Eelmisel nädalal võtsin kohvri (langetan häbiga silmad- pole ma miski õige päckpäcker! Suur punane seljakott konutab Denerau maja kapis, samal ajal kui väikse ratastega samsung kohvrikene saab tuld)
Läbisin 2,5 tundi hirmu marsuutbussis teekonnal tulin Pacific Harbourisse EP-le külla.
Nadi-Pacific Harbour, linnade vaheline transport.
Sul on valida kas turvalisem ja aeglasem viis- suur liinibuss või mitteniiturvaline aga kiire erabuss, väike valge kutsikas. Proovisin ära viimase variandi ja usun, et see jäi nii esimeseks kui viimaseks sõiduks.
2,5 tunnine sõit väikebussis maksab, vastavalt kokkuleppele, u 90 krooni.
Suures bussis antakse ka pilet, seal kaubelda ei saa. Nii suured kui väikebussid väljuvad Nadi bussijaamast, suured graafiku alusel, väike vajutab gaasi kui masin rahvast täis topitud.
Adrenaliin oli laes!! Vahtisin kottpimedas hüpnotiseeritult, silmad punnis, maantee valget keskjoont, imestades miks hiiglaslike mõõtmetega juht vastassuunas sõidab, miks ta kurvi lennates kiirust maha ei võta, kuidas kaasliikleja magada suudab ja mõistsin jällegi suurepäraselt miks inimesed eelistavad pikemad sõidud valgel ajal teha.
Fiji valgustamata kurvilised mägiteed on pimedas ohtlikud! Ei või iial teada kas kurvi taga soojal asfaldil pikutab mõni neljajalgne või inimene, hääletab keegi öösse sulanduv tume tüüp või kas vastusõitja liikleb ikka enda poolel teed.
Nadi-Pacific Harbour, linnade vaheline transport.
Sul on valida kas turvalisem ja aeglasem viis- suur liinibuss või mitteniiturvaline aga kiire erabuss, väike valge kutsikas. Proovisin ära viimase variandi ja usun, et see jäi nii esimeseks kui viimaseks sõiduks.
2,5 tunnine sõit väikebussis maksab, vastavalt kokkuleppele, u 90 krooni.
Suures bussis antakse ka pilet, seal kaubelda ei saa. Nii suured kui väikebussid väljuvad Nadi bussijaamast, suured graafiku alusel, väike vajutab gaasi kui masin rahvast täis topitud.
Adrenaliin oli laes!! Vahtisin kottpimedas hüpnotiseeritult, silmad punnis, maantee valget keskjoont, imestades miks hiiglaslike mõõtmetega juht vastassuunas sõidab, miks ta kurvi lennates kiirust maha ei võta, kuidas kaasliikleja magada suudab ja mõistsin jällegi suurepäraselt miks inimesed eelistavad pikemad sõidud valgel ajal teha.
Fiji valgustamata kurvilised mägiteed on pimedas ohtlikud! Ei või iial teada kas kurvi taga soojal asfaldil pikutab mõni neljajalgne või inimene, hääletab keegi öösse sulanduv tume tüüp või kas vastusõitja liikleb ikka enda poolel teed.
Pacific Harbour
Hea ja kodune tunne on siin oma rannas, väikses rannamajas. Miljonäride kantsis Deneraus pole kuude kaupa sadanud, kõik kuivab, loodus võtab pruune toone. Päevast päeva küttev päike on kohati väsitav ja minu laisk loomus tõstab pead. Hommikuti ja õhtuti kui temperatuur on inimlik, olen täitsa tegus a vat päevasel ajal ei taha suurt midagi teha.
Pacific Harbourisse saabudes hakkas ladistama. Valge tiheda mühiseva seinana. Astusin õue, lihtsalt seisin ja tunnetasin värskust ja puhtust, kleit vihmast raskeks muutudes mööda ihu liibudes ja jahedad piisad mööda nägu alla voolamas, kräsulokid siledaks kiivriks muutes.
