P@@stke Toyota ja minu pl2tu

2 n2dalat Pacific Harbouris oli t6eliselt m6nus!
Puhkus bula-bussidest, ringi siblivatest turistidest, palavusest, p6ua pruuniks v2rvitud murust ning n2rtsitatud loodusest.

P2ris inimesed, kodutud koerad (Deneraul on lemmikloomad keelatud), kaasmaalane ja barj22rideta lobisemised emakeeles, vihm ja minu rand!

Viimasel n2dalavahetusel, laup2eval saabusid P Harbourisse kylla Linda ja tema uus peika Lance.
Lance on t2itsa tore duud, kelle kukalt ilustab m2lestus autoavariist, arm, pea identne Uus-Meremaa saartega. Kiivile nagu tellitud! Suht  mage oleks tal n2iteks Hiiumaa kaardiga kuklal ringi jalutada.

Lance on superjahil kokk.

Superjaht t2hendab lyhidalt midagi suurt ja uhket ning v2ga head palka! Lepime kokku, 90 tuhat kuus on v2ga hea palk! Pluss muud hyvitused, mis tööandja kinni plekib, alates hambapastast ja l6petades prii so;o;giga. Ja milline elustiil! Venelasest rahaj6mm kasutab jahti umbes kord aastas. Ylej22nud aja tsillib meeskond maailma meredel. Hetkel on nad ankrus Fijil, Deneraul.
"Oleme Fijil, kas tuled ka?" Umbes sedamoodi teatatakse oma uuest asukohast paadi omanikule. Omanik siis m6tleb m6ni aeg, kuukene-paar, kas vinnab kohale lennata. Meeskond hoiab jahi l2ikivana ja s6iduvalmis, juhuks kui pursui nägemus puhkuskohast ühtib meeskonna omaga.
Kui ei, seilab paat omasoodu edasi. Meeskonna palk tiksub ja postkaartide kuhi kaunitest paikadest emakesel maal kasvab.

Laup2eval tutvustasime EP-ga kylalistele Pacific Harbouri joogikohtasid, pyhap2eva p2evakavas - laisk pohmelluse hommik ja p2rastl6unal yks kohalikest koskedest ette võtta.

Koseni viib auklik kitsas tee, mis peale mahagoni metsast v2lja tassimist on l2bitav vaid 4-veolisega. See sai meile ysna selgeks, kui kylaliste toyota sygaval mudamylkas kinni oli. Ja ysna lootusetult nagu ka peagi selgus.

Kuttidele muidugi pakkus pinget toyota proovile panna. EP, vana offroadi proff juhatas meid kenasti paarist mylkast l2bi ja siis kimas otse ja korralikult p6hjaga kinni. Linda hakkaja naine, on kohati liigagi hakkaja. Mehi usaldab ta v2hem kui ilmaennustus (raske mineviku taak) ja "ma ju ytlesin" pilk oli k6igile liigagi selge.

Esirattad k6ikusid 6hus. Salongi p6randal pruun vesi lainetamas. Kivide ja laudadega mylka t2itmisest loobusime peagi (peale Hakkaja Linda) Viimaseid oli mudases vees saadaval palju, eks inimene soovib ikka loodust allutada ja l2bimatut teed l2bitavaks teha.

Pl2tu, ei ole mudakoletis

Pl2tu kadus mutta

Ja siis saabusid meie head samaarlased.

Teel, mida l2bib p2evas heal juhul 1 auto, s6itis meie poole jeep! Uus-Meremaalt p2rit paarike, valged nagu luiged, kohkunud linnavurlede ilmed "issand, selline tee ja mis siis nyyd kyll saab!" Shokist toibunud, andsid nad meie survele j2rgi ja lubasid h2dalisi aidata. N2gin v6imalust n2rvilisest 6hkkonnast Linda versus offroadi s6itja p6geneda ja suundusime samaarlastega keskusesse ko:iele j2rgi.

Koos ko:iega saabus ka meie s6ber Jake, vinge austraallane, Mees suure algust2hega, kes on arvatavasti Krokodill Dundee noorem vend.

