Peale pikka bussisõitu ei viitsinud selle palavuse saatel oma massiivseid kotte
kaugele tirida (ma ei väsi imestamast, mida kuradit ma jälle kaasa vedasin!
Sel korral olin ju väga praktiline, nutikas ning teadlik aga hiiglaslik ja raske kott tahab jällegi õlgu tappa)
Ülikooli kõrvaltänavas on mitu maja mille uksed voodikoha otsijaile avatud. Astusin sisse
esimesest, kauplesin hinna 500-le ja viskasin koti nurka, et Penuga linna peale kuutida.
Cebu on tüüpiline lämbe, räpane, autogaasidest paks Aasia linn.
Justkui oleks linnas kõik õhk otsa saanud.
Linna pluss on muidugi see, et toidu valik on rikkali. Kui viitsid pisutki otsida leiad kohalike söögiurkaid, kus miljöö on lihne, üldjuhul räpane aga toit VÄGA hea ja odav.
Linna pluss on muidugi see, et toidu valik on rikkali. Kui viitsid pisutki otsida leiad kohalike söögiurkaid, kus miljöö on lihne, üldjuhul räpane aga toit VÄGA hea ja odav.
Linna eelis on ka see, et leiad soodsamat majutust.
Rohkem plusse hetkel ei suuda meenutada...
Bussijaama läheduses saimegi oma esimese mõnusa söögielumuse. Tüüpilise tänavaäärse söögikoha valiku teed sa lettidel asetsevaid potte revideerides ja kaantega kolistades sisuga tutvudes.
Avastasime põnevat kraami. Täidetud krabid, kaheksajalad, spring rollid.
See ja liiter õlu läks mõnusa mõmina saatel keresse. Liiter õlu kõlab 2
naitserahva puhul vägagi kohatult aga no midagi pole teha, õlu maitseb soojas
kliimas hea ;)
Kaubanduskeskuses oli hea jahe, veetsime jõululaude saatel oma viimased ühised tunnid. Ja tegime oma elu parimad ostud!
Penu ruttas lennukile, mina vantsisin nukralt hotellituppa. Hotellituba on selle peldiku kohta palju öeldud ja see kole koht sai minu elu jubedaimate hotellide topis ausa esikoha.
Tuba üle vaadates käis seal usin koritamine, mis hajutas minu tähelepanu. Eeldasin, et kui juba 2 inimest maskid peas nühivad, küll on siis ka puhtus ok.
Valesti arvasin. Comfort ruum (nii peenelt nimetavad nad igas olukorras tualetti) oli räpane. Wc potil puudus prilllaud... eee siinkohal ma rohkem ei
kirjelda, mida mu armsa ema süda küll teeb :)
Esimest korda elus seadsin õhtul toa ukse ette tooli, tooli peale oma hiiglasliku seljakoti. Viimast juba iga mees paigalt ei saa :) Ja ... igaks juhuks panin oma taskunoa voodi kõrvale. No jah, see viimane oli üle pingutatud ettevõtmine aga kogu see öine elu ja melu mis akendest ja koridorist sisse pressis, pani ennast ebaturvaliselt tundma.
Aknad ei käinud korralikult kinni, konditsioneeri blokist jäi mõlemalt
poolt ka nii 50 cm tühjust.
Maja asukoht suure tee kõrval andis ausalt öeldes oli tunde, et magan tänaval.
Kesk seda hullumeelset signaalitamist, autogaase, mootorimüra ja lärmamist. Nagu sellest veel vähe oleks, oli lähedusest kuulda ka palliväljaku vahvaid sportlike helisisd. Ja nagu kõigest sellest ka veel vähe oleks, luusis maja läheduses mingi kohalik hull, kes vahetpidamata laulis ja kõvahäälselt seletas.
Maja asukoht suure tee kõrval andis ausalt öeldes oli tunde, et magan tänaval.
