2.24.2011

CANCELLED

15,veebruaril seisin Port Vila lennujaama, tegin check -ini Fiji lennule.
Sujus kenasti kuni vaatasin t6tt immigratsiooni ametnikuga. Vanainimene, poolenisti kurt, rahvusvaheline keel pea olematu aga usin viisasid tyhistama. Ja nii kukkus tema raske k2mmal, hoides templit CANCELLED, minu Vanuatu viisale. Suur, punane ja trykit2htedega.

Ajasin silmad suureks ja hyyatasin mis te tegite??
Eestlane saab maale sisenedes viisa yldjuhul 1 kuuks, tasuta. Kokku saab aastas turist Vanuatul viibida 4 kuud.
Viisa pikendamine igal kuul on olnud lihtne protseduur. Ytled, et to;o;tan sellel jahil, mis karile s6itis ja tempel uueks kuuks olemas.
Onu oli ise ka nagu natuke yllatunud oma teo yle. N6ustudes, et jah minu viisa kehtib kyll 13 m2rtsini a temale tundub, et see viimane tempel on valesti pandud.

MInu kysimuse peale, ja kuidas ma nyyd huvitav maale tagasi saan, oli mees kimbatuses. Tema idee, sa lihtsalt selgita piiril, et ma by accident, tyhistasin sinu viisa, oli tasemel.
"Ei, ei, nii need asjad ei k2i, kirjutage palun selgitav kiri". Bislama keelne kirjato;o; n2pus, suundusin ootesaali.

Ja siis tabas mind m6te, nad ei pruugi mind Fijilt tagasilennule lasta, n2hes, et viisa on tyhistatud. Ja tyhja nad bislama keelt jagavad! Tagasi immigratsiooni leti juurde. Vanainimene oli lahkunud. Palusin tagasi kutsuda. Turvato;o;taja kadus taharuumidesse. Ootan. L6puks loivab tagasi- vana on lahkunud. Selgitan oma probleemi. Tahan kedagi immigratsioonist n2ha! Saadavad lennufirma juurde. Lennufirma loomulikult sellega ei tegele aga n6ustub, et mul v6ib pahandusi tulla. Ytlen, et toogu mu kotid lennukilt 2ra, mina ei lenda.
Peale edasi tagasi loivamist, 6nnestub yks proua, teravam pliiats kui kolleegid, tagaruumidest lavale tirida. Lennuk ootab, eestlase n2rvid pannakse proovile.
Proua m6istab minu muret, teeb passist koopia, annab oma meiliaadressi ja lubab asja lahendada.

Usaldan prouat, saadan oma koti lennukile tagasi ja lennuk Fijile v2ljub 20 minutilise hilinemisega.

Tore oli Fijil tagasi olla.
Vanuatul tunnen tihti, et linn on v2ike, higine ja 6hk autogaasidest paks. Port Vila linn on mystiline t2navate virr-varr, t2navate ja majade asetus tekitab umbse labyrindi.
Asukohaga ilusa mere 22res ei ole kahjuks v6imalust pikki merekallast jalutusk2iku ette v6tta. Kui aus olla, polegi nagu kohta, kus jalutada.
Fijil nautisin curryt, poode, nautisin, et oli kuhu minna, nautisin mere22rseid jalutusk2ike.

Pyhapevaks oli minu isiklik vara pakitud. Yhest suurest seljakotist on saanud 2 suurt kotti. Vanuatult lahkun arvatavasti 3 kotiga... seljakotimatkajast on saanud turist...
Enne tagasilendu sain ka immigratsiooni prouaga emaili teel asjad aetud ja kirjaliku lubaduse, et saan maale tagasi.
Laup2eval aga keeras ilm metsa. Ilmateade n2itas Vanuatu kohale tekkivad troopilist tsyklit, piloot Kenny oli kindel, et lendu ei toimu.
Tal oli 6igus, kella 4 2ratus, check-in, viimase raha laiaks lo;o;mine lennujaama tax-free kauplustes, oli k6ik asjata. 30 minutit enne v2ljalendu teatati, et lend on tyhistatud.
Olin tige! Miks pagana p2rast viimasel minutil, ilmateade oli ammu teada.

