Beanut butter ja muud jubedused

Olen ennast ikka seiklushimuliseks ja huvitavaks persooniks pidanud, alati valmis proovima midagi uut, mekkima põnevaid maitseid maailma rikkalikul toidulaul (ussid ja prussakad, siin kaldun arvama, julgust napib...)

Aga mõningad toitumisharjumused on lausa jõledad!
Olen laeva kolmest elanikust ainuke, kel hommikusöök au sees. Kui mulle meeldib väikekodanlikult kenasti kõik koos kaetud hommikusöögilauakese ümber istuda, siis teistel on suva! Meie ühised hommikusöögid leiavad aset ainult ja ainult minu algatusel. Mis puutub Lindasse ja Nixoni, siis nemad on rahul ka püstijalul või teleka ees, miskit nosima
Täna hommikul oli isu võileivagrill soojaks ajada. Küsimuse peale, milliseid võikusid keegi soovib, kas juustuga sobib kõigile, sai jällegi selgeks kuivõrd erinevad on  toitumisharjumised emakesel maal.
Linda soov saia vahele baked beans lajatada oli niivõrd kummaline, et küsisin üle. Nixon, kel puudub igasugune ühine ajalugu juustuga (samuti võileivagrilliga) ühines tema sooviga. Saiaviilud ja vahele konservioad.... õhhhh
Vegemite ja beanut butteri kõrval on soe oasai muidugi poisike. Need 2 kuuluvad minu silmis toidutabeli esijubeduste hulka.

                                                         Nixoniga

Vanuatu kultuuri esindav Nixon sööb üldjuhul kõike, mida valmistame. Tutvus oliividega ei viinud kiindumuseni, juust jätab ta külmaks, magusast suurt lugu ei pea, päevade kaupa võib meie isiklik aborigeen toituda breakfast crekceritest ja kuivalt toorestest kiirnuudlitest. Täielikud hitid siinpool maakera.. :/


Vanuatu köök on väga lihtne. Maitseaineid praktiliselt ei kasutata.
Port Vila turul valmistavad vormikad prouad kohalikku toitu, mida saab laudlinakesega kaetud laua taga istudes süüa või kaasa osta. Take away pakitakse banaanilehte.
Küpsetatud banaan (erinevad ja põnevad sordid, mis tavalisest banaanist suuremad).........






Fijil on tänu elanikkonna suurele indude potsendile toiduvalik tunduvalt laiem ja vürtsikam. Vanuatul indusid ei ole, maitsvat india kööki samuti mitte. Siin on hiinlased, kes peavad tillukesi tolmuste riiulitega poekesi, mille ukse kohal ripub eksitav silt Supermarket või Mall. Inglise keelt üldiselt poepidajad ei jaga. Ja üllatavalt ei kohta tänavatel hiina kiirtoidu putkasid.

Enne suurt maadeavastamist, mil eurooplased siia maailma nurka seilasid, olid enamus polüneeslased taimetoitlased ja usinad kalamehed. Saartel lihtsalt ei elanud loomi ega linde, keda vardasse ajada.
Metssiga, lehmad, kodusiga, tänapäeval lahutamutu tegelane polüneeslase toidulaual, olid tundmatud, samuti kana.
Muna on hakatud üsna hiljuti sööma, väiksematel saartel kasvab endiselt viimasest kui munast tibu.

Tuult pyydmas

Bretten, yksik cowboy, on oma väikse võistlusjahi meie Blue Goldi külge haakinud ja ühtlasi sisse kolinud. Ta võtab osa meie muuviteatrist, meie hommikusöökidest, käib meil dussi all- tunneb end nagu kodus. Esialgu oli värske veri, uued jutud ja naljad teretulnud. Aga kui suurt kasvu mees joob ära kõik alkoholi laeval, sealjuures söögi või napsu varusid täiendamata, kasutab meie kummikat nagu iganes soovib, kütust ostmata, hakkab närvidele käima.
Hakkasime ootama päeva, mil tema jutt koju Uus-Meremaale naasemisest toeks saab.

J6uludele eelneval n2dalavahetusel ei sadanud kogu laupäeva!
Snorgeldamise staff kaasa, läksime Bretteni 10 meetrsise jahiga purjetama!
Pole ammu niimoodi päikest nautinud! Üldiselt tähendab päiksepaisteline ilm higi ja palavust. Peale vihmaseid päevi, mil olime laeva sofale, vusseri ette naelutatud, oli hea oma kahvatul kehal sooja päikest tunda. Merel ei kimbuta ka palavus.

Hideaway saare lähistel, nii 45 minutit seilamist Blue Gold ankru kohast, näitas sügavusemõõdik 70 meetrit. Kogu minu tähelepanu oli suunatud vees ulpivale valgele kanistrile, põnev oli laveerida, eesmärgiks saada võimalikult lähedale ning jaht poi külge kinnitada. Ja siis kiirustas suur, halva rühiga Bretteni laevaninast minu poole, haaras tüüri enda kätte ja tegi järsu pöörde. Vaid paari minutiga näitas sügavust 3 meetrit. Napikas! Kujutasin juba elavalt ette kuidas me koralli sisse sõidame, jättes korvamatu kahju merepõhja ning laevakeresse.

Milline privileeg on sisenede veealusesse maailma! Hõljuda kesk sillerdavat hõberohelist kalaparve. Imetleda vaikuses elu korallide ümber. Nad justkui aksepteerivad sind, põgenemata. Märgata suurte kalade kõrval tillukesi tegelasi, kes kivide ja korallide varjust turvalisust otsivad. Suurim sügavsinine tähtkala, mida siiani näinud, nii 70 cm läbimõõduga, lebotas liikumatult korallil.
Värviliste kalade kodu, riif, oli halvas seisus. Palju surnud koralle, inimtegevus on jätnud oma jälje.

Värvikirev veealune maailm, lõputu fantaasiamäng, paneb eesti tüdruku küsima, kas on siis palju tahtetud, et ahvenapoiss oleks neoonroheline või kasvõi lestakala roosamummuline?

Tänutäheks hea esituse eest, istudes purjejahi madalal tagumikul, mis ulatus veepiirini, söötsin oma võileivaga kalu. Vesi kihas v2rvilisest parvest. Nii lähedal, et oleks saanud katsuda.

Purje küljes on paelad. Paela liikumine aitab sättida purje õigesse asendisse, püüdes maksimaalselt tuult. Kui pael lipendab hoogsalt keskmisest asendist üles, oled plussis.

Kogu tagasitee püüdsin tuult. Raadiost tuli Last Christmas I gave u my heart.

