Hoositahi

Seoses tänaste sündmustega,  tuhnin pisut minevikus :)
Hoositahi blogi sai tuurid sisse kui alustasin omapäi reisi maakera teisele poolele, sihiks Okeaania saareriigid.

   

Nagu arvatavasti paljudel reisisellide, tõukas ka mind mugavustsoonist välja soov päris elust puhkus võtta. Lisaks kripeldus avastada maailma ja unistus näha Tonga Kuningriiki. 
Tonga saart annab gloobuselt otsida- pisike kuningriik kaob suure Vaikse ookeani avarustesse. See saareriik astub homsesse päeva esimesena.

Miks just Tonga? Palju aastaid aastaid tagasi kuulsin lugu ühest Hiiumaa meremehest, Leonard Niidust, kes elab väiksel Tonga saarel ja on kuninga sõber.

Minu kujutluspilt oli ülevoolavalt romantiline ja seikluslik! Üks valge mees kesk sihvakaid palmipuid, valge liivaga ääristatud rohelusse uppuval saarel. Poolpaljad mustajuukselised kräsupead ja see silma torkav valgeks pleekinud juustega mees, kes istub palmi all ja vestab kohalikele lugusid oma metsikutest mereseiklustest.

Leonard oli kahjuks selleks hetkeks juba parematele jahimaadele suundunud, kui minu jalg Tongale astus. Küll aga õnnestus mul kontakti saada tema poja perega.

                                                                Perekond Niit

Miks minust Tonga printsessi ei saanud, kas Tongal elavad tõesti hiiglased ja kuhu ja kuidas ja miks edasi, et seda teada saada tuleb päris blogi algusesse minna ;))

Igatahes sai Hiiumaa sõprade survel blogilga algust tehtud.
Mäletan kuidas istusin reisi alguses, 2010 aastal Sydneys, Tiina ja Rauli korteris ja mõtlesin pikalt, kuidas küll kõlaks üks hea reisiblogi nimi?

Vahvad kurrinurrivutisaarel-maailma äärel- reisihop pealkirjad olid juba ära võetud.

Nime andis ookean. Meri on minu jaoks alati oluline olnud. Hea ja eriline vabaduse tunne on olla tuulte sasitud ja lainetest kantud. Lõputult liigirikas ookean, elu tihedus ja erilisus ja värvide spekter, vaimustab iga kord!

Ühed minu lemmikud ookeani elanikud on väiksed ja salapärased merihobud!

Ja nii saigi minu blogi nimeks merihobu. Tonga keeles.

Tahi - meri, hoosi- hobune.

Esimese snorgeldamise varustuse ostsin Tongalt, Irina käest, kes peale aastast maailma avastamist tagasi koju Prahasse läks ja asjadest vabaneda soovis.

Sellest ajast alates on toru ja mask minuga alati kaasas.

Merihobust sai reisi läbiv teema, minu Okeaania reisi pealkiri mitmes mõttes.
Tongal tellisin käsitöömeistrilt luust merihobu kujulise kaelaehte, mis küll kahjuks Tais koos teiste ehetega ära rotiti. Tais, Pai linnas, enne end julgustuseks vindiseks võtnud, lahkusin tattoo salongist merihobu tatokaga.
 
 

Päris elus olen merihobusid näinud vaid akvaariumites.

Need maagilised loomakesed elavad sügaval ja snorgeldaja nii sügavale ei näe.

Kuni Fiipiinidel Malapascua saare snorgeldamise tripini :)

Vaikselt soojas vees sulistades märkasin korallide vahel tuhnivat ussi. Meremadusid kardan väga, kuna nad võivad olla väga mürgised.

Tagasihoidlikku, liivpõhjaga harmoneeruvat värvi, kergelt triibuline loomake oli umbes 10 cm pikkune.  Sirge saba otsas oli kelmikas lillakas lehvik. Merihobud on üldjuhul tagurpidi S-i kujulised, ei midagi sellist. Aga tema punnis silmad ja torus suu meenutasid merihobu! Olin selles üsna kindel! J

Tunne oli aga hea ja turvaline ning otsustasin  mitte põgeneda vaid olukorda jälgima jääda.

Uss hakkas merihobu meenutama.

Lasin pikalt soolasel merel end kanda, liigutamatult suure sinise embuses hõljudes vaatasin naeratus suul, kuidas loomakesed kahekesi vaikselt liikudes põhjapõdra sarvi meenutavate korallide vahel toitu otsisid.

Õhtul hotellis asusin õhinal googeldama. Üksi päring tulemust ei andnud! Sellist merihobu ei leidnud. Olin loomulikult pisut häiritud, kuid sisemuses kindel, et nii ei saa ju olla ;)

                                                             Toru kala

Õhtul rannas jalutades astusin sukeldumisklubi ees istuvale ilusale kutile külje alla. Kirjeldasin oma nimeta olevust ja sain vastuse! Pipe fish! Kala, jah, seda küll! Aga ta kuulub merihobude suguvõssa ja niisiis  olen oma esimesed merihobud ära näinud ja vägagi rahul :)