Jake jeebi roolis, Linda (hullu pilk ees klammerdunud toyota rooli kylge, endiselt mehi usaldamata) algas operatsioon- p22stke toyota.
Esirattad tegid kena purskkaevu, vett pritsis igasse kanti, mudane p6hi rebis pampri kyljest. Helebeez masin oli seest ja v2ljast mudapruun.

A muidu v6ib operatsiooni edukaks pidada.

Kosk j2i n2gemata. Autoomanikel oli isu kadunud ja me EP-ga olime liiga laisad, et k6ndida. Pealegi saabus 6htu, koos n2ljaste s22skedega.

Masin puhtaks kyyritud, p6rand kyll endiselt veest lirtsumas, pori juustest v2lja pestud ja pinnud jalatallast eemaldatud l6ppes meie mudaralli.

6htu l6ppes hea seltskonna ja oliivide ning halbade filmide seltsis.

Kuidas ma napilt denge palavikust p22sesin

Yhel n2dalavahetus sai minu tervisest pakatav, tervisliku elustiili kummardav keha v2ikese shoki osaliseks.
Pralletasin 3 p2eva j2rjest, rallisin l2bi k6ik kohalikud baarid, esimest korda 5 kuu jooksul sain jalga kontsakad, tanstisin kleidis Suva ooklubi laudadel.
L6bus n2dalavahetus seljataga oli esmasp2ev hirmus h6re. V2simus tappis, keha valutas, kylmav2inad vaheldumas kuumalainetega, r22kimata peavalust. Leppisin faktiga- jood, kannata.

6htul kiskus aga asi p2ris imelikuks. Pugesin riietes paksu teki alla ja v2risesin kerrat6mbunult kui koerapoeg. O"o" oli hirmus. Kraadiklaasi puudumisel ei oska hinnata kui k6rgeks kehatermperatuur end kruvis, elukaaslane oli kindel, et 39 kanti. Voodi ja vetsu vaheline teekond oli v2ga piinarikas, loivates j6udsin potile. Neerudes p6rgulik valu. Vabandan juba ette j2rgnevate detailide p2rast aga see k6ik oli pisut hirmutav. K6ht oli absoluutselt lahti, l6puks ei olnud enam midagi harjumusp2rast tulemas ning vetsupotti j2i mingi j6le roheline ollus.

Vaene EP murest murtud, kahtlustades, et tegu on miski hirmsa troopilise haigusega.
Enne uinumist sisse so"o"dud asperiinile ei j2rgnenud absoluutselt midagi higistamise sarnast. Hingeldasin kui kala kuival, suutmata magada, suutmata ka eriti muretseda sest lihtsalt niiiii paha oli olla. .
Hoolimata EP survest keeldusin kiirabi kutsumast. Pacific Harbouris haiglat ei ole ja kohalik arstiabi...noooo... yhes6naga lubasin hommikul helistada, juhul kui paremaks ei l2he.
Peale m6ningast netis surfamist diagnoosis doktor EP, et mul on arvatavasti denge palavik!

Troopiline denge palavik kandub edasi s22skedega. Levinud on see viirus kyll pigem L6una-Ameerikas aga ei v6i ju iial teada, kui m6ni s22sepoiss Okeaaniasse eksib :) Suremusprotsent on suht madal, aga olemas.

Minu tugiisik meditsiini valdkonnas on prl Piits. 2 lapse ema, arstide perekonnast ja muidu nutikas Liisi leiab alati vastused. Ka sel oosel oli minu tugiisikust palju abi.
Minu armsad doktorid EP ja Liisi vahetasid skypes artikleid ja linke, v6rdlesid patsiendi sympotoneid ja erinevaid surmat6besid. Vestlusse kaasati ka pr Piits, Liisi ema, kes on p2riselt paberitega arst.
Denge palavik langes 2ra- lo"o"ve puudumine kehal. Lo"o"ve puudumine p22stis mind nii m6nestki hirmsast troopilisest haigusest.

Seej2rel panustasin Ibukale. Tubli tablett pani higistama ning l6puks, kella 6 paiku hommikul, suutsin uinuda. 2rgates oli enesetunne parem. Helistasin Waynele, kes kohalikus baaris esiridade tiksuja ja kimab ringi kiirabi sarnase autoga. Arst ta minu teada ei ole aga nagu minu 6nneks selgus, kohalikku eluolu teab. Mind oli rajalt maha v6tnud kohalik viirus. Symptomid klappisid- k6rge palavik, k6ht lahti, peavalu, silmad, neerud valutavad. Hingasin kergendatult.