Nagu prl Muttil kombeks öelda, “vihmast pestud ja tuulest kammitud” (iseloomulik repliik minu juuksurilt, kui ta minu lokkidest pusasid välja kammib)
Nagu prl Muttil kombeks öelda, “vihmast pestud ja tuulest kammitud” (iseloomulik repliik minu juuksurilt, kui ta minu lokkidest pusasid välja kammib)
Nagu ikka vahest juhtub, nii ka sel teisipäeval, The Pearl hotelli territooriumilt läbi jalutades ei jõua alati päris otse ja kaine peaga koju.
Hotelli manager Dean sai mul sabast kinni ja teise kokteili juures tuli jutuks minu peagi (10. oktoobril) lõppev viisa.
Dean on 41 aastane hollandi-austraalia segu, kobe suurt kasvu kutt, kelle juures olen ka tulemuseta oma CV-ga vehkimas käinud, ALATI aiphone kõrva ääres, ALATI väga töine ja tegus (huvitav mida ta tarbib....) Tegelt tahaks ta ka lapsi ja naist aga mõistab, et kesse ikka töönarkomaaniga koos tahaks elada. (Mina mitte!)
Dean on ka väga abivalmis. Peale seda kui ta märkas minu katkist huult, oli püsti karanud, hotelli boutique kadunud ja naasenud kingitusega, papaia kreemiga, mis pidi kõik maailma hädad ravima oli tal jälle aiphone käes.
Selle kõne tulemusena oli mul järgmiseks päevaks trefunks Royal Davui 5 tärni erasaare manageriga!
Kokkusaamine Darryliga kestis 7 minutit, 45 minuti pärast lahkus paat The Pearli sadamast väikse saare suunas, mina, minu 5 minutiga pakitud ridiküll ja Dean paadis. Eesmärgiks tutvuda luksukshotelliga, manageridega ja potensiaalse uue ja uhke tööotsaga.
Pacific Harbourist 45 minutit sõitu veetaksoga. Pimeduses, täiskuu ja tähistaeva valgel saabus paat saarele.
Minu 2 toaline villa mäekünkal vaatega merele oli ühe inimese jaoks liiga suure voodiga ja liiga romatiline. Natsa kurb oli üksinda suurde voodisse ronida, kasutades kogupinnast veerandit.
Kuigi-kuigi oleks olnud ka teine variant. Deani terrassil hirmkallist veini juues, kui ma kella 2 paiku enam 90 % tema jutust aru ei saanud ja otustavalt jalad alla ajasin, et tead lähen nüüd magama, tuli ka hoolitsev repliik- kuhu sa ikka pimedas lähed (vahemaa 2 villa vahel nii 4 minutit kõndimist) võid ka siia jääda.
Hommikut luksussaarel alustasin merele avatud terrassiga restoranis detox kurgi-mindi-laimi smootiga (vaatamata kirjeldusele suurepärane avastus!) ja benedict munadega. 15-20 minutit võttis aega, et saarele tiir peale teha ja veenduda, et on ilus küll ja täitsa tore oleks siin ringi asjatada. Siit saab aimu ilusast väikesaarest www.royaldavui.com.
Saart manageerib abielupaar Darryl ja Julie. Lühidalt ostab Darryl Uus-Meremaal helikopteri firma ja platseerub 6 kuuks sinna. Selleks ajaks otsib Julie abilist. Kedagi, kes personaalse lähenemisega saarel tervitaks külalisi, oleks tore ja seltskondlik, hoiaks töötajatel silma peal, vaataks et kõik laabuks.
Raha nad eriti maksta ei tahaks, küll aga oleks see võimalus saada tööviisa, pikendada oma Fijil olemist, võtta avasüli vastu kõik Eestist ja mujalt maailmast külla sõitvad sõbrad. Ja saada väga hea kogemus!
Läbirääkimised käivad!
No comments:
Post a Comment