S6itsin 2 p2evaks Pacific Harbourisse, vaatasin yle sealsed tegelaskujud, kohtusin EP-ga. m6nus oli emakeelt r22kida.
Ilmateade oli karm, liikusid jutud, et Vanuatu pole varem nii hullu tormi n2inud, oma tuttavaid tabada ei 6nnestunud, network ei to;o;danud. Arvati, et olen 6nnega koos, et neil p2evil Vanutul ei ole.
Teisip2eva hommikune 2ratus ja start kell 4, et j6uda lennukile, oli j2llegi asjatu. Lend tyhistatud. Teisip2eva p2rastl6unal sain hea s6numi, et kolmap2evall on lisatud lisalend ja nad ka p2riselt lendavad.

Kui v2lja arvata kella 3 2ratus, 2 tunnine check-ini sabas seismine, teo tempo, lennuki hilinemine, lisakilode eest lisatasu kysimine, mida keeldusin maksmast, selgitusega, et ega mina syydi pole, et eelmine kord oma raha taxfrees laiaks lo;o;des lisakilosid tekitasin, l2ks k6ik h2sti ja j6udsin kolmap2eval Vanuatule.
Port Vilas ei olnud midagi muutunud. Majad, puud ja inimesed olid terved. Jaht oli ankrus turvalises lahesopis. Vihm ja tuul aga suur torm l2ks 6nneks mo;o;da.

2.15.2011

Kui satud Port Vilase

Mina kui suur Vaikse ookeani spetsialist ;) v6in julgelt kinnitada, et Vanuatu on minu reisi senini k6ige kallim koht.

Parim hommikuso;o;k ja kuuldavasti kohvi (tee nagu pakitee ikka) on Chantilly's. Euroopa stiilis hotelli restorani terrassil on m6nus virguda, ilusa vaatega helesinisele merele.

Kindlasti tuleb kylastada Cascade koske. Keskusest nii paarikymne minuti kaugusel v6ib m6nusalt p2evakese mo;o;da v2ikseid koski t2is tipitud teerada suurte, v6imsamate koskedeni jalutades. Ja piknikukorvi ei maksa unustada.
Sissep22s on umbes 100 eeki.




Raha on vatu. Arvutamine on lihtne, tuleb v6tta 0 l6pust. Korraliku suurusega papaia maksab turul 100 vatut ehk 10 eeki. Mina elan veel kroonis..

TransportIga teise liiklusvahendi numbril on t2ht B v6i T. B ehk buss, T ehk taxi. Logisev v2ikebuss s6idab yldjuhul kuhu soovid ja maksab 150 vatut ehk 15 eeki. Takso on kallim.

Randa ja liiva nautimiseks tuleb linnast v2lja s6ita. Eton rand on ilus ja pikk.
Rannad asuvad yldjuhul kohaliku h6imu maal ja on tasulised. tasu on v2ike, umbes paarkymmend eeki inimene. Snorgeldamise varustus ja piknikukorv kohustuslikus korras kaasa :)

T2itsa tore rand on ka hotelli baari Breakarsi,   joogid on aga naeruv22rselt kallid, 6lu eest kasseeritakse 80 eeki.

L2heduses on mitmeid snorgeldamise kohti.
Blue Holes on linnast v2ljas aga v2ga ilus!
Hideaway resorti saart tasub kylastada. Ilus rand, hea snorgeldamise koht.

Voodoo on parim koht diskotamiseks. Sissep22su eest ei kasseerita, koks nii 50 eeku. P6lev baarilett ja kummim6mmikuga shot on selle koha atraktiivne firmam2rk, maitsel pole ka viga ;)

Selliseid toredaid mehi võib metsas kohata :)

Turg. V2rske kraami turg on avatud esmasp2evast laup2eva l6unani.
Kusehais on yks m2rk sellest, et 6htuti rullitakse myygilettide taha matid, kus pered kylili viskavad. Laup2eva l6unal seilavad pered saartele, koju, et siis esmasp2eval naaseda.
Kohalik v2rske, hooajaline kraam on l6busalt odav! N2iteks mahlane, imeline ananass maksab olenevalt suurusest 3-30 krooni.

Kuna tegu on Prantsuse koloniaalmaaga, on toidupoe valik tunduvalt isu2ratavam kui n2iteks Fijil. Kohalik feta juust on imeline! Sisse ostetud juurikad aga hullumeelselt kallid! Brokkolit ja lillkapsast, byreesupi tarvis 4-le so;o;jale, maksis 2000 vatut ehk 200 krooni! Jabur!!


Teed on siin auklikud! Ja porised. 


K2sito;o;turg peaks olema avatud 7 p2eva n2dalas.