Linda on närvivapustuse äärel

15. detsember
Port Vila jahtklubi jõulupeol, nägin oma elu esimest mustanahalist jõuluvana ja sain tuttavaks Iisraelist pärit Oryga. Oryl on Port Vilas 3 rahavahetuspoodi, Vanuatu on noormehe koduks viimased 7 aastat.
Järgmiseks päevaks oli tyyp numbri sebinud ja kutsus õhtusöögile.
Hoolimata faktist, et kiilakas Ory kuulub rühma „lihtsalt tore”, oli teistsugune, ärevam tunne, meikida ja oma kasina karderoobi (esialgselt pidi laevareis kestma ju kuu ja pea kõik „peoriided” Fijil) ees seistes pead murda mida selga panna. Pealegi millal ma viimati deidil käisin? Ammu!

Alustasime kesklinnast väljas Warwick resorti ühe restorani baaris maitsvate kokteilidega, millele järgnes keskpärane sushi. Kokteilid ja kohalikku ööklubisse. Kolmapäeva õhtul oli nii mõnigi turist Woodoo baari ukse üles leidnud. Sealhulgas kamp alaealisi, kes fotoka välkudes tanstupõrandal poose võtsid.
„mina ei tantsi” põhimõttega kaaslase õnnestus tanstima rebida. Olin hoos!
Õhtu lõppes kiiresti, ausa väljaütlemise peale, ei, ei ma tõesti ei taha käest kinni hoida ja ei, siin ei ole suhte algetki, väikse skandaaliga. „Miks sa minuga deidile nõustusid tulema?”
Huvitav, millal on siis õige ajastus öelda? Telefonikõne peale, et ma võin ju sinuga didile tulla küll aga ära enamat looda?

Skandaalist ja debatist teemal millal selliste väljaütlemistega lagedale tulla, tüdinenud kutsusin Blue Goldilt kummika järgi. Hea tuju täitsa raisus.
Nixon telefonile ei vastanud, äratasin Linda kella 1 öösel. Lubas tulla.
Skandaalne, kuid lõppude lõpuks viisakas deit, jäi kaile minu seltsis kummikat ootama.

Ootasime, Lindast ei kippu ega kõppu. Möödus kahtlaselt kaua aega ja siis, öises pimeduses, märkasin üsna suurt kummikat. Täpsemalt punast jahti. Ligumärgade riietega Linda pardal.
Ausalt öeldes ma ei tea, mis on õige nimi meie mootoriga kummika kohta, inglise keeles tender.

Linda öine lugu oli järgmine.
Ronis paati, sidus paadi Blue Goldi küljest lahti, asetas võtme ja asus käivitama. Ei käivitunud. Kummikas samal ajal jahist eemale ja kaldast vastassuunas triivides. Peale pikki ponnitusi, endiselt väga vales suunas triivides, oli vaene Linda valiku ees. Kas istuda paadis ja oodata mis saatusel varuks või tumedasse vette hüpata ja tagasi jahile ujuda. Mõlemad halvad variandid! Hirmust kange, valis ta viimase. Paati enda järel tirides, tegi öine ujuja minimaalselt liigutusi, kartes äratada haide tähelepanu. Kas meie lahes ka päriselt haid elavad, ma ei tea. Delfiine olen siin näinud, haisid mitte. Räägitakse, et haamerhaide kodu, samas igal hommikul kohalikke ujujaid treenimas nähes, pole ma selles nii kindel.
On kuidas on, õnneks Linda oma supluse ajal kedagi ei kohanud. Peale Bretteni, kelle jaht on meie läheduses ankrus ja kes ärkas ujuja hõigete peale.
Siit 6ppetund meile m6lemale- 2ra kunagi kummikat enne mootori käivitamist laeva küljest seo!

Järgmisel hommikul palus minu deit oma käitumise pärast vabandust ja mul on hea meel, et ta on leppinud toreda sõbra staatusega, vedades mind ühtlasi pidudele ja tutvustades kohaliku pundiga.

Jõulud veetsime Lindaga maal! :) Kontakt kindla jalgealusega, mis ei kõigu vahetpidamata, on imeline!
Elasin üle elu esimese maavärina ja küpsetasin piparkooke! Õigemini proovisin. Taigna sain retseptiraamatu abil valmis, kui aeg oli rullima hakkama, sai selgeks tõsiasi, et selles kuumuses ei seisa taigen koos. See sulab lihtsalt ära. Ka külmkapiga hirmutamine ei andnud taignale tahket vormi. Pruun ollus lõpetas meres. Kalade pidulaual :)
Aastavahetusel aitasin meie uuel sõpruskonnal aastavahetuse pidu organiseerida. Minu käsutuses oli 3 meest ja Dani basseiniäärne, peopaik DJ, kokkade ja baarmaniga sai peen :)

Tagasi Port Vilas

Pühapäeva, 5. detsembri õhtul olime tagasi peasaarel Efatel, Port Vilas.

Teisipäeval lendas Solana tagasi Ameerikasse. Kolmapäeval lendas Prantsusmaale puhkusele Sean. Meie laeva insener Sam sõitis puhkusele Uus-Meremaale.

3 tarka hommikumaalt jäid jahi eest vastutama Mina, Linda ja Nixon (pealiku poeg Maewo saarelt, kelle Sean palkas jahti valvama).

Mina, kes ma pole kunagi huvitunud, kuidas töötab auto mootor või kus on pidurikettad, olen õppinud vahetama ylep2eviti mootorit, kuidas kontrollida mootorites õli ja veetaset, kuidas t2ita kytusepaaki jne.

Veel on meil „abiks” 3 telefoninumbrit. Juhuks kui midagi juhtub.... K6ige suurem hirm, kui midagi kaptenisillal l2rmama hakkab, m6ni alarm to;ole l2heb. 

Kolisin oma „keldrikorruse“ kajutist VIP kajutisse. M6nusasse suurte akendage suurde tuppa, mis on yhtlasi kapteni sillale k6ige l2hemal. Mul on suur garderoob, suur vannituba. Peen!
O;o;siti j2tan kajuti ukse lahti, et kuulda alarmi. Nuppe on seal palju ja teadmisi napib. Kapteni tegemata to;o;....

Vahetult ennem 2ras6itu oli mul kaptenile hunnik kysimusi, vastuseid ei saanud. Tal oli paha tuju.... ja aega ei olnud. Oli tarvis Solana isiklikke pilte vahtida, kus ta bikiinides poseeris. Minu küsimus, kas peame ka ilmateadet järgima ja mida teha tormihoiatuse puhul, j2igi 6hku rippuma.
Sam lubas Uus-Meremaalt ilmateatel silma peal hoida ja kui tekib vajadus jaht varjulisemassa kohta viia, orgunnib ta meile kapteni.

L2hip2evil postitan rohkem infot Port Vila kohta ;)

Pentacost ja beniji hypped

Pentacost saar on kuulus benji hypete poolest. Saare 3s külas tehakse peadpööritavaid julgustükke.

