Seiklus ei hyya tulles!

Eelmine nädalavahetus leidis aset Seiklus Ei Hüüa Tulles.
Laup2eva hommikul helistas Linda "Mis plaanis? Sõpsid mul kutsuvad jahiga v2iksele tripile"
Linda, p2rit Uus-Meremaalt, otsustanud Fijile kolida, on j2rjekorde v2gagi v2rvikas tegelaskuju minu teel. Energilisel Lindal on umbes sada ideed, kuidas teenida hästi mitu miljonit, osta suur katamaraan, palgata kokk, saada laps fijikaga, (lihtsa mehega kes ei ole suunatud karj22rile ega edule. See oleks ilus ja puhas armastus, petmisteta, n22glemisteta teemal raha)
Lindal on hea syda ja nii võikski minna.

Ujukad, kleidike yll, dressikas, p2iksekreem, r2tik, veepudel kotti ja minek.

Sadamas ootas meid Linda s6ber Mike, kehva kuulmisega miljonär Ameerikast, aastaid nii 6o kanti. Mootorpaadiga tunnike s6itu Denerau sadamast ja j6udsime Mamanuka saartegrupini. Tavua saare kylje all, oli ankrus Mike suur kaater, Tatu.

Kaatril on to"o"l 4 liikmeline meeskond. Lisaks pererahvale ja meile oli pardal 2 kylalist Ameerikast. Halvad n2ited selle rahvuse esindajatest. M6lemad. Ennast täis kunstkyyntega proua, kel on miljon2rist s6branna aga kes kujutab ette et on ise miljonäriproua.
Ja yle vindi valgendatud hammastega Coudy, 40 -le lähenev rikas surfar, kes ei olnud yldse selline äge surfar. Memmekas oli. Pühapäeval läks ta küla kirikusse, kaasas kott hambaharju ja värvipliiatseid kohalikele lastele. Ameeriklik viis karmat puhastada. A väga tore ka.

Suure partiiga punapeast venelanna, miljonäriproua Tatjana oli tore ja tal oli synnip2ev.

Rannal käisid ettevalmistused peoks. Mike maksis kohalikele lastele, et nad rannaliiva tühjadest plastmasspudelitest, plätudest (kahju, et kunagi kahte ühesugust, number 39, ei õnnestu leida) jm mittelagunevastu sodist puhastaksid. Täiskasvanud omakorda valmistasid rannaliival õhtuks lovot (maaalune grill)

Kaatril käis samal ajal Elu Nautlemine.

Alustuseks v2ike vein (kristallklaasidest loomulikult), tyhjendasime hiiglaslikku gurmeepoe sarnast kylmkappi erinevatest juustudest, lisaks t2isterakr2kkerid (uus ja maitsev avastus), oliivid jm hea-parem.

Lindaga

Ilm oli kaunis, taevas sinine. V2ike klikk peas, lestad jalga, yle parda snorgeldama. Fiji saared, nagu ka Tavua saar on ymbritsetud justkui valge t2rgeldatud pitskraega, riifiga. Korallriif tekitab valge vahuga lained, mida silm juba kaugelt märkab. Ideaalne paik snorgeldamiseks. Kaater oli rannast nii 200 m kaugusel, väiksel lõigul oli paar väga sägavat korallidega ääristatud sügavikku ja kaunilt värvikirev merealune elu. Snorgeldasime ennast l6pupuks randa.

Kaldal s6brunesime kohalike j6nglastega.
Aitasime randa kilakolast koristada, rääkisime keskonna kaitsest. Üks seik. Kutid olid segaduses, kui hakkasin rannast tühjasid pudeleid kokku korjama. Pealegi arvasid nad, et käib kah, ranna osa kus pidu peetaks on ju puhas. Prahti tuli palju, küsisin suurt kilekotti. Kamba liider võttis täis prügikoti ja kadus võssa. Natsa aja pärast naases tühja kilekotiga. Küsimuse peale, kus sa prahi panid, vastas ilmsüütu näoga, päris küsimust ignoreerides- see on uus kott. Jäädes oma versoonile kindlaks.
Valged bikiinides vastassoo esindajad tekitasid poisikluttides palju ärevust! Julgemad 5 pealisest kambast otsisid v6imalusi, kuidas käest haarata ja muidu kehalist kontakti tekitada. Vähem julgemad sosistasid ja istitasid.
Jõime poiste toodud värsket kookosevett ja siinkohal lisan punkti pealkirja alla - kui imeline taim on kookospalm!
On veel yks v6imalus kuidas syya kookost. Alla kukkunud kookop2hkel, mis ajab juba rohelise taimealge v2lja, on ka täitsa tarbitav! Kookospiim p2hklis on muutunud tahkeks, svammi sarnaseks. Justkui hapu-magus maitsega suhkruvatt.

