Koduloomad

Seal kus pesitsevad inimesed seavad end sisse ka mitut sorti koduloomad.
Alati endale ise koduloomi valida ei saa. Nad tulevad ise sinu juurde. Tihti jääbki see suhe ühepoolseks kiindumuseks.
Ütlen kohe ära, et enamus mutukaid kellega mereäärset kodu jagan ei ole toredad.

Ebameeldivuse esikolmiku tipus on moskiitod.
Koduloom loodab inimeselt midagi saada, olgu see siis söök,ulualune või kõrva tagant sügamine. Need elukad aga himustavad verd. Võrreldes Eesti sääskedega on nad lausülbikud, sest nad isegi ei pinise hoiatavalt! Uksed ja aknad on siinkandis enamasti võrkudega kaetud aga alati nihverdab mõni kavalpea end sisse. Esimese asjana soetasin endale Fiji kaubanduskeskusest spetsiaalse vedelikuga purgi, mis pistikusse pannes soojeneb ja eritab lõhna mis moskiitod eemale peletab. Tõhus, tuleb tunnistada. Samas hakkab mingil hetkel vastu mõte, et magades hõljub mingi keemia mööda tuba ringi.
Päiksega loojub ka isu väljas olla. Unistus mereäärsetest lõkkeõhtutest on siiani jäänud unistuseks. Nad on vastikud!! Moskiitovastane kreem kaotab tõhususe paari tunniga. Mustad valgete täpsudega tegelased on mingi perjood aastas inimesele lausa ohtlikud. Ma parem ei hakka süvenema lugudesse, mis jubedustesse nad inimest võivad nakatada. Siiski tuleb tunnistada, et punnimuster, mida moskiitod nahale meisterdavad, kaob õnneks suht ruttu.

Teisel kohal platseeruvad sipelgad. Nemad ründavad massiga!
Põhimõtteliselt olen ma harjunud, et igal pool on sipelgad.
Mis puutub sööki ja selle ladustamisse, tuleb kõik läbi mõelda. Mitte kui midagi ei tohi ripakile jätta! Unustad lahtilõigatud ananassi lauale, hetke pärast mustab magus looduseand sipelgatest. Jätad lõikelaua pärast kasutamist pesemata, on agarad loomakesed hetke pärast tegusad toidupalakeste laiali vedamisega. Ega palju kohti pole, kuhu sipelgad ei pääse. Ainuke koht kus söögikraam võib end apla sipelgakoloonia eest turvaliselt tunda, on külmkapp. Seetõttu laiutab ka näiteks 2 kilone suhkrukott külmkapis.
Huvitav, kas sipelgatel on maailma parim haistmine? Kuidas ned sellise kiirusega kõik mis vähegi söödav üles leiavad?
Tongal tegi pedandist saksa habmaarst ühel hommikul 4 korda kohvi, kuna iga kord suutis mõni kärme suitsiidisipelgas end tema tassi uputada.
Mina olen liiga laisk, et sipelgatele sellist aega ja tähelepanu omistada. Rivimarss mööda köögipõradat ja vetsuseina on tavalised.
Küll ei jäta mind ükskõikseks massirünnakud. Päris ilge on leida laisalt-liisult tass, mis mustab sipelgatest. No eks ikka sellepärast, et mikroskoopiline kondenspiima nire on jäänud pesijal kahe silma vahele. Sipelgatel ei jää midagi kahe silma vehele! Kui laudlinale on pudenenud kübeke toitu, on hetke pärast kübest saanud ablas mustav kuhi. Ja veel häirib mind kui köögis süüa tehes tunned ühel hetkel, et sa ei ole üksi. Su pisikesed kaaslased tunnevad huvi mis on ülevalpool sinu varbaid. Ja on võtnud ette ekspeditsiooni mööda sinu jalgu. Siis tuleb käiku mopp ja sipelgad armu ei saa.

Kolmandal kohal on prussakad.
Prussakate pluss, kui üldse prussakate juures saab olla pluss, on see et nad hoiavad inimesega, kellega elamist jagavad, siiski teatud distantsi. Prussakatesse suhtun leebemalt ka seepärast, et siin mereääres olen kohanud ainult ühte vuntsi, kes on võrreldes oma Tonga ja Austraalia sugulastega lausa köömes-kaalus.




Gekod on toredad!
Minu Tonga roosa häärberi hullumeelsel erkrohelisel seinal turnisid seksihimulised noored, kes häälekalt, tõsi see oli veidi tüütu, kudrutasid.
Gekod ei taha sinult midagi! Nad on rõõmsad vibalikud, kes iminappade sahinal sinu toas kõik tüütud mutukad ära soovivad süüa. Need osavad jahimehed suudavad kannatlikult tunde lae all jahti pidada. Täiesti arvestatav meelelahutus! Kuigi jah, nad situvad seinad täis....




Ja lõpuks Rudolf! Mul oli kunagi tore, pikkade vuntsidega põhjakoristaja Rudolf, kes elas nii vanaks, et lõpuks kui ta suri, olime täiesti shokeeritud. Seostub nimi Rudolf mulle teatriklassika tegelaste Irma ja Rudolfiga või on põhjuseks jõuluvana põhjapõder Rudolf, või äkki on mõjutajaks minu kunagine kolleeg Rudolf, muhe vuntsidega vene mees?
On mis on, Rudolf on üks igavesti tore nimi ja nüüd sai üks Fiji emane ketikoer endale nimeks Rudolf.
Samalaadi neljajalgsete kohtlemist oli näha Tongal. Koeri ei peeta siin kui armsaid kaaslasi, keda on oi-kui-tore nunnutada ja nässutada. Koerte elu on üks koeraelu! Loomad on alatoidetud, armilised, tihti vägivalda kannatavad.


Krants elab ookeani ja minu kodu vahelisel kitsal rannaribal. Loodan, et koer oskab hinnata oma miljonidollarist vaadet, ehk mõeldes „Pähhh tühja kah, et lainetes ringi möllata ei saa, mul on siitki hea vaade”.
Kaelarihma küljes on raske kett, mis võimaldab loomal mööda traati edasi-tagasi vantsida. Tihti on vaene loom lootusetult pusas palmipuude vahel. Söögikord serveeritakse poolitatult vanalt roheliselt plastmassist bensiinikanistrilt. Eeskujulik recycling?
Rudolf tervitab kanistri toojat juba kaugelt rõõmsalt klähvidese. Söök visatakse loomale ette möödaminnes. Pole veel kordagi näinud, et koerale mõni minut pühendadatkse, paitatakse või soe pilt heidetakse.
Hommikuti tervitan Rudolfit „Tere hommikust Rudolf”. Kui ta just ei maga sügavas unes. Meie päevadesse mahuvad kratsimis ja paitamisminutid. Siis läheb koer täiesti transsi. Surudes ennast vastu maad, justkui paludes, ära mine veel, ole täna kauem.

