Greenpeace vs turist. Vaalhaid! Igatahes!

Mulle meeldib reisida stiilis- konkreetsed plaanid tekivad jooskvalt.
Hoiad silmad ja kõrvad lahti ja lähed sinna kuhu tuuled viivad. Ja tuultel on alati häid lugusid ja soovitusi varuks.

Pealegi ei pea üksinda reisides arvestama mitte kellegi soovidega peale iseenda.
Ja nii sai minust egoist;)

Cebust 3 tunni kaugusel on koht nimega Oslob. Sellest kohast kuulsin Malapascual ja otsustasin minna. 

Meie teed Kreteli perega läksid Cebus lahku. Nemad lendasid Coroni saarele, mina võtsin ette bussisõidu Oslobi külje all asuv Tan-awani. Väike külakene on kuulsust kogunud paar aastat.
Alates ajast kui kalamehed hakkasid vaalhaisid toitma. Ennem kihutasid turistid siit mööda.

Nüüd on tee ääres suured vaalhaidega kutsuvad plakatid.

Just kui koduloomad, koguneb umbes 10 pealine parv vaalhaisid hommikuti kell 6 ranna lähedusse. Hiiglaslikud suud veepinnal, ujuvad rahulikud kalad paatide kõrvale, suutäisi ootamas.

Ja siis liituvad söötjate paatidega kalapaadid mil lastiks turistid.

Kogu värk on väga organiseeritud.
Ennem paati minekut maksad ning saad umbes 5  minutilise loengu osaliseks.
Päikse ega muid kreeme ei ole lubatud kasutada.

Kalu puudutada ei tohi. Lähemale kui 5 meetrit ei tohi minna.

Reeglid selged, saad soovi korral varustuse ja päästevesti.

Viimane abinõu on siin Aasias vägagi üllatuslik ja harva esinev.

                                                 Toitu ootav suu

Greenpeace vs turist
Miski siin maailmas ei ole üheselt mõistetav. Alati on keegi poolt ja mõni vastu. Alati on võitjaid ja kaotajaid. 

Vaalhaide söötmise vastaseid on palju.
Internetist saab lugeda solvunud heaolu ühiskonna lapsukeste sõnavõtte. Kohtasin inimesi, kellele ei julgenud iitsatatagi, et minagi käisin ja ujusin. Kuulasin kuidas nad vahutava suuga oma pettumust välja elasid ja võtsin ette järgmise teema.

Tuleb tunnistada, kas minus tekitas suplus vaalhaidega sisemise ebakõla - Green peace mina vs turist mina. On põhimõtteid, mida ma elus ei murraks, näiteks ei ostaks ma midagi, mille valmistamiseks on kasutatud elevandiluud, ma ei sööks tiigri liha jne. Aga vaalhaide söötmise kohta ei ole mul musta-valget arvamust.

Olen absoluutselt kahe käega poolt, et inimene ei peaks sekkuma.

Ennem kui kaladest  turistide vaatamisväärtus sai, tapsid  kalamehed neid toiduks.

Nüüd teenitakse veealuste naabrite pealt raha.

Loodan, et unikaalse elamuse otsinguil olevatelt turistidelt tulevast papist läheb osa ka kommuuni hüvanguks. Maal, kus kõik riigiametnikud on ära ostetavad ei või muidugi iial teada... 

Väidetavalt annavad kalamehed kaladele piisavalt vähe süüa, nii peab suur kala ise loodusest lisa otsima. Tegelikult ma ei tea, kas see kuidagi ka nende paaritumist või elu rutiini rikub..

Kogu keral on vaid mõned kohad, kus saab näha neid unikaalseid mereelukaid nii uskumatult lähedalt.
Uudishimu sai minust võitu. 

Olen tänulik, et sain osaks unikaalsele 30 minutile ja imetleda vaalhaisid nii lähedalt. See oli vinge kogemus!

Pettumuseks võib saada huviliste turustide arvukus vees.
Mina läksin vara, kell 6 hommikul. Olime 2 kutiga, kes samas hostelis elasid, ainukesed snorgedajad. Peagi  hakkas vees torudest ja lestadest kihama. Vaalhaisid oli umbes kaksteist ja ma kujutan ette, et tipptunnil võib mõne lestaga vasu pead saada küll. Nii inimene kui hai.
Kohal on palju aasia turiste (nagu enamus kohtades Filipiinidel) ja ma ei tea,mis moodi nemad asju siin elus näevad aga igatahes on see väga erinev meie omast.

