Sõbrad, elan nüüd miljonäride poolsaarel, Deneraul!
Bäckbäkkärist miljonäride kanstsi- pole paha!
Denerau on inimese ehitatud poolsaar, Nadi külje all.
Kliima on siin Pacific Harbourist väga erinev- kuum päike kytab p2vast p2eva. Vihm on defitsiit.
Deneraus on suur golfiväljak, päikesepruunistatud muru vihma igatsemas, sadam uhkete jahtidega, Fiji kalleim söögipood ogarate hindadega, jõe ääres nii koledaid kui ilusaid villasid ning pikk mererand. Randa on ennast istutanud Sheraton, Radisson, Hilton, teised peened majutusasutused ja kari turiste. Hotellide basseinide ääres möödub nii mõnigi Lihtsa Elu Karini päev.
Mel Gibsoni eralennuki meeskonnaliikme, Kareniga kohtusin kohalikus baaris. Mel Gibsonil on Fijil oma saar, kuhu ta skandaalsetel eluperioodidel pageb. Staar külastab saart umbes kord kolme aasta jooksul. Ohh milline raiskamine!! Ameerikast saabub ta oma suure lennukiga, kus peale 2 piloodi ümmardab staari 45 aastane ilusate kunsttisside ja valge sõbraliku naeratusega Karen.
Fijil ootab Mellil teine, väiksem lennuk, millega on võimalik erasaarel maanduda. Lennukit ei rendita, see seisab kasutult kõik see kolm aastat lennujaamas. Või mõnes garaasis (huvitav, kus hoitakse neid aastaid kasutult seisvaid lennukeid?) Ohhoh milline raiskamine!
Sel korral puhkas Mel meediakärast isiklikul saarel pea 2 nädalat, meeskonnale oli seniks organiseeritud elamine Radissoni kuurortis.
Kareniga saime üsna peagi teada, et hotellides eksisteerib basseini-reegel. Ja reegel on- mitte hotellis resudeeruvalt, kes basseini ääres ruumi ja päikest kasutab, eeldatakse raha saada. Lihtsalt pikutamise eest! Ja tubli paarsada krooni! Nii et kui ühest basseiniäärest ära tüdined ja soovid teise hotelli basseiniäärseid uudistama minna pead olema kaval.
Igal hotell väljastab oma külalistele rätikud. Kui lased vea sisse ning läheb oma helerohelise Radissoni rätikuga, valge-sinise triibulisi rätikuid kasutatava hotell Sheratoni basseini äärde tuleb peagi turvamees reegleid selgitama. Turvamees ei ole halb, naeratades lubaks ta ilusatel valgetel naistel edasi pikutada. Aga töö tahab tegemist ning mees eskordib meid nagu oleksime sarimõrvarid, tagasi Radissoni hotelli piirini. Ühtlasi annab kasulikku nõu- ärge kasutage rätikuid ;)
Kasutan nagunii isiklikku Costa Ricast saadud ilusat sulu, nii et selle asjaga on edaspidi korras.
Kasutan ära ka valgeks olemise eelist- sulandun kenasti. Elan ju rikkurite kantsis, teen rikka puhkaja näo, vahest teesklen tähtsalt majaomanikku ja keegi ei näe ju minu pangakonto tegelikku seisu.
Kõik eeldavad, et valgena on ka taskud rahast pungil.
Pole ma kinnise eestlasena harjunud ka pideva dialoogiga, mis toimub siin igal sammul. Fijikad on väga sõbralikud! Siinolles harjud ruttu võõrastele bula / tere hüüdma. Aga enamus kordadest järgneb ka kohati tüütu küsimustik- kust sa pärit oled? mis su nimi on? ja oled sa abielus. Küsijateks mehed, naised, lapsed, vanurid. Üsna ruttu õpid end abielunaiseks tituleerima. Nii on igati lihtsam.
Denerausse sisenedes toimub justkui tõkkepuudega piiritsooni sisenemine ning nägude kontroll.
Mina elan The Cove sektoris, mis on juhtumisi saare kalleim. Sektorisse sisenedes on väravat avamas järgmine turvamees. Võõrad annavad aru kuhu ja miks. Majaomanikelt kontrollitakse, kas nad ootavad külalisi.
Puhtad, asfalteeritud ja haljastusega ääristatud tänavad (viimased ei ole Fijil just tavapärased), iga teise villa ette jaht pargitud. Elanikeks püstirikkad valged. Fijil äri ajavad, Fijil poole kohaga elavad ja Fijil pensionipõlve pidavad. Enamus Denerau elanikest on napsulembesed vanurid. Noori kohtab kahjuks harvem.
Fijikad, keda tänavatel kohtab, on kas hotellide staff, aednikud või koduabilised.
Kõik valged oleks siin justkui puhkusel! Nii nädalase puhkusepaketi ostjad kui elanikud.
Esimesed õlled korgitakse lahti hommikul. Oluline ja põhiline mure on- kuhu küll täna lõunale minna? Kui lõunaga on ühele poole saadud on õhus järgmine suur küsimärk - kus küll õhtusöök süüa.