Rudolf on üks äärmiselt vapper koer. Trotsides vihma ja tuult, omamata mingitki ulualust. Ausalt öeldes toovad padukad klumbi kurku. Ruts istub pea norus, ilusad suured pruunid silmad kurbusest täitunud, lontis kõrvade otsas vihmapiisad sorinal voolamas. Diana, ma tean, et sa mõtled, et ma olen südametu! Aga mina lähen ju varsti ära, paduvihmad ja tuuled aga Fijil ei lõppe, ja mõtle kui raske oleks siis Rudolfil leppida tõsiasjaga, et enam ta tuppa kohe kindlasti ei saa! Ja pealegi ta haiseb ka. Ja kui ta oma koonu sulle sülle paneb on valgel seelikul pruunid laigud.

Palun kokkusaamist Manageriga

Minu viimaste nädalate üheks läbivaks teemaks, peale uskumatult mõnusat ajaveetmist, suplusi soojas ookeanivees , peesitamist ja logelemist, on tööleidmine.
Julm aga tõsi. Kohati tuleb ennast asjalikkuse lainele suunata. Pidada täiskasvanulikult plaani, kuidas, kust ja milleks.

Minu enda kodurannal, (pööraselt mõnus on kasutada sõna kodurannal , eriti kui tegemist ON ühe imekauni rannaga Vaikse Ookeani kaldal), Deuba rannal on 2 toredat hotelli.

Upraising hotell vasakul lõpetamas 2 km pikkust rannajoont
Upraisingus on väiksed armsad lehtedest katuse ja terrassiga majakased, mõeldud on ka packpackaritele, jagatud toa saab u 200 eeki eest. Restoranis on värske ananassiga pizza hinnaks u 120 eeki, kohalik õlu 30 eeki.

The Pearl paremal rannale ookeani suubuva jõega punkti panemas.

The Pearl on aga üks ilus ja uhkemat sorti hotell. Madala arhitektuuriga, ei riiva silma, sobib suurepäraselt looduslikku keskkonda. Kena ja korras haljastus, mõnusad basseinid, vesiroositiik, peauksest sisemisel ringteeke, kõrval asuva golfiraja mänguautosid meenutavad sõidukid ukse ees, suur ja kõrge fuajee. Ceasari salat maksab u 110 eeki ja happy houril kõik jumalikud kokteilid 60 eeki.
The Pearlist sai mõneks ajaks minu unistus!
See on pikk lugu, millest oleks võinud vabalt saada edulugu ;)  Aga ei saanud. Üritan lühidalt, kuid siiski kõik minu jaoks olulised seigad kirja panna. Kohtumised ja kokkusattumised, mis tol hetkel tundusid kui selged märgid sellest, et töökoht peaaegu olemas.

Suva linnast randa kolides märkasin esimesel päeval maja ees rannal 2 prouat jalutamas, ühes tundsin ära Eesti Poisi fotodelt tuttava kräsupea (rannas ei ole tihe liiklus, inimesed ikka teretavad, vahetavad viisakusväljendeid) Mul oli õigus. Teine proua oli külas tütrel, kes töötab samal rannajoonel asuvas Pearl hotellis. Kõrva kiilus aga fakt, et tütrel on siin hotellis tööga ühel pool.
Töö iseloom kakrass minu teema! Konverents ja orgunn, üritused, peod, pulmad.
Järgmine päev make up, kõige asjalikumad riided mis kaasas selga ja cv näpus, plätud kotis, kaapisin reipal sammul mööda randa hotelli poole (hotelli jõudes suundusin otsejoones vetsu, leitsakul on omadus makeup kiirelt ära õgida)
Toimus põgus kohtumine potensiaalse ülemusega. CV lubati manangerile e otsutajale edasi toimetada ja ühendust võtta.

Aunti Shanti ja Uncle Paul on Eesti Poisi head tuttvad. Neil kahel märkimisväärsel inimesel on selles loos oluline seik. Nagu ka kogu minu siinviibisel. Aga abielupaarist pikemalt hiljem.
Abielupaar on hotelli patroonid. Tunnevad kõiki olulisi persoone hotellis ja tundub kogu Fijil. Sama päeva õhtul toimus hotellis udupeen õhtu, kohal hotelli omanik, manageri vanemad Austraaliast jne. Kutsutute nimekirjas ka Aunti Shanti ja Uncle Paul (nii kutsuvad paari kõik, ka hotelli töötajad).
Preilile orgunniti kiire kokkusaamine hotelli fuajees Oluliste Inimestega. Kõik olid väga toredad, esimene hea mulje jäetud, tutvustati põgusalt ka managerile, paar suundus õhtusöögile, meie mustavasse troopika öösse, ookeanist paari meetri kaugusele hotelli välibaari, happy houri kokteile nautima.

Head märgid jätkusid. Laupäeva hommikul turule minnes tee ääres bussi oodates, korjas hotelli manager Deen meid oma läikiva hiiglasliku dziibiga peale, kuhu tuli sõna otses mõttes ronida. Olin rõõmus, et ei valinud oma vähesest garderoobist sel hommikul libulikku maasikaga topikest.
Turuni jõudes oli paika pandud teisipäevane kohtumine. Ja kõrvus laulis Deeni lause- ohooo, jaa-jah, just sellist inimest meil tarvis ongi.
Teisipäeval jälle seesama asjalik komplekt üll. Sama tsenaarium kolmapäeval. Mööda hotelli tuhiseval Deenil oli silmnähtavalt kiire, kohtumine lükkus edasi. Kolmapäeval, peale pikka ootamist, tuli Deeni alluv ja teatas, et Deenil tõesti väga kiire. Minu pakkumine, et võin oodata, ei meeldinud talle. Lubati helistada. Sellele ma lootma ei jäänud. Helistasin neljapäeval ise. Deenil kiire. Lubas helistada.
Samal ajal reportaasid Aunti Shantiga, tema suur toetus ja usk minu edusse.
Lõpuks möödunus nädal. Esmaspäeval helistasin uuesti. Jutt oli lühike. “Meil on hetkel uus inimene olemas. Võibolla koht vabaneb 3 v 4 kuu pärast”
Kuradi nõme! Nii paljulubav algus. Ja hea tunne. Kahjuks ei pidanud nii minema ja Pärlis ma seekord töökohta ei saanud.

Esmaspäeval võtsin sammud ka Upraisingusse, kuhu eelnevalt CV teele saadetud. Vähemalt oli manageril aega. Alfie ütles kohe ära, et neil hetkel inimest vaja ei ole, selgitas võõramaalaste palkamise keerulisi tagamaid kohalikele firmadele, käristas kokteili välja ja jättis hea mulje.