Kesk seda hullumeelset signaalitamist, autogaase, mootorimüra ja lärmamist. Nagu sellest veel vähe oleks, oli lähedusest kuulda ka palliväljaku vahvaid sportlike helisisd. Ja nagu kõigest sellest ka veel vähe oleks, luusis maja läheduses mingi kohalik hull, kes vahetpidamata laulis ja kõvahäälselt seletas.
Hommikul otsustasin, et siia peldikusse ma kauemaks ei jää.
Esialgne plaan oligi vaid 1 ööks Cebusse jääda, et saaksin viisa pikendatud ja edasi mere äärde mõnele saarekesele pageda. Plaanideta reisi puhul on aga tore see, et plaane saab alati muuta! Ja kuna minu sõbranje Kretel oma perega saabus 29.novembril Filipiinidele otsustasin nad siiski ära oodata, et siis koos Cebust edasi liikuda.
Hommikul kolisin hostelisse nimega Cebu Guesthouse. 211 MangoAve.
Võtsin reisi senini odavaima majutuse – 350 pesot e u 6.8 € voodikoht. Tüdrukute toas oli 4 nari ja lisaks minule veel 2 tsikki. USA tsikk, kes oli juba 3 aastat (!!!) Aasias ringi rännanud ja rootslane, kes alles lennuväsimust ja ajavahe välja magas.
Hostel oli ok. Asukoht ok. Mustuse tase talutav. Vannitoas hõljus surnud prussaka
hing, tema lömastatud hiiglaslik kest veel põrandaplaatidel vedelemas.
Selliste hostelite suur pluss on minu arust inimesed keda kohtad. Üldjuhul vahvad rändajad, kellega on alati millest lobiseda ning alatasa jagatakse soovitusi, kus ööbida, kus süüa.
VIISA PIKENDAMINE
Viisat saab pikendada Cebu naaberlinnas Mandaues. City Hospital kõrval.
Sõit viisa osakonda ja tagasi oli trööstitu!
Viisat saab pikendada Cebu naaberlinnas Mandaues. City Hospital kõrval.
Sõit viisa osakonda ja tagasi oli trööstitu!
Takso aknast paistsid kerjuste ja kodututega ääristatud tänavad,
pooleliolevad ehitised, tühermaa.
Ebainimlikult iroonilisena mõjusid tohutult suured kinnisvaraarendus
plakatid teede ääres- exclusive property, kus valgetes puhtastes rõivastes
pere, kammitud juustega lastega sofakesel raamatut lehitsemas.
Kogu selle tee ääres ei näinud ma midagi helget. Veel vähem valget.
Viisa osakonda minnes on soovitav end soliidselt riietada, nii näeb
ette reegel ja võibolla on ka turvamehe ülesanne uksel sinu välimust kontrollida.
Olin rõõmus, et taipasin raamatu kaasa võtta. Peale tunnist ootamist ja 3030
p (60 €) oli passis tempel, mis lubab Filipiinidele 15. jaanuarini jääda.
59 päeva on maksimum päevade arv, mida esimesel viisa taotlemisel antakse. Nende 59 päeva sisse arvestakse ka 21 viisavaba päeva, mis virulane automaatselt riiki sisenedes saab.
59 päeva on maksimum päevade arv, mida esimesel viisa taotlemisel antakse. Nende 59 päeva sisse arvestakse ka 21 viisavaba päeva, mis virulane automaatselt riiki sisenedes saab.
Tagasitee Cebusse seiklesin kohalike bussidega.
Tee ääres kuivas pesu, keegi magas, alasti väikelapsed uitasid omapäi, keegi pesi
hambaid. Ja seda kõike nii lähedal suurele autoteele, et oleks võinud käe aknast välja
pista ja tere anda.
Vaesuse ja mustuse kiht oli trööstitu ja paks.