EP on arvatavasti eelmisel elus peale samurai ka p6etaja ametit pidanud. Liisil on see emapiimaga kaasa antud.
Igatahes t2nu oma hoolitsevatele doktoritele elasin viiruse yle. Palavik ja kurnatus taandusid, kolmap2eva 6htuso"o"k seisis juba sees. Kaotasin umbes 3 kilo.

Palju häid pakkumisi

Päeval, mil minu Fiji turismiviisa lõppemiseni on jäänud 17 päeva, on tööotsingute rindel järgmised pakkumised.

Prince. Võiks eeldada, et Prince on inimese hüüdnimi (nagu näiteks minul Tonga kuninganna) või artistinimi (nagu kuulsal poplauljal). Aga vot ei pruugi. Ühes india perekonnas sündis nii 60 aastat tagasi poisslaps, kelle vanemad soovisid, et nende beebi ülejäänutest Ramahitest erineb ja poisslaps sai nimeks Prince. Vähe sellest! Princi 2 poega, kannavad samuti nime Prince. Maailm ON kummaline! Aga tore :)

Majaomanik Princel, kelle ühes kuuest unitist juba üle 3 kuu pesitsenud, on kombeks jommis peaga mind kiitma kukkuda. Kahel viimasel korral on aga kiidulaulule lisandnud ka tiba tööjuttu. Vanal on kõvasti maad. Nüüd on plaan maalapp raha teenima panna. „Mul oleks tarvis usaldusväärset inimest (nagu mina) asju ajama”

Ohoooo midagi tööpakkumise sarnast!!

Aga... Keeruline india vanamees, kes abiellus india traditsioonidele vastupidiselt hilja, 29 aastaselt, seniajani elas samas majas, pühendus vanematele, tundmata huvi mis Fiji peasaarest kaugemal toimub, täna veedab oma päevad suure plasmateleri ees. Päevade kaupa toast lahkumata. Aboluutselt erineva kultuurilise taustaga mees, ilge kooner, hästi tähtis, ei usalda mittekedagi. Paha tujuga saavad kõik koduabilised, nii et tolmab.

„Too kõige targem eestlane ja ma olen temast targem” selline iseloomustav lause Prince suust.

Arvutiguru Phil. Phil on kas äärmiselt sõbralik või väsimatu kleepekas. Ausalt öeldes, pole kindel kumb variant. EP on muidugi veendunud, et ajab külge.

Philile valmistab muret mõte, et minu viisa hakkab lõppema. Ja ühel ilusal päeval tuli, ohoooo midagi tööpakkumise sarnast!

Fijil on väga tavaline, et majades pole sooja vett. Isegi paljudes villades mitte.
Philil on plaan Hiinast soojavee pumpasid tooma hakata. Lihtne süsteem - kasutades õhku kütab vee soojaks. Asi näeb põhimõtteliselt välja nagu õhukonditsioneer, töötab samal põhimõttel. Soovi korral saabki olemasolevale õhukonditsioneerile lisada paar toru, tulemus kaks ühes.

„You obviously have the look and contact with people. Im terrible with people. I need a sales person”
Sihtgrupiks võiks olla kuurodid, ametiasutused, koolid, lasteaiad.
Lugesin ma neid materjale aga punnisin mis ma punnisin, no ei tekkinud erutusevärinaid, et oi kui äge teema!!! Ei ole ma ka kuigi veendunud Phili organiseerimisoskustes.

Ja kindlalt võin väita - kahjuks ei kuulu ma sinna väljavalitute, tehnilise taibuga, naiste hulka. Imetledes olen alati vaadanud oma häid sõbrannasid Liisit ja Svead, kes lausa rõõmuga asuvad printerit või telefoni remontima. Ja alati väga edukalt!

Minu suhte tehnikaga pole iial nii soe olnud. 3 telekapulti ajasid mind ka peale aastaid kasutamist hulluks, minu arvuti streigib alalõpmata, kasutusjuhendid koguvad kiletatuna tolmu.