Lühidalt välismaalase Fijil töötamise võimalustest. Või õigemine võimaluste puudumisest. Immirgatsiooniamet ei soosi välismaa inimeste töötamist riigis. Mõneti on see mõistetav. Tööpuudus on teemaks igal pool maailmas. Samas, kui te kujutate ette kolkabaari Eestimaal ja korrutaksite selle halva teeninduse 5ga, saaksite aru, et mõned usinad välismaalased kuluksid siiski ära. Nad lohistavad kulunud käimades jalgu ja riiete puhtus on vägagi teisejärguline. Muidugi kohalik naeratab sellist naeratust milleni eurooplase näoehitus üldjuhul ei küündis aga teate, nad on kohutavalt aegalsed!

Juhid ja ülemused ongi üldjuhul kas kohalikud indud või välkarid.
Seadus nõuab kuhjaga paberimäärimist, tööandja peab kirjutama seletuse, miks ta peab välismaalase palkama, miks sama tööd ei saa teha kohalik. Üldjuhul sõlmitakse tööleping kaheks aastaks, selle aja jooksul peab pidama „päevikut”, et siis lepingu lõppedes saaks kohale asuda kohalik.
Ja üheks takistuseks on rahaline tagatis, mille firma peab oma välismaalase eest maksma ja mis ei ole kindlasti väike. Umbes 50 000 eeki. Maalt lahkudes saab firma raha tagasi, kuid siiski on see takistav tegur.

Eelmise nädalala neljapäeva hommikul hääletasin maantee ääres bussi ja sõitsin kaheks päevaks linna. Nadis kaapisin läbi Denarau saare uhked hotellid, nende seas Radissoni, Sheratoni, Hiltoni spa. Sanisoli saare resorti saarele sai paadiga.

Hotellide managerid leidsid aega, selgitasid olukorda, lubasid mõelda ja ühendust võtta. Esimestel kokkusaamistel ei saanud üle ega ümber tõsiasjast, et kogu vestluse jooksul sa leemendad mis jube. Sattus olema väga palav päev ja higi voolas ojadena mööda nägu alla. Viimane kui üks nägu su ümber on kaetud higimullidega.

2 tumedanahalist, india juurtega manageri aga panid küsimärgi alla tööeetika Fijil. Suhte staatus “single” tõi naeratuse näole ja tobedad kommentaarid panid kohmetuma.
Yks tyyp saatis juba teisel õhtul sõnumi, mis ei olnud kuidagi soetud tööga.
Teine, üsna nagla tegelane, kutsus saarele puhkama. “Mul on neljapäeval vaba päev. Oled oodatud saarele aega veetma. Meil on äge baar, kuhu võime kolmapäeval pidutsema minna” Küsimuse peale, mis hinnaga ma toa saaksin vastas hr manager “Minu maja asub saarel, seal on ruumi küllalt, võid minu juures ööbida”.

Tänaseks olen ka paar vastust saanud. Minu pärimistele olen kahjuks eitava vastuse saanud.
Hr Naglale saatsin meili, tänasin viisakalt kutse eest, selgitasin, et  linna ei tule ja uurisin, kuidas selle töökohaga on. Vastus tuli kiire- kõik kohad on täis. Kas ma kujutasin endale ette, või rääkis ta meie kohtumisel naerul sui mitmest vabast töökohast?

Kõiki saari ja kuurorte pole võimalik külastada, ostan laup@evast lehte tookuulutustega, saadan meile ja ootan. Lootust pole kaotanud. Soov on suur ja usk et üks hea töökoht on just mind ootamas.

Tampoonid

Järgnev lugu ei ole sobilik minu meesfännidele, kel ajab südame pahaks mõte tõsiasjast, et naistel on päevad.

Eelmisel nädalal linna asja tehes, meenus, et oleks mõistlik tampoone varuda. Usaldatamus külapoodide vastu.
Esimeses toidupoes piidlesin nii loogilistele riiulitele, vetsupaberi ja roosa seebi vahele kui ka ebaloogilistele riiulitele- konservtoit, mis siiski oli kõrvuti hambapastaga. Tampoone selle kaupluse kliendid ei kasuta.

Järmisse kauplusse sisenedes tundsin ette, et siin saab nalja.
Kõikvõimalikku pudipadi müüva väikse kaupluse lettidel tuhnimise asemel astusin otsejoones 2 müüja juurde. 2 indu noormeest, arvatavasti perepojad, võtsid mind pruunisilmsete pilkudega vastu. “Do you have tampons” küsimus ei viinud mind kuigi kaugele. “Tampons”?? tõstsid nad kulmu ja vaatasid üksteisele otsa. “Tampons. For women” lisasin. Asjatult.
Võtsin suuna kassas istuva mammi, arvatavasti ema suunas. “Do you have tampons? For women you know”? Mamma mõtles pisut ja hüüdis midagi kohalikus keeles pojudele. Sammusin tagasi noormeeste juurde. Ja siis tuli pirn. “Do you mean faireworks?”
“No. I mean tampons. Hygienic staff for women”. Tekkis juba kiusatus pikemalt ja üksikasjalikumalt noorte meestega teemasse laskuda, selgitamaks miks ja kuidas. Kuid siis tuli selginemine. Noormehed hakkasid kihistama ja istitama. Nalja kui palju! Ja juhastasid mind higistades sidemete juurde. Tänasin, ytlesin, et need ei ole tampoonid ja lahkusin. Endal oli ka naljakas.

Indust majaperenaine, musta kastika omanik, kärutab tihti poodide vahet. Tellisin vihmasel hommikul mune, pannkookide tarvis. Ühtlasi uurisin, kas ta teab, kus tampoone müüakse. 3 korda, mitte kordagi vähem, küsis ta – “the ones you put in?” Lubas tuua aga ei toonud.

Miks ma küll kohe oma külapoodi ei usaldanud?
Eile oma külapoodi külastades, märkas minu terane silm kõige kõrgemal ja kugemal riiulil ühte väikest ilusat tampoonikarpi! Vanem härra, ikkagi kogenud mees, teadis mis on tampoonid ja asus turnima, et pakike oma haardesse saada. Ja siis! Üllatusin ma jällegi! See poolemeelne pakkis minu pakikese kenasti ajalehepaberisse! Hästi hoolikalt, paberit mitte kokku hoides. Nagu jõulude ajal! Ulatas paki nooremale mehele, kes kassas arveldas. Pakk ei jäänud ka tema käes hoole ja armastuseta. Tema teipis omakorda paki hoolikalt kinni :)

Kodupood, Mikes Shoping Center. Tilluke aga tubli! Müüb tampoone

Tampooni saaga ei lõppenud siiski veel.

Minu kaalslane võttis kilekoti tavaariga ja mina asusin arvet maksma. Kuuldes arve suurust pöördus ta häälekalt müüja poole. “mida mida kuidas arve nii suur saab olla!?” Vaene noormees tundis kimbatust ja ebamugavust, kuid suutis välja öelda lause, mis sisaldas sõna „tampoonid“.
Tampoonid maksid poole meie arvest.

