Emotsioonide Ameerika Mäed

Espäev, 29.03, Emotsioonide Ameerika Mäed.

Hommikul asju pakkides selgus, et siialend on mu uhikat seljakotti kõvasti nässerdanud. Kiletasin koti Tallinna lennujaamas kenasti vaglaks aga kuhugi vahele on ta igatahes jäänud - üks õlarihm on pooleks, ühe küljetasku lukk katki ja lisaks mõned augud. Tuju läks mossi, no aga mis siis teha, tassisin oma 20 kilost seljakotti ühel õlal. Jube raske! :(

Katkine küljetasku lukk

Ühe õla seljakott (pildid kindlustusfirma jaoks)

Kodu rongijaamas astus ligi kena noormees, Saksamaalt, küsimusega "are u a packpacker?" Ega ma täpselt ei tea, mis kriteeriumid täidetud olema peavad, et olla päckpäcker aga suurt seljakoti ma järel vedasin ja noogutasin "I guess I am". Meeldiv noormees aitas kotti tassida ja saatis kuni lennujaama platvormini.

Tuju oli jälle hea ;)

Check- ini saba liikus aeglaselt kui härja ila. Tongalaste suured pered tsillisid sabas, jäid check-in lettide juurde kogunema ja lobisema! Teenindajad lobisesid omavahel! Kõik olid nii aeglased! Tund möödus. Muutusin närviliseks. Mõtlesin, Tongal ongi teine tempo. Harju sellega! See on esimene osa peatykist "Ära mine närvi"

Tonga viisa.
Tongale minnes peavad olema täidetud mõningad tingimused - viisa teed piiril, eestlasele tasuta. Lisaks peab reisijal olema ette näidata Tongalt tagasi/edasilennu pilet. Siin algasid jamad.

Kuna ma ei tea, kaua ma reaalselt Tongal viibida soovin, sest on ju ka variant, väike aga siiski, et ma ei saagi kuningannaks! Lõin letti väljaprindi bronni kinnitusest, mis reaalselt makstud ei olnud. Seda ei aksepteeritud..
Teenindaja, liibanoni tibi andis stardi jooksumaratonile, mille käigus kupatasin ühest kohast teise, teisest kolmandasse ja kolmandast neljandasse. Jooksin oma 20 kilose kotiga mööda lennujaama ringe, stange higine.

Asi hakkas jamaks kiskuma, tagasi Virgin Blue leti taga sooviga osta see kuramuse tagasilennu pilet! Minu kahjuks, sattusin juba tuttava liibanoni neiu juurde. Ajaga oli väga tuuga, mina juba väga närviline. Liibanonlanna, hoolimata kellast, kuulas kolleegide nalju, flirtis vanameestega!! Lõpuks olime seal ainult mina ja lollakas liibalonlanna. lahkunud olid kõik tongalased (kes on tõesti suure kondiga :)) ka superviisorid, kelleta ta hästi hakkama ei saanud. Siis streikis minu krediitkaart. Pakkusin, et astun 5 meetrit paremale, rahavahetusse, vahetan dollareid ja maksan sulas. Selle peale vastas neiu teispool letti "Madam, to be honest, I think thers no point. You won't catch the flight!" Kuradi kuradi kurat!!!!!!

Kogu see jant oli pikk ja nõme. Kokkuvõttes oleks ma praegu Tonga Kuningriigis, kui teispool letti oleks olnud usinam, kiirem ja targem persoon. Maksin 500 krooni ja vahetasin pileti neljapäevaks. NALJAPÄEVAKS! 1 aprillil uus katse.

Lähen kohale 4 tundi varem ja proovigu nad mind maha jätta!!

Tuju väga paha! :(( Oli tunne et tönnaks veits. Aga siis mõtlesin, persse ei tönna! Olen ju vapper matkasell!

Pea norus, jõudsin jälle tagasi Tiina ja Rauli maja koridori. Koridoride vaibaga kaetud kivitrepid on koledad aga kodutu seisukohast väga praktilised! Pehme ja soe.
Tunnike istumist, panin pea kotile ja lasin silma looja. Peagi tuli naabrimees, meeldiv asiaat. Justkui aimates, et olen just kõvasti kottida saanud, kostitati külma veega ja minu elu parima purgi külma cocacolaga! Kutsus ka tuppa, keeldusin viisakalt, oodata oli veel vaid pool tunnikest.

Cocacola purgil oli kiri - happiness. Tuju oli jälle hea :))

Sydney kodutu