Kui ma arvasin, et võiks surfamisega algust teha

Esimene päev lainetes oli puhas lust ja lillepidu! Natatola korrastatud kaunis kuurorti rand, kerge tuuleke, päike kütmas, rinnuni vees solgerdades ootad lainet, kuhu instruktor sind kenasti peale lükkab. Ei hoolinud ma ka kahest korralikust lituudist lauaga vastu pead.

                                                    Natadola beach

Teine päev tõi aga reaalsuse maigu.
Olles selline lahe tegelane sain surfitunnid tasuta. Eks maitsvatel pannkookidel oli samuti oma osa mängida. Maksvate surfihimuliste õpilaste kõrval aga võivad ilmneda mõningad miinused- näiteks liinibussiga surfitundi sõitmine. Teisel päeval jõudsin peale 1,5 tunnist bussis loksumist tuulisele Sigatoka rannale. Kaaslaseks Ratu, kohalik kutt, kes surfikoolis abiks.
Grupp koos surfiguru Godfryga olid juba vees. Ratu liitus nendega.
Minu laud ootas rannal. Vaatsin neid vahuseid lainemürakaid. Et siis sinna??? Nendesse lainetesse??? Eeeee noooo okeiii..... Nii kui laua kaenlasse haarasin, tahtis tuul laua minema viia ning mind ninali lükata. Surusin laua pead ligi ja astusin lainetesse.

Ratu, vana juhe, muidugi ei märganud selgitada, et vette tuleb minna ringiga. Mina läksin otse ja jäin peagi vahustesse lainetesse vangi. Hoovus oli nii tugev, et astumisest ei olnud miskit tolku. Ujusin nagu loom! Kohalt liigumata. Ronisin lauale ja sõudsin kätega. Kohalt liigumata. Ribid ning puusakont olid eelmisest päevast oi-kui-hellad. Suured lained aina pritsisid näkku, varjates vaadet. Teadmisest, et teised on suhteliselt lähedal lõpuks ei piisanud, hirm sai võitu. Hirm, et laine viib avamerele. Väsimus ja hirm ja teadmatus. Täna tean, et tuleb võtta teine suund, siis aga oli hullu pilk ees ja suund ülejäänud grupi poole.
Hulpisin seal nagu hunnik õnnetust, kuni lõpuks sumas läbi lainete minu juurde Ratu. Laulu ümisedes.... „Kuradi jobu, kus sa varem olid!” karjusin talle mõtetes. Aitas mind hoovusest välja. Närv must, väsinud nagu kalts, tammusin, laud jala küljes lohisedes, kaldale. Turris, et hakkama ei saanud, ronisin künkale, kaemaks kuidas teistel läheb. Liivatüünidel tuiskas liiva kehale justkui survepuhurist. Esimese päeva marraskid põlved, ribid ja käed huilgasid valust. Silmad, kõrvad, juuksed ja märjad riided ühtlaselt liivaga kaetud, vandusin – perssse seee surf!! Kellel seda jama vaja on!!!!

Jonni täis, naasesin peale puhkepausi teistega lainetesse. Olin targem, hoidsin surfiguru ligidale. Nüüd oli teise tsiki kord lainete meelevalda jääda. Lained viisid ta minema. Tuul oli algajate jaoks liiga kõva, algas tõus. Lõpetasime päeva. Ei saanud kordagi isegi proovida lauale ronida.

Kolmas päev olin jälle kohal. Liinibussiga. Trotsides sinikaid, marraskil põlvi, küünarnukke ja haigeid lihaseid. Ja neljas päev. Siis joppas ja nahaljaava tsikk sai ka autoga kohale.
Soojad ja päikselised päevad. Laagri seadsime üles Ratu maja hoovi. Ratu elab Sigatokas, samal rannajoonel, kus eelmisel päeval lainetelt haledalt peksa sain, kuid teise külje all.
Ratu perekonna majast, künka otsast, avaneb oumaigaad mis vaade ookeanile ja lainetele!

Vaade Ratu tarekesest

Lauad kaenasse. Tegelt pea peale. Algajate lauad, long board on hiiglaslike mõõtmetega, ja minu lühikesed kämblad ei ulatu laua ümbert kindlat kinni haarama. Laud pea peal on kergem ka tuulega hakkama saada.
Ja nii me siis rivis sumpasime läbi põlvini muda, siis läbi lahesopi laual kõhuli kätega sõudes kuni liivatüünideni. Teispool tüüne ootasid lained.
Need olid head päevad!
Kolmandal päeval tõusis pausi ajal tuul. Uuesti vette minnes selgitas Godfryd pikalt, kuhu ei tohi lasta lainel ennast kanda, kus on ohtlikud lained, kuhu jääd lõksu. Kuulasin teda silmad hirmust punnis ja leidsin end mõtetelt – minna, mitte minna, minna või kaldale jääda. Läksin. Ja murdsin olulise hirmupunkti enda sees.
Kaldal kattis ringi tuuseldav liiv ühtlaselt kogu keha. Aga see kõik ei häirinud. Tõmbasin särgi kõrvadele ja imetlesin ookeani. Miski rahulolu ja teadmine, et ühel päeval saan ma veel selle merega sõbraks.
Ameeriklane Bill, kelle sujuvalt Scottiks ristisin

Neljas päev premeeris ideaalsete ilmastikuoludega. Täiesti tuulevaikne päikseline päev.
Sain oma parimad sõidud. Sain meki suhu mis tunne on seista lainel, millel on tohutu jõud ning tohutu kiirus. Tasakaalu hoides saad pika sõidu, pea kaldani välja. See on kirjeldamatu tunne! Võimas!!!