VIHMAVEE KORILUS

Tsiteerides Eesti Poissi, kes õpetas mind hindama Puhast Vett.

Olles kaitstud reostuse, putukamürkide ning happevihmade eest paiknevad Fidzi saared 2500 km kaugusel lähimast kontinendist omamata saartel ühtegi tööstust, mis tekitaks reostust. Autoliikluse saaste on minimaalne. Hinnalise vee allikaks on vihmasadu, millest osa voolab ookeanidesse uuele looduslikule ringile moodustades ojakesi, seejärel jugasid ja lõpuks jõgesid ning vajamineva kasutavad enda tarbeks, floora ja fauna.
Maa veehulk määrab ära saju rohkuse, seega pole üllatus, et keset maailma suurimat veekogu, Vaikset ookeani, mis katab peaaegu kolmandiku kogu planeedist paiknevad need imelised saare. Olles otseselt mõjutatud päikesest tõuseb mage ja reostamata vesi Fiji saarte ümbert läbi atmosfääri kõrgustesse. Üles tõusnud veeaurud jätavad endast maha soolad ja keemilise tabeli elemendid, kondenseeruvad ning langevad taas maa peale vihmapiiskadena. Selline bioloogiline protsess toodabki maailma parimat joogivett.
Fiji saared paiknevad selles punktis, kus algab päev meie kõigi jaoks. Geomantilise füüsikateaduse kohaselt on Fiji saarte keskpunkt ühe maailma energeetilise võimukeskme asukohaga. Sellises lõikepunktis on võimalik mõõta ainulaadseid energia sagedusi, mis mõjutavad igat liiki eluvorme, mis paiknevad selles piirkonnas. See võimaldaks selgitada Fiji vihmavee ainulaadset informatsiooni mustrit. Nende keemiliste ja biofüüsiliste omaduste ning tema puhtuse tõttu on see vesi äärmiselt tervistava toimega. Fiji vihmavesi on ka mõjutatud elektro- magneetiliste sagetuste poolt, mis annavad veele “elujõu”, mis teeb Fiji vihmaveest elava vee. Just see mõõdetav potensiaalne energia on see, mis mõjutab siinse vihmavee tervistavaid faktoreid.


Peale sõprust EP-ga ei ole minu toidukorvi kordagi veepudelit sattunud. Joogivee kogumine, sajuga kaussidega mässamine tundus esialgu veider. Ja mis mõttes ei filtreeri? Oli minu esimene küsimus.
Nüüd aga tundub veider poest pudelivett osta. Nii armas ja loodussõbralik on mõte sellest, et ammutad endale joogivett otse taevast!
Ja tuleb tunnistada- head maitseomadused.

Seoses joogivee teemaga olen kokku puutunud teemaga kohalik gigant Fiji Water. Pudeldatud joogivesi Fiji Water on siinmail tegija. Tegija suure T-ga.
Arengumaal, kus militaarne võim, on omad seadused mis lubavad ühel Fiji suurimal firmal omasoodu tegutseda. Makse nad väidetavalt ei maksa, kontrolli all on ajakirjandus, ära ostetud on valitsus jt tähtsad kraed.
Kohtasin üht poolakat, kes vaikse ookeani saartel paarkümmend aastat bisnesit ajanud. Härra oli kõnealuse firmaga algusaastatel tihedalt seotud. Päevani, mil kosunud firma juhtkond pani poolakale püstoli otsaette ja “soovitas” oma osakutest loobuda. “Loobusin. Oleksin nagunii neile kaotanud”
“Untouched by man. Until you drink it” seisab pudeli sildil. Untouchable iseloomustab ka firma staatust.
Fiji water on registreeritud kaubamärk. Igapäevaselt eksporditakse tohutus koguses merekondeinereid Austraaliasse, Uus-Meremaale, teistele Vaikse ookeani saartele ning Ameerikasse. USAs on Fiji Water nr 1 importitud vesi. Tarbijateks rikkad ja ilusad. President Obama poseerib just selle veepudeliga. Saatkondadel on lepingud Fiji veega.
Tähelepanuväärne on fakt, bränd Fiji Water sisaldab nimes riigi nime, olles nii olulisemaid riigi reklaamijaid teispool piire. See on üks põhjus, miks firma suhted valitsusega on head. Liigagi head.
Hiljuti ilmus lugu sellest, kuidas välisajakirjanik, kes Fiji poliitilist olukorda kajastas, toestas uurimist ka Fiji vee tagamaade kohta. Proua arreteeriti päev pärast Fiji Water kontori külastust. See, et ta sõjalise riigikorra kritiseerimise pärast riigist välja saadetakse, sellega oli ta arvestanud. Aga sellega, et tema arvutit läbi kammivat politseimeest ärritab enim info mis käib Fiji Water aadressil, shokeeris teda.

“Every drop is green” seisab nende saidil.Vett reklaamitakse kui loodussõbralikkuse etaloni. Kodulehel poosetab firma ulatuslike projektidega Fiji keskkonna säästmiseks ning taastamiseks. Plaanid on kiiduväärt ja ilusad, tõsi on aga see et kõik tegevused on suunatud tulevikku või on nende positiivne mõju loodusele väga pikaajaline.
Fiji Water tehasest paarikümne kilomeetri kaugusel on linnake, kus on suured probleemid joogiveega. Kohalikud on sunnitud ostma joogivett poest, pudeldatud vee müügihind on sama mis USAs.
Keskkonnasõbralikkusele tõmbab vee peale ka fakt, et vedel kraam jõuab tarbijani plastikpudelis. Ja pudeli valmistamiseks kulub tonnide viisi loodusele ülikahjulikku ainet nimega pet.

See on huvitav lugu, kuidas pudelivee tootja on saavutanud riigis sellise positsiooni.

Irooniline selle loo juures on fakt, et enamuses joovad kohalikud kraanivett. On muidugi erandeid, osad majapidamiste ning hotellikomplekside juures võib näha veetsisterne vihmavee kogumiseks.

Just niimoodi see käibki. Kõik majapidamises vabad potid ja potsikud vihma kätte

Kalal

Täna on teisipäev, 12 mai. Minu hommik oli ülimalt tegus ja mõnus!

Ärkasin enne 8. Miski ärgas tunne kihutas takka tegutsema.

Alustuseks panin oma nädalalid hallitavad tennised likku.

Hallituse tagamaa- mind rohke sajuga kostitanud Tongal tuli enamus riietele kopitanud hais manu.
Eile õhtul, kui Fidzil jälle sadas, tuli tenka tunne peale. Võtsin seljakoti põhjast kilekoti jalatsitega. Minu punaseid, edeva kuldse tikandiga käimasid kattis ühtlane nutthallituse kord!!
Olin neid kandnud vaid korra Sydneys. Kus üks 80 tuuri india vanaproua mind tänaval sõnadega peatas- oo coolid tennised, kust said J

Milline rõõm, teine paar  (kaasas on mul neid tõesti 4 tükki ), mida pole kordagi kandnud ei hallita. Tuleb tunnistada-  minu seljakoti sisu ei vasta päris siinsele kliimale ja vajadustele. Inimene peab teisele poole maakera reisima, et õppida, mida ta tegelikkuses vajab...
Pealegi ei ole alatasa paljajalu tatsav jalg nii toeka jalanõuga nagu tennis, harjunud ning peale esimesi paarikümmet meetrit ilutses kannal hiiglaslik vill.