Okstest risti-rästi kokku lapitud kuni 30 meestri k6rgune torn näeb vägagi ebausaldatav välja. Hyppamise hooag on olenevalt aastaajast mai kuni august. Liaanid peavad olema niisked, et ei murduks. Vägagi mõistlik ettevaatusabinõu! Suveks võetakse tornid maha ja meil ei õnnestunud neid imeehitisi kahjuks näha. Pilte vaadates tekib küsimus – mis imekombel need oksehunnikuid püsti seisavad???

Benijitamine on kenake rahateenimise võimalus. Kruiisilaevade vanuritelt kasseeritakse kuni 200 eurot vaatamise eest. Hüppamine on võibolla tasuta J

Pangi külas, nagu ka paaris teises külas, jagasime lastele joonistamiseks viltasid ja paberit. Kaasas oli ka paar palli ja õhupallid. Viimaste ostmisel kõhklesin, ei ole kuigi keskkonnasõbralik produkt aga olid odavad ja lastele meeldis!
6igem oleks olnud osta palle.

Angoro küla lapsed tõid meile hunniku mangosid. Läksin järgmisel päeval sooviga lapsed üles leida uuesti randa. Ilm oli palav, teised jäid laeva.

Rannal istus muldvana naine oma lastelastelastega (arvan).

Istusin nende seltsi, naine ajas ennast püsti, andis kondise käe ja tutvustas ennast. Vestlust alustatakse alati nimedega. Vestlust ei järgnenud, keeleoskus nappis. Küll aga veetsin pere seltsis tunnikese. Ei ole tarvis sõnu, et tunda rõõmu roosa palli ja naerda kõkutavate laste seltsist.

Lapsed on Vanuatul eriti ilusad! Üldjuhul on vanuatulaste nahavärv tunduvalt tumedam kui Fijil, Tongal või Samoal. Aga tihti kohtab ka kuldpruuni naha ja (erinevalt teistest kohtadest) kuldpruuni juustevärvi. Heleda kräsupahmakaga lapsed on tõelised nupsikud.









Traditsiooniline kanuu. Igal mehel oma

Maewo saar ja ilusaim küla

1. detsembril j2ime ankrusse Maewo saare kylje alla. Saar on 47 km pikk ja keskmiselt 5 km lai. Ühtlasi on Maewo saar meie kapteni lemmiksaar, uhkusega pajatab ta lugusid, kuidas ta kord laste rõõmuks ilutulestiku korraldas, mispeale teda jumalaks peeti (vähemalt ise arvab ta nii)....

Palju r66mu 6hupallidest

Igas kylas on k6ige bossim inimene kyla pealik. Meawo, Asanvari kyla pealik oli pealinnas asjatamas ja laevameeskonda tervitas tema poeg, Nixon.

Meid pandi istuma plastmasstoolidele avatud planeeringuga jahtklubis, kus kümnepealine koor esitas 3 laulu. Ja laulda nad siin oskavad! Südamest ja punnitamata. Lihtne, lühikeste sõnadega keel on justkui leelotamiseks loodud. Sõnum lauludes oli läbiv - jumal. Kogu etteaste oli m6nusalt suvaline koos põrandal mängivate alasti lapsukeste, kes vahetevahel mõne viisjupi kaasa ümisevad ja ringi lonkivate koertega, kes võõrastest ei huvitu. Rõngassabaga koerakutsikas, tähtsa näoga, nina pysti, lasi ennast kratsida ja sügada.

Järgnes kava joomine.

Olen joonud kavat, mis valmistatud kava taime pulbrist.

Nii Fijil kui Tongal istutakse suure jalgadel puust kava kausi ymber ringis.

Üks inimene on nn jagaja. Aegajalt vedelikku segades, et pulber põhjas lahustuks käib pruuni vedelikuga täidetud kookosep2hkel ringiratast, yks jooja korraga. Teised löövad käsi kokku, ergutamaks joojat. Tooste ei öelda, Fijil tervitab jooja teisi bula, mis yhtlasi tähendab tere! Kui seltskonnas on tätsamaid tegelasi, joovad nemad esmajärjekorras (näiteks peremees, külapealik, keegi kuninglikust soost).
Vanuatu kava on kuulus oma kanguse poolest. Siin pressitakse kava taime juurtest mahl v2lja ja lisatakse minimaalselt vett. Asanvari küla kava majas istusid muldpõrandal 5 kutti, kes juurtest vedelikku välja riivisid. Naised pandi istuma vasakule, mehed paremale. Märguande peale, et kookospähkel täidetud, käisime paari kaupa riivijate juures. Seistes tühjendasime oma toosi.
Lepime kokku ühes- kava maitse on lihtsalt jõle! Mudast jooki alla neelates võtavad näolihased iseenesest pingul vormi. Keel ja suu muutuvad tuimaks. Kui alkoholiga kehtib reegel mida rohkem jood, seda mõnusamalt mekib, siis kavaga on vastupidi.
Soovitan varuda lutsukaid! Peale kausikese tühjendamist lutsukas põske ja pole hullu!

Port Vilas kohtasin ameeriklast, kes väiksel võistlusjahil päris üksinda mööda maailmameresid ringi purjetab. Ööseti magada on ohtlik, siis tuleb vahis istuda, valgel ajal, kui ilm lubab, magab korraga 20 minutit. Võistluste ajal kaotab ta kehakaalust nädalaga 18 kilo!! (suur poiss, on mida kaotada aga siiski)

Minu jaoks ulmeline eneseohverdus!
Tema lõpetas kava joomise õhtu kohutavate kõhuvaludega kohalikus haiglas. Koht kuhu kindlasti sattuda ei soovi!! Ausalt öeldes on see ainuke sedasorti lugu ja ma ei usu, et kava ohtlik on.

Kohalikud naised kavat ei joo, sama reegel oli Tongal. Fijil vahet ei tehta.

Lootsin kogeda seda jalad alt tunnet, millest räägitakse, ja hetke, kui ei suuda enam oma nime h22ldada. Kahjuks ei j6udnud sinna staadioni. Vastupidiselt meie kaptenile, kes peksis vähe segast ja tuigerdas.

Maewo saare lähistel olime ankrus 3 ööd.

Üldjuhul on saarte ümbruses vesi väga sügav! Mõned meetrid ja põhja ei näe. See võimaldab ka suurel jahil end päris saare lähedale parkida. Enamus kohtades võis vabalt saarele ujuda (kui just haide ja krokodillidega ei hirmutatud).

Asanvari küla oli üks ilusamaid.

