huumorimeelega, pooleldi fijikas, pooleldi austraallane. Godfry armastab surfamist ja kõike mis veega seotud.
Üheks hobiks on allveekalastus, spearfishing. Umbes minu pikkuse relvaga sukeldutakse, keha küljes raskused, ilma balloonideta. Relv on kinnitatud poi külge, et kui see koos saagiga minema tuiskab, on relva võimalik jälitada. Kalad mida püütakse on ka kohati minu pikkused!
Eriti meeldib tyybile sukelduda koobastesse, käikudesse (uhhhuuuu klaustrofoobikus tekitab juba pelgalt mõte õudu...)

Pundis ka Godfry sõber Rice. Tatoveeritud kiilakas noor kutt, pisut hullumeelne. Täiesti valge, viiendat põlve fijikas (on harjunud, et turistiks peetakse). Armastab surfamist ja kõike mis pisut ohtlik. A la „Olen paar korda suure laine alla jäänud ja tundud, et hakkan uppuma. Pagan, see on nii kaif tunne!” „Lähen Austraaliasse sukeldujana tööle. Tead veealused tööd. Põhimõtteliselt võiksin ka uppunuid välja tassida”.
Vees kiire Rice hoidis viimased 2 surfipäeva mul silma peal ja oli hea kindel tunne.

Tim. Loomulikult armastab surfamist ja kõike mis veega seotud. Sündinud andekas ujuja. Trennide asemel sai aga nooruses savutatud ja pidutsetud ning ujuja karjäär jäi seega lühikeseks. Juhi istme mõõtudesse tyybi õlad ei mahtunud igatahes. Tim on samuti segavereline. JA Tim on üks ilusamaid mehi keda elus kohanud. Lihtsalt vahid nii et ila jääb suunurgast tilkuma.


Shark Paul. Must nagu öö, väikest kasvu lihastes mees. Fiji ja hiinlase segu, siit ka väiked mõõdud. Millest küll selline kentsakas hüüdnimi? No kolm korda võite pakkuda! Eks ikka seepärast, et seesama väike mees teab rääkida, et hai on üks „ugly fish”. Paulil on olnud võimalus vaadata haipoisile otsa väga lähedalt. Täpsemalt on haipoiss oma teravate hammastega tema käevarres rippunud.
Ja kõik see juhtus Sigatokas, sealsamas rannas surfates, vetes, kus mina 3 päeva ligunesin. Mees sellest erilist numbrit ei tee, käib oma kodurannas endiselt aktiivselt surfamas.
Ja tegelt on päris mage oma sinikate pärast jaurata. Teisel on hai jäset purenud.
„Haid ei tule üldjuhul randa” , „Haid ei ründa üldjuhul inimesi”. Et lepime siis teadmisega „üldjuhul”.


Ema kallis, kõik kinnitavad ühest suust, et hai rünnakuid esineb HARUharva.

Varbaga kaunist kunsti

Üleeile kogunesid tuhanded inimesed Lihavõttesaarele täielikku kuuvarjutust vaatama. Eile õhtul oli Fiji taevas selge ja rannamaja kohal rippus kuu justkui suur must apelsin õhukesel kuusirbist läikival vaagnal.

24 tunni sisse mahub kaks tõusu-mõõna. Ookean rullub rannale ja siis, mõne aja pärast hakkab taanduma. Täna hommikul jooskma ei saanudki - lained kaisutasid pea kogu rannariba.
Üldjuhul on tõus-mõõn nii 2,3 meetrit. Igal hommikul on 2 km pikkune rand pisut erinev. Vahest sileda ja kõva pinnaga, vahest kui kuumaastik. Kui on vihm, on väike loik rannal muutunud jõeks, mis tekkinud kõrgete liivakallaste vahelt merre trügib.
Mõõn on justkui usin koristusbrigaad, mis puhastab ranna hoolimatu inimese sodist, viies prügi järgmisele rannale. Tõus toob uued tühjad pudelid, mõne plätu, kookoseid jm jamps.

Täna päeval aga oli aasta suurim mõõn. Suuremad on seotud kuu tegemistega. 

Rannas jalutavad inimesed rääkisid kuust ja tõusust-mõõnast.