Aga tagasi hommiku juurde. Tegin sporditydruku hobusepatsi pähe ja läksin randa oma 5 tiibetlasega kohtuma. Jooga tehtud, olin valmis selle sajandi teiseks sörgiks.
Minu sportlikul avalöögil olid väga pikaajalised ja valusad tagajärjed! Esimene jooks rannal andis pagana valuliselt mitu head päeva tunda.

Kiirkõnd koju, teel rannaliivast peo täis pipisid. Majakese juures ootas mind hea uudis- lähme kalale!

Fidzil elav Risto on tulihingeline kalamees. Tema paat võttis meid maja eest pardale ja suundusime merele.

Linnuparved andsid suuna, kus on kala. Paadi lähenedes tõusis õhku must linnuparv, justkui leinava naise pitsiline peakate. Aet kullake, Sinu jaoks oleks see Hitchcock olnud :)

Linnuparv maiustab väikse kalaga, väikeste kalade parv kutsub aga kohale suured kalad.

Meri oli peegelsile. Taamal rohetav ja mägine maismaa. Hommikune päike silitas pehmelt põski ja kerge tuul ei lasknud leitsakul tekkida. Paat võttis suuna riifide suunas.
Riifidel üle paadiserva kõikudes avanes lummav vaatepilt! Paarikümne meetri sügavune ookean oli smaragdroheline-helesinine, vesi täiesti läbipaistev. Korallid, kalad ja merepõhja sügavikud olid hästi näha. Kahju, et kalameeste prioriteetide hulka ei kuulu snorgeldamine.

Kohati ulatub riif veest välja. Vahused lained võtavad riifi juures tuurid üles.

Riif

“Oi kui suured kiilid siinpool maakera elutsevad! Huvitav, miks nad maismaast nii kaugel on?” Selliseid mõtteid mõlgutasin, imetledes väikseid sihvakaid ja läikivaid “kiile”. Need kiilid, olid hoopis lendkalad!!! Väledad kalad tegid pikki õhulende, nii kümmekond meetrit! Vinge vaatepilt!

Vaade merelt minu kodule

Paadi tahaotsa oli kinnitatud 2 õnge, mille landid vees saaki jahtisid. Pea iga linnuparv juhatas meid kalani ja õngenöör hakkas paljulubavalt põrisema.

Tuunikala, skipjack tuna, miski rainbow ja travelli. Skipjack tuna, mille kavatseme ära süüa, on kohaliku kalamehe jaoks põhimõtteliselt kalasööt. Väiksemad, keskeltläbi 2-3 kilosed poisid, fileeritakse u tikutopsi suurusteks tükkideks, kinnitatakse eriliste kõverate kidadega konksu külge, konkse on kümmekond, ning lastakse 150-300 m sügavusele. Õngemasinaga toestatakse põhjapüüki. Eesmärgiks püüda bottomfishi, snapperit, kes on maailma eliittoidukala. Elutseb see kala põhja mägede tippudel ning külgedel. Olenevalt õnnest võib näkata kümne või ka 50 kilose snapperiga.

Travelli elutseb riifi piirkondades. Kala hõrk valge liha on super! Travelli läks pannile. Väikse sidruniga. Mõmmm mõmmm

Tuunikalast valmib kokonda. Toore tuuna tükid lähevad sibula, tsilli, laimi (laime on siin 2 sorti, sellised nagu kodus harjunud mojito sisse pigistama ja lisaks armsad pisikesed kollase viljalihaga punnid) ning ise valmistatud kookosepiima, marinaadi. Kala ei kuumutata. Ootan huviga, mis välja kukub.

Maitsesin ka sashimit, toore tuuna viilud soya kastmega. Esialgu küll pisukese ninakrimpsutamisega. Maitses nagu liha!

Osa saagist

Esimene Papp

Neljapäeval, 6 mail, jalutasime EP-ga Art Villages.
Värviline majade kompleks käistööpoekeste ja söögikohtadega ranna lähedal, ilusa tiigi ja suurte vesiroosidega. Veepind on täis pikitud kauneid lille6isi, suured valged, tume ja hele roosad, lillakad ning sinised!

Tagasihoidlik reklaam teavitas terast möödujat, et laupäeval, 8 mail, toimub turg. Kõik on oodatud müüma ja ostma.
Õhtul tegin pannkooke. Minu pannkoogid oma tuntud headuses ;)
Reede hommikul viskasime nalja, et neil maitsvail pannikail võiks ka turul menu olla. Naljast sai aga meile m6lemale yllatyseks reaalne mõte, mahukas exceli tabel tõotas plussi jääda ja reedene päev oligi sisustatud asjatamisega.

Orgunni kõige keerulisem lüli oli gaas ja pliit.
Oma toast oleks riskantne olnud pliit kaenlas minema jalutada. Küsisime perenaiselt luba. Kulp, A4 paberit sildi jaoks, laud, 2 tooli, kaanega suur pott ja mõned olulised riistad edukaks pannkoogi küpsetamiseks olid tulnud kergelt. Pliidi ja gaasi osas oli vastus kõhklev, “mees joob ja on kuri, ei luba inventuuri minema tassida”
Käisime kodupoes, üle tee bensukas kauplemas, edutult. Õhtu oli käes, perenaine Lata oli ainuke variant, tuli veelkord tema ukse taha minna. Meie anuvad pilgud toimisid ja jalutasime korraliku pliidi ja gaasiballooniga minema.
Tublid organiseerijad mõtlevad kõik detailselt läbi, nii ka meie. Soov hoida kulud minimaalsena muudab inimesed leidlikuks. Ja leidlikud keskkonnasäätlikud inimesed ON geniaalsed. Mõte papptaldrikutest ei tundunud meile kuigi lahe. Palju lahedam mõte tuli! Serveerime pannikaid lehtedelt. Kaapisime majapidajanna juurde ja uurisime, mis varjandid on. Diana pakkus välja breadfruiti lehed. Tellisime 50 tükki. Õhtul puhastasin lehed hoolikalt linnukakast puhtaks. Enne pimenemist korjasin mere äärest lilli, et uhkem oleks.

Valmis tainas, 2 kg jahust ning 20 munast. Ja valmis Eriti Salajane Kraam. EP-l oli kinnisidee- pannkoogid tofuga (tal on kondenspiima sõltuvus ja see on nakkav ;))
Tarbime 2 päevaga purgi seda valget magusat löga, nagu üks minu sõber kondenspiima põlgavalt kutsub. Ma ei tea millega, õigemini milliste lisakilodega see sõltuvus lõppeb.

