Suunaks Panglao saar

Panglaole saime nii - lend Hongkongist pealinna Manilasse, sealt edasi Cebule, seal edasi 2 tundi paadiga Boholi saarele.
(Laevapilet 500 pesot + pagas. Lennujaamast saab sadamasse taksoga. Valged on odavamad kui kollased)

Kui laev kell 9 õhtul Boholi saare Tagbilarani sadamasse jõudis, oli väljas kottpime.
Hotelli meil broneeritud ei olnud. Leidsime sadamast hotelle pakkuvate tyypide seast yhe sobiva (palju neid pakkujaid ei olnud). Astusime juba autole poole, kui Penul meenub- meie suured kotid! Väsimus teeb oma töö ja meie kotid olid endiselt laeval. Seadsime sammud laeva poole kui vastu tuli käruga mees. Kärul peale muude kodinate kenasti meie kotid. Võtsime kotid, tänasime ja astusime autole. Mees pistis kisama- pay, pay. Meie vastu- me juba maksime kottide eest! (laevale minekul maksad eraldi tasu pagasi eest). "Pay for the transport" vehib ja kisab mees edasi! Kärumees oli visa, tolknes sabas ja kisas.  Mina polnud palunud, et keegi mu kotte tassiks. Väsimus oli ja vana hakkas närvidele käima. Keeldusime ja istusime autosse. Sõnelus autojuhi ja purjus kärumehe vahel jätkus kohalikus keeles. Mida nad seletasid, kes teab aga lõppu ei paistnud tulevat!  Käratasin juhile, kui te kohe sõitma ei hakka, otsime uue takso.
Transfeeri hinda ja vahemaad täpsustasimisel tundus, et küsitav hind on liiga kallis. Võtsin jälle sõna. Kauplesin. Autojuht ei andnud ka alla. Tähtustasin, et meie pole nõus, läheme taksoga. Olin kindel, et annab alla aga pagan, viis meid pimedasse sadamasse tagasi. Kartsime juba, et satume jälle selle hullu kisakõri otsa.
Aga tyyp viis meid oma cousini juurde, kes täiesti tavalise, ilma mingi märgistuseta autoga taksot tegi.  Hiljem selgitas meile, et sõidab ema autoga ja tänu sellele odavamat hinda pakkuda saab. Transfeeri raha jäi peresse ja meie olime rahul! :)
230 pesot odavamalt algas meie hotelli otsing väiksel Panlao saarel, mis on sillaga ühendatud Boholiga. Pikaks venis see öine sõit.  Selgus, et on pühad. Ka kohalikud olid puhkama tulnud. Kõik olid täis - hotellid ja inimesed rannas.
Peale 11 öösel saime lõpuks kotid nurka visatud ja dussi alla. Helesinises familyroomis, kus tervitasid meid hiiglaslikud pruusakad.

Järgmisel päeval oli plaan uus! Plaani nimi - soodsam majutus täiesti mere ääres!
Olemasoleva 2 toaga family roomi eest küsiti natsa palju ja meile tundus, et meie elamine võiks veel lähemal rannale olla. Tegelikult lõppes meie tänav mere ääres. Aga see oli hotelli rand ja see meile ei meeldinud. Jätsime kotid pererahva elutuppa ja  rentisime tee äärest täiesti suvalistelt jorssidelt roosa rolleri. Kauplesime hinda alla ja saime 700 asemel 500-ga. Normaalne rolleri hind päevaks 400 pesot. No pole hullu, alguses saad ikka veits tünga :)  Mingeid dokumente ei küsitud, leppisime kokku, et õhtul toome samasse kohta, posti äärde tagasi.
Sõitsime ja otsisime, peatusime erinevate siltide juures, astusime sisse erinevatest ustest. Pettusime saare randades, ööbimiskohtades ja nende hindades. Rannad kuhu sattusime olid kitsad, varjus ja täis puhkavaid kohalikke. Ma ei ole rassisit ega midagi aga see polnud päris see.
Ja siis, suundudes tagasi enda elukohta, leidsime puhtjuhuslikult, et täiesti tore rand asub umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel meie peatumispaigast. Ja seda peale päevast ringi kruisimist ja otsimist:)
Vahetasime peretoa väiksema ja soodsama vastu. Bohol sea breeze. Budget majutus. Puhas, konditsioneeri, panteri mustriga kardinate ja sooja veega maksab 1000 pesot.Väravas on ka väike palmiokstest majake, kus 24 h mängib teler ja peab vahti keegi perekonna liikmetest. Nii et turvaline tunne pealekauba :)

Konditsioneer seinal muidugi mühiseb mis kole. Eile öösel, kui kõrvaklapid ka enam ei aidanud, lülitasin selle välja. Vaene Penu mõtlesin aga väsimus sai viisakusest võitu.
Õnneks peale selle, et Penu on suurepärane reisikaaslane, on ta ka suurepärane magaja. Kui ta selle magamise juba ette võtab, ei lase ta ennast millestki häirida :) Võibolla ainult kukkedel... ;)