Tagasi kaatril sai peagi selgeks, et täna me nüüd küll Deneraule ei naase. "Ilm on halb, mootorpaadiga Denerausse kimada on ohtlik, ja pealegi pole ju veel sünnipäevapidu alanudki"
Suu läks kriipsuks ja tuju läks mossi. Jalgealune pind oli üsna kõikuv, alla ja üles. Süda oli paha. Mõte öö üles-alla liikumisest ei tundunud raasugi tore.

Olin lahkelt nõus esimeste hulgas randa minema. Paadis kõikusime maa poole mina (laenatud meeste lühikestes pükstes, seljas oli ju vaid kleidike ja kotis vaid dressikas) Linda, jube ameeriklanna ja kapten Calvin.
Läbi häda saime lainetest jagu ja maabusime. Peagi selgus, et tuul on nii kõva, et teisi kaatrilt randa tuua on ohtlik. Kapten tegi paadiga veel ühe tiiru, et meile järgi tulla.
Sisetunne aga käskis randa jääda. Turvalist jalgealust ei tahtnud kuidagi ennustatava okseralli vastu vahetada. Linda oli nõus, mõte rannaliival lõkke ääres magamisest tundus meile tunduvalt toredam. Kapten närvis, proua ameerikast hirmunult kriiskamas, loksus paat kaheksaid tehes kaatrile.
Kaater oli korallidele ohtlikult lähedal, tõstis ankru ja seilas suurtesse lainetesse varjudes, pimedas öös ohutumat ööbimiskohta otsima. Meie olime rahul, istusime kohalikege lõkke ääres ja libistasime õlle (muud ei olnud).
Teine külmakast oli triiki fanta, coca ja sprite purkidega. Lastel oli pidupäev, purk mõlemas käes kulistati moodsaid jooke. Ülejäänud hea-parem oli kaatril.
Küla pealik arvas, et rannas ei ole siiski valgetel preilidel passlik magada. Tahtis meid suurema ja turvalisema paadiga kaatrile transportida, millest meie viisakalt keeldusime. Selle peale lubas külas öömaja ogunnida. Lõke oli soe ja taevas tähine ja ma ei saanud üldse aru, miks kõik nii hirmsasti pabistavad.


Veel teadis chief rääkida, et tõus taandub peagi, ilm jääb vaiksemaks. Nii juhtuski.
Mõne tunni pärast tuli kaater meie silmapiirile tagasi.

Okserallist ja kõikumisest kurnatud reisijad olid unne vajunud. Kapten Calvin, tema abiline liitusid meie lõkkeõhtuga. Kohalikud paarutasid paatidega saare teisel küljel asuvasse külla, meie tiksusime mõned tunnid lõket ja ööd imetledes. Oli tore ja lõbus.

Otsus kaatrile naaseda (enam ei lainetanud ja mõte voodist tundus siiski apetiitsem kui rannaliiv) tõi uue üllatuse - Mõõn. Kummipaat oli liiva ja korallidel lootusetult kinni! Järgmine tõus aga alles hommikul, sel hetkel nii 4 või 5 tunni pärast. Kutid kahtlesid. Linda ärgitas hommikuni oodata.

Minul oli uni silmas ja hakkasin kihutustööd tegema. Ja nii me siis lükkasime teravatel korallidel (tõesti väga vabandust korallid) suurt paati, liikudes edasi nii 50 cm võrra. Umbes tunnike jõunumbreid ja kohati vägagi lootusetuna tundunud ettevõtmine viis tulemuseni. Lõpuks saime mootori vette lasta ja suuna kaatrile võtta!
Kaatril valges nägin ka põhjust, miks kapten vahepeal hirmsasti vandus. Plätut läbis umbes 20 cm pikkune, terav kui oda, korall. No joppas, et jalga ei läbinud!

Noormehed olid dzentelmänid, ööbisid tekil ja meie Lindaga nende kajutis linade vahel. Õigem oleks öelda kingakarbis. Dussikabiini sisenemiseks tuli dussiruumist korraks välja astuda :) Väike ruum, kavalad lahendused!


Pühapäeva hommikul peale ujumist tõmbasin selga oma oikuipiinlikult mustaks värvunud valge kleidikese jälle selga ja unistasin hambaharjast ja pastast.
Päikselise pühapäeva kruisisime saarte vahel, peesitasin tekil hiiglaslikku Vogue revideerides, veendudes, et kleidid on ikka toredad ja olles rahul, et mul on neid elus rekordarv.
Tatjana oli pisut pettunud, et sünnipäev ebaõnnestus aga tõdesime kõik kooris, et ega looduse vastu saa :)

Kaater jäi Mascot Cove saare juurde ankrusse, mootorpaat tõi meid Lindaga Denerausse. Kodutee lainetas, paat hüppas üles-alla.
Ja siis juhtus midagi väga imelikku. Kogu õhtu, käijes, istudes või lamades, kõikusid viimane kui organ minu sees lainete rütmis edasi! Kindlas rütmis. Tasakaalu punkt oli täitsa sassis.
Päris jõle tunne oli!

ja siit õppetund- hambahari ja puhtad trussikud olgu alati kotis!