Reedel panime 4 purki potti podisema. Kulus mitu head tundi ja kondenspiimast sai Eriti Salajane Kraam. No mina suhtusin sellesse projekti umbusklikult. Mis pagana tofu?
Valgest magusast lögast sai pruun magus, iirist meenutav löga. Ja maitses uhuuu kui hästi. Kuigi pean tunnistama, originaal on etem.
Enne uinumist valmistasin sildi- Special Estonian Pancake, Coconut Pancake ning Cheese Pancake. Valikus esimene oli enim minev kaup. Pannkook serveeritud tofu ja kaneeliga. Coconuti pannkoogi taignasse segasin kookosehelbeid, mida ise hoogsalt kraapinud olin. Cheese pannkook oli sama taigen mis esimene valik aga magusa löga asemel oli täiteks juust. Juust mis päikse käes kummja vormi võttis.

Laupäeval oli varajane äratus. Enne 8 hommikul oli Stella, kohalik neljakümnendates peomutt, kes vaatamata paarist unetunnist, krapsakalt platsis, et meid ja kogu inventaari transportima. Kaugele polnud õnneks vaja sõita, Art Village on kiviviske kaugusel.

Turul oli peale meie 3 müüjat. Yks hangeldas vanade hilpude jm secondhand kaubaga, teine juurikatega ja kolmas proua kookidega.

Maias PannkoogiärikasSaime kõik valmis sätitud kui meie laua ees jäi seisma briti neiu. “Estonian pancakes!? Wau, this I must try” Ja juba ta helistas oma sõpradele “Estonian pancakes, can you believe it! Come here!” Ja tema sõbrad, (12 !!!) loivasid kohale. Mul tuli ikka närv sisse, 12 näljast inimest teispool pliiti! Tundsin kuidas higi voolab mööda jalga, pisut kohmetu algus ja esimene pannikas läks aia taha.
Peale seda olime aga kui tõelised pannkoogimeistrid! Eesti Poisi leivanumber oli shefi liigutusega kookide keeramine 6hus. Kuuldused meie üliheadest pannikatest levisid ning mõne tunniga olid taignakausid tühjad.





Väga põnev oli rahakarbi revideerimine. Priske pannkoogi hinnaks sai 2.50 ehk 15 eeki. Valmistasime pea 50 pannkooki, osad koogid läksid tasuta jagamisele, kasum oli peaaegu 210 eeki :)
Oli tore päev! 2 päeva tegevust ja orgunni, toredad inimesed ja head emotsioonid!

Linnast ära! Pacific Harbour

Igatsesin mere äärde.
Suvas, kus iganes sa ka ei jaluta näed sa merd. Ja lopsaka loodusega mäetippe. Aga randa ei ole.

Peale nädalat linnamelus kaapisin mere äärde. Eesti Poiss liitus minuga. Panime leivad ühte kappi :) Võtsime Suvast 50 km, Pacific Harbouris kahepeale elamise mere ääres.

Köögiga tuba asub imelisel liivarannal, toast avaneb super vaade! Palmid, mägine Bega saar, mereni mõned sammud, tõusud ja mõõnad, muudkui kohiseb ja mühiseb. Esimene öö ei saanud sõbagi silmale, siuke tunne et laine tuleb uksest sisse.

                                                             Vaade voodist

Et teid armsad sõbrad nats kadedaks teha, kirjeldan lühidalt oma tavapärast hommikut.
Pimedaks läheb Fijil vara, kell 6 õhtul, haigutusharjutused lõualuule algavad juba 8 ajal, voodisse poen juba kella 10 ajal. Seeeest on hommikuti luugid samuti lahti vara, 7,8 ajal. Päev algab rannas joogaharjutustega. Peale joogatamist supsan ookeani ja sulistan pikalt. Ülepea sügavasse vette ei tiku.
Ühel hommikul oli miski imelik tunne sees, kerge ja hea oli olla ja võtsin eneselegi üllatusena sörgi üles. Uhhuuuuu kui mõnus oli paljajalu rannal joosta, lained varbaid limpimas. Spordist kohkunud koivad muidugi tulitasid seejärel 4 päeva :)


                                                  Seda randa hakkan ma igatsema

Pacific Harbouris pesitsevad rikkurid. Enamus villade juurde kuulub ka väike isiklik sadam, kuhu mugav oma isiklik jaht parkida. Villade rajoonid on nummerdatud. Kui inimene tutvustab ennast s6nadega, elan A sektoris, viitab see rahakale kärbsele.
Minu rand on rikkurite rajoonist pist eemal. 2 kiltsa pikk, vaikne rannajoon on mõlemalt poolt lõigatud ookeani suubuva jõega. Jõe ääres uhked hotellid. Liivarannal on kordades rohkem palmipuid kui inimesi.

                                                   Minu rand. On mõõn ja liivarand lai


PIPID
Teisel päeval sain teada, et meie maja esisel rannaliivas peidavad end Pipid.
Kolmnurkse kujuga, ilusad triibulised, erivärvilised kabrid. Pipide korjamise märksõnaks on kiirus. Randa tulev laine viib taandudes endaga kaasa liiva, hetkel, kui laine tagasi merre suundub, on liivas näha väikseid lainemurdjaid. Nüüd tuleb olla kärme!
Enne järgmist lainet tuleb käed sügavale liiva lükata ja osavalt näppude vahelt jooksva liiva seest karbid välja korjata. Üldiselt on karbid kahekesi, kui joppab satud terve kamba peale. Suuremad ja osavamad karbid peidavad end sügavamal.
Harjutamine teeb meistriks ja täna hommikul sain juba arvestatava koguse limuskeid. Hinnaks pisut marraskil põlved ja murdunud küüs aga korilus lainetes on lõbus! Ja karbid maitsevad.
Igatahahes on minus vist tärganud jahimehekirg ja rannas jalutades näevad silmad lainete ja liiva tohuvapohus vaid pipisid. Tahaks hirmsasti lainetesse hüpata.
Enne karpide teed pannile, tuleb limuskeid soolases ookeanivees leotada u 24 tundi. Vett vahetades ajavad nad liiva jm sodi välja. Ja siis jõuavad pipid keevasse vette. See on kogu protseduuri juures kõige keerulisem. Palusin oma söögilt, ennem mulisevasse vette valamist, vabandust.
Kümmekond minutit keetmis, saad avanenud karpidest söödava osa kenasti kätte. Ja siis pannile. Meie gourmee menüüs olid karbid vokitud juurviljadega ning tomati ja miski kohaliku kapsalehtedega pastas. Pastale andis viimsepeal mekki üks eriline lisand- ise valmistatud värske kookosepiim. Super!!