Madalad väiksed majad punutud seinte ning palmiokstest katustega. Kitsad teerajad on kaunistatud erinevat värvi taimede ja põõsastega, valgete kivide või laavakiviga ning teokarpidega. Lahmakad ringikujulised laavakivid mälestavad läbi aegade valitsenud külavanemaid, räägitakse pealikust, kes kannibalismi keelas. Aastaarvud, mil sel saarel viimane liigikaaslane nahka pandi on erinevad. Arvatavasti jääb 19 sajandisse aga kes teab. Väidetavalt oli viimane kannibalismi juhtum Vanuatul 1980 alguses :/

Maewo saare kaugemates külades, kannavad mehed veel traditsioonilist riietust milleks on lehest keeratud peenisekaitse. Paljaste rindadega naised õlgedest seelikuid. Tõeliselt kahju aga mägedesse polnud meil aega minna ja minu soov paljaid mehi näha jäi täitumata!

Enamuses on õlgseelik Vanuatul asendunud väga naljakate kleitidega! Kohalikud naised on kui vormideta pallid oma puffis, keskkohata pikkades kleitides, mille altäär kelmikalt u-kujuliselt siksakiline.

Asanvari külas on võimas kosk. Üleval magevee bassein, kuhu me ka suuna võtsime. Keegi ei maininud väikest kergesti läbitavat teerada ja niisiis alustasime Solanaga, meie vanuatu poiste abistava toega, turnimist mööda üsna järsku rada, otse, kose kõrvalt suunaga üles.
Mina valges kleidis, mis hiljem enam valge ei olnud (selle kleidiga kipuvad kaasnema seiklused, viimane kord korjasin öösel krabisid).

Kleit on veel valge

Olles esimene ronija sain ma au osaks avastada ka mudamülka, kuhu oma kogu parema jala kaotasin. Oli naljakas!

Külm bassein oli kogu seda põnevat turnismist väärt! Alla ronimine on alati magedam ning tagasiteeks valisime selle lihtsa jalutuskäigu mööda mäeserva. Sõbralik matseetega külanaine, keda kohtasime, pakkus kookosvett juua. Olles saanud igaüks oma kookose, olime vägagi üllatunud, kui Sam oma punutud seljakotist viinapudeli võttis ja käigupealt pähklitesse kokteilid segas.

Vaade päikseloojangule ja meie jahile. Justkui põnevusromaanis. Selliste vaadetaga on lihtne ajas paar sajandit tagasi minna. Olen maadeavastaja, aastate pikkune ekspeditsioon, mille käigus mõni mees ka hinge heidab, avastamaks uusi kultuure, looma ning -taimeliike. Verise ristiusu toomise jätan teiste kanda. Võibolla mõne saare lisan Eesti Vabariigi valdusse. Iga uus saar on justkui lugemata raamat, mida avades oled põnevil, teadmata mida oodata.

Seda mängu toetas ka tõsiasi, et reisi lõppedes muutus menüü aina kesisemaks. Nälg?

Ning 4 päeva ennem tagasi jõudmist Port Vilasse, sai laeval mage vesi otsa. Kraanidest ei tulnud veepiisa poegagi ning tualetid ei toiminud. See viimane oli vägagi murettekitav, sest sellise palavusega....oi ma ei julge seda lõhnade kompotti isegi ette kujutada. Õnneks!!! Õnneks said nupud, mis vetsupoti sisu torudesse uhuvad, tööle. Igasse vetsu toimetati suur mereveega täietud ämber.
Nõusid pesime soolase veega. Enese hügieeniga oli aga keerulisem. Palavus ajab higistama, vette hüppamine jahutab hetkeks aga kokkuvõttes jääb kehale sool ja dussi alla tahaks ikkagit. Oma pulkas juukseid katsudes võis oletada, et minu esivanemate seas on olnud puudel. Õhtuti loputasime end pudeliveega. Joogiveega polnud laristada ning liitri veega sain hakkama... 

Kujutan ette millise väärtusega olid vanasti meremeestele magevee allikad ja kosed! Milline rõõm, oli viimasel, Pentacosti saarel, jões liguneda. Ühel poisil oli kaasas tumesinine tugeva lõhnaline meeste dussigeel. Selle sama jubeda lõhnaga geeliga pesin puhtaks ka juuksed. Käras küll!

Suvel on õhuniiskus pea 100 %, minu väiksed tööõnnetused sügavamate kriimustuste näol, ei taha hästi paraneda. On alanud ka kärbeste hooaeg. Olenevalt tuulest või jumal teab millest, oli mõne saare juures kärbseid nii et tapab! Tekil istudes on 20 tiivalist ühel, 27 teisel jalal. Eriti armas on, kui oma huultel kihelust tunned....

Ja maiad on nad haavade peale! Oht, et nad miskeid haiguseid levitavad, on mind usinaks plaasterdajaks muutnud. Mis omakorda jällegi keeruline, sest higise nahaga ei taha plaaster kuidagi kleepuda.

Port Vilasse naasedes otsustasin oma teepuu õli kangema kraami vastu välja vahetada. Ostsin apteegist Aureomycine Evans kreemi. Pidi olema kangeim antibiootiline kreem, parim troopikas.

Saan aru, miks inimesed purjetamist armastavad

Olen tundnud maa l6hna! Peale pikki loksutavaid tunde merel on see imeline l6hn! Maa l6hn v6ib olla mudane ja mullane, l2hemale j6udes tungib ninas66rmetesse lillel6hn! Uimastavalt ebamaine!

Seilates mööda v2ikestest lopsaka rohelise vaibaga kaetud m2gistest saartest, tihedas roheluses valged laigud – v6imsad kosed, j2rsud kaljuseinad. Tumeda liivaga rannad vaheldumas kollase rannaliivaga, inimesed rannal lehvitamas, kalamehed ja lapsed Vanuatule iseloomulikes puust voolitud kanuudes meie uhket jahti uudistamas, delfiinid laevanina lainetes m2nglemas. Lendkalad, justkui 6rnates siidistes kleitides baleriinid, meisterlikult pikki 6hulende sooritamas, v2ga suur ruudukujuline rai, kes veest v2lja hypates 180 kraadiseid pöördeid viskab, kalaparved.

Öösiti on elektrita saared pimedad, vahest v6ib n2ha l6kkeid, vahest annab keegi rannal mööduvale jahile taskulambiga märku, lootes, et alus nende külas peatuse teeb ja raha kulutab. See k6ik on v2ga ilus!

Hommikul vahis olles p2ikeset6usu imetledes

Ilusate ilmadega, siis kui meri ei mölla ja minu sisikond paigal pysib, armastan ma merd v2ga!

Öised vahikorrad on rahuliku ilmaga maagilised. Miljonid s2tendavad t2hed sysimustas taevas, kuu mastil ja lainetel sillerdmas ja v2rskus Sinu n2ol ja kehal! V2rskus, mida troopikas tihti igatsen.

Yhel 6htul tegin endale pesa tekile. Öö tähistaeva (vau leidsin just klavituurilt ä tähe!) all oli tunduvalt jahedam ja vaade oli kordades parem kui pisikeses kajutis. Olime ankrus suhteliselt l2hedal maismaale aga sääsed mind yles ei leidnud. Ja oi milline r66m oli t6mmata end kerra millegi raskema, teki, mitte lina all kerra.