Poolakas. Jalgrattal, või siis taksojuhi unistuse, mersuga, mööda Pacific Harbouri ringi kimav poolakas, nii 60 aastane, pruun ja kortsus. Aga ilusate siniste silmadega.

Poolakale meeldib meie terrassil EP-ga kohvitamas käija. Veel meeldib talle meie kondentspiim ära tarbida. Ja hirmsasti meeldib talle rääkida inimestest ja nende tegemistest, ehk siis klatsida! Põhimõtteliselt on kõik inimesed tema silmis napakad. Ja jällegi meestele absoluutselt mitte sobiv iseloomuomadus- kooner! Kui ta tee äärest hääletajaid peale korjab, kasseerib ta reisijalt ka mõned dollarid sisse (kokkuhoiu mõttes hääleb ka ise).

Erinevatel okeaania saartel on tüüp äri ajanud aastakümneid. Kui arvestada, et tüüp on olnud seotud kohaliku ärigigandi Fiji vee asutamisega, siis nuppu ja ärivaistu tal olema peaks. (ühel päeval pidi vaene mees, püss otsaette suunatud oma Fiji vee osakutest loobuma)

Igatahes viimasel 2 korral, kui meie teed on ristunud, on poolakal kaval naeratus näol ning sosinal on tulnud midagi tööpakkumise sarnast. „Hakkan saartele toidulisandit tooma. Paberid on peagi korras. Otsin müügiinimest. Ära kellegile räägi”

No viimase punktiga olen teda juba alt vedanud :) Mhh, täitsa huvitav oleks teada, kui mitu inimest seda salajast informatsiooni nüüd loeb.

No üks parem pakkumine kui teine! Ei oskagi kohe otsustada, mida võtta, mida jätta! Minu olukorras võiks ju haarata nõrgemaistki õlekõrrest. Kui vaid neid agasid jalus ei oleks...

Varbaga kaunist kunsti

Üleeile kogunesid tuhanded inimesed Lihavõttesaarele täielikku kuuvarjutust vaatama. Eile õhtul oli Fiji taevas selge ja rannamaja kohal rippus kuu justkui suur must apelsin õhukesel kuusirbist läikival vaagnal.

24 tunni sisse mahub kaks tõusu-mõõna. Ookean rullub rannale ja siis, mõne aja pärast hakkab taanduma. Täna hommikul jooskma ei saanudki - lained kaisutasid pea kogu rannariba.
Üldjuhul on tõus-mõõn nii 2,3 meetrit. Igal hommikul on 2 km pikkune rand pisut erinev. Vahest sileda ja kõva pinnaga, vahest kui kuumaastik. Kui on vihm, on väike loik rannal muutunud jõeks, mis tekkinud kõrgete liivakallaste vahelt merre trügib.
Mõõn on justkui usin koristusbrigaad, mis puhastab ranna hoolimatu inimese sodist, viies prügi järgmisele rannale. Tõus toob uued tühjad pudelid, mõne plätu, kookoseid jm jamps.

Täna päeval aga oli aasta suurim mõõn. Suuremad on seotud kuu tegemistega. 

Rannas jalutavad inimesed rääkisid kuust ja tõusust-mõõnast.

Erakordselt lai rand tahtis kuidagi tähistamist! Kaunistasin majaesise liivajoonistustega. Varbaga mööda liiva kujundeid venitades valmis tore üllitis. Üllatmaks ka igapäevaseid jalutajaid.

Ka ookean maalis liivale mustreid. Veepiirile oleks justkui raagus puud istutatud, mis oksi välja sirutasid. Siukest imevärki olen siin rannas vaid korra varem näinud. Ning ühes Austraalia rannas.

Lained jätavad liivale ka väikseid korallitükke. Taskusse rändasid paar ilusat karpi, sellist mida olen oma rannal harva kohanud.