Vees on nad nagu lapsed. Itsitavad, saamatud ja tihti ei oska ujuda. Täiesti teiselt planeedilt!

Lootsin näha kalasid ujumas, liikumas nagu vabas looduses. Reaalsuses olid nad enamuse ajast paatide kõrval, suutäisi oodates. Kõige ilusamad olid hetked, kui neid ujumas näha sai. 

Nende suurtest ovaalsetest roosadest suudest läks liitrite viisi vett alla, mis pehmete lõpuste vahelt mullidena välja tuli. 

Kalad olid niivõrd rahulikud, et nende mõõtmed ei tekitanud mingit hirmu.
Siiski on mõistlik olla tähelepanelik, et saba ette ei jää :)   

Kuidas Oslobisse saad?
Cebust sõidab buss umbes 3 tundi. Ceres buss South terminalist, suunaga Oslob. Maha tuleb minna Tan-awanis.

* Bussipilet 156 P * 30 minutit vaaladega  (sh paadisõit, vette hüppamine + varustus) 1000 P. * Saab ka sukelduda, see on umbes 2x kallim

Vaalasid saab näha kella 6st hommikul kuni umbes 12-ni keskpäeval. 

Ööbisin väga vahvas kodumajutuses. Puhas ja korras. Perenaine teeb viimse peal banaabikooki! :)
Õhtul istusid kõik külalised pika laua taga, söime ja vahetasime reisijutte.
Öömaja  perekond Hescock juures 400 tuba ühele. Telefon 09168486860 / 09297856976

Hoositahi

Seoses tänaste sündmustega,  tuhnin pisut minevikus :)
Hoositahi blogi sai tuurid sisse kui alustasin omapäi reisi maakera teisele poolele, sihiks Okeaania saareriigid.

   

Nagu arvatavasti paljudel reisisellide, tõukas ka mind mugavustsoonist välja soov päris elust puhkus võtta. Lisaks kripeldus avastada maailma ja unistus näha Tonga Kuningriiki. 
Tonga saart annab gloobuselt otsida- pisike kuningriik kaob suure Vaikse ookeani avarustesse. See saareriik astub homsesse päeva esimesena.

Miks just Tonga? Palju aastaid aastaid tagasi kuulsin lugu ühest Hiiumaa meremehest, Leonard Niidust, kes elab väiksel Tonga saarel ja on kuninga sõber.

Minu kujutluspilt oli ülevoolavalt romantiline ja seikluslik! Üks valge mees kesk sihvakaid palmipuid, valge liivaga ääristatud rohelusse uppuval saarel. Poolpaljad mustajuukselised kräsupead ja see silma torkav valgeks pleekinud juustega mees, kes istub palmi all ja vestab kohalikele lugusid oma metsikutest mereseiklustest.

Leonard oli kahjuks selleks hetkeks juba parematele jahimaadele suundunud, kui minu jalg Tongale astus. Küll aga õnnestus mul kontakti saada tema poja perega.

                                                                Perekond Niit

Miks minust Tonga printsessi ei saanud, kas Tongal elavad tõesti hiiglased ja kuhu ja kuidas ja miks edasi, et seda teada saada tuleb päris blogi algusesse minna ;))

Igatahes sai Hiiumaa sõprade survel blogilga algust tehtud.
Mäletan kuidas istusin reisi alguses, 2010 aastal Sydneys, Tiina ja Rauli korteris ja mõtlesin pikalt, kuidas küll kõlaks üks hea reisiblogi nimi?

Vahvad kurrinurrivutisaarel-maailma äärel- reisihop pealkirjad olid juba ära võetud.

Nime andis ookean. Meri on minu jaoks alati oluline olnud. Hea ja eriline vabaduse tunne on olla tuulte sasitud ja lainetest kantud. Lõputult liigirikas ookean, elu tihedus ja erilisus ja värvide spekter, vaimustab iga kord!

Ühed minu lemmikud ookeani elanikud on väiksed ja salapärased merihobud!

Ja nii saigi minu blogi nimeks merihobu. Tonga keeles.

Tahi - meri, hoosi- hobune.

Esimese snorgeldamise varustuse ostsin Tongalt, Irina käest, kes peale aastast maailma avastamist tagasi koju Prahasse läks ja asjadest vabaneda soovis.