Äratus päikeset6usuga, kuu veel roosade pilvetupsude küljes rippumas. Hommikutunnid on omaette väärtus, kui palava päevani on veel aega.

Nii 7 ajal parkisid jahi k6rvale paar kanuud, pardal punutud korvid värske kapsa, papaiade, mangode, värske kurgi ja kohaliku, pirnõuna, meenutava puuviljaga, lisaks miski rohetriibuline volask köögivili, millele ei osanud me ei nime ega kasutust leida.

Laeval on värkse põud, Port Vilast kaasa ostetud kraam on otsas, puuvilju ostame saartelt. Puuviljade valik on saartel üllatavalt erinev. Salatimaterjalist ja köögiviljadest pole mõtet unistatagi, värske kapsas oli meeldiv üllatus! Sola saarel ei näinud ma yhtegi papaia (kasvab muidu nagu umbrohi siinkandis) ega mango või banaanipuud! Kogu meie saak oli 2 arbuusi!

Ühelt saarelt naasesid poisid põrsaga! „What the fuck?” pööritas ilmselges segaduses kokk Linda silmi Laeva koka amet on toonud Linda näole justkui jääva tüdimuse ning fuck ja shit on muutunud sidesõnadeks. Ka suur kotitäis elavaid krevette ei toonud tema näeole naeratust.

Poisid pyydsid tuuna kinni

Salo saarel oli k2imas ka operatsioon saiapätsid.

Kysimuse peale, kust saia osta saab, sain vastuseks, paar peret kypsetab a kes, vot ei tea. Usaldusväärne härra v6ttis telefoninumbri ja lubas asja uurida. Õhtul 10 ajal tuligi k6ne ning saiapätsid olid hommikuks tellitud. Järgmisel õhtul sain teise kõne, samalt härralt ja teemaks jälle saiapätsid. Seekord aga vähe teises toonis, nimelt selgus, et saiaküpsetaja tõi tublisti kokkulepitult kasti pätsidega pangahoone juurde, kus meie poisid töötasid aga jalutas seejärel ilma raha küsimata minema.
Jama lugu, mõtlesin mina, kuna plaan oli hommikul startida ja saarele enam asja mitte teha.
Aga asi lahenes nii. Härra Saiapätside Organiseerija tundis Härra Vanuatu Panga Esindajat Jeffi, kes teeb kaasa meie laevamatka, kes siis omakorda lubas teha pangaülekande vajaliku summaga Saiaküpsetajale. (Pangaülekande!)Kelle nime me keegi sel hetkel veel ei teadunud. Minu jaoks oli see üsna jabur aga kohalike jaoks absoluutselt loogiline

Stjuardessi amet pole kuigi gmaluurne

Olen vahepeal tublisti arenenud. Minus on k6vasti koduperenaise materjali!

Poleerimise nipid on k2pas! V6lus6naks on froteer2tik! Abiks muidugi tapva haisuga kodukeemia, imekreem nimeha Mothers. Jahil on vasest k6ik lambid, k2sipuud, ukselingid jm detailid. Poleerimismaterjali jagub!

Stjuardessid l6butsemas

Stjuardessi amet ei ole maailma glamuurseim. Muuhulgas tuleb poleerida, tuleb kraamida ja pesu tuleb ka pesta. Olen k6ik eelnimetatud kohustused enda jaoks suhteliselt meeldivaks teinud. Hakkan vist isegi harjuma selle higise olekuga. V6i siiski mitte... Troopika, umbne 6hk jahil ja fyysiline töö v6rdub ojadena voolav higi mööda keha ja n2gu. N2gu on pidevalt kaetud pr2lendavate higipiiskadega. Dussi all k2in 4 korda (vett kokku hoides lyhiseansid), riideid vahetan p2evas umbes 3 korda.

Solana, kes on superjahtidel elanud aastaid, teab kodukeemjast k6ik! Imetlemisv22rt!
Minu Pelgulinna v2ikse kodu vannialune konku sisaldab aknapesuvahendit, yks öko puhastusvahend, mis k6lbab k6ige jaoks ja siis on veel n6udepesuvahend köögis. Viimane k6lbab ka tegelikkuses k6ige jaoks. Ja ideaalselt olen siiani l2bi ajanud.
Aga tuleb v2lja, et kaupluste l6putud riiulid t2is kodukeemja purke ja topsikuid, neil k6igil on sinu kodus oma eesm2rk ja koht.

Yldiselt on stjuardessi tööks ka kliente ymmardada. Meie charteril VIPe ei ole, ymmardamist samuti mitte. Kamp mehi, kes seotud projektiga Vanuatu National Bank ja interet v2ikesaartele, leiavad ise kylmkapist 6lle ja tee valmistamisega saavad ka hakkama. Ja reisi l6pus on vanuatu kutid 6ppinud p2ris ise oma mustad n6ud pesumasinasse panema.

Solana pesumasinat remontimas

Solana on p2rit Ameerikast. Koduks nii Mehhiko kui San Diego. Kui Solana naerab, v6tab tema kitsaste huultega suu sydame kuju, paljastades valged hambad. Ta on hea lugude r22kija, ylimalt abivalmis, v2simatu tööloom ja v2ga tore! Yhel p2eval astub minu jalg ka Ameerika mandrile ja pressib tema koduuksest sisse. Töö rassimine tema seltsis oli tore (kui v2lja arvata v2ike roosa kaasaskantav makk, mis yyrgas mother fucker jou-jou r2ppi hommikust 6htuni. See OLI v2ljakutse)

Kunagi pole ma kohanud kedagi, kelle k6nepruugis kohtab nii tihti im sorry ja thank you.

Kysimuse peale, kas k6ik ameerikas on nii viisakad, vastas ta, ei. Ainult mina. Ja ma usun teda.

Solanal on 22retult suur syda. Ning ta ei hoia oma tundeid tagasi. „I love this rock!” „ I love this palm tree!” jne. Hirmuga pean tunnistama, et see on pisut nakkav.

Yhel ööl kaptenisillal vahis istudes, U2 taustaks m2ngides, saatis kapten lause peale „I love U2” (ehk siis I lave u tu) minu suunas pisut ehmunud pilgu.

Sellega algas, yhtlasi ka l6ppes minu k6nepruugis uue v2ljendi kasutamine. Ameeriklastele istub see kuidagi paremini kui tuimale virulasele....

Veel on meie pisikeses meeskonnas kokk, kelleks on minu s6ps Linda. Lindal on hyydnimi Miss Muffin. Pea igal hommikul alustame p2eva suurep2raste muffinitega. Linda on hea kokk, kes kahjuks ise nii ei arva ja juba ysna reisi alguses v6is n2ha tema otsaesisel silti „JUBE KOPP ON EES” K6ik vabad hetked mo;o;duvad diivanil raamatut lugedes v6i vusserit vaadates, unustades vahest ka 6htusöögi valmistamise.