Erakordselt lai rand tahtis kuidagi tähistamist! Kaunistasin majaesise liivajoonistustega. Varbaga mööda liiva kujundeid venitades valmis tore üllitis. Üllatmaks ka igapäevaseid jalutajaid.

Ka ookean maalis liivale mustreid. Veepiirile oleks justkui raagus puud istutatud, mis oksi välja sirutasid. Siukest imevärki olen siin rannas vaid korra varem näinud. Ning ühes Austraalia rannas.

Lained jätavad liivale ka väikseid korallitükke. Taskusse rändasid paar ilusat karpi, sellist mida olen oma rannal harva kohanud.

Kahtlustan, et teokarpide kogumine on midagi, mis on õrnema soo esindajatel geenidega kaasa antud. Väikeste tüdrukute soovist roosas puhviskleidis printsess olla kasvame välja. (Vähemalt enamus üle 30 aastased inimesed. Õnneks on muidugi neid, kes ka hiljem meie üksluist tänavapilti ja väikeste Eestimaa laidude randasid glamuuri ning printsessikroonidega ehivadJ). Aga ilusast teokarbist mööda astuda tähendab kas halba silmanägemist või täielikku ilumeele puudumist. Sest ilusa teokarbi juures jääb peatuma ka endast lugupidav vanem proua, kes hoolimata ka raskekujulisest radikuliidist kummardab. Et pista ilus mereand taskusse ja kinkida see näiteks oma lapselapsele :)

Minu rannast näeb nelja saart. Täna oli vesi nii madal et nägi veel ühte, päris tillukest liivasaart horisondil. Selle kollase kuhja saatus on tavaliselt veel all olla.

Suurim, ilus mägine Pega saar, paistab otse minu aknast. Saare kohal paldeitavad tihti pilvetupsud.

Täna oli vaade saarele iseäranis uhke. Justkui oleks poolt saart varjanud vikerkaare värvides dussikardin, mille taga käis geiparaad ja showerpidu.

Ilm on Fijil tujukas. Ei ole nii, et hommikul äratab sind hall ja sadu ja siis on kogu päev tuksis. Üldjuhul mahub sellesse päeva ka päiksepaiste. Ja tuul. Õhtuti võtab tuulepoiss tuurid üles, soojakraanid keeratakse kinni ja lained hakkavad vahutama. Huvitav, mis tunne oleks uinuda täielikus vaikuses? Ilma lainekohinata.... oot ma mõtlen... ettekujutust napib....

Käib üks pidev tuuseldamina. See tuul on kohati asusalt öeldes väsitav. Kuulsin, et Eesti surfimeestel ikaldus, saadan poole teile J

Jääzzzzz

Igal pühapäeval tuuakse pisut kultuuri koju kätte. Hotellis Pearl mängib kohalik punt head jazzi.

                                                                Jazzi kuulama  :)

Sel pühapäeval istusin ühes lauas Pacific Harbouri tähtsatega. Nende hulgas päris printsess! 

Adi Cakau, nii kutsuvad teda kõik, kuulub Tonga kuningaperre. Adi (hääldus Andi) tähendab fiji keeles printess. Adiga suheldes on mõned reeglid, nagu õpetas minu 7o aastane asendusema Shanti. Näiteks ei tohi kunagi käija tema ees.

Printsess on üks minu lemmikuid prouasid! Eeldan, et ta on harjunud teatud etiketi järgimisega teda ümbritsevate inimeste poolt, samas on ta üks asoluutselt ladnamaid ja mõnusamaid tüüpe.
Tugeva kehaehitusega tugev persoon, alati maitsekalt riides, intelligentne, avatud maailmavaatega ja suurepärase huumoriga! Kadri, vastupidiselt Sinule kulllake, ei kanna ta krooni. Seeeest lehvik on tal vägagi maitsekas ja edev.

Adi on ka suurepärane lugude jutustaja.
Üks minu lemmiklugusid on see, kuidas u 55 aastane proua läbi Ameerika lennujaama koju naaseb. Tülpinud turvatöötaja vuristab ette uued turvareeglid, millest kõigest peab vaene lennureisi ette võtnud inimene loobuma. „Püksirihm, jakk, ehted, kingad, aluspüksid” Adi kohmetus. „Mida jõledad turvareeglid! Ma kahtlen, et te peale 11 tunnist lennureisi minu alukaid näha tahate!” No jah, ega tegelt ei soovitudki proua trussikuid näha, ta kuulis valesti :)

Teiste seas oli kohal oli ka Alec Boldwini teisik. 60 kandis sharmante kuldketiga mees, palja jala otsas nahkking ning otsaette kirjutatud- pappi jalaga segada. 