Üheks oluliseks osaks on saada lauale seisma ja seal püsida, kuid minu jaoks veel olulisem on olnud võitlus oma hirmudega.
Sügav vesi ja suured lained. Tõele au andes, kardan suuri laineid väga. Tunnen ennast vees ebakindlana. Pole ma ju miski hea ujujagi.
„Your paddling is to lazy” karjus Godfryed mulle pidevalt. Suurte lainetega on kätetöö äärmiselt oluline. Vajadusel pead jõudma kiiresti suurte lainete eest minema sõudma, et mitte „pesumasinasse” jääda, laine tippu pead sõudma. Ühesõnaga üks kõva sõtkumine. Neljanda päeva lõpuks oli mul liialdamata selline tunne, et väsinud käed lihtsalt kukuvadki otsast ära.
Nende päevaga sain juurde tublisti julgust ja enesekindlust vees. Minu ja mere suhe läheb tõusvas joones :)

Surf ei ole pelgalt ekstreem laineharjal. Looduse tunnetus. Nii vees kui rannal. Täiesti kaif on ka istuda liival, vaadata laineid, tunnetada soola, tuult ja kui joppab, päikest.


Pisut ka tegelaskujudest. Ikka ja jälle satuvad minu teele väga kirjud, kohati humoorikad kujud, iseloomustamaks elu siledaid, nurgelisi, ümaraid tahke.

Surfiguru Godfryd, Fiji Surfikooli pidav absoluutselt pööraste blondide afrolokkidega, hea huumorimeelega, pooleldi fijikas, pooleldi austraallane. Godfry armastab surfamist ja kõike mis veega seotud.
Üheks hobiks on allveekalastus, spearfishing. Umbes minu pikkuse relvaga sukeldutakse, keha küljes raskused, ilma balloonideta. Relv on kinnitatud poi külge, et kui see koos saagiga minema tuiskab, on relva võimalik jälitada. Kalad mida püütakse on ka kohati minu pikkused!
Eriti meeldib tyybile sukelduda koobastesse, käikudesse (uhhhuuuu klaustrofoobikus tekitab juba pelgalt mõte õudu...)

Pundis ka Godfry sõber Rice. Tatoveeritud kiilakas noor kutt, pisut hullumeelne. Täiesti valge, viiendat põlve fijikas (on harjunud, et turistiks peetakse). Armastab surfamist ja kõike mis pisut ohtlik. A la „Olen paar korda suure laine alla jäänud ja tundud, et hakkan uppuma. Pagan, see on nii kaif tunne!” „Lähen Austraaliasse sukeldujana tööle. Tead veealused tööd. Põhimõtteliselt võiksin ka uppunuid välja tassida”.
Vees kiire Rice hoidis viimased 2 surfipäeva mul silma peal ja oli hea kindel tunne.

Tim. Loomulikult armastab surfamist ja kõike mis veega seotud. Sündinud andekas ujuja. Trennide asemel sai aga nooruses savutatud ja pidutsetud ning ujuja karjäär jäi seega lühikeseks. Juhi istme mõõtudesse tyybi õlad ei mahtunud igatahes. Tim on samuti segavereline. JA Tim on üks ilusamaid mehi keda elus kohanud. Lihtsalt vahid nii et ila jääb suunurgast tilkuma.


Shark Paul. Must nagu öö, väikest kasvu lihastes mees. Fiji ja hiinlase segu, siit ka väiked mõõdud. Millest küll selline kentsakas hüüdnimi? No kolm korda võite pakkuda! Eks ikka seepärast, et seesama väike mees teab rääkida, et hai on üks „ugly fish”. Paulil on olnud võimalus vaadata haipoisile otsa väga lähedalt. Täpsemalt on haipoiss oma teravate hammastega tema käevarres rippunud.
Ja kõik see juhtus Sigatokas, sealsamas rannas surfates, vetes, kus mina 3 päeva ligunesin. Mees sellest erilist numbrit ei tee, käib oma kodurannas endiselt aktiivselt surfamas.
Ja tegelt on päris mage oma sinikate pärast jaurata. Teisel on hai jäset purenud.
„Haid ei tule üldjuhul randa” , „Haid ei ründa üldjuhul inimesi”. Et lepime siis teadmisega „üldjuhul”.


Ema kallis, kõik kinnitavad ühest suust, et hai rünnakuid esineb HARUharva.