Miss Muffin

Meie insener Sam. Sam on p2rit Uus-Meremaalt, lapsep6lve veetnud koos vanematega Vaikse Ookeani saartel. 2 aasta on Sam oma abikaasaga Vanuatul, Port Vilas elanud.
Sami kodus ripub Vanuatu lipuga T-s2rk, mida poiss kandis aastal 1982, Vanuatu Vabariigi 2-l aastap2eval, olles 2 aastane. Sam armastab merd, seilamist, Port Vilas on neil oma v2ike jaht ning firma, mis remob jahte, pakub superjahtidele abi toidu jm vajaliku varumisel ja on ka reisibyroo eest, korraldades v2ljas6ite.

Kui Sam on laevas on turvaline tunne. Kapten ja usaldamine yhte lausesse ei sobi. Laskmata end m6jutada klatsilugudest, selgus kahjuks peagi, et v6ibolla on Lindal 6igus ja kapten ongi idioot.
Kapten Sean on v2ike mees, kes p6eb ysna tugevalt Napoljoni kompleksi. Talle meeldib v2simatult pajatada lugusid endast ja oma suurtest tegudest. Hiljuti hommikusöögilauas jagas ta oma grupiseksi kogemusi. Selgus, et ta on sellel alal v2gagi tegija. 6nneks oli muffin juba seedeelundite keerises ja minu isuke ei saanud kannatada.

Jahid tyhjendavad oma musta kasti, ehk sitta, merre. Kui nyyd hetke m6elda, ei ole see suurel ookeanil nii hirmus. Kyll aga on see hirmus, kui sitt lastakse lahte, mille 22res elavad inimesed ning kus tihti seilavad jahi k6rvale kanuud. Ja seda peale 6 tunnist loksumist avamerel.
Minu arvamuse peale, et nii ei ole ilus, vastas kapten et kui yhel p2eval kapten oled, v6id teisiti otsustada (hiljem kuulsin, et selline tegu on seadusega karistatav)

Pea 3 aasta jooksul on kapten teinud mitmeid ebapopulaarseid otsuseid! M6ned n2ited.

Systeem, mis muudab soolase vee mageveeks ja peaks olema igas jahis, l2ks rikki. Kapten, kes ei usu asjade parandamisse, viskas selle lihtsalt v2lja. Lausrumalus! Nyyd peab jaht magevett ostma. See on v2ga kulukas ja pealegi sadamatest saadav magevee kvaliteet on alati kysitav.

Sama lugu yleyldise ventilatsioonisysteemiga. L2ks rikki, kapten viskas v2lja. J2llegi idiootsus.
Esiteks on kajutites ebainimlikult palava ja l2mbe ning teiseks m6jub niiskus laevale, eriti puust detailidele (mida on alusel palju) h2vitavalt!
Saades omanikelt raha ostis kapten paigaldatavad 6hukonditsioneerid. J2llegi arusaamatu otsus. Need suured kastid keset kajutit on jalus, myrarikkad ning kuna toru ots peab aknast v2ljas olema, ei saa neid s6idu ajal kasutada.

Selliseid lugusid on palju. Lisaks pildistas kapten minu tisse. Salaja, kui tekil raamatut lugesin....

Seanil meeldib anda lubadusi, mis kahjuks ei ole yldjuhul vettpidavad.

Kui idioodist kapten välja arvata, on meeskond kokkuv6ttes tore, Vanutault pärit töömeeste kamp ka t2itsa nitsekas. Nad itsitavad aina naerda ja m2ngivad mobiiltelefonidega. Oma mobiile armastavad siinkandis k6ik.

Jacko, tööde juhataja, 70le l2henev, valge nahk maksalaikudega kaetud, on arvatavasti p2rit orjapidajate perekonnast. Ja pole talle kohale j6udnud (arvatavasti ei j6ua ka) et orjapidamine ei ole enam lubatud. Jacko suhtub mustanalistesse ilmselge yleolekuga. K6ne on k2sutavas vormis, kui tema istub lauda, kohalikud t6mmaku uttu jne.

KILLUD JA 7 AASTAT?!?

T2na astus minu rakse jalg Linda pisikesse roosa raamiga peeglisse. Sulgesin kajutite illuminaatoreid (seda tuleb teha alati, kui jaht h22led sisse paneb. Seilamise ajal on aknad suletud. Katsetasin oma merereisi teisel p2eval, mis saab kui akent korralikult ei sulge, m6eldes, et oh nii palav on, lasen 6ige v2ikse tuuleiili sisse (lväga väga rumal tegu!!). Niisiis tean omast k2est, kui ruttu muutub kajut basseiniks
Roosa barbipeegel sofal sai h2vitava hoobi. Killud ja j2rgmised 7 aastat eba6nne? No v2ga möga muidugi! Alles 2 aastat tagasi l6hkusin oma t2iesti uue kodu ainukese, meetri pikkuse, peegli. See t6i kaasa ju 2 muret. Esiteks ei olnud mul aimugi, kui peletisena koduuksest v2lja astusin ja teiseks, nagu kinnitas minu Suur S6ber Timo, toob selline hooletus kaasa 7 aastat eba6nne.

Kui nyyd pisut rehkendada, siis 7 + 7 teeb kokku 14. 14!! Karjuv eba6iglus, olles oma parimateis aastates! See t2hendaks, et joppama hakkab alles m6ned aastat enne minu 50 jubileid. Ohhh kurjam!

Sola saar ja n2htamatud krokodillid

T2na öösel j2ime ankrusse Sola saare kylje alla.
Magamine alla igasugust arvestust! Koos lainetega rullusin voodi yhest servast teise, keha t2hekeseks, suurem pinnalaotus ei aidanud, rullumine oli t2ies hoos.

L2rmav 6hukonditsioneer kukkus 2 korda kummuli, 2rkasin kolaka peale.
Minu „keldrikorruse” kajutis on jube palav, igal öösel laman paar tunnikest, silmad avatud, k6vasti ponnistades, et uinuda. Laeval magamine on higine ja keeruline. Ankrus olles on aknad avatud, kui universum on lahke, kylastab kajutit v2ike tuuleiil. Mitte alati. Seilates on aknad suletud.

Minu kambrike

V2sitavale ööle j2rgnes efektne 2ratus! Pauhhhhhh! Suur laine prantsatas aknast sisse. Ja seej2rel teine.

Toanaaber Solanaga, kes kolis sisse paariks ööks ja ei lahkunudki enam, olime sekundiga kargud all, aknaaluseid panikaikasid loksuvast mereveest tyhjendamas. Minu aknaalune voodi j2i kuivaks. Joppas!!

Sola saar on Torba provintsi keskus.