Pyhap2eval on enamus poode suletud. V2lja arvatud kui sadamas on ennast parkinud kruiisilaev ja linn kubiseb ylekaalulistest austraalia peredest.

2.08.2011

Semud


Jälle kord olen oma kohustuse sootuks unarusse jätnud. Vabandan sõbrad!
Aga teate blogi pidamine ei ole lumme kusta... Tuleb leida aega ja tahtmist arvuti taha istuda, tuleb leida arvuti! K6rgeealisusega on tekkinud minu IBM komplikatsioonid, p6him6ttel, töötan nagu jumal juhatab ja tuju on. Jahil pole internetti, mis tähendab omakorda levi leidmist ja tuhin peab peale tulema. Ja teate, palavusega ei ole mõttelend kuigi teravajooneline. Lamedavõitu kipub olema....
Nii kuukese hilinemisega sai siis l6puks ka looke elu esimesest troopilisest tormist ja peaaegu laevahukust postitatud.
Muidu on elukene Port Vilas on olnud tore. M6ned eredamad kujud minu uutest semudest





"Kodupidu" jahil



Dan, yles kasvanud Vanuatul ja Austraalias. Dani perekonnal on Vanuatul paar edukat äri, sh hotellikompleks Coconut Palms. Austraalias teavad lehti lugevad inimesed Dani isa.
Hetkel on Sydneys käimas kohtuprotsess, isa raamatupidamisfirmat süüdistatakse rahapesus.
On kuidas on, Dan on minu suurim sõber. Seda ka sõna otseses mõttes!
Danil on äärmiselt sümpaatne bassein! Krunt mäe otsas lõpeb helesinise unistusega, seal, kust avaneb võrratu vaade linnale, lahele, meie jahile ja väikestele saartele, möödavad meeleolukad õhtud ja palavuse eest põgenevad päevad. Tihti kogunetakse tema majja õhtusöögile. Lisaks alati heale muusikale, on Dani külmkapis kokteili  materjal au sees. Pildil Dan enda valduse äärel.

Dan ja Paul
Ja veel üks oluline fakt - Danil on Port Vila kõige kallim auto (nagu näha on mul prioriteedid paigas J)


Michelle, hyydnimega Hull, Ory ja Elliot

Väljavalitu, Ory usub, Iisrael ei peaks oma lapsukesi kasvatama meeleolus – Iisrael on püha maa, selle eest tuleb vereni võidelda ja teie olete väljavalitud. Ory ema kinnitas poisile, et kui suureks kasvad, ei pea sa sõdima, siis elame rahus. Enam keegi rahumeelsesse eluviisi ei usu. Noortest meestest kasvatatakse ajupesus ennastohverdavad vihased sõdurid, kes tahavad tappa, surma pelgamata.
Iisrael kaotas hea sõduri, kui noormehel kogu sellest ajupesust kopp ette sai ning ta 23 aastaselt Vanuatule äri tegema tuli.
Kuulus oma tõsimeelsuse poolest, on juudipoiss kuulus ka oma hullumeelse autojuhtimisega. Pole palju sõpru kes vabatahlikult tema autosse istuks.
Kui Dan on the friendly one, siis Oryle passib, the grumpy one.
Eestlasel ja juudil on ühist. Puudub oskus olla ülevoolavalt viisakas ja konarlik inglisekeelne grammatika.
Ja veel üks meeleolukas fakt- Ory 91 aastane vanaisa on professionaalne hasartmängija J

Aussi, Paul, The Tiger! Lehvivate juustega Paul on minu parim tantsupartner Port Vilas!
Paulil on kalafarm, imeline krunt laguuni ääres ja 5 kollast v2rvi koera, kes magavad vabalt ka v6rkkiiges. Cool dude - see ongi Paul.

Eelmisel n2dalavahetusel, astudes v2lja o;o;klubist, olles meeleolus "muudan maailma
parima paigaks" p22ses Paul verise p2sega, kui l2ks umbes 20 aastasele asiaadist tattninale selgitama, et ei ole ilus teiste inimeste peale karjuda! Hullumeelne nolk karjus seepeale, et tapan sa 2ra! Paul ei andnud aga alla. Jeerum...      see trall kestis umbes 20 minutit!

