12.07.2012

Taifuun Pablo ja Malapascua saar

Malapascua saarel ei liigu ükski puuoks. Täna on kärbeste lemmikpäev!  Nad tähistavad seda sinu käsivartel, sinu söögil, varvastel. Üleriigilisest tuulevabast päevast on osavõtt aktiivne ja üksi tiivuline ei ole koju jäänud.

Päevad ei ole vennad. Ei ilma ega meeleolude poolest. Eilne päev (29. november) algas vihmasaju ning kõva tuulega ja nii ta õhtusse läks, tuul öösel veelgi tuure lisades. Olen selle kõigega väga kursis, kuna ei leidnud kõrvetroppe üles ja tuul sõna otseses mõttes viis ka minu une kaasa.

Kasutasin mõnusat vihmast ja pisut jahedamat ilma saarel ringi kondamiseks.
Malapascua saare põhiline rand, pikk ja ilusa valge liivaga Bounty beach, kust on ka väga mõnus ujuma minna, on rohkelt hotelle ja restorane. Siiski ei saa kurta, et jube melu segab elamist, kõike on piisavalt aga mitte liiga palju. Muusika ei üürga, rannaliiv ei ole peesitajatest ega päiksevarjudest ummistatud.
                                                                Bounty Beach
   


                                                  Tänav turistide rajoonist vaesusesse

Saare sisemusse jäävad kitsad liivased teed ja kohalike külad. Autosid saarel ei ole.
Pisikesed majad on logudikud, korralikumad punutud seinte ja palmilehtedega katustega, osade elamute seinteks on eterniit, papp, paber, killuke plastmassi - mis iganes kätte satub.
Iga maja hoovis on kukk. Kes kireb. Lakkamatult.
Ja uudishimulik suurte pruunide silmadega laps. Üldjuhul mitu. Majad on väiksed ja pered vaesed. Mõned lapsed magavad rannas sest nad lihtsalt ei mahu oma kodus magama.

                                                                  Külatänav
                                                    

Sattusin jalutuskäigul väikse hotellini, kus otsustasin ka hommikust süüa. 
Hommikusöögil kohtasin perekonda, kellega mõned päevad tagasi rannas juttu olin teinud. Neil oli kaasas u 4 aastane poeg ja 3 kuune (!!) tütar. Mõlemad tulid saarele sukelduma. Vaheldumisi hoiab lapsi mees (ise seejuures täiesti rahulik ja rõõmsameelne mõlemal meie kohtumise päeval) ja siis jälle naine.
See kuidas mees laseb naisel imiku kõrvalt elada avaldas mulle sügavalt muljet.
Perekond oli kolinud rannast saare sisemusse, kuna kartsid laste pärast!
Nii saingi teada, et Filipiinidel möllab taifuun nimega Bopha, hellitavalt Pablo.
Malapascua saarest läks taifuun mööda ning elu elatakse  edasi nagu poleks midagi juhtunud.
See justkui ei puuduta selle saare inimesi. Igal saarel oma rõõmud ja valud...
Hiljem nägin ühes söögikohas uudiseid. Pidid rääkisid enda eest- taifuuni teele jäänud saartel on kaos, mudalaviinid, surma on saanu sadu inimesi. Laibad tuvastamiseks rivis maas. Nutt ja ahastus. Paksu mudaga kaetud oimetud päästetud sõdurite kätel.
Saartel on artsiabi nõrk, kohati puudulik. Näiteks Malapascua saarel ei olegi arsti! Lähima suurema saareni, sõidab laev u 45 minutit. Puudulik arstiabi, kehv juurdepääs, logudikud majad- kuidas Filipiinid üldse sellistes olukordades toime tuleb? Siit ka suur hukkunute arv. Eeldatavasti on rahvusvahelisel abil siin oluline osa.