M2gine ja kaunis, erineb see saar teistest elava liikluse poolest. Peat2naval kimavad ringi veokad. Yhte jeepi n2gin ka. Siin on ka maailma v2ikseim jahtklubi. Umbes 2 x 2 meetrit tuppa on mahutatud 2 lauda ja baarilett. Kysimuse peale, ka midagi syya v6i juua pakute, saime vastuseks ei.
Keskuses k2ib kibe ehitus.
Ausalt öeldes meeldis Sola saar mulle k6ige v2hem. Kippusin tagasi jahile.

Saarel on mitu koske ja v2ike vulkaan, mida meil kahjuks ei olnud aega vaatama minna. Ookeani voolavad magevee allikad. Ja see meeldib kroksidele.Ja j2lle on ujumisel kriips peal.

6htul tuli Solanaga seikluse tuhin peale. Otsustasime saare v2hem asutatud osale ekspeditsiooni teha. Lyhkarid jalas, fäfkad seljas, ootasime mil kapten Sean meid kummikaga kaldale viskab.

Kapten vaatas meid pika pilguga ja kysis, kas tahame malaariat saada? P2ike loojumas ja s22sed n2ljased.
Vanuatul on malaaria oht. Kuna minu esialgses reisisihtkohas, Tonga Kuningriigis, malaariat pole, ei l2binud ma malaariakuuri. Ausalt öeldes polnud mul ka aimu, et Vanuatul sellised lood.

Peale garderoobi t2iendamist astusin tekile pikkades pykstes, pikkade varrukatega s2tendav lindudega diskokleit, sokid, sall ja myts (l6puks ometi p6hjus esimest korda oma kootud mytsilotut kanda!) N2gime v2lja kui klounid kesk troopikat!

Kaldal, kookisin kotist v2lja suure pudeli offi, s22stamata sentimeetritki oma kehast, spreitasime suures ja r6vedas offipilves. Klounid mis klounid!

Turistid Sola saarel

Kohtasime matseetega kohalikku, kelle v6tsin ette kysimustega, kus siin need krokodillid ka elavad? „J6es”. Kui kaugel? „5 minuti kaugusel” Kas sa v6iksid meid sinna juhatada? Selle kysimuse peale, vaatas ta meid kui tolasid. „Miks te sinna tahate minna?” Nooo, et krokodille n2ha! Selgus, et see ei ole kuigi hea m6te. Krokodillid v6ivad hypata 1 meetri kaugusele ja see on lausa ohtlik. See lause veenis igatahes Solanat, ta loobus plaanist sekundiga.

Krokodillid j2id n2gemata.

Malekula saar ja n2htamatud haid

Oleme ankrus Malekula saare kylje all, Lamapi kyla l2heduses, kesk lopsakat rohelust. 
Avamerd siit n2ha pole, lahesopp on ymbritsetud m2gedega. Justkui King Kongi tihe ja mystiline liaanidega tsungel.

Lahes, mis on kuuldavasti ka haide meelispaik käib vilgas elu.

Kunagi oli Lamapis tapamaja. Raiped visati merre. Tasuta l6unasöök meelitas kohale huvilisi. Tapamaja pani pillid kotti 30 aastat tagasi, haid tulevad endiselt lahte sigima.

Kohalikud põnnid elavad vees.
Ujumine selles lahes pidi olema puht idiootsus. (kas pole mitte nii, et kui midagi on keelatus, tahad seda just. Hirmsasti kibelesin vette).

Alati on need lood. Lood mida r22gitakse, mis aja jooksul v2heke muutuvad ja l6puks on t6de kusagil vahepea. Lugu luksusjahi stjuardessist, kes ei hoolinud hoiatustest, ning lendas koju 1 jalaga. (see oleks olnud muidugi minu v6imalus kuulsaks saada. Olen kindel, et peale kohtumist haikalaga oleksin murdnud Eesti meediasse)

Lugu valgest tydrukust, kes 2 aastat tagasi kohalike tumedate j6nglastega vees m2ngis ja kelle hai kahjuks nahka pistis. Siin loos on konks. V2idetavalt eelistavad haid valge rassi liha. V2idetavalt kuna valge liha maitseb paremini. Rassistlik vaatenurk, kas pole. Igatahes hoidsid need lood minu ujumisisu tagasi. 
2 ööd oli Blue Gold sealses lahes ankrus. Haisid n2ha ei 6nnestunud

Monster papaja

Yhel p3eval istusin tulevase pangamaja katusel, kuhu „meie poisid” p2ikesepatareisid paigaldasid ja ootasin vaale. Peab olema hunnik kannatust, et l6putus ookeanis midagi m2rgata. Minul nappis ja vaalad j2id j2lle n2gemata.

Lamapi kyla meeldis mulle. Saarel veoauto kastis ringi kimades, saime osa kylaelu romantikast. L6kked ja suits, r22mas punnis k6huga lapsukesed, ringi sibavad kanad, sead, penid, lapsed ja k6ige kondisemad lehmad keda eales kohanud.

6htul, vahetult enne p2ikese loojumist avanes jahi tekil v6imas vaatepilt. Yle lahe, paremalt poolt m2gedest, suundusid yle jahi, teispool lahte m2gedesse sajad nahkhiired. Suured Red Foxid, taevas mastide taustal oli must.

Epi saar ja p2ris delfiinid! :))

Ankrus Rovo lahes

Epi saare lapsed

Yhel v2ga erilisel p2eval, t2psemalt 21. novembril, sai teoks yks ilus soov!

Kogu Blue Gold meeskond oli pyhendunud, et ykskord ometi see eesti tydruk vabas looduses delfiine n2eks.
Hüüde peale, ”Karin, delfiinid!” kuutisin sajaga kaptenisillale.
Ja seal nad olid! L2ikivad seljad ja tumedad seljauimed. Kristallsinisest veest ilmusid aeglaselt, m2ngleva kergusega n2htavale 4 v6i 5 selga, sama aeglaselt sukeldudes, et anda etteaste kord j2rgmistele delfiinidele. Justkui harjutatud teatritykk, toomaks naeratuse eesti tydruku n2ole.
Seisin kaptenisillal, vahtisin suu ammuli... korrutades „ou my God!” „ ou my God” Just nii nagu nendes tobedadetes ameerika t6sielusarjades, kus v2ljakasvanud rasvaste juuste ja ruudulise kottis flanells2rgiga maanaisest on voolitud s2ravvalge naeratuse ja laitmatu ryhiga beib, kes siis l6puminutitel oma abikaasa, laste ja muu suguseltsi ette astub. Ja yle kogu ruumi kajab „oumygod!”
Just nii, 6nnest oimetu, suu r66must k6rvuni, ma seal seisin.

Kolme p2eva jooksul, mil me Rovo lahes ankrus olime, nägin delfiine jahi ymber chillimas.