Kohalik akende ja usteta "kutsikas", mida käe viibatusega peatada saab
Konditsioneeriga taksosõit on kallim ja väga seikluste vaene. Välja arvatud Kadri Tikerpuul ma usun, kellele kõik taksojuhid külge löövad! ;)
Bussis on oluline leida endale inglise keelt tonkav ohver. Ohver, kelle sa siis küsimustega üle valad. Kus ma maha pean minema? Millal see koht juba tuleb? Kas sa palun ütled "sisseviskajale" et ta peatuse teeb kui minu peatus tuleb? Aga kuhu suunas ma siis edasi kõnnin? jne
Kena vanem daam rääkis perfektset inglise keelt ja andis teada, kui oli aeg bussiseltskonnast lahku lüüa. Peatus buss uhke kiriku ees. Daam küsis nõu järgmiselt kohalikult, kes tee ääres telefoniga lobises, millise bussi peale mind edasi juhatada.
Ja see järgmine kohalik tahtis hirmsasti minuga sõprust luua.
No mis siis ikka, ega mul erilisi plaane ju polnudki.
Astusime koos sisse eriti uhkesse kirikusse, kus olid kohe algamas pulmad. Sain teada, et selles kirikus tuleb laulatuse eest maksta terve varanduse ja seda saavad endale lubada väga vähesed.
Järgmisena astusime sisse Filipiinide kõige kuulsamasse kirikusse. Väike ja korras hoov ei andud aimu selle pühakoja tähtsusest.
Basilica Minore del Santo Ninos kuulikindla klaasi taga puitreljeefist pühast Santo Nino de Cebust on välja kasvanud kogu Filipiinide katoliiklus!
Mõned filipiinlased usuvad, et Santo Nino de Cebu on Kristus ise. 16. sajandil kuulutasid hispaanlased, et see ikoon on imettegev, ning kasutasid seda rahva usku pööramiseks.
Tänapäeval on igal filipiinlasel Santo Nino, ka kõige vaesematel. Autos, rolleril, kaelas- alati on kaitsev kujuke kaasas.
Püha Laps jäi kahjuks kuulikindla klaasi ja valguse varju
Jaanuaris toimub Cebus Santo Nino de Cebu auks uhke pidustus. Just Basilica Minore del Santo Nino kiriku juurest saab alguse ligi 2 miljoni uskliku igaaastane protsessioon "Cebu Püha Lapse" auks.
Ja siis suundusime veelgi pühamasse, Cebu suurimasse ostukeskusesse.
Mona tahtis oma uut sõpra ka turvamehena töötavale abikaasale tutvustada :)
Jõulud :)
Ei lahkunud ma viimasest templist tühjade kätega. Kuna Penu arvas, et mul on "kübara nägu"(st et kübarad mulle passivad) siis Mona abiga soetasin lausa 2 peakatet.
Randa laia musta äärega daamika ning igapäevasek päiksepiste leevendamiseks väikse meesteka stiilis õlgkübara, laia musta paelaga.
Mona ei olnud õnneks siiski liigselt pealetükkiv. Ja lõpuks, õhtupimeduses, juba 4. bussiga jõudsin külalistemaja lähistele.
Konditsioneeriga taksosõit on kallim ja väga seikluste vaene. Välja arvatud Kadri Tikerpuul ma usun, kellele kõik taksojuhid külge löövad! ;)
Bussis on oluline leida endale inglise keelt tonkav ohver. Ohver, kelle sa siis küsimustega üle valad. Kus ma maha pean minema? Millal see koht juba tuleb? Kas sa palun ütled "sisseviskajale" et ta peatuse teeb kui minu peatus tuleb? Aga kuhu suunas ma siis edasi kõnnin? jne
Kena vanem daam rääkis perfektset inglise keelt ja andis teada, kui oli aeg bussiseltskonnast lahku lüüa. Peatus buss uhke kiriku ees. Daam küsis nõu järgmiselt kohalikult, kes tee ääres telefoniga lobises, millise bussi peale mind edasi juhatada.
Ja see järgmine kohalik tahtis hirmsasti minuga sõprust luua.
No mis siis ikka, ega mul erilisi plaane ju polnudki.