Jazz lõppes, seltskond jäi suure laua ümber lobisema. Suur laud, jutud tähtsatest persoonidest. Õudsalt igav oli! Adi nalju polnud kuulda, viisakuse pärast naersin kaasa nagu tohman. Keegi tööd ka ei pakkunud. Kui lõpuks minema sai, olid naeratuse lihased krampis.

Täna hommikul sai vara tõustud, koos päiksetõusuga mööda randa Uprisingu baari jalutatud, kaasa elatud jalgpallile, nihverdatud hotelli hommikulauast paar saiakest alla ja kaotatud kihlvedu.
Tänu hollandlaste muidu nii heale mängule, mis kahju küll MMi võitu kaasa ei toonud, kaotasin kihlveo! Vedasin kohaliku surfiguruga kihla. Kui võidab Hispaania, teen mina pannikad (kuhja), kui Holland, saan paar tasuta surfitundi.

Tequila Ameerika moodi

Olen olnud laisk blogija.

Plaan tihedamini ja lühidamalt kribada, pole kuigi edukas olnud.
Minu sõbratar Tongal, Irena, pidas samuti oma reisi alguses blogi, siis aga tundis, et see on liiga suur kohustus ja jättis asja sinnapaika (blogi kirjutamine oli tema ainus kohustus) :)

Eelmisel pühapäeval, 04.07, käisin Ameerika iseseivuspäeva peol!

Kutsujaks Shiloh, selline põnev nimi poisil, kelles voolab esivanemate indiaaniverd. Omab väikest firmat, teenib raha 2-kohaliste lennukitega inimestele lõbusõite tehes.

Pidu peeti Ericu villas. Tyybi 5- toalises villas on igas toas jalgratas ja ma ei liialda, kui väidan, et pooltes tubades nii kümmekond õnge ja sama palju surfilauda. Hobidega mees!

Jahhh, mul on rõõm teatada, et minu sõpruskonda on lisandunud ka paar alla 50 aastast inimest :)

Sai süüa maitsvat grillvorsti, sinise maisi ökochipse, mis olid lausa suurepärased! Ma tõesti ei olnud kuulnud sinise maisi olemasolust! Veel pakuti hõrku valge lihaga kala, täidetud pipraid, merekarpe kookospiimas jm mõnusaid sööke. Jõin esimest korda elus ameerika moodi tequilat ja see tähendas kokteilina. No kuulge! Miks keegi pole mind valgustanud, et tequila ei tähenda pelgalt kibedaid shotse, millest on lühike tee peldikupotti kallistama. Võid ka sidrunilimpsiga (või mis ta nüüd iganes oli) ja laimiga. Tiptop koktail ütlen!

3 sõpra kitarredega moodustasid täitsa arvestatava poistebändi. Mõnus tinistamine. Majaomanik tõi lagedale maailma eri paikadest pärit pillid. Minu pihku sattusid 2 kenasti siledaks lihvitud, suure mehe pöidla jämedust puupulka.

Poistebänd Ameerika moodi

Esimest korda seltskonnas, püüdled hea maine poole, oled hästi seltskondlik ja tore! Tagusin siis pisut kohmetunult kops-kops neid pulkasid.
Õhtu lõppedes olin teinud aga veel ühe avastuse- 2 puupulka on arvatavasti maailma geniaalseim muusikariist! Kui erinevaid, pealegi kauneid helisid, suudab üks andekas eesti tütarlaps, kahest pulgast välja timmida! Tõesti äge!