Sellest ajast alates on toru ja mask minuga alati kaasas.

Merihobust sai reisi läbiv teema, minu Okeaania reisi pealkiri mitmes mõttes.
Tongal tellisin käsitöömeistrilt luust merihobu kujulise kaelaehte, mis küll kahjuks Tais koos teiste ehetega ära rotiti. Tais, Pai linnas, enne end julgustuseks vindiseks võtnud, lahkusin tattoo salongist merihobu tatokaga.
 
 

Päris elus olen merihobusid näinud vaid akvaariumites.

Need maagilised loomakesed elavad sügaval ja snorgeldaja nii sügavale ei näe.

Kuni Fiipiinidel Malapascua saare snorgeldamise tripini :)

Vaikselt soojas vees sulistades märkasin korallide vahel tuhnivat ussi. Meremadusid kardan väga, kuna nad võivad olla väga mürgised.

Tagasihoidlikku, liivpõhjaga harmoneeruvat värvi, kergelt triibuline loomake oli umbes 10 cm pikkune.  Sirge saba otsas oli kelmikas lillakas lehvik. Merihobud on üldjuhul tagurpidi S-i kujulised, ei midagi sellist. Aga tema punnis silmad ja torus suu meenutasid merihobu! Olin selles üsna kindel! J

Tunne oli aga hea ja turvaline ning otsustasin  mitte põgeneda vaid olukorda jälgima jääda.

Uss hakkas merihobu meenutama.

Lasin pikalt soolasel merel end kanda, liigutamatult suure sinise embuses hõljudes vaatasin naeratus suul, kuidas loomakesed kahekesi vaikselt liikudes põhjapõdra sarvi meenutavate korallide vahel toitu otsisid.

Õhtul hotellis asusin õhinal googeldama. Üksi päring tulemust ei andnud! Sellist merihobu ei leidnud. Olin loomulikult pisut häiritud, kuid sisemuses kindel, et nii ei saa ju olla ;)

                                                             Toru kala

Õhtul rannas jalutades astusin sukeldumisklubi ees istuvale ilusale kutile külje alla. Kirjeldasin oma nimeta olevust ja sain vastuse! Pipe fish! Kala, jah, seda küll! Aga ta kuulub merihobude suguvõssa ja niisiis  olen oma esimesed merihobud ära näinud ja vägagi rahul :)

Taifuun Pablo ja Malapascua saar

Malapascua saarel ei liigu ükski puuoks. Täna on kärbeste lemmikpäev!  Nad tähistavad seda sinu käsivartel, sinu söögil, varvastel. Üleriigilisest tuulevabast päevast on osavõtt aktiivne ja üksi tiivuline ei ole koju jäänud.

Päevad ei ole vennad. Ei ilma ega meeleolude poolest. Eilne päev (29. november) algas vihmasaju ning kõva tuulega ja nii ta õhtusse läks, tuul öösel veelgi tuure lisades. Olen selle kõigega väga kursis, kuna ei leidnud kõrvetroppe üles ja tuul sõna otseses mõttes viis ka minu une kaasa.

Kasutasin mõnusat vihmast ja pisut jahedamat ilma saarel ringi kondamiseks.
Malapascua saare põhiline rand, pikk ja ilusa valge liivaga Bounty beach, kust on ka väga mõnus ujuma minna, on rohkelt hotelle ja restorane. Siiski ei saa kurta, et jube melu segab elamist, kõike on piisavalt aga mitte liiga palju. Muusika ei üürga, rannaliiv ei ole peesitajatest ega päiksevarjudest ummistatud.

                                                                Bounty Beach
   

                                                  Tänav turistide rajoonist vaesusesse

Saare sisemusse jäävad kitsad liivased teed ja kohalike külad. Autosid saarel ei ole.
Pisikesed majad on logudikud, korralikumad punutud seinte ja palmilehtedega katustega, osade elamute seinteks on eterniit, papp, paber, killuke plastmassi - mis iganes kätte satub.
Iga maja hoovis on kukk. Kes kireb. Lakkamatult.
Ja uudishimulik suurte pruunide silmadega laps. Üldjuhul mitu. Majad on väiksed ja pered vaesed. Mõned lapsed magavad rannas sest nad lihtsalt ei mahu oma kodus magama.