Fiji politseil pole poolsaarele asja. See on eravaldus ja drinking and driving on lubatud.
Denerau - ilus, pisut igav tehismaailm. Turistid, kes veedavad nädala Deneraus ja ütlevad, et on käinud Fijil on nõmedad!
Kuidas mina miljonäride tehismaailma sattusin?
Pacific Harbouris, oma eelmise postituse meeletus peomelus tutvusin Kennyga.
Kenny, minu uus elukaaslane :) on segavereline. Ema fijikas, isa norrakas. Piloodina on ta Fiji lennunduse maailmas tegija, lendab väikeste lennukitega paari erasaare vahet.
Ühtlasi üürib Deneraus väikest majaosa. Pakkus välja, et võin sisse kolida. Tüüp lendab enamus ajast ringi, elab nädalakese saarel, näitab korraks nägu ja kaob jälle.
No miks mitte! Prii elamine basseiniga jõe kaldal on vägagi tänuväärt!
Maja omanikuks on pr ja hr Elvis! Vägagi värvikad tegelaskujud! Jumala eest, kui keegi vaevab pead sellega, kas Elvis on tõesti manala teed läinud, lootuses et ehk ta siiski kuskil maailma tagahoovis end peidab, siis mul on teile hea uudis! Elvis on minu naaber!
Elvisel on ka teine nimi, Kevin aga seda ei kasutata.
Nende majas on rohkelt Elvise temaatikaga kila-kola, plaate, raamatuid, pilte. Kultuurivaramu on priske. Suure kaatri nimi on Elvis tour, väiksemat kaatrit kaunistab pilt zeleetatud seonguga, püstkraega Elvisest.
Naabrimehe Elvise juuksepahmakas on aastatega halliks läinud. Külgedel mustaks värvitud prisked pakid! Kena kombinatsioon, kas pole!
Elvis on pärit Austraaliast (ta ei saa ju oma tegelikku päritolu paljastada), tal on ropult raha ja talle meeldib kärakas.
Pr Elvis, Jen, on pärit Fijilt. Segavereline. 64 aastane energjast pakatav proua on üks minu lemmikuid! Kui hr hobiks on erinevates baarides uurimistöö " mida head pakutakse" läbiviimine, siis proua on sootuks teisest puust
Jen on esimene naissurfar Austraalias. Proua suusatab, snorgeldab, käib pere kolmanda jahiga purjetamisvõistlustel. Ja on üldiselt võitjate seas. Jen ei viitsi kodus passida, igavuse peletamiseks veedab ta esmaspäevast neljapäevani aega Suvas, kus juhib enda firmat, mis toodab mööblit.
Teistest tegelaskujudest järgmistes lugudes!
*********************************************************************************
FIJI VIISA
Juhtunud on ka see, et pikendasin Fiji viisat 10. oktoobrini.
Fiji turismiviisa kehtib 4 kuud. Immigratsiooniametis (soovitan Nadi lennujaama kontorit, kui ei taha tervet päeva asjaajamise peale raisata) saab passi, tagasisõidupiletit ning krediitkaarte ette näidates kerge vaevaga 2 kuud pikendust. Maksad 95 raha, mis on umbes 600 krooni, täidad blanketi ja korras.
Mis siis edasi saab? Ausalt öeldes ei ole mul kindlat plaani. Vaatan, mis elu toob.
Pole ma kunagi seda sorti olnud, kes välismaal lennukist maha astudes kohe koju tagasi kipub. Pool aastat kodust ja kallitest inimestest eemal olla on pikk aeg. Olen üllatavalt hästi vastu pidanud, pisaratest nõretav koduigatsus ei ole jalust niitnud.
Muidugi lähevad mõtted vahest empsi kotlettidele, põselohuga väiksele Helerile, tahaks rääkida eesti keeles, teha head huumorit omas keeles, kultuuri ja häid filme tahaks ka (kinokava valikus on ülekaalud need veidrad India filmid, mida meil nõuka kinos näidati ja mida ma iial fännanud pole) Ja kohvikuid ja värsket metsa lõhna. Ja oma armsaid sõpru, meie jutte, meie kvaliteetnalju. Ja nii mõnelegi inimesele tahaks teha suure pai ja kallistuse. Aga see on selline hea ja soe igatsus.
Kaootilises elus on midagi romantilist ja kütkestavat. Olen sellest vist pisut sõltuvuses.
Hetkel tundub isegi pisut hirmutavana mõte koju naasemisest külmal ja niiskel kütmisperioodil. Hakata jälle asjalikuks ja kohusetundlikuks kodanikuks. Kanda saapaid ja sukapükse. Kaotada oma imeline pruun jume. Ja põsed, mis ei ole enam väljapoole punnis.
Pole veel valmis koju tulema.
Hetke variandid - Fiji. Lähen tuuseldan Nurgataga Katriniga Aasias ringi (mis raha eest, seda ma veel ei tea :)) Või alati põnev variant - kes teab mis toredat universumil plaanis! :))