Noored lustakad ja m2nguhuvilised delfiinid, kes minu r66muks m6ned korrad ka muljetavaldavaid 180 kraadideseid hyppeid sooritasid. Plaksutasin nagu hea etteaste puhul kohane. Kummipaadilt n2gin neid ysna l2hedalt.

Pea iga kord kui pilgu merele suunasin oli n2ha v6i kuulda plartsatust, v6i midagi, v6i kedagi, kellele nime anda ei oska. K6ik toimus kiiresti ja k6ik need veeelukad virulasele tundmatud. Muuhulgas elavad sealses lahes eelajaloolise v2ljan2gemisega dodongid e merelehmad.
Ise arvan, et kord n2gin ka sellenimelise eluka suurt selga.

Tore, et snorgeldamine eri paikades on alati midagi uut. Sootuks teistsugused v2rvilised korallid, tumeda laavakivi p6hjal puhkas rai ja muidugi pirakad merekilpkonnad. Viimaste n2gemisest olin absoluutselt ahvivaimustsues!

Teisel p2eval, selles kaunis lahes oli p2evaplaanis – ujumine delfiinidega.
Panime kummikale h22led sisse ja v6tsime suuna delfiiniparve poole.

J6udsime parveni, puhhhhh-puhhhh-puhhhh oli kuulda nende hingamist. Lestad ruttu jalga, hyppasime kummipaadilt vette. Pistsin nina vee alla - igal pool olid heledad delfiinid. Olin totaalses 2revuses, syda peksis meeletult! Unustasin hingamise, mask oli ka viltu peas, silmad ja nina vett t2is. Oli selline ebamugavalt m6nus elamus J

Hyppasime vette 4 korral, neist kahel korral oli ajastus 6ige ja saime delfiinidele v2ga l2hedale. Nende ilusad l2ikivad heledad kehad m2nglesid sinises vees. Kahjuks olid nad pelglikud, kadusid peagi, veealune maailm nende armsast piiksumisest kajamas.

Tegin kohmetuid pingutusi, et parvele järele ujuda, peagi kaotasin nad silmist. See oli vapustav elamus!

Oma unistuses ujun nende imeliste elukatega k6rvuti, seljauimest kinni hoides ja armsalt nende suurtesse silmadesse vaadates. V6ibolla isegi yks delfiin paremal, teine vasakul. Oleme oi kui suured s6brad, delfiinipere v6tab mind oma kaitse alla ;) Kaitse alla seet6ttu, et delfiinid ja haid eelistavad sarnast toidulauda, ehk siis, lahes kus on delfiinid, v6ib kohata ka haisid. 

Jacko kordas v2simatult, seda teooriat absoluutselt igal korral, kui snorgeldamise varustus n2pu otsas, kummikasse suundusin. Jutus on t6etera sees aga kuna delfiinid ja haid on vaenlased, ei uju nad yhes parves ja kui parves on pojakesed, hoolitsevad t2iskasvanud selle eest, et haid eemale hoida.
No jah, fantaasiarikas unistuste maailm on tihtipeale roosam kui reaalsus. Delfiinid ajasid oma asja, maskide ja lestadega tyypidest v2ga huvitatud polnud.

Hoolimata v2iksest konfliktist reaalsuse ja unistuse vahel oli see k6ik v2ga ilus ja eriline.
Hetk, millele m6ldes tuleb soe naeratus n2ole.

Vanuatu saar nr 2, Anatom

To;o;ga laeval kaasneb ainulaadne v6imalu n2ha Vanuatut, kuhu tavaturist ei satu. Meie reis viib k6ige p6hjapoolsemast Anatom saarest kuni Sola saareni, l6una tippu v2lja.

Puudub ligip22s, saared elavad vaikselt oma elu. Vanuatul on 100 dialekti, mis on rahvaarvu 250 tuhat inimest juures v2ga palju. Naaberkylad ei saa m6hkugi yheteisest aru, r22kimata naabersaartest. Vanuatu kuulus Pranstusmaale, yhine keel, milles suheldakse on inglise-prantsusekeele segu.

Pyhap2ev, 20 tundi s6itu Port Vilast esimese saare Anatomi suunas t6i otse loomulikult reaalsusse tagasi ja lainetas sajaga. Seekord mitte kyljelt kyljele, jaht hyppas lainelt lainetel.

Anatom saar
Anatom saarel kasvavad m2nnid!!!! No t6esti, nagu Oota sa multas nyhkisin nukkidega silmi, kas silm ei peta! Oleks justkui Euroopasse sattunud! Pilved m2gesid embamas, tume taevas ja m2nnid! Euroopat meenutas ka vee temperatuur, mis oli kylm!!

Mul on hea meel, et to;o;pakkumine tuli purjejahilt. Purjejaht ei hyppa niiv6rd kui mootorjaht. Ja muidugi tuleb kasuks jahi suurus.

Suur oli minu yllatus, kui j6udes sihtkohani, parkisime Blue Goldi hiiglamasuure kruiisilaeva k6rvale. P2ris kummaline on n2ha pisikese liivarannaga saare kylje all laeva, mis on sama suur kui saar ise. Turistid käivad, saare elanikud teenivad k2sito;oga raha ja elu saarel on heal j2rjel.

Toogrupp paigaldas saarele taldriku ja elektri. Ja oli v2ga naljakas. Pangakontor on keskmise eestlase v2ga v2ikse to;o;riistade kuuri m66tmetega. Nüüdsest on pangakontor ainuke koht saarel, kus on elekter. Suur valge taldrik ning suured p2ikesepatarei paneelid m6jusid ysna veidralt.

Vahetasime bensiini suhkurmagus mahlaste kuldkollaste suussulavate anasside vastu. Lisaks kastit2is kookoseid ja greipe.

To;o;grupp koosneb Austraalia ja Uus-Meremaa vanameestest, kes on spetsialistidest, ning Vanuatu kuttidest, kes on lihttöölised.
T2na selgus erimeelsus toidu osas. Linda hakkas vastumeelselt laeval koka ametit pidama. Ja tuleb tunnistada, ta on oma ametis lihtsalt suurep2rane!!! Laeva meeskond, kuhu on lisandunud ka 5-s liige Solana, aina kiidavad toitu takka. Spetsialistid samuti. Aga pyya sa siis k6igile meeldida. Vanuatu kutid krimpsutavad spagettide, muffinite, ahjukartulite peale nina. Riis, turistieine, hakkliha, sai ja kypsised on need, mida nemad sooviksid.

Linda on n6utu, kas ma hakkan nyyd siis riisi konservlihaga pakkuma?

Vanuatu kuttide elus on minul ka yks oluline roll m2ngida! Esimest korda elus, t2nu minu hoolivatele k2ekestele, saavad tyypide riided pestud pesumasinas ning kuivatatud kuivatis. Tavapäraselt, kohalike kombel loputatakse riided merevees puhtaks.