                                                                  Külatänav
                                                    

Sattusin jalutuskäigul väikse hotellini, kus otsustasin ka hommikust süüa. 
Hommikusöögil kohtasin perekonda, kellega mõned päevad tagasi rannas juttu olin teinud. Neil oli kaasas u 4 aastane poeg ja 3 kuune (!!) tütar. Mõlemad tulid saarele sukelduma. Vaheldumisi hoiab lapsi mees (ise seejuures täiesti rahulik ja rõõmsameelne mõlemal meie kohtumise päeval) ja siis jälle naine.
See kuidas mees laseb naisel imiku kõrvalt elada avaldas mulle sügavalt muljet.
Perekond oli kolinud rannast saare sisemusse, kuna kartsid laste pärast!
Nii saingi teada, et Filipiinidel möllab taifuun nimega Bopha, hellitavalt Pablo.
Malapascua saarest läks taifuun mööda ning elu elatakse  edasi nagu poleks midagi juhtunud.
See justkui ei puuduta selle saare inimesi. Igal saarel oma rõõmud ja valud...
Hiljem nägin ühes söögikohas uudiseid. Pidid rääkisid enda eest- taifuuni teele jäänud saartel on kaos, mudalaviinid, surma on saanu sadu inimesi. Laibad tuvastamiseks rivis maas. Nutt ja ahastus. Paksu mudaga kaetud oimetud päästetud sõdurite kätel.
Saartel on artsiabi nõrk, kohati puudulik. Näiteks Malapascua saarel ei olegi arsti! Lähima suurema saareni, sõidab laev u 45 minutit. Puudulik arstiabi, kehv juurdepääs, logudikud majad- kuidas Filipiinid üldse sellistes olukordades toime tuleb? Siit ka suur hukkunute arv. Eeldatavasti on rahvusvahelisel abil siin oluline osa.

Malapascua saart võrreldakse kuulsa maailma toppide toppidesse kuuluva, Filipiinide uhkuse- Boracay saarega. Ilusate randade ja kompaktsuse pärast võibolla. Kui olen Boracayl ära käinud, tean öelda, kas on see tõsi või ise võetud tiitel :)

Malapascua saare Bounty beachil oled kaupmeeste ohver.  Aga mitte jälle liiga palju. Võrreldes  Langao saare Alona beachiga on siin ikka väga rahulik.
Naised pakuvad puuvilju ja pähkleid, kala, massaaši, mida otse rannaliival hästi tehakse, mehed paadimatku ja sukeldumist. Lapsed suveniire.
Hotellis oli külalistele kiri palvega, mitte lastelt teokarpe ja suveniire osta. Vanemad võtavad lapsed koolist ära ning saadavad oma võsukesed müüma. Pealegi  ei tohi teokarpe  maalt välja viia. 

Lapsed on väga osavad müügimehed! Taktika on selline. Kõigepealt küsivad nad sinu nime (seda teevad tegelikult kõik), seejärel pärivad, kust sa tuled. Ja siis pakuvad oma kaupa. Kui Sa viisakalt ära ütled, proovivad siiski natuke veel. Kui siis ka eitavalt pead vangutad, ütlevad nad "maybe later". Ja siis later, hüüavad nad sind juba nimepidi nagu vana sõpra ja uurivad, ega sa meelt muutnud ei ole :)

Muidugi tyytab see kohati ära. Samas ei tasu minna ülbeks, vaid mõista, meie oleme siin külalised. Kohalikud elavad oma elu ja teenivad elatist. Alati saab ka viisakalt ei öelda. Eriti siin, saartel, kus ka kaupmehed on suht viisakad ja naeratused veel siirad.
Nähes kurja ja ülbe kivinäoga turiste on mul piinlik.

Mujal saarel  ringi jalutades sind keegi ei tüüta. Saad paljude "hello" tervituste ja pilkude osaliseks, kuna enamus valgeid oma jalga  saare sisemusse ei tõsta. Ükspäev oli lill ka juustes, siis sain vahetuid komplimente ka :)

Malapascua saare suurim vaatamisväärtus on Treasure sharks. 
Varahommikuti suunduvad paadid merele, kaasas balloonid ja mustades kalipsodes inimesed justkui lagritsa jupikesed. Treasure haid on erilised oma pika saba poolest. Tegelen nüüd plagiaadiga ja postitan internetist pätsatud pildi, et mageda merega inimene ka teaks millest jutt ;)

                                                                 Treasure Shark

See haide teema hakkas mind paeluma. Haid aga elavad sügaval snorgeldades neid ei näe. 

Otsustasin, et sukeldumine on asi, mis tuleb ära proovida. Olen seda alati edasi lükanud. Natuke hirm on selle suure ookeani ees. Ei meeldi mulle teadmine, et ma ei ole olukorra peremees. Mis iganes seal all juhtuda võib, hirm, ebamugavus, oht- ma ei saa lihtsalt pead vee peale tõsta nagu snorgeldades. Minu ja H2O vahel on lõputu sinine ookean ja rõhk.
Pealegi on see üsna kallis hobi, juba koolitus ise maksab u 350 €.
Selle reisi eelarves sukeldumise jaoks kohta ei ole. Järgmine kord, lohutan ennast. 

Ja pealegi tundub, et siin, Aasias, oleks põnevam see asi ette võtta kui Tallinna basseinis.

Jagan hetkel Kreteli ja tema perega tuba. Tore kui on seltsi aga eks samas on ka päris kõva kogemus, õppida arvestama 4 inimesega, kellest 2 on lapsed ja kogu päeva dikteerib ikkagit 6 kuune Mikuke. Teate, ma pole iial nii meest beebit näinud kui on Mikk :)
Mikk on rahva mees, vii beebi inimeste sekka ja uni ja jaur on kadunud :)

                                          Mikkuga Tepanee rannas päikseloojangut imetlemas

Kui Mikk on pruunide silmageda mehehakatis, siis 4 aastane Merily on siniste silmadega blond plika. Kui kohalikud talle aina "hello baby" hüüavad, tõmbub tirtsu suu kriipsuks :)

Merily on hea ja iseseisev laps, kellega on ülimalt lahe lobiseda ja maailma asju arutada.

Kuna laste päris ema Kretel omab ideaalset keha ja näeb välja nagu 25 aastane, siis pöördutakse lapsi puudutavates küsimustes minu poole. "How old is ur baby" jne.  

Erinevad humoorikad versioonid meie suurperest-
* Kretel on Indrese tütar esimesest abielust. Mina Indrese naine ja tulime oma 3 lapsega puhkama. 

* Kretel on minu sõbranna ja liitus minu ja minu perega puhkusreisil Filipiinidele.

* 2 last, 2 ema. Huvitav, kuidas Indrest kogu selle teooriaga liidetakse?? :)

* Söögikohas, kus oleme juba korduvalt käinud ja on jõutud uskumatule arusaamani, et laste ema on siiski Kretel! Ja siis küsiti, kas Indres on minu vend :)

Kuna tegelikult oleme Kreteliga eakaaslased, loodan siiralt, et mind tema emaks ei peeta :)) 

Edaspidi lisan (kui põhjust), lugude lõppu informatiivse rubriigi reisisellidele :)

Olen ise palju head infot blogides ja internetiavarustes tuulates leidnud nii et häid soovitusi on hea jagada :)
 

Söögikohad põhirannast eemal
Odav ja ok söögikoht Ging-Ging.

Ging-Gingi kõrval La isla bonita. Ilusas rohelises hoovis. Hea söök. Hinnad kallimad.

Odav ja eriti lahke näoga naise söögikoht Backow Kiwi. Söök väga hea. Saad süüa traditsioonilisel moel pottidest valikut tehes, on võimalus ka menüüst tellida.Oled tõenäoliselt ainus valge ja naeratavad mööda jalutavad koolilapsed saad pealekauba. Kindlasti külasta. Sinna saab ka Ging-Gingi kõrvalt.

Head Itaalia kööki ja ahju pizzat saab nautida Tepanee restoranis Angelina. Hinnad ei ole odavad aga söögid ja mere äärne asukoht head.

Majutus

Tepaneed, kus elan soovitan küll. Kui sinna satud tervita palun ka kiilaspäist itaallasest omanikku ja tema naist eestlase Karini poolt :)
Korras ja puhas. Hoolitsetud aed. Hotellil on ka tilluke ja nunnu private beach imeliste päikseloojangutega. Omanikud on sõbralikud ja jagavad lahkelt nõu, kuhu minna, mida teha. Kodustanud on nad saarelt umbes 6 halva elu peal olnud koera ja 10 kassi :) Kuna territoorium on suur, elavad loomad enda elu, inimesed enda, teineteist segamata.