Malapascua saart võrreldakse kuulsa maailma toppide toppidesse kuuluva, Filipiinide uhkuse- Boracay saarega. Ilusate randade ja kompaktsuse pärast võibolla. Kui olen Boracayl ära käinud, tean öelda, kas on see tõsi või ise võetud tiitel :)

Malapascua saare Bounty beachil oled kaupmeeste ohver.  Aga mitte jälle liiga palju. Võrreldes  Langao saare Alona beachiga on siin ikka väga rahulik.
Naised pakuvad puuvilju ja pähkleid, kala, massaaši, mida otse rannaliival hästi tehakse, mehed paadimatku ja sukeldumist. Lapsed suveniire.
Hotellis oli külalistele kiri palvega, mitte lastelt teokarpe ja suveniire osta. Vanemad võtavad lapsed koolist ära ning saadavad oma võsukesed müüma. Pealegi  ei tohi teokarpe  maalt välja viia. 


Lapsed on väga osavad müügimehed! Taktika on selline. Kõigepealt küsivad nad sinu nime (seda teevad tegelikult kõik), seejärel pärivad, kust sa tuled. Ja siis pakuvad oma kaupa. Kui Sa viisakalt ära ütled, proovivad siiski natuke veel. Kui siis ka eitavalt pead vangutad, ütlevad nad "maybe later". Ja siis later, hüüavad nad sind juba nimepidi nagu vana sõpra ja uurivad, ega sa meelt muutnud ei ole :)


Muidugi tyytab see kohati ära. Samas ei tasu minna ülbeks, vaid mõista, meie oleme siin külalised. Kohalikud elavad oma elu ja teenivad elatist. Alati saab ka viisakalt ei öelda. Eriti siin, saartel, kus ka kaupmehed on suht viisakad ja naeratused veel siirad.
Nähes kurja ja ülbe kivinäoga turiste on mul piinlik.





Mujal saarel  ringi jalutades sind keegi ei tüüta. Saad paljude "hello" tervituste ja pilkude osaliseks, kuna enamus valgeid oma jalga  saare sisemusse ei tõsta. Ükspäev oli lill ka juustes, siis sain vahetuid komplimente ka :)

Malapascua saare suurim vaatamisväärtus on Treasure sharks. 
Varahommikuti suunduvad paadid merele, kaasas balloonid ja mustades kalipsodes inimesed justkui lagritsa jupikesed. Treasure haid on erilised oma pika saba poolest. Tegelen nüüd plagiaadiga ja postitan internetist pätsatud pildi, et mageda merega inimene ka teaks millest jutt ;)

                                                                 Treasure Shark


See haide teema hakkas mind paeluma. Haid aga elavad sügaval snorgeldades neid ei näe. 
Otsustasin, et sukeldumine on asi, mis tuleb ära proovida. Olen seda alati edasi lükanud. Natuke hirm on selle suure ookeani ees. Ei meeldi mulle teadmine, et ma ei ole olukorra peremees. Mis iganes seal all juhtuda võib, hirm, ebamugavus, oht- ma ei saa lihtsalt pead vee peale tõsta nagu snorgeldades. Minu ja H2O vahel on lõputu sinine ookean ja rõhk.
Pealegi on see üsna kallis hobi, juba koolitus ise maksab u 350 €.
Selle reisi eelarves sukeldumise jaoks kohta ei ole. Järgmine kord, lohutan ennast. 
Ja pealegi tundub, et siin, Aasias, oleks põnevam see asi ette võtta kui Tallinna basseinis.

Jagan hetkel Kreteli ja tema perega tuba. Tore kui on seltsi aga eks samas on ka päris kõva kogemus, õppida arvestama 4 inimesega, kellest 2 on lapsed ja kogu päeva dikteerib ikkagit 6 kuune Mikuke. Teate, ma pole iial nii meest beebit näinud kui on Mikk :)
Mikk on rahva mees, vii beebi inimeste sekka ja uni ja jaur on kadunud :)

                                          Mikkuga Tepanee rannas päikseloojangut imetlemas

Kui Mikk on pruunide silmageda mehehakatis, siis 4 aastane Merily on siniste silmadega blond plika. Kui kohalikud talle aina "hello baby" hüüavad, tõmbub tirtsu suu kriipsuks :)
Merily on hea ja iseseisev laps, kellega on ülimalt lahe lobiseda ja maailma asju arutada.
Kuna laste päris ema Kretel omab ideaalset keha ja näeb välja nagu 25 aastane, siis pöördutakse lapsi puudutavates küsimustes minu poole. "How old is ur baby" jne.  