 Pauli "suvemajal" on selline vaade



Eddy, Jeremy, Dan, Roland
On veel ilusate tumedate lokkide ja siniste silmadega kiivi Jeremy, tema Kanadast armukade pruut Lowry. Selgus, et Jeremy sinised silmad ei jäta neiusid külmaks ja noormehel on lausa fännklubi!
Vanuatu Vietnami segu Roland.
Uus-Meremaalt Vanuatule kolinud sirge ryhi ja s6dalase m66tu Eddy, on Maurist isalt p2rinud suure kasvu ja ilusad pruunid silmad.
Kanadast pärit paar Kory ja Klera ostsid jahi, omamamat kumbki purjetamise kogemusi ja teadmisi seilasid poole aasta Vahemere saartel. Milline julgustükk!! Milline paarisuhe!! Suurel merel keset teadmatust. Sina, su partner ja 10 meetrine jaht, mille käitumist on raske ette ennustada.
Hetkel on paar Vanuatul toppama jäänud. Neile meeldib siin rohkem kui yhelgi teisel saarel.
Oktoobrikuust alates kolivad aga ühest majast teise, prii majutus. (ja Kleral on jahil magamisest kopp t2itsa ees. Jaht on myygis)
House babysitting on siin populaarne teema. Enamus siinseid expatriotise ehk valgeid ehk sissekolinuid, käivad tihti kodus. Olgu see siis Austraalia, Uus+Meremaa, USA vm.
Majasid selleks ajaks valveta jätta pole ohutu, tihti kolivad sisse teenijad oma peredega või siis usaldusväärsed valged nagu näiteks Kory ja Klera.
Kokkuv6ttes on inimesed s6bralikud. V2ga abivalmis!
Ettevaatlik tuleb olla armukadeta naistega, kes eeldavad, et loomulikult himustad sa nende kallimaid endale krabada. V2ikse koha hirmud, ju siis valikuv6imalusi napib
Ja muidugi klats! Kutid klastsivad nagu plikad! K6ik teavad k6ike ja rohkemgi veel. Elu nagu K2rdlas :)

2.05.2011

Meenutusi troopilisest tsüklonist Vaniast

Mälupulk on leitud :D

Kapteni ja insenerita on möödunud kuu superjahil, kapten lubas puhkuselt naaseda 10. jaanuaril. Paar päeva enne seda saime j2rgmise teate – tahaksin v2ga Vanuatule lennata a v6ta n2pust pole võimalik broneerida lennupiletit USA-Vanuatu, seet6ttu tulen nädal hiljem. Haaaaaaa! 

No kuulge, minu 4 aastane vennatütar oskaks ka usutavama valega lagedale tulla.
Minu uus s6pruskond on v2ga tore ning mul on siiralt hea meel, et on p6hjust 6htuti kaldale minna ja n2dalavahetustel jahilt s22red teha. 7 p2eva n2dalas,  52 meetrisel pinnal, samade inimestega, hakkab ajudele. 

Lisaks lõputuna näivatele tehniliste probleemide jadale, sai jaanuari alguses otsa vesi! Ja see ei ole enam naljakas! Täitsime veemahuteid manuaalselt. 100 liitri kaupa kummikaga vett tuues, ennasohverdavalt 20 liitrilisi kanistreid kummikalt laeva vedades. Ainuüksi kogu selle jama meenutamine ja käedhakkavad valutama. Vets endiselt veeta, pissimine jätkuvalt j22tisetopsi.

Jaanuari esimese nädala lõpus kiskus ilm Port Vilas metsa poole. Kohvikus, hommikuso;o;gilauas, peol, basseinis, peos ja tänaval, k6ikjal ja k6ik rääkisid l2henevast troopilisest tsüklonist. Räägiti aga minu meelest liiga t6siselt ka ei võetud.

Jaanuari teise nädala alguseks oli Blue Gold ainuke jaht, loksumas keset lahte. Viimane kui üks meie
naabritest olid viidud ankrusse turvalisemasse, suletud lahesoppi.

Esmaspäeva hommikul teavitasin ENDISELT puhkusel viibivat kaptenit emaili teel lähenevast tsükloni
ohust.
Vastuseks sain v2ljav6tte ilmateatest. Numbrid ja ilmakaared, mille olin endale juba ise sebinud ja kui nüüd lõpuni aus olla, mida ma tegelikult lugeda ei oska. Pagana Napoleon!

Teadmatuses, mis pöörded torm v6tab, kartuses, ega ankur järele anna, aknaid ja paukuvaid kapiuksi sulgedes, iga tunni järel kontrollkäike tehes, möödus tormine ja unetu teispäeva öö laeval.