Kahtlustan, et teokarpide kogumine on midagi, mis on õrnema soo esindajatel geenidega kaasa antud. Väikeste tüdrukute soovist roosas puhviskleidis printsess olla kasvame välja. (Vähemalt enamus üle 30 aastased inimesed. Õnneks on muidugi neid, kes ka hiljem meie üksluist tänavapilti ja väikeste Eestimaa laidude randasid glamuuri ning printsessikroonidega ehivadJ). Aga ilusast teokarbist mööda astuda tähendab kas halba silmanägemist või täielikku ilumeele puudumist. Sest ilusa teokarbi juures jääb peatuma ka endast lugupidav vanem proua, kes hoolimata ka raskekujulisest radikuliidist kummardab. Et pista ilus mereand taskusse ja kinkida see näiteks oma lapselapsele :)

Minu rannast näeb nelja saart. Täna oli vesi nii madal et nägi veel ühte, päris tillukest liivasaart horisondil. Selle kollase kuhja saatus on tavaliselt veel all olla.

Suurim, ilus mägine Pega saar, paistab otse minu aknast. Saare kohal paldeitavad tihti pilvetupsud.

Täna oli vaade saarele iseäranis uhke. Justkui oleks poolt saart varjanud vikerkaare värvides dussikardin, mille taga käis geiparaad ja showerpidu.

Ilm on Fijil tujukas. Ei ole nii, et hommikul äratab sind hall ja sadu ja siis on kogu päev tuksis. Üldjuhul mahub sellesse päeva ka päiksepaiste. Ja tuul. Õhtuti võtab tuulepoiss tuurid üles, soojakraanid keeratakse kinni ja lained hakkavad vahutama. Huvitav, mis tunne oleks uinuda täielikus vaikuses? Ilma lainekohinata.... oot ma mõtlen... ettekujutust napib....

Käib üks pidev tuuseldamina. See tuul on kohati asusalt öeldes väsitav. Kuulsin, et Eesti surfimeestel ikaldus, saadan poole teile J

Jääzzzzz

Igal pühapäeval tuuakse pisut kultuuri koju kätte. Hotellis Pearl mängib kohalik punt head jazzi.

                                                                Jazzi kuulama  :)

Sel pühapäeval istusin ühes lauas Pacific Harbouri tähtsatega. Nende hulgas päris printsess! 

Adi Cakau, nii kutsuvad teda kõik, kuulub Tonga kuningaperre. Adi (hääldus Andi) tähendab fiji keeles printess. Adiga suheldes on mõned reeglid, nagu õpetas minu 7o aastane asendusema Shanti. Näiteks ei tohi kunagi käija tema ees.

Printsess on üks minu lemmikuid prouasid! Eeldan, et ta on harjunud teatud etiketi järgimisega teda ümbritsevate inimeste poolt, samas on ta üks asoluutselt ladnamaid ja mõnusamaid tüüpe.
Tugeva kehaehitusega tugev persoon, alati maitsekalt riides, intelligentne, avatud maailmavaatega ja suurepärase huumoriga! Kadri, vastupidiselt Sinule kulllake, ei kanna ta krooni. Seeeest lehvik on tal vägagi maitsekas ja edev.

Adi on ka suurepärane lugude jutustaja.
Üks minu lemmiklugusid on see, kuidas u 55 aastane proua läbi Ameerika lennujaama koju naaseb. Tülpinud turvatöötaja vuristab ette uued turvareeglid, millest kõigest peab vaene lennureisi ette võtnud inimene loobuma. „Püksirihm, jakk, ehted, kingad, aluspüksid” Adi kohmetus. „Mida jõledad turvareeglid! Ma kahtlen, et te peale 11 tunnist lennureisi minu alukaid näha tahate!” No jah, ega tegelt ei soovitudki proua trussikuid näha, ta kuulis valesti :)

Teiste seas oli kohal oli ka Alec Boldwini teisik. 60 kandis sharmante kuldketiga mees, palja jala otsas nahkking ning otsaette kirjutatud- pappi jalaga segada. 

Jazz lõppes, seltskond jäi suure laua ümber lobisema. Suur laud, jutud tähtsatest persoonidest. Õudsalt igav oli! Adi nalju polnud kuulda, viisakuse pärast naersin kaasa nagu tohman. Keegi tööd ka ei pakkunud. Kui lõpuks minema sai, olid naeratuse lihased krampis.