Pidupäeva meeleolu loovad ameeriklased ikka kärarikkalt. Ei puudunud paugutajad ja ilutulestik. Nii palmide alla, kööki (maalides põrandaplaatidele kaunid mustad triibud) , paugutajaid jagus ka jalge alla. Kiljumist ja nalja nabani! Loobiti ka üks vanaisa ja vanaisa naisega kaasas olev lapselaps, basseini. Lapselaps ei olnud mingi titt, vaid suure dekoltee, esindusliku partii ning silmipimestavalt valge hambumusega neiu. Lükkajaks vanaisa sõber. Siuksed naljaninad olid koos :)

Kellel on kõige suurem? Vanaisadega

Ja teate see kõik OLI naljakas! Kui vanaisad ja nende semud on sellised naljaninad, siis sõbrustan suurima heameelega ka vanuritega :)

Mulle tundub, et Fiji toodab rõõmsaid inimesi. On ju kohalikud lausa kuulsad oma laia, kõrvuni ulatuva naeratuse ja rõõmsa olemise poolest. Aga mitte ainult. Ka turistid, suurriikidest ärakaranud, ümberasujad, saarele sattunud elunautlejad, pensionärid. Fiji on üks eriline paik!

Teile on pakk! Norrast!

Pealkiri on üks vana hea nali. Teab kes teab. Prl Mutt teab ;)

Neljapäev, 8 juuli, algas juba suurepäraselt!

Varajasel hommikutunnil joogatasin rannas, Rambo mõõtu kapp jooksis mööda, jättes rannaliivale esimesed hommikud jäljed.

Ja siis minu kerge paljajala sörk. Pean tunnistama, et see sörkimine on mulle täitsa meeldima hakanud! Fijil sportlaseks ;)
Ja siis lainetesse. Kurguvalu peletamiseks sai ka soolase veega kuristatud. Pole siiani selle hirmus soolase veega harjunud. Nina, kurk ja silmad aina kipitavad.

Viimasel ajal ei ole tugevat vihma olnud. Loomult laisk ning mugav inimene vaatab ikka kus ja kuidas mugavamini. Kaussidega jändamise asemel käime nüüd Hr Puhta juures. Mr Pure varustab Fijit ja ka meid vihmaveega. EPl on omad diilid ja pudelid täituvad tasuta. Plastmasspudeleid täites on veekontoris viimasel ajal teemaks jalgpall. Kohalik poiss Neil oleks täna äärepealt tööle hilinenud, kuna tema meeskonna Hispaania võidukas mäng kestis hommikutundideni. Niisiis on finaalis meie lemmikud – Hispaania ja Holland! Tubli Holland! Peaks miski kihlveo sõlmima.

Mr Pure juurde jalutades jääb teele postkontor. Astusin läbi. Ostsin 2 marki Euroopasse. Ja pärisin palju maksab paki saatmine Eestisse. Pea 250 eeku kilo. Mõtlesin osad asjad koju saata. Sh oma ainukesed kontsakad, kopitama kippuvad nahkkingad, mida pole pea 4 kuu jooksul KORDAGI kandnud. Ühtlasi pärisin oma paki saatuse kohta.

Nimelt nimelt! Panid minu armsad Hiiumaa sõbrad sünnipäeva paiku e juuni alguses paki teele. Pikk ootamine. Lõpuks, eelmisel nädalal saabus teade. A4, kus pikalt ja tähtsalt kirjas, et tuleb pealinna postkontorisse sõita, kaasas pass, minu pakk avatakse läbivaatuseks, väärtesemete olemasolul tuleb maksta tolli jne. Hakkasin juba pabistama. Hiiumaa sõpradel on huumorisoon omal kohal. Aga kas ka Fiji postkontori töötajatel? Porno ja narkootiliste ainete eest läheks siinmail kinni!

Uurisin enda kohalikust postkontorist, kas oleks äkki kuidagigi võimalik pakk Pacific Harbouri saata. Tädi võttid tähtsa A4 endale ja lubas, et saab küll, jäägu ma uut teatist ootama.
Minu maja peremees joob juba neljandat päeva ja uue teatise kohta andmed puuduvad.

Niisiis läks jutt jälle natuke viltu oma rada aga kuhu ma jõuda tahtsin oli see, et läksin siis marke ostma. Ja pärisin nii muuseas ka paki saatuse kohta. Tädi küsis nime ja kadus taharuumi. Naases pruuni pappkastiga mil oli niiiiii ilus oranś kleps – EESTI POST J Minu pakk!!! Ja ei olnud mingi pisike tikutoos. Ja polnud isegi passi vaja!

Maksin 2.50, lahkusin oma Eestist saabunud pakki kaisutades. Nägu oli nii naerul, et kõik fidzikad ka vaatasid, ja ma arvan imestasid, et vahi kus see valge ikka naeratab.

Hing oli umbselt ärevust täis! Natuke isegi venitasin koju jõudmist. Venitasin seda mõnusat ootusetunnet. Olin nagu väike laps Kalevi Kommivabrikus ekskursioonil.

Koju jõudes võtsin pidulikult oma Swiss noa ja avasin karbi.

Ja tõesti, nagu Kalevi Kommivabrikus! Kastis olid parimad palad Kalevi sokolaadikommidest, sekka armsad valged säravad OB tampoonid. Sünnipäevakaardil foto 1 ja 3 Kärdla vaade, foto 2 Kärdla keskväljak.

Vast avatud

Ajakirjad loen ma kapsaks! See on selge! Erilise huviga süübin ka mind absoluutselt mitte huvitavatesse teemadesse.

Õhtusöögiks olidki täna kommid. Kommid on kuumuses võtnud vapshee kujundid. Aga maitse on suurepärane!!

Kõrvale värvilised pildid moehilpudest, kõhnadest modellidest, edulugedest, maailma kuulsaimatest spermadoonoritest (johhaidiiii) ja koledast meeste suvemoest.
Süda läigib ka...

Ahjaaa pakk oli siiski, ilma minu juuresolekuta, salakaubaveo kahtluse all avatud. Ja seejärel jälle kinni teibitud. Võin kihla vedada, et mõned kommid sattusid ka pealinna postkontori tädide põske. Ja tampoonid... eeeee ei hakka täpsustama kuhu.

Olgu neil siis ka eriline päev, ega head eesti kommi iga päev saa J

Igatahes ei olnud selle vahejuhtumi kohta mingit teadet ega kirjakese poega. Postiteenus Fidzi moodi.

Peale mõningast õgimist

Aitäh Ahti, Aet, Ave, Kaia, Ruth, Mutt ja Kadri. Musirullid olete!!
Tõesti kullakesed, ei mäleta millal viimati sellist rõõmu ja ärevust ühe paki üle tundsin! (Ei mäleta ka, et oleksin varem tampoone külmkapis hoidnud. Aga just teisel riiulil, (mis nagunii toidust lage) platseerub eesti posti klepsudega pakk, kindlas kohas, peidus ablaste sipelgate eest)

EP ka rõõmustab ja tänab (kahjuks on ta suur maiasmokk)! Ja kurdab, et naisteajakirjad kõrval mõnda Tehnikamaailma lisatud polnud!

Võimust võtab jalgpalliärevus

Palmi all võttis võimust väike jalgpalliärevus.
Ühtegi mängu pole näinud, veerandfinaalid käimas, reedel Holland vs Brasiilia (väike dilemma, mulle meeldivad mõlemad aga Holland siiski rohkem)
Reede käes, endiselt plaanideta. Vusserist ma puudust pole tundud aga nüüd tundus see olukord, kus tegelt nagu polegi võimalust telekat vaadata, elumugavustega poputatud Euroopa inimesele, lihtsalt naeruväärne. Lähen närvi.

Fijil piisab täiesti, kui ütled oma kodukohaks Euroopa. Marurahvuslasena on minu pidev soov tutvustada tillukest Eestimaad laias maailmas, raugemas. Kui sa ka räägid heldimusega 1,5 miljoni elanikuga väikeriigist Läänemere kaldal, tõmmatakse sinu jutt kokku sõnaga- Euroopast jah! Justkui oleks tegu suure, äravalitute suurriigiga, Nõukogude Liiduga.
Ja inimestele, kes on pärit, elanud või palju Euroopas reisinud, meeldib vägagi mängelda selle ilusa suure sõnaga. „Meie Eurooplased oleme ju lootusetult ära hellitatud oma suure juustuvaliku ja oliividega”. „ Meie, Eurooplased ju armastame veini ja oskame seda hinnata” (Juust, vein ja oliivid tulevad siin tihti jutuks)

Ehk siis käes reede õhtu, painamas teadmine, et kell 2 öösel algab mäng.
Kadedust tekitas teadmine, et päris arvestatav arv inimesi maailmas saab õhtuti laiaekraaniga teleri ees kokku. Hüüete – tubli! mine-mine! noooo mida kuradit! väga hea! idioooot! jehuuu! kuradi kohtunik! perssse no nii napilt! värav! jessssss! - kõrvale juuakse õlut ja veini, JUUSTU, OLIIVIDE jm kvaliteetsnäksiga. Nagu näiteks Jaanus Sydneys.

Nii mis variandid siis minul olid!
70 aastased Paul ja Shanti! Kahtlemata armastavad nad mind ja mina neid. Aga kell 2 õlledega külla minna.... no pole nagu kuigi sobilik.
2 kassiga korterit jagav Phil (mh huvitav, kui vana on Phil?). Arvestades kui järjepidevalt ta helistab, sõnumeid saadab ja ühiseid plaane välja pakub... kardan, et kui ma kell 2 öösel õlledega uksest sisse astuksin... hakkaks mees nii hirmsati higistama, et televiisoris tekiks lühis :)
Siis on veel 53 aastane Tod! Igati ok tüüp. No nagu on ja ei ole ka... Reedel temaga turule sõites, kuulsin lugusid, kuidas ta 19 aastaste kohalike neiudega dussi all käib... võibolla siiski mitte.
Ja minu uus sõber Vera! Vera telefoninumbriga on mingi kamm. Nii et langeb ära ka see variant. Eeeeee jalpallisõpradega on tuuga....

Koukisin lahti veinipudeli, tegin kõrvale soojasid küüslaugu-juustusaiasid ja veetsin aega internetis inimestele oma kurba elu kurtes.

Mingi hetk tuli koju elukaaslane. Ja tõi kaasa toreda idee- lähme Upraisingu hotelli baari mängu vaatama. Tiksusime, kell pool 2 võtsime suuna mööda öist randa hotelli poole. (Upraisingu hotelli on nii 600 m pikkune jalutuskäik)

Hotell Uprising. Siin basseini ääres käib proua peesitamas

Vahepalane hädaldan teemal Fiji talv.
Paljajalu, nagu tavaliselt. Viskasin selga seeliku, pikkade varrukatega pluusi ja IGAKS JUHUKS dressika. Jestas kui külm!!! Mul on kuri kahtlus, et viimased 2 ööd on soojakraadid täiesti alla 20. Asja teeb ilgeks tuul. Ma külmetasin! Mu vaesed kehva vereringlusega varbad anusid sokke ja tenniseid. Isegi kann külmetas. Kõik külmetas. Iga viimane kui rakk rappus lõdiseda. Jabur! Kodus voodis ei saanud kogu öö sooja. Mu keha on śhokis! Ja ma ei tee nalja! Ega ürita kuidagi Eesti suve aadressil habemeta huumorit visata. Eile õhtul ronisin igatahes riietes villase teki ja 2 lina alla.

Rõõmustasime, kui rannast baaris tulesid nägime. Avatud! Ja vusser baarileti kohal näitas lühikestes pükstes mehikesi rohelisel muruväljakul silblimas! :)
Baaris tiksusid õllekannude ääres kohalikud. Ekraani vasakul all nurgas oli häälemärk, kriips peal! Palusin häält. Ei saanud! Põhjuseks toodi esialgu, et hotellikülalised oma majakestes magavad. „Oi muidugi, las nad magavad, paneme natsa häält”. Vastus „Te ei ole hotelli külalised ja me ei saa teie soovidele vastu tulla” pani silmi pööritama.

Käid hotellis söömas, joomas aga  ära kujuta ette, et sa külaline oled! Nahaalid sellised! Nõudsin ülemust. Seejärel võtsin ette tolle ülemuse. Tulutult!
Tundsin kuidas minu jalgpalliõhin langes. Kolinal! Istusin mossis olekus ekraanist kaugel (baarileti ääres kleepusid külge kohalikud playboyd), ümberringi sumisesid purjus kohalikud kel jalkast täiesti poogen, ja veel ilma hääleta. Mage! No koju naaseda oleks veel magedam olnud.

Jalgpallijumal on õnneks aga normaalsuse poolel ja ikka hoolitseb minusuguste õnnetute eest. Saatis baarileti taha veel ühe valge. Itaallase! Ja veel parem! Hotellielaniku!
Teine hooaeg olid kohalikud baarist välja pekstud. Andsin itaallasele väikse vihje hääle kohta. Häälega privaatseansile jäid 2 virulast, itaallane ja 2 turvameest.
Holland võitis 2-1!!!!! Jehhuuuuuu! Oli pagana hea mäng!!