                                                              Varsked Pipid




                                                        Enne pannile minekut

Iial pole sellises koguses küüslauku, sibulat, ingverit ja tsillit söönud kui Fijil. Vunts peale igat toidukorda higine :)

Suva

Eesti rahvusmustriga Suva sokid minu seljakotis on jõudnud koju.

Tongalt tulnud inimesele on Fidzi pealinn Suva pöörane city!
Mõned mitmekorruselised kaubanduskeskused, lai valik söögikohtasid, kohvikud ja toidukauplused. Moodsaimas keskuses on tugev teenindajate ja turvameeste ülekaal J
Kohaliku Stockmanni valik lööb silme eest kirjuks, ila hakkab jooksma- mitut sorti juustu, lahtised oliivid, pestod, head veinid.

Minu parimad söögielamused koonduvad aga Maffia Boby terrassile.
India juurtega Boby on värvikas tegelane, tema südamlik ja armas naine on pärit pisikeselt Fiji saarelt, Rotumalt.

Vahepalaks üks tõestisündinud lugu.
Kui esimene Rotuma saare elanik sai hommikusöögi creckerit mekkida, ostis ta innustatult uudistoodet kaasa kodusaarele naastes. Breakfast Creckerid olid hitt ja hakkajad saareelenikud istutasid suurema saagi lootuses küpsised peenramaale! Kas istutati pakis või võeti küpsised ennem mulda torkamist pakist välja, palju kasteti, mis väetist kasutati jm detailid pole teada aga loo rääkis printsess, Tonga kuningapere sugulane. Kes vandus, et just selline lugu aset leidis! :)

Tagasi Boby pere juurde. Boby oli karate õpetaja, naine tema õpilane.

Bobby ja tema imekaunis tütar

Enne õhtusööki kattis sügavalt usklik pereema juuksed ja luges palvuse.
Eesti Poiss pesitses oma kohalike sõprade juures, ka minul oli au osa saada Boby ja tema naise pere külalislahkusest, äärmisest soojusest ja suurepärasest kodusest toidust. Erinevad curryd, põhiliselt kana, sai ka lammast, suurepärane dahli supp ja muidugi roti (india sai).

Boby peamiseks elatusallikaks oli rohu müümine, äri õitses, perel oli 5 autot, meenutab Boby uhkusega. Savutamine ei ole siinmail siiski seaduslik ning täna Boby rohtu enam ei myy. Sissetulek on kesine, müüakse kavat ja renditakse elamispinda. Näiteks hoovipealset maja renditakse hiinlannadele, kes teatud tasu eest härrasid rõõmustavad.
Viis, kuidas üks suur perekond jagab oma väikest ja lihtsat 4 toalist maja, minusugusel individualistist eurooplasel on mida õppida. Kõik ajavad oma asja, keegi kedagi ei häiri, tohutu aksepteerimine.

Bobyga hüvasti jättes jäi kõlama lause- “sa oled alati teretulnud. See siin on sinu teine kodu”.

Pühapäeval kutsus Boby sugulane, jutukas 50ndates india elumees jahiga sõitma. Hommik oli vihmane, lõbusõit jäi ära, läksime niisama jahisadamasse. Mees uhkustas oma jahiga (oli ka uhkustamist väärt) ja tundub, et oma teise koduga, jahisadamaga. Jahisadamadad ja sealne kirju seltskond on põnevad. Pühapäeval tähistati miskit sorti Uus Meremaa tähtpäeva, baaris jooksis tasuta õlu ja merekarud olid heas tujus. Ilus tõmmu poiss, hiiglaslik mikker peas, mängis kitarret.
Tore oli lobiseda “oma kodukandi” meestega. Maailma näinud vanamehed Taanist, Inglismaalt, Poolast ja Saksamaalt. Peter, täbara hambumusega sakslane, kuuldes, et otsin soodsat elamist, pakkus sõbralikult välja oma suurt maja, kus võiksin tasuta mõnda aega peatuda. See hea pakkumine on mustadeks päevadeks tagataskus.
Black White, nagu teised mehed minu vanameest kutsusid, kaanis ohtralt õlut, muutudes aina jutukamak, tüütumaks ja aina tugevamaks muutusid patsud vastu minu õlga. Absoluutselt ebakaines olekus sõitmine on siin tavaline ja saatja tõi mind ilusti koju.

Fidźile!!

LENDAN FIDZILE

Laupäeva õhtul, 17. aprillil lendasin Fidźile.

Virulane saab piiril tasuta turismiviisa 3 kuuks. Riiki sisenedes peab sul olema ette näidata edasilennu pilet. Maalt lahkujate nimed kirjutati yles hoolikalt markmikku. Laudadel olid siiski ka arvutid, mida miskiparast ei kasutatud, ekraanil avatud solitare kaardimäng :)

Suht viimasel hetkel ostetud lennupilet Tonga Kuningriigist Fidźile maksab u 3500 eeki.
Poolteist tundi kestval lennul pakutakse ka süüa. Toidukärude tuttav hääl muudab reisija uudishimulikuks ja paneb nihelema. Ennem kui kärud vahekäigus hoo sisse said, üllatas mind selja tagant stjuardess, graatsilise liigutusega lendles minu nina alla toiduports. Sain kandiku ennem teisi reisijaid ja olin üllatunud. Kuni nägin sedelit - special menu, vegetarian. Suunurgad vajusid veits alla, kurgi ja porgandiviilakatega tõtt vaadates.

Jaanušev, see oli hea huumor! :) 

Taustainfo- Tonga internet lihtsalt keeldus Air Pacificu kodulehel    toimetama,   mind aitas lahkelt Härra Jaanušev Sydneyst. Kui minu abistaja saatis Facebookis suheldes küsimuse menüü eelistuste kohta, otsustas nett kokku joosta. Ja nagu lennukis selgus, otsustas härra tervisliku toitumise kasuks.

Naaber õgis isukalt võileiba. Juurviljad sisse vitsutatud jäi kripeldama... Viipasin stjuardessile ja selgitasin, ise muhedalt naerdes, et teate, see vegi menüü oli nüüd sõbra nali. Tegelt tahaks ikka võileiba. Ja võileiva ma ka sain :):):)

Fidźi NADI lennujaama tollitsoonist väljudes    kuulsin oma nime!J Hõikajaks suur naisteriietes mees, varbaküüned lakitud. Nii soe tunne, nagu oleks sõbrad ees ootanud! Esimeseks kaheks ööks broneerisin sofamajutuse ja armsad sofapakkujad tulid turistile kenasti lennujaama vastu.

Nadi lennujaama vahetus läheduses suurt maja omav pere on agarad sofatajad. Minusuguste low-budget reisijate tarvis oli sisustatud eraldi majaosa, kus eraldi sissekäiguga 2 tuba. Tuba jagasin 2 noormehega.

Pakid maha pannud ja uute toanaabritega tutvust teinud, kutsuti minu üllatuseks sööma. Köögilaual ootas mind valmispandud mägi sööki. Pool kilo riisi tuunaga oli tõeline katsumus lennuki võileivale otsa vitsutada.

