Varbaga kaunist kunsti

Üleeile kogunesid tuhanded inimesed Lihavõttesaarele täielikku kuuvarjutust vaatama. Eile õhtul oli Fiji taevas selge ja rannamaja kohal rippus kuu justkui suur must apelsin õhukesel kuusirbist läikival vaagnal.

24 tunni sisse mahub kaks tõusu-mõõna. Ookean rullub rannale ja siis, mõne aja pärast hakkab taanduma. Täna hommikul jooskma ei saanudki - lained kaisutasid pea kogu rannariba.
Üldjuhul on tõus-mõõn nii 2,3 meetrit. Igal hommikul on 2 km pikkune rand pisut erinev. Vahest sileda ja kõva pinnaga, vahest kui kuumaastik. Kui on vihm, on väike loik rannal muutunud jõeks, mis tekkinud kõrgete liivakallaste vahelt merre trügib.
Mõõn on justkui usin koristusbrigaad, mis puhastab ranna hoolimatu inimese sodist, viies prügi järgmisele rannale. Tõus toob uued tühjad pudelid, mõne plätu, kookoseid jm jamps.

Täna päeval aga oli aasta suurim mõõn. Suuremad on seotud kuu tegemistega. 

Rannas jalutavad inimesed rääkisid kuust ja tõusust-mõõnast.

Erakordselt lai rand tahtis kuidagi tähistamist! Kaunistasin majaesise liivajoonistustega. Varbaga mööda liiva kujundeid venitades valmis tore üllitis. Üllatmaks ka igapäevaseid jalutajaid.

Ka ookean maalis liivale mustreid. Veepiirile oleks justkui raagus puud istutatud, mis oksi välja sirutasid. Siukest imevärki olen siin rannas vaid korra varem näinud. Ning ühes Austraalia rannas.

Lained jätavad liivale ka väikseid korallitükke. Taskusse rändasid paar ilusat karpi, sellist mida olen oma rannal harva kohanud.

Kahtlustan, et teokarpide kogumine on midagi, mis on õrnema soo esindajatel geenidega kaasa antud. Väikeste tüdrukute soovist roosas puhviskleidis printsess olla kasvame välja. (Vähemalt enamus üle 30 aastased inimesed. Õnneks on muidugi neid, kes ka hiljem meie üksluist tänavapilti ja väikeste Eestimaa laidude randasid glamuuri ning printsessikroonidega ehivadJ). Aga ilusast teokarbist mööda astuda tähendab kas halba silmanägemist või täielikku ilumeele puudumist. Sest ilusa teokarbi juures jääb peatuma ka endast lugupidav vanem proua, kes hoolimata ka raskekujulisest radikuliidist kummardab. Et pista ilus mereand taskusse ja kinkida see näiteks oma lapselapsele :)

Minu rannast näeb nelja saart. Täna oli vesi nii madal et nägi veel ühte, päris tillukest liivasaart horisondil. Selle kollase kuhja saatus on tavaliselt veel all olla.

Suurim, ilus mägine Pega saar, paistab otse minu aknast. Saare kohal paldeitavad tihti pilvetupsud.

Täna oli vaade saarele iseäranis uhke. Justkui oleks poolt saart varjanud vikerkaare värvides dussikardin, mille taga käis geiparaad ja showerpidu.

Ilm on Fijil tujukas. Ei ole nii, et hommikul äratab sind hall ja sadu ja siis on kogu päev tuksis. Üldjuhul mahub sellesse päeva ka päiksepaiste. Ja tuul. Õhtuti võtab tuulepoiss tuurid üles, soojakraanid keeratakse kinni ja lained hakkavad vahutama. Huvitav, mis tunne oleks uinuda täielikus vaikuses? Ilma lainekohinata.... oot ma mõtlen... ettekujutust napib....

Käib üks pidev tuuseldamina. See tuul on kohati asusalt öeldes väsitav. Kuulsin, et Eesti surfimeestel ikaldus, saadan poole teile J