Täna hommikul sai vara tõustud, koos päiksetõusuga mööda randa Uprisingu baari jalutatud, kaasa elatud jalgpallile, nihverdatud hotelli hommikulauast paar saiakest alla ja kaotatud kihlvedu.
Tänu hollandlaste muidu nii heale mängule, mis kahju küll MMi võitu kaasa ei toonud, kaotasin kihlveo! Vedasin kohaliku surfiguruga kihla. Kui võidab Hispaania, teen mina pannikad (kuhja), kui Holland, saan paar tasuta surfitundi.

Tequila Ameerika moodi

Olen olnud laisk blogija.

Plaan tihedamini ja lühidamalt kribada, pole kuigi edukas olnud.
Minu sõbratar Tongal, Irena, pidas samuti oma reisi alguses blogi, siis aga tundis, et see on liiga suur kohustus ja jättis asja sinnapaika (blogi kirjutamine oli tema ainus kohustus) :)

Eelmisel pühapäeval, 04.07, käisin Ameerika iseseivuspäeva peol!

Kutsujaks Shiloh, selline põnev nimi poisil, kelles voolab esivanemate indiaaniverd. Omab väikest firmat, teenib raha 2-kohaliste lennukitega inimestele lõbusõite tehes.

Pidu peeti Ericu villas. Tyybi 5- toalises villas on igas toas jalgratas ja ma ei liialda, kui väidan, et pooltes tubades nii kümmekond õnge ja sama palju surfilauda. Hobidega mees!

Jahhh, mul on rõõm teatada, et minu sõpruskonda on lisandunud ka paar alla 50 aastast inimest :)

Sai süüa maitsvat grillvorsti, sinise maisi ökochipse, mis olid lausa suurepärased! Ma tõesti ei olnud kuulnud sinise maisi olemasolust! Veel pakuti hõrku valge lihaga kala, täidetud pipraid, merekarpe kookospiimas jm mõnusaid sööke. Jõin esimest korda elus ameerika moodi tequilat ja see tähendas kokteilina. No kuulge! Miks keegi pole mind valgustanud, et tequila ei tähenda pelgalt kibedaid shotse, millest on lühike tee peldikupotti kallistama. Võid ka sidrunilimpsiga (või mis ta nüüd iganes oli) ja laimiga. Tiptop koktail ütlen!

3 sõpra kitarredega moodustasid täitsa arvestatava poistebändi. Mõnus tinistamine. Majaomanik tõi lagedale maailma eri paikadest pärit pillid. Minu pihku sattusid 2 kenasti siledaks lihvitud, suure mehe pöidla jämedust puupulka.

Poistebänd Ameerika moodi

Esimest korda seltskonnas, püüdled hea maine poole, oled hästi seltskondlik ja tore! Tagusin siis pisut kohmetunult kops-kops neid pulkasid.
Õhtu lõppedes olin teinud aga veel ühe avastuse- 2 puupulka on arvatavasti maailma geniaalseim muusikariist! Kui erinevaid, pealegi kauneid helisid, suudab üks andekas eesti tütarlaps, kahest pulgast välja timmida! Tõesti äge!

Pidupäeva meeleolu loovad ameeriklased ikka kärarikkalt. Ei puudunud paugutajad ja ilutulestik. Nii palmide alla, kööki (maalides põrandaplaatidele kaunid mustad triibud) , paugutajaid jagus ka jalge alla. Kiljumist ja nalja nabani! Loobiti ka üks vanaisa ja vanaisa naisega kaasas olev lapselaps, basseini. Lapselaps ei olnud mingi titt, vaid suure dekoltee, esindusliku partii ning silmipimestavalt valge hambumusega neiu. Lükkajaks vanaisa sõber. Siuksed naljaninad olid koos :)

Kellel on kõige suurem? Vanaisadega

Ja teate see kõik OLI naljakas! Kui vanaisad ja nende semud on sellised naljaninad, siis sõbrustan suurima heameelega ka vanuritega :)

Mulle tundub, et Fiji toodab rõõmsaid inimesi. On ju kohalikud lausa kuulsad oma laia, kõrvuni ulatuva naeratuse ja rõõmsa olemise poolest. Aga mitte ainult. Ka turistid, suurriikidest ärakaranud, ümberasujad, saarele sattunud elunautlejad, pensionärid. Fiji on üks eriline paik!