Astusime koos sisse eriti uhkesse kirikusse, kus olid kohe algamas pulmad. Sain teada, et selles kirikus tuleb laulatuse eest maksta terve varanduse ja seda saavad endale lubada väga vähesed.
Järgmisena astusime sisse Filipiinide kõige kuulsamasse kirikusse. Väike ja korras hoov ei andud aimu selle pühakoja tähtsusest.
Basilica Minore del Santo Ninos kuulikindla klaasi taga puitreljeefist pühast Santo Nino de Cebust on välja kasvanud kogu Filipiinide katoliiklus!
Mõned filipiinlased usuvad, et Santo Nino de Cebu on Kristus ise. 16. sajandil kuulutasid hispaanlased, et see ikoon on imettegev, ning kasutasid seda rahva usku pööramiseks.
Tänapäeval on igal filipiinlasel Santo Nino, ka kõige vaesematel. Autos, rolleril, kaelas- alati on kaitsev kujuke kaasas.
Jaanuaris toimub Cebus Santo Nino de Cebu auks uhke pidustus. Just Basilica Minore del Santo Nino kiriku juurest saab alguse ligi 2 miljoni uskliku igaaastane protsessioon "Cebu Püha Lapse" auks.
Ja siis suundusime veelgi pühamasse, Cebu suurimasse ostukeskusesse.
Mona tahtis oma uut sõpra ka turvamehena töötavale abikaasale tutvustada :)
Ei lahkunud ma viimasest templist tühjade kätega. Kuna Penu arvas, et mul on "kübara nägu"(st et kübarad mulle passivad) siis Mona abiga soetasin lausa 2 peakatet.
Randa laia musta äärega daamika ning igapäevasek päiksepiste leevendamiseks väikse meesteka stiilis õlgkübara, laia musta paelaga.
Mona ei olnud õnneks siiski liigselt pealetükkiv. Ja lõpuks, õhtupimeduses, juba 4. bussiga jõudsin külalistemaja lähistele.
Hostelisse jalutamist valgustas mitme kilomeetrine rongkäik Jumalaema auks.
Koolitüdrukud trummidega, erinevate koolide vormides lapsed, vaimulikud ja veel sajad ja sajad inimesed küünlad käes muusika ja jumala sõna saatel sammumas.
Inimrongis liikus ka paar bussi, kus istusid sees viksid koolitüdrukud ja laulid vaimulikku viisijuppi. Suured kõlarid busside katustel lasid laulul kaugele kosta.
Suured Jumalaema kujud olid kaetud uhkete valgustite ja lillesülemitega.
Need on need hetked, mis teevad reisimisest midagi imeliselt ettearvamatut!
Täiesti lambist, keset autode rohket tänavat satud millegi nii erilise tunnistajaks! :)
Peale 2 ööd bambusnari alumisel korrusel, pakkisin jälle koti ja suundusin Cebu lennujaama Kreteliga kokku saama.
Kretel ja Indres ning nende nupsikud 4 aastane Merili ja 6 kuune Mikuke
saabusid keskmise filipiinlase kodu suuruste kottidega Cebu lennujaama
kokkulepitud ajal.
Võtsime suunaks Malapascua saare.
TURVALISUSEST
Mina ei ole Filipiinidel end kordagi ebaturvaliselt tundnud. (Või noh välja arvatud nuga käe ulatuses öö aga nagu ma juba ennist lisasin, oli see vähe ülepingutatud ettevõtmine)
Ka nendel hämaratel tänavatel kus pesemata alasti lapsed papil magavad. See on pilt mida on eriti raske taluda.
Üsna veider on näha linnades iga panga ees püssidega turvamehi. Ka söögikohtade ja kaubanduskeskuse turvamehed on püstolitega varustatud.
Üks kohalik noormees, kellega ma bussis tutvust tegin, toonitas mitu korda "ole oma asjadega ettevaatlik".
Mulle tundub, et tihti võtavad inimesed sellise kaitsva hoiaku, kui näevad valget naist üksipäini ringi kondamas.
No comments:
Post a Comment