Hämmastav! Lihtsalt hämmastav! Inimesed jagavad oma kodu kamba võhivõõrastega. Nende köök, elutuba ja terrass olid kõigile avatud. Hommikusöögiks kogunesid kõik “külalised” pererahva kööki. Õhtuti istusidki kõik seal, lobisesid, toimetasid netis, teetasid. Aga eraelu...?.....

Pühapäeva õhtul kogunesid pererahva terrassile kokku 7 maailmarändurit, Ameerikast, Sveitšist, Eestist, Saksamaalt, Inglismaalt ja Belgiast.

Pühapäeva veetsin oma uute toanaabrite Danieli ja Adamiga. Daniel ja Adam on ilusate ideaalidega mehed, nende teed ristusid Aasias, kus tyybid pikalt ringi reisinud. Adam rääkis väga aeglaselt, südamlik naeratus ei kadunud suult ka moosisaia süües. Tyybid ajavad põnevat   projekti, plaanis on rajada ühele väiksele Teju saarele ökoküla, terve elu keskus, paradiisi aed.
Mõtted olid neil lennukad, meeskond erinevatel kontinentidel tegutsemas. Edu neile! Loodan, et nad leiavad rahastajad ja külake saab hoo sisse.

Inimese ja kookospähkli heitlus. Inimene jäi peale (tänu minu taskunoale. Milline naine, eksole :))

Õhtul elutoas kohtusin uue elaniku, Jörgiga. Jörg Saksamaalt kellest oli reisi jooksul saanud Jorg. Ö muutus sujuvalt O-ks, nii on lihtsalt kergem,  täpid tekitavad üleliia palju sekeldusi.

40-tes aastates, pruun nagu murjam, särasilmne Jörg oli kodust eemal juba aastaid. Õhtul tegime terrassil rummicola kokteilid ja juttu jätkus elu näinud mehega kauemaks. Küsimusele, mis on need head nipid soodsalt reisimiseks, pajatas tüüp enda stiilist. 

Selgus, et Jörg on kuldsete kätega mees. Majutuse eest maksab ta harva, seeeest parandab ja remondib. Ja alati on midagi putitada, pererahvas kostitab Jörgi rõõmuga, paarist ööst saab nädal, vahest ka mitu.

Nadist lendas Jörg ülejärgmisel päeval edasi Salomoni saartele. Seal ootab teda kanuu. Kahekesi kanuuga on mehel plaanis mõned väiksed saared läbi kammida. Ta tunnistas, et see on esimest korda üksinda põhjatu ookeani lainetes sõuda ja natuke on hirmutav ka. Vahemaa saarte vahel on kuni 30 kilomeetrit.

Seejärel ühineb ta oma 2 sõbraga, kes talle nende ühise Austraaliast ostetud jahiga järele tulevad. Pacific võetakse korralikult ette.  Jörg arvas, et võiksin nendega ühineda! Olles avatud Suurele Seiklusele ei tundunud ookeani lainetes loksumine siiski seekord nii ahvatlev ja ütlesin viisakalt, uute ja paremate pakkumiste ootuses, ei.

 :)

Kahjuks jäi meie tutvus põgusaks, esmaspäeva hommikul suundusin Fidzi pealinna Suvasse. Jörg saatis mind dzentelmänina bussipeatusesse, kandes minu saja kilost kotti. Lahkumiskingituseks sain Fidzi Lonely Planeti, ühe hotelli kontakti ning telefonikaardi.

PEALINNA TUUSELDAMA

Nadist Suvasse on 200 kilomeetrit, bussisõit kestab 4 kuni 4,5 tundi. Bussipilet maksab 15 kohalikku ehk 90 krooni.

Reisijaid lõbustas väike vusser härra bussijuhi pea kohal, Hollywoodi menufilm Avatar lõugas läbi kragisevate kõlarite kaks ja pool tundi. 
Bussi aknast välja vaadates näed teistlaadi filmi- külaelu, lapsed ja täiskasvanud kuhugi liikumas, ragbi väljakud, banaani müüjad, kondised lehmad ja koerad, sinist ookeani ja lopsakat loodust.

Bussis võttis minu kõrval koha sisse kuuekümnedates kohalik papi. Mees oli väga muhe, tegi juttu. Kahjuks oli tema inglise keel suht kehva ja Avatari melu kõva, mistõttu jäi pool tema jutust bussi avarustesse hõljuma.

Igatahes pakkus sõbralik Joveci, et võin vabalt nende kodus peatuda. Papi elab naisega pealinnast 50 kilomeetri kaugusel külas, jõe kaldal, mägede vahel. Tänasin lahke pakkumise eest ja lubasin helistada, kui soov sisse kolida. Kes teab kui näpud põhjas, kulub ära.

P6hjus pealinna minekuks sai päris kentsakas – üks eestlane.

Nagu ikka tunneb keegi kedagi. Pialt, kes on Fidzil peesitanud pool aastat sain ühe kontakti. “Kutt on küll kohe-kohe Eestisse naasemas aga helista, oskab kindlasti head nõu anda ja saab hea meelega teise eestlasega kokku”.
Pühapäeval helistasingi, selgus, et Fidzi eestlane treffaks küll hea meelega, tal ei ole plaanis niipea Nadisse tulla aga esmaspäeal, 19 aprillil on noormehel sünnipäev.

Takistused esmaspäevaks ööbimise leidmisel, konkreetsete plaanide puudumine ja ühe eestlase sünnipäev- tundus piisav põhjus, et minna ja see eesti poiss üle vaadata.

Suva bussipeatuse melus ootas mind pikk, päikesest pleekinud juustega Eesti Poiss.   Ainuke valgenahaline meessoost isik, polnud keeruline eksida :)

Suva(lised) kalamehed

Suvas kahjuks sofa pakkujatega ei jopanud. Esimeseks kaheks ööks võtsin toa kesklinna vahetus läheduses, Colonial Lodges.
Ilusas koloniialstiilis valges majas, peab sõbralik perekond külalistemaja. Kodune ja hubane. Elutoa verandalt vaade sadamale. Mitme voodiga tuba, kus üksinda laiutasin maksis 30 kohalikku, ehk 180 eeki öö, sisaldas ka hommikusööki- sai moosiga. Interneti võimalus, kui endal arvuti kaasas.

Kolmandal ööl kolisin linna kõige odavamasse majutusasutusse, Sunset Apartment Hotel, 15 kohalikku raha küsiti öö eest. Aknast paistis bassein aga kahjuks oli naabriaed liiga kõrge, et sinna saada.

Kergendasin oma “eriliste sündmuste” kotikest ja Eesti Poiss sai sünnipäevaks paki mesikäpakommi. Minu lootus, et sünnipäevalaps ikka kommi armastab läks täppi!

Poolteist kuud kotis nässerdatud kräpp maitses nämmmm