Kolmapäeva õhtul, 12. jaanuaril, kell oli 5 läbi, murdis meie kummikas läbi priskete ja vihaste lainete, Nixon viskas mind kaldale. Üldjuhul rallin ise kummikaga ringi, sellise lainega lõin põnnama.



Meie jaht ei ole kai küljes, vaid ankrus, kaldast nii 5 minutit paadisõitu. Plaanis oli duss, väike kokteil ja õhtusöök (laeval on veega jälle probleemid)
Päevast päeva jahil aega veeta ei vaimselt tervislik..
                                                      Minu kodu Blue Gold kodulahes

Palavus, muust maailmast eraldatus, ajaviiteks vaid raamat või videod, samad inimesed, piiratud ruum – minu jaoks katsumus. Tahaks jalutada ja liikuda... suhelda... Ausalt, kui ei oleks kaldale asja, oleks selle jahi sinnap2ika j2tnud. 

Tagasi tolle syndmusterohke kolmapäeva õhtu juurde.

Tuul läks aina tugevamaks. Kaldal läks ärevaks, lõpetasime õhtusöögi.
Kella 8 ajal helises telefon. „We hit the rock”! Väriseval häälel teatas Nixon, et jaht pani karile!

Läbimata koolitust, „mida teha kui jaht karile sõidab” , olin 2 sekondit vait. Siis lubasin abi orgunnida. Huvitav kyll kuidas????? Ei yhtegi numbrit, ei yhtegi kontakti, kellelt abi saada.
Poiste abiga sebisime sadama pealiku telefoninumbri. Sadama pealiku vastus, „Pole minu probleem. Ja
vihma ka sajab, huvitav, kes sellise ilmaga merele läheb?” võttis sõnatuks. Kuradi tohlem, kelle asi siis
veel??? Oleme arenguriigis.....

Kimasime sündmuspaigale. Tugev tuul, vihm peksab näkku, kesk mässavaid laineid Blue Gold hullunult ühelt küljelt teisele vaarumas. Ankur oli järele andnud, mööda põhja
lohisedes, olid lained minu kodu uhtunud ohtlikult l2hedale, nii 50 meetrit kaldast.


Hommikul oli jaht peaaegu kaldas

Uudishimulikke oli kaldale kogunenud trobikond. Peagi sai selgeks, et kedagi pole v6imalik pardale appi saata. Meil oli hirm, et jaht kukkub külili või mast murdub.


„Võtke kummikas ja tehke kähku jahilt minekut. Pange sussid jalga ja sõitke otse kaldale” oli meiepoolne viimane, nõudev telefonik6ne laevale. (Jalanõud juhuks, kui peab teravate korallide otsas turnima) Autod kaldal panid tuled põlema, et merehädalised näeksid keset süsimusta ööd kuhu tulla ja et näitamaks, et neid oodatakse, nad ei ole yksi kesk seda kurdaima hullu lainetust.


Nägime kuidas Linda ja Nixon vaevaliselt, ilma päästevestideta (!!), kummikale turnisid. Lained peksid kummikat üles alla ühes rütmis, jahti teises. Ja siis, meie kõigi üllatuseks võttis kummikas suuna vasakule ning kadus kummipaati maruliselt õgivatesse lainetesse.
Oli ilmselge, et kummika mootor võib otse kaldale sõites korallide otsa sõites viga saada. Aga kõik olid mures inimeste pärast, tühja sest kummika mootorist!  Valida teekond kaldale läbi sellise maru, 2 kilomeetrit, oli lausidiootsus!

Haarasin autost taskulambi, asusin jooksujalul kummikat kaldalt j2litama. Üleelusuuruses lained käisid üle pea, hammustades valgustamata jalgraja betoonist tykke.
Jagunesime mööda rannaäärt, autod sõitsid kaugemale. Meie pundi telefonik6ned muutusid aina n2rvilisemaks - aeg möödus, keegi ei teadnud Lindast ega Nixonist midagi! Väikest kummipaati polnud näha! Komistasin sel ööl merest kaldale visatud korallikamakate, süümepiinade ja „milline jube lõpp!” mõtte otsa.Tundsin süümepiinu, et sellisel kriitilisel hetkel jahil ei olnud. Nuuuu samas kergendust. Kohusetunne ei pea ju v6rduma enesetapusoovidega. Pealegi tööd superjahil alustades, ei olnud kokkuleppeid, et pean pissima topsi, so;oma soolastelt mereveega pestud n6udelt, kallutama dussivett kanistrist ja kartma oma elu pärast, kuna kaptenil on pohhui ja jätab kogemusteta meeskonna omapäi. Jooksin lõõtsutades edasi tagasi, nõustumata autosse istuma.