Budget majutus rannas- Purple Snapper ning Mick&dioses, mõlemas kohas saab voodikoha 600 p eest. Eraldi poiste ja tüdrukute toad.

Enne Exoticut on ka üks koht, kus majakesed kohe rannas hea hinnaga. Nime ei mäleta.

Saare sisemuses leiab kindlasti soodsat majutust. Meile näiteks pakuti tervet maja 600 p eest öö. Kui tahad kogeda külaelu ning ei heiduta pissihais, siis palun :)  

Cebust Malapscua saarele saab nii.

Bussireis umbes 4 tundi. Busse on erinevas hinnaklassis. Kõige osavam peatub pea iga posti ees. Kallimates on konditsioneer ja need on kiiremad.
Siis levasõit umbes 40 minutit. Lähevad ühiskondlikud paadid, praamiks on seda palju nimetatud. Laevad ei välju väga hilja ja sadama ei ole kuigi luks, nii et tutvu graafikuga. Saad ka tellida ette privaatse veetranspordi, näiteks hotelli kaudu aga viimane variant on üsna kirves.

Linnamelu Cebus

Cebu bussijaamas tervitas meid kuumusest ligane linnamelu, mis  võttis täiesti jõuetuks.

Peale pikka bussisõitu ei viitsinud selle palavuse saatel oma massiivseid kotte kaugele tirida (ma ei väsi imestamast, mida kuradit ma jälle kaasa vedasin! Sel korral olin ju väga praktiline, nutikas ning teadlik aga hiiglaslik ja raske kott tahab jällegi õlgu tappa)

Ülikooli kõrvaltänavas on mitu maja mille uksed voodikoha otsijaile avatud. Astusin sisse esimesest, kauplesin hinna 500-le ja viskasin koti nurka, et Penuga linna peale kuutida.

Cebu on tüüpiline lämbe, räpane, autogaasidest paks Aasia linn.

Justkui oleks linnas kõik õhk otsa saanud.  
Linna pluss on muidugi see, et toidu valik on rikkali. Kui viitsid pisutki otsida leiad kohalike söögiurkaid, kus miljöö on lihne, üldjuhul räpane aga toit VÄGA hea ja odav.

Linna eelis on ka see, et leiad soodsamat majutust.

Rohkem plusse hetkel ei suuda meenutada... 

Bussijaama läheduses saimegi oma esimese mõnusa söögielumuse. Tüüpilise tänavaäärse söögikoha valiku teed sa lettidel asetsevaid potte revideerides ja kaantega kolistades sisuga tutvudes.

Avastasime põnevat kraami. Täidetud krabid, kaheksajalad, spring rollid. See ja liiter õlu läks mõnusa mõmina saatel keresse. Liiter õlu kõlab 2 naitserahva puhul vägagi kohatult aga no midagi pole teha, õlu maitseb soojas kliimas hea ;)

                                                         Sõber San Miqueliga aega veetmas

Kaubanduskeskuses oli hea jahe, veetsime jõululaude saatel oma viimased ühised tunnid. Ja tegime oma elu parimad ostud!

                                                Must minu, valge Penu :)
 
Penu ruttas lennukile, mina vantsisin nukralt hotellituppa. Hotellituba on selle peldiku kohta palju öeldud ja see kole koht sai minu elu jubedaimate hotellide topis ausa esikoha.

Tuba üle vaadates käis seal usin koritamine, mis hajutas minu tähelepanu. Eeldasin,  et kui juba 2 inimest maskid peas nühivad, küll on siis ka puhtus ok.

Valesti arvasin. Comfort ruum (nii peenelt nimetavad nad igas olukorras tualetti) oli räpane. Wc potil puudus prilllaud... eee siinkohal ma rohkem ei kirjelda, mida mu armsa ema süda küll teeb :)

Esimest korda elus seadsin õhtul toa ukse ette tooli, tooli peale oma hiiglasliku seljakoti. Viimast juba iga mees paigalt ei saa :)  Ja ... igaks juhuks panin oma taskunoa voodi kõrvale. No jah, see viimane oli üle pingutatud ettevõtmine aga kogu see öine elu ja melu mis akendest ja koridorist sisse pressis, pani ennast ebaturvaliselt tundma.