Teile on pakk! Norrast!

Pealkiri on üks vana hea nali. Teab kes teab. Prl Mutt teab ;)

Neljapäev, 8 juuli, algas juba suurepäraselt!

Varajasel hommikutunnil joogatasin rannas, Rambo mõõtu kapp jooksis mööda, jättes rannaliivale esimesed hommikud jäljed.

Ja siis minu kerge paljajala sörk. Pean tunnistama, et see sörkimine on mulle täitsa meeldima hakanud! Fijil sportlaseks ;)
Ja siis lainetesse. Kurguvalu peletamiseks sai ka soolase veega kuristatud. Pole siiani selle hirmus soolase veega harjunud. Nina, kurk ja silmad aina kipitavad.

Viimasel ajal ei ole tugevat vihma olnud. Loomult laisk ning mugav inimene vaatab ikka kus ja kuidas mugavamini. Kaussidega jändamise asemel käime nüüd Hr Puhta juures. Mr Pure varustab Fijit ja ka meid vihmaveega. EPl on omad diilid ja pudelid täituvad tasuta. Plastmasspudeleid täites on veekontoris viimasel ajal teemaks jalgpall. Kohalik poiss Neil oleks täna äärepealt tööle hilinenud, kuna tema meeskonna Hispaania võidukas mäng kestis hommikutundideni. Niisiis on finaalis meie lemmikud – Hispaania ja Holland! Tubli Holland! Peaks miski kihlveo sõlmima.

Mr Pure juurde jalutades jääb teele postkontor. Astusin läbi. Ostsin 2 marki Euroopasse. Ja pärisin palju maksab paki saatmine Eestisse. Pea 250 eeku kilo. Mõtlesin osad asjad koju saata. Sh oma ainukesed kontsakad, kopitama kippuvad nahkkingad, mida pole pea 4 kuu jooksul KORDAGI kandnud. Ühtlasi pärisin oma paki saatuse kohta.

Nimelt nimelt! Panid minu armsad Hiiumaa sõbrad sünnipäeva paiku e juuni alguses paki teele. Pikk ootamine. Lõpuks, eelmisel nädalal saabus teade. A4, kus pikalt ja tähtsalt kirjas, et tuleb pealinna postkontorisse sõita, kaasas pass, minu pakk avatakse läbivaatuseks, väärtesemete olemasolul tuleb maksta tolli jne. Hakkasin juba pabistama. Hiiumaa sõpradel on huumorisoon omal kohal. Aga kas ka Fiji postkontori töötajatel? Porno ja narkootiliste ainete eest läheks siinmail kinni!

Uurisin enda kohalikust postkontorist, kas oleks äkki kuidagigi võimalik pakk Pacific Harbouri saata. Tädi võttid tähtsa A4 endale ja lubas, et saab küll, jäägu ma uut teatist ootama.
Minu maja peremees joob juba neljandat päeva ja uue teatise kohta andmed puuduvad.

Niisiis läks jutt jälle natuke viltu oma rada aga kuhu ma jõuda tahtsin oli see, et läksin siis marke ostma. Ja pärisin nii muuseas ka paki saatuse kohta. Tädi küsis nime ja kadus taharuumi. Naases pruuni pappkastiga mil oli niiiiii ilus oranś kleps – EESTI POST J Minu pakk!!! Ja ei olnud mingi pisike tikutoos. Ja polnud isegi passi vaja!

Maksin 2.50, lahkusin oma Eestist saabunud pakki kaisutades. Nägu oli nii naerul, et kõik fidzikad ka vaatasid, ja ma arvan imestasid, et vahi kus see valge ikka naeratab.

Hing oli umbselt ärevust täis! Natuke isegi venitasin koju jõudmist. Venitasin seda mõnusat ootusetunnet. Olin nagu väike laps Kalevi Kommivabrikus ekskursioonil.

Koju jõudes võtsin pidulikult oma Swiss noa ja avasin karbi.

Ja tõesti, nagu Kalevi Kommivabrikus! Kastis olid parimad palad Kalevi sokolaadikommidest, sekka armsad valged säravad OB tampoonid. Sünnipäevakaardil foto 1 ja 3 Kärdla vaade, foto 2 Kärdla keskväljak.