Erinevad humoorikad versioonid meie suurperest-
* Kretel on Indrese tütar esimesest abielust. Mina Indrese naine ja tulime oma 3 lapsega puhkama. 
* Kretel on minu sõbranna ja liitus minu ja minu perega puhkusreisil Filipiinidele.
* 2 last, 2 ema. Huvitav, kuidas Indrest kogu selle teooriaga liidetakse?? :)
* Söögikohas, kus oleme juba korduvalt käinud ja on jõutud uskumatule arusaamani, et laste ema on siiski Kretel! Ja siis küsiti, kas Indres on minu vend :)
Kuna tegelikult oleme Kreteliga eakaaslased, loodan siiralt, et mind tema emaks ei peeta :)) 


Edaspidi lisan (kui põhjust), lugude lõppu informatiivse rubriigi reisisellidele :)
Olen ise palju head infot blogides ja internetiavarustes tuulates leidnud nii et häid soovitusi on hea jagada :)
 
Söögikohad põhirannast eemal
Odav ja ok söögikoht Ging-Ging.
Ging-Gingi kõrval La isla bonita. Ilusas rohelises hoovis. Hea söök. Hinnad kallimad.
Odav ja eriti lahke näoga naise söögikoht Backow Kiwi. Söök väga hea. Saad süüa traditsioonilisel moel pottidest valikut tehes, on võimalus ka menüüst tellida.Oled tõenäoliselt ainus valge ja naeratavad mööda jalutavad koolilapsed saad pealekauba. Kindlasti külasta. Sinna saab ka Ging-Gingi kõrvalt.
Head Itaalia kööki ja ahju pizzat saab nautida Tepanee restoranis Angelina. Hinnad ei ole odavad aga söögid ja mere äärne asukoht head.

Majutus
Tepaneed, kus elan soovitan küll. Kui sinna satud tervita palun ka kiilaspäist itaallasest omanikku ja tema naist eestlase Karini poolt :)
Korras ja puhas. Hoolitsetud aed. Hotellil on ka tilluke ja nunnu private beach imeliste päikseloojangutega. Omanikud on sõbralikud ja jagavad lahkelt nõu, kuhu minna, mida teha. Kodustanud on nad saarelt umbes 6 halva elu peal olnud koera ja 10 kassi :) Kuna territoorium on suur, elavad loomad enda elu, inimesed enda, teineteist segamata.
Budget majutus rannas- Purple Snapper ning Mick&dioses, mõlemas kohas saab voodikoha 600 p eest. Eraldi poiste ja tüdrukute toad.
Enne Exoticut on ka üks koht, kus majakesed kohe rannas hea hinnaga. Nime ei mäleta.
Saare sisemuses leiab kindlasti soodsat majutust. Meile näiteks pakuti tervet maja 600 p eest öö. Kui tahad kogeda külaelu ning ei heiduta pissihais, siis palun :)  

Cebust Malapscua saarele saab nii.
Bussireis umbes 4 tundi. Busse on erinevas hinnaklassis. Kõige osavam peatub pea iga posti ees. Kallimates on konditsioneer ja need on kiiremad.
Siis levasõit umbes 40 minutit. Lähevad ühiskondlikud paadid, praamiks on seda palju nimetatud. Laevad ei välju väga hilja ja sadama ei ole kuigi luks, nii et tutvu graafikuga. Saad ka tellida ette privaatse veetranspordi, näiteks hotelli kaudu aga viimane variant on üsna kirves.




No comments:

Post a Comment