Aknad ei käinud korralikult kinni, konditsioneeri blokist jäi mõlemalt poolt ka nii 50 cm tühjust.
Maja asukoht suure tee kõrval andis ausalt öeldes oli tunde, et magan tänaval.
Kesk seda hullumeelset signaalitamist, autogaase,  mootorimüra ja lärmamist. Nagu sellest veel vähe oleks, oli lähedusest kuulda ka palliväljaku vahvaid sportlike helisisd. Ja nagu kõigest sellest ka veel vähe oleks, luusis maja läheduses mingi kohalik hull, kes vahetpidamata laulis ja kõvahäälselt seletas.

Hommikul otsustasin, et siia peldikusse ma kauemaks ei jää.

                                                         Üks väga kole koht
           
Esialgne plaan oligi vaid 1 ööks Cebusse jääda, et saaksin viisa pikendatud ja edasi mere äärde mõnele saarekesele pageda. Plaanideta reisi puhul on aga tore see, et plaane saab alati muuta! Ja kuna minu sõbranje Kretel oma perega saabus 29.novembril Filipiinidele otsustasin nad siiski ära oodata, et siis koos Cebust edasi liikuda.

Hommikul kolisin hostelisse nimega Cebu Guesthouse. 211 MangoAve.
Võtsin reisi senini odavaima majutuse – 350 pesot e u 6.8 € voodikoht. Tüdrukute toas oli 4 nari ja lisaks minule veel 2 tsikki. USA tsikk, kes oli juba 3 aastat (!!!) Aasias ringi rännanud ja rootslane, kes alles lennuväsimust ja ajavahe välja magas.

Hostel oli ok. Asukoht ok. Mustuse tase talutav. Vannitoas hõljus surnud prussaka hing, tema lömastatud hiiglaslik kest veel põrandaplaatidel vedelemas.

Selliste hostelite suur pluss on minu arust inimesed keda kohtad. Üldjuhul vahvad rändajad, kellega on alati millest lobiseda ning alatasa jagatakse soovitusi, kus ööbida, kus süüa.

VIISA PIKENDAMINE 
Viisat saab pikendada Cebu naaberlinnas Mandaues. City Hospital kõrval.
Sõit viisa osakonda ja tagasi oli trööstitu!

Takso aknast paistsid kerjuste ja kodututega ääristatud tänavad, pooleliolevad ehitised, tühermaa.

Ebainimlikult iroonilisena mõjusid tohutult suured kinnisvaraarendus plakatid teede ääres- exclusive property, kus valgetes puhtastes rõivastes pere, kammitud juustega lastega sofakesel raamatut lehitsemas.

Kogu selle tee ääres ei näinud ma midagi helget. Veel vähem valget.

Viisa osakonda minnes on soovitav end soliidselt riietada, nii näeb ette reegel ja võibolla on ka turvamehe ülesanne uksel sinu välimust kontrollida.

Olin rõõmus, et taipasin raamatu kaasa võtta. Peale tunnist ootamist ja 3030 p (60 €) oli passis tempel, mis lubab Filipiinidele 15. jaanuarini jääda. 
59 päeva on maksimum päevade arv, mida esimesel viisa taotlemisel antakse. Nende 59 päeva sisse arvestakse ka 21 viisavaba päeva, mis virulane automaatselt riiki sisenedes saab.

Tagasitee Cebusse seiklesin kohalike bussidega.

Tee ääres kuivas pesu, keegi magas, alasti väikelapsed uitasid omapäi, keegi pesi hambaid. Ja seda kõike nii lähedal suurele autoteele, et oleks võinud käe aknast välja pista ja tere anda.

Vaesuse ja mustuse kiht oli trööstitu ja paks. 

                                         Kohalik akende ja usteta "kutsikas", mida käe viibatusega peatada saab

Konditsioneeriga taksosõit on kallim ja väga seikluste vaene. Välja arvatud Kadri Tikerpuul ma usun, kellele kõik taksojuhid külge löövad! ;)
Bussis on oluline leida endale inglise keelt tonkav ohver. Ohver, kelle sa siis küsimustega üle valad. Kus ma maha pean minema? Millal see koht juba tuleb? Kas sa palun ütled "sisseviskajale" et ta peatuse teeb kui minu peatus tuleb? Aga kuhu suunas ma siis edasi kõnnin? jne

Kena vanem daam rääkis perfektset inglise keelt ja andis teada, kui oli aeg bussiseltskonnast lahku lüüa. Peatus buss uhke kiriku ees. Daam küsis nõu järgmiselt kohalikult, kes tee ääres telefoniga lobises, millise bussi peale mind edasi juhatada.
Ja see järgmine kohalik tahtis hirmsasti minuga sõprust luua.