Vast avatud

Ajakirjad loen ma kapsaks! See on selge! Erilise huviga süübin ka mind absoluutselt mitte huvitavatesse teemadesse.

Õhtusöögiks olidki täna kommid. Kommid on kuumuses võtnud vapshee kujundid. Aga maitse on suurepärane!!

Kõrvale värvilised pildid moehilpudest, kõhnadest modellidest, edulugedest, maailma kuulsaimatest spermadoonoritest (johhaidiiii) ja koledast meeste suvemoest.
Süda läigib ka...

Ahjaaa pakk oli siiski, ilma minu juuresolekuta, salakaubaveo kahtluse all avatud. Ja seejärel jälle kinni teibitud. Võin kihla vedada, et mõned kommid sattusid ka pealinna postkontori tädide põske. Ja tampoonid... eeeee ei hakka täpsustama kuhu.

Olgu neil siis ka eriline päev, ega head eesti kommi iga päev saa J

Igatahes ei olnud selle vahejuhtumi kohta mingit teadet ega kirjakese poega. Postiteenus Fidzi moodi.

Peale mõningast õgimist

Aitäh Ahti, Aet, Ave, Kaia, Ruth, Mutt ja Kadri. Musirullid olete!!
Tõesti kullakesed, ei mäleta millal viimati sellist rõõmu ja ärevust ühe paki üle tundsin! (Ei mäleta ka, et oleksin varem tampoone külmkapis hoidnud. Aga just teisel riiulil, (mis nagunii toidust lage) platseerub eesti posti klepsudega pakk, kindlas kohas, peidus ablaste sipelgate eest)

EP ka rõõmustab ja tänab (kahjuks on ta suur maiasmokk)! Ja kurdab, et naisteajakirjad kõrval mõnda Tehnikamaailma lisatud polnud!

Võimust võtab jalgpalliärevus

Palmi all võttis võimust väike jalgpalliärevus.
Ühtegi mängu pole näinud, veerandfinaalid käimas, reedel Holland vs Brasiilia (väike dilemma, mulle meeldivad mõlemad aga Holland siiski rohkem)
Reede käes, endiselt plaanideta. Vusserist ma puudust pole tundud aga nüüd tundus see olukord, kus tegelt nagu polegi võimalust telekat vaadata, elumugavustega poputatud Euroopa inimesele, lihtsalt naeruväärne. Lähen närvi.

Fijil piisab täiesti, kui ütled oma kodukohaks Euroopa. Marurahvuslasena on minu pidev soov tutvustada tillukest Eestimaad laias maailmas, raugemas. Kui sa ka räägid heldimusega 1,5 miljoni elanikuga väikeriigist Läänemere kaldal, tõmmatakse sinu jutt kokku sõnaga- Euroopast jah! Justkui oleks tegu suure, äravalitute suurriigiga, Nõukogude Liiduga.
Ja inimestele, kes on pärit, elanud või palju Euroopas reisinud, meeldib vägagi mängelda selle ilusa suure sõnaga. „Meie Eurooplased oleme ju lootusetult ära hellitatud oma suure juustuvaliku ja oliividega”. „ Meie, Eurooplased ju armastame veini ja oskame seda hinnata” (Juust, vein ja oliivid tulevad siin tihti jutuks)

Ehk siis käes reede õhtu, painamas teadmine, et kell 2 öösel algab mäng.
Kadedust tekitas teadmine, et päris arvestatav arv inimesi maailmas saab õhtuti laiaekraaniga teleri ees kokku. Hüüete – tubli! mine-mine! noooo mida kuradit! väga hea! idioooot! jehuuu! kuradi kohtunik! perssse no nii napilt! värav! jessssss! - kõrvale juuakse õlut ja veini, JUUSTU, OLIIVIDE jm kvaliteetsnäksiga. Nagu näiteks Jaanus Sydneys.

Nii mis variandid siis minul olid!
70 aastased Paul ja Shanti! Kahtlemata armastavad nad mind ja mina neid. Aga kell 2 õlledega külla minna.... no pole nagu kuigi sobilik.
2 kassiga korterit jagav Phil (mh huvitav, kui vana on Phil?). