Ideaalse ranna otsinguil. Siguijori saar

Jätkusid Ideaalse Ranna otsingud.

Kas oleme Penuga ärahellitatud turistid, kes usus, et järgmisel saarel on vesi sinisem ja liiv valgem, aina kotti pakivad ja rahutult edasi müttavad. Või ei ole Filipiinide rannad reaalsuses nii imelised, kui pildilt paistab.

Palglao saare Alona beach hakkas suurilma daamidele lühikeseks ning kitsaks jääma ning järgmiseks uurimise objektiks sai Siquijori saar.

Alona beachilt hääletasime kohalikku kutsikat, väikest akendeta bussi. Bussis on pingid. Tagumise ukseava (ust muidugi ei ole) juures istub sisseviskaja, kes kõva häälega ja väsimatult ja vahet pidamata karjudes, häälepaelu treenib. Ülbemad sellid hüppvad koguni valgusfoori juures bussist maha ja teevad aktiivsemat müügitööd, mis kohati on väga tüütu. Neid ei sega ka fakt, et sa näiteks bussi trajektoorist sootuks teises suunas astud.

Bussiga, mis iga käe viibutamise peale peatub, saime Tagbilarani. Natuke ennem busside lõpppeatust hankisime tricycle ning jõudsimegi sadamasse. 

Saarele saabumise ööl maksime takso eest 470 pesot, ära minnes sama kilometraasi eest umbes 50 p nägu. Märgatav hinnavahe, lisaks on kohalik buss elamus omaette!

                                          Penu unistab bussijuhi ametist ;)

Laev sõidab Boholist, Tagbilaranist Siquijorile 4-5 tundi, tormiga kauem. 820 p pilet.

Siguijori saarel panime 4 ööks kotid maha Coral Cay resortis. Väikse, hooletult koristatud ja sooja veeta toa eest küsiti 950 p öö.

Resort ise oli aga täitsa nunnu, territoorium korras ja iluaiandusega oli vaeva nähtud (kuivõrd sellises kliimas üldse vaeva nägema peab;) 

                                        Vaade hommikusöögi lauast

              Sellel hommikul aga juhtus nii, et hommikusöögiks olid krõpsud ja kohalik rum colaga

Hommikul seadsime end kohe rannatoolidel sisse. Küttis! Kõvasti!
Ujuma minnes selgus aga,  et kõik ei ole kuld mis hiilgab.

Resort asub täiesti mere ääres- tõsi. Liiv on valge nagu pildi peal- ka tõsi. Kõik on just nii ilus nagu kodulehel. Aga ujuda vot ei saa! Sest vesi on jube madal, põhi mudane ja vajud sisse.

Reistõde nr 1- ära usalda pildimaterjali! Uuri reisibogidest, suhtle inimestega ja kuula nende reisijutte, vaata ja katsu ise, ennem kui otsustad pikemaks ajaks majutuse võtta.

                                       Postkaardikas meie rannast

Õnneks oli väiksel resortil bassein ja enamus meie ajast kulus seal. Varba sai mugavalt värskendavasse vette pista, mis ei olnud kuum supp nagu merevesi ja pea sai mugavalt viludasse lükata.
Hotelli raamatukogu kirjandust revideerides möödus aeg mõnusalt ja ja prouad olid rahul.

Kui päikeses grillimisest aega üle jäi või päike ära vajuma hakkas, uudistasime ka saart.

                                         Kohalik surnuaed. Maetakse betooni, mis   mõnikord 
                                        vanniplaatidega või pühakute piltidega kaunistatakse

Kogu saar on põhimõtteliselt üks küla. Midagi erilist peale karaoke seal ei toimu. Ja karaoke kõlab üle kogu küla!

Filipiinidel võib igaüks olla staar. Tundub, et ka kõige halvemini viisi pidavaid kriiskajaid ei hoita tagasi ja neile elatakse sõbramehelikult kaasa.

Naabritega arvestamata on karaokemasinad täisvõimsuses töös öösel ja päeval. Ja halavatest armastuslauludest ei pääse kellegi kõrvad.  See on naljakas ja kohati päris hirmus! 

Coray Cay naabruses on JJ"s Guesthouse. Viimasel õhtul, peale pikki otsinguid leidsime ka nende hubase mereäärse restorani (seda kohta soovitati meile aga kuna kusagil ei viidanud ükski silt söögikoha olemasolule, astusime sellest lihtsalt mööda)
Rikkalikus menüüs oli mitut sorti värsket kala mis maitses hea!
Atmosfääri muutsid eriti mõnusaks kohalikud pillimehed, kes rannas kitarret pinistasid ja trumme paitasid. Väga ilusasti mängisid!

„Vanasti mängisid saare elanikud pilli, nüüd istuvad selle tobeda karaoke masina taga“ kurtis hipi välimusega bändimees.

JJs tube küll ei näinud aga koht oli mõnus ja kahese toa eest küsitakse 500 P.

Vihma totsides rentisime viimasel päeva rolleri ja tegime saarele ringi peale. Tõele au andes, olime selleks hetkeks ka juba täiesti ära kõrbenud ;)

Väikse Siguijori saare aadressil jäid emotsioonid pigem tagasihoidlikuks.
Saarele teeb ringi peale täitsa vahva tee, mis mäest üles-alla sõites ka mere äärt pidi liigub, näeb külasid, mõnda kirikut. Ilusaid randasid nagu ei näinudki. 

Ühes väikses asulas asusime söögikoha otsingule. Valik polnud suurem asi. Istusime maha ehitusplatsi kõrval asuvasse baari. Õlled paistsid olevat külmkapis ja sel hetkel sellest täiesti piisas, et koht tundus hea :)

Olles menüü läbi töötanud tekkis nii mõnigi küsimus.

Inglise keele oskus ei olnud ettekandja tugevamaid külgi, vastuseks osutas ta pastaka otsaga menüü pildile. Ja nii iga kord -ühel ja samal pildil susserdades. Ükskõik millise toidu sisu  kohta pärisime! :)

See oli väga humoorikas! Penu otsustas hullu panna ja tellis midagi väga eksootilist, mille sisust tal polnud õrnaaimugi.

Läks mööda jupp aega, õlles olid juba peaaegu keres, kui ettekandja naases.

Selgus, et kokka polegi tööl ja kusagilt teda ka ei leita.

No jah, eks joome siis õlled lõpuni ja lahkume.
Möödus veel mõni hetk ja ettekandja oli tagasi. "Aga me saaksime hamburgerit teha".

Noo võtame siis selle!

Sügavkülmast leitud kotlett ja saiad kadusid köögiavarustesse. Köögiga oli nii, nagu tihtipeale, et mida vähem tead seda parem.

Meie üllatus oli suur kui hamburger, mis oli nii  pisike, et mahtus vaid kohvitassi alusele (ruumi jäi küllalt ülegi) maitses vägagi tip-top.

Siguijori saarel sõiduautosid praktiliselt pole, vaid mõni veok kihutab sajaga mööda (hullult kihutavad)!

Penu ootavad töökohustused ja esmaspäeva varahommikul pakkisime oma suured kotid ja iseennast tricycle peale. Juht, väike vanamees, kes elas meie hotelli naabruses ei olnud suurem kui minu seljakott.

Sadamasse jõudes selgus, et kella 6-ne praam on annuleeritud.

Kuna Penu lennuk väljus sama päeva õhtul ja järgmise paarmiga poleks tal mingit lootust olnud, tekkis vähe ärev moment.

Meie õnneks rääkis sõbralik tädi piletikassas head inglise keelt ja selgitas üksipulki ära ja pani kirja kuhu ja kuidas.

Umbes poole odavamalt saab Siguijorilt Cebusse nii-

praamiga Demaguete sadamasses, tricycliga Sibulani, praamiga üle ja oledki Cebu saarel. Sealt sadamast väljuvad ilusad kollased konditsioneeriga Ceres bussid. Neil on ka ok koduleht. 

Bussi pluss laevasõidu ees, peale selle et on odavam, näed sa ka ilusaid vaateid ning kohalikku elu ja saad umbes 5 tundi järjest häid ameerika action filme vaadata ;)