No mis siis ikka, ega mul erilisi plaane ju polnudki.
Astusime koos sisse eriti uhkesse kirikusse, kus olid kohe algamas pulmad. Sain teada, et selles kirikus tuleb laulatuse eest maksta terve varanduse ja seda saavad endale lubada väga vähesed.

Järgmisena astusime sisse Filipiinide kõige kuulsamasse kirikusse. Väike ja korras hoov ei andud aimu selle pühakoja tähtsusest.


Basilica Minore del Santo Ninos kuulikindla klaasi taga puitreljeefist pühast Santo Nino de Cebust on välja kasvanud kogu Filipiinide katoliiklus!
Mõned filipiinlased usuvad, et Santo Nino de Cebu on Kristus ise. 16. sajandil kuulutasid hispaanlased, et see ikoon on imettegev, ning kasutasid seda rahva usku pööramiseks. 
Tänapäeval on igal filipiinlasel Santo Nino, ka kõige vaesematel. Autos, rolleril, kaelas- alati on kaitsev kujuke kaasas. 

                                   Püha Laps jäi kahjuks kuulikindla klaasi ja valguse varju 

Jaanuaris toimub Cebus Santo Nino de Cebu auks uhke pidustus. Just Basilica Minore del Santo Nino kiriku juurest saab alguse ligi 2 miljoni uskliku igaaastane  protsessioon "Cebu Püha Lapse" auks.

Ja siis suundusime veelgi pühamasse, Cebu suurimasse ostukeskusesse.
Mona tahtis oma uut sõpra ka turvamehena töötavale abikaasale tutvustada :)

                                                                     Jõulud :)

Ei lahkunud ma viimasest templist tühjade kätega.  Kuna Penu arvas, et mul on "kübara nägu"(st et kübarad mulle passivad) siis Mona abiga soetasin lausa 2 peakatet.
Randa laia musta äärega daamika ning igapäevasek päiksepiste leevendamiseks  väikse meesteka stiilis õlgkübara, laia musta paelaga.
  
Mona ei olnud õnneks siiski liigselt pealetükkiv. Ja lõpuks, õhtupimeduses, juba 4. bussiga jõudsin külalistemaja lähistele.

Hostelisse jalutamist valgustas mitme kilomeetrine rongkäik Jumalaema auks. 
Koolitüdrukud trummidega, erinevate koolide vormides lapsed, vaimulikud ja veel sajad ja sajad inimesed küünlad käes muusika ja jumala sõna saatel sammumas. 
Inimrongis liikus ka paar bussi, kus istusid sees viksid koolitüdrukud ja laulid vaimulikku viisijuppi. Suured kõlarid busside katustel lasid laulul  kaugele kosta.
Suured Jumalaema kujud olid kaetud uhkete valgustite ja lillesülemitega.

Need on need hetked, mis teevad reisimisest midagi imeliselt ettearvamatut!
Täiesti lambist, keset autode rohket tänavat satud millegi nii erilise tunnistajaks!  :)

Peale 2 ööd bambusnari alumisel korrusel, pakkisin jälle koti ja suundusin Cebu lennujaama Kreteliga kokku saama.

Kretel ja Indres ning nende nupsikud 4 aastane Merili ja 6 kuune Mikuke saabusid keskmise filipiinlase kodu suuruste kottidega Cebu lennujaama kokkulepitud ajal.

Võtsime suunaks Malapascua saare.

          

TURVALISUSEST

Mina ei ole Filipiinidel end kordagi ebaturvaliselt tundnud. (Või noh välja arvatud nuga käe ulatuses öö aga nagu ma juba ennist lisasin, oli see vähe ülepingutatud ettevõtmine) 

Ka nendel hämaratel tänavatel kus pesemata alasti lapsed papil magavad. See on pilt mida on eriti raske taluda. 

Üsna veider on näha linnades iga panga ees püssidega turvamehi. Ka söögikohtade ja kaubanduskeskuse turvamehed on püstolitega varustatud.

Üks kohalik noormees, kellega ma bussis tutvust tegin, toonitas mitu korda "ole oma asjadega ettevaatlik".

Mulle tundub, et tihti võtavad inimesed sellise kaitsva hoiaku, kui näevad valget naist üksipäini ringi kondamas.