Hommikul oli jalgtee auklik ja kitsam

Taskulambist polnud suurt tolku. Trussikuteni ligumärg, tasku p6hjas leidis oma l6pu minu telefon. Oletatavasti ei meeldi tehnikale soolane vesi.

Lõpuks, lõpuks ometi tuli teade! Elus ja terved!

Kartes kummikat lõhkuda, võtsid Linda ja Nixon vastu hullumeelse otsuse, maanduda kaldal paar kilomeetrit jahist. Olin pisarateni liigutud, kui oma ligum2rgasid meeskonnakaaslasi embasin

Blue Gold polnud ainuke hädasolev jaht sel ööl.

Kui Kory ja Klera poleks sel tormisel ööl jahil ööbinud, poleks Kory tundnud kuidas 2 turvavat köit survele järele andsid ja jaht oleks küttepuudeks läinud. Nende päästetööde käigus sain marraskil põlve ja suure augu püksipõlve.

Ory jahti turvavad köied purunesid samuti. Lained peksid armutult ja h22lekalt kiilita väikejahti vastu betoonseina. Puhh puhh. Kole vaatepilt.
Esialgne plaan jahi ja betoonseina vahele neid täispuhutavaid balloonne (vot ei tea, kuidas see termin korrektselt kõlaks) paigaldada polnud kuigi tulemusrikas. Peale tunnist jahmerdamist lõi Ory käega, persse, mingu see jaht!

Sõbrad ja abilised ei andnud alla, kartmatu Pete (kuulujutud räägivad, et mees olevat kunagi palgamõrtsuka ametit pidanud) hüppas lainetesse, peale mõningaid ponnistusi õnnestus jaht betoonseinast nii 5 meetri kaugusel oleva poi külge kinnitada.
Järgmisel päeval said selgeks ka kahjustused – suur auk ninas ning tõsised kriimustused küljel olid sügavad.


Sel o;o;l oli ööbimine peredes. Ei saanud sõbagi silmale. Kui koletis, möirgas ja vingus tuul hinge tõmbamata. Tohutu müra, lisaks ringilendavad oksad ja kookospähklid.
Kogu selle tohutu o;ise l2rmi peale, ei olnud kahjustused kokkuvõttes kuigi suured. M6ned murdunud puud, palju oksi, m6ned sildid kummuli v6i uue asukohaga.
Olin valmis vaatepildiks, ükikust hüljatust kummili Blue Goldist. Vedas, seisis endiselt!
Hommikuks oli torm j2rele andnud, t2navad puhastati kiiresti. P2eva syndmuseks oli superjaht, mis hommikuks vaid nii 10 meetri kaugusel kaldast yksinda ja pisut nukralt, loksus. Uudistajad pidistasid, r22kisid erinevaid lugusid, kysisid kysimusi.
Käis ka press, juttu saab lugeda siit http://www.dailypost.vu/content/vt1-billion-damage









Nii l6una ajaks oli telefoni teel saadud kokkulepe kapteniga, et laev tuleb teise kohta viia. Advokaadi abiga sai allkirjastatud leping puksiirlaevaga. Puksiirlaeva omanik on Port Vila suurim suli. A mis teha, kui paremat plaani pole ja ainuke puksiirlaev kuulub sulile. Tuleb palgata suli.
Puksiirlaeva omanik, seesama suli, tuli peagi lagedale jutuga, et kui me nyyd kohe raha v2lja ei k2i ja asjad liikuma ei hakka, v6tavad nad jahi yle.
Et kogu kupatus meie jaoks veel keerulisemad po;o;rded v6taks, selgus et mereseadus lubab omanikuta jahi, mis ei ole ankrus v6i sadamas, omistada. Lyhidalt. Reaalsuses see k6ik nii kergesti ei k2i.
Igaks petteks ujus Nixon kahe kamraadiga jahile.
L6puks 6nnestus raha yle kanda. Ankrukett l6igati l2bi ja v2ike puksiirlaev tiris Blue Goldi turvalisemasse kohta. Kuni kapteni saabumiseni olid pardal Nixon, 2 kohalikku kutti ning ajutine kapten ilmal silma peal hoidmas. Ilma dussi ja vetsuta.