Ekskursioonid maksavad umbes 2000 pesot inimene või inimesed, oleneb pakkujast ja kauplemise oskusest :)
Meie rentisime 400 peso eest rolleri ja läksime omapead tuuritama.
Siin saarel on nii, et inimesed sõidavad mööda ja pakuvad kõvahäälselt oma isiklikku vara- kas autot või siis rollerit rentida. Isa 2 lapsega rolleril hõikab- rent, rent; jeebimees pistab pea aknast välja, võrri külge putitatud katusega külgkorv, kuhu mahub vähemalt 2 reisijat, sind märgates jääb tee ääres seisma- kõik on müügiks!
Kui hetkel sellist masinat ei ole nagu soovid- pole probleemi- kõik hakkavad kohe organiseerima!
Kuna teadsin, et tulemas on mägised teed rentisime seekord automaat rolleri asemel uhke leekidega Honda (sellise toekama motika).
Teede kaardi unustasime koju, sõitsime kõhutundega ja lootsime heale õnnele. Tõsi, teid mille vahel valida ei ole siin palju. Pisikesi teepealseid poode läbi kammides selgus, et kaart on siin defka ja uut osta ei õnnestunudki.
Ilm oli hea, kohati nati tibutas, kuna oli soe, ei olnud sel tähtsust.
Sõitsime Panglao saarelt Boholile ja võtsime suuna šokolaadi mägede poole (olen ju suur maiasmokk ka ;)
Jõudsime käänulistele mägistele teedele. Järsud tõusud ja langused. Tais nautisin kurvilistel mägiteedel sõitmist, eile aga oli motikas kuidagi ebakindel, teed varjulistes lõikudel jube ligased ja libedad. Lisaks istus taga Miss Penu, kelle elu eest tuli vastutada.
Tundsin kuidas tagumine ots käib vinka-vonka. Võtsin hoogu vähemaks, asi läks aga hoopis hullemaks. Midagi on valesti! Selgus, et tagumine kumm oli katki läinud!
Penu hakkas jalameheks, mina võtsin suuna paistvate majalogudike poole. Lootes, et maal kus roller on põhiline sõiduvahend, oskab keegi ka kummi parandada. Näe imet, umbes 60 meetri pärast oli remonditöökoda! Joppas, sest neid ei ole just igal nurgal.
Mehed tsillisid, mängisid raha peale suurte ilusate klotsidega lauamängu.
Remontija mees oli asjalik, lappis 2 auku ära aga ventiili osa lasi endiselt õhtu läbi. Laiutati käsi - tuli uus sisekumm osta. Prouad olid nõus ning üks niisama vahtijatest saadeti uue sisekummi järele. Peale tunnikest ootamist oli roller jälle sõiduvalmis. Sisekumm maksis 175 pesot, kokku oli meie arve 250 pesot. Oma töö eest küsis mees umbes 1,5 €. Maksime rohkem.
Remonditöökojas löödi aega surnuks
Filipiinide Boholi saarel on suur müügiartikkel tarsierid. Ei tea eestikeelset nime aga need on tõesti vaatamist väärt punnis silmadega loomakesed. Maailma väikseim mammal oli absoluutselt imearmas! Mahuks ilusasti pihku ära.
Tarsieride aedikus oli teisigi turiste. Maksid raha, said väiksele territooriumile ja nägid punaste lipukestega märgistatud kohti, kus väikse ehitutatud katuse all olid oksa külge klammerdunud pisikesed loomad. Alguses arvasime päris tõsiselt, et tegu on topistega ja itsitasime veel, et no meie küll nii lollid ei ole, et SELLE õnge läheme!
Siis viitsis üks "topis" ennast liigutada ning keeras aegluubis pead. Need chillid loomakesed juba liialt ei rapsi. Või kui, siis uurivad väga aeglaselt ümbrust. Jäädes siiski suht ükskõikseks kõige muu suhtes. Silmad on neil armsalt punnis ja suu oleks justkui veidi muigel.
Möödusime riisipõldudest ja suundusime edasi chocolate hillsi poole.
Kui rolleritel on üldjuhul ees jalgade kaitse siis Honda lasi kõik pori ja mustuse otse juhi valgele säärejooksule ja valgetele tennistele. Alla vaadates olin väga õnnetu, sest tegu on siiski minu absoluutsete lempar tennistega. Viisin pessu, loodan, et usinad filipiini käed teevad imesid ja homme tagastatakse lumivalged tennised ;)
šokolaadi mäed olidki just sama vahvad kui reklaampildi peal! Nudid suurema taimestikuta mumpsud meenutasid trühvleid, mida vanaema kunagi kommi vaesel ajal Draamateatri puhvetist lastele kaasa tõi. Mina pole midagi sellist ennam näinud. Kuidas niivõrd erilise kujuga mäed on alguse saanud, pole veel uurinud. Tõeliselt vahvad vaated!
Tagasi sõitsime juba pimedas. Ja see oli peaaegu sama pinges sõit kui libedad mäed, ülima tähelepanuga pidi jälgima teed sest valgustamata teedel kondasid koerad, inimesed ja rallisid nagu jumal juhatab suunatuld mitte tundvad rollerid ja autod.
Aga päev oli äge ning tagasi oma randa, Alona beachile jõudes otsustasime ennast premeerida Hiina restoraniga.
Restorani ees parklas keerasid end rollerilt väga vaevaliselt maha 2 kangete ja siniste jalgade ning tagumikuga suht rokast, väsinud aga rõõmsat (ja endiselt lumivalget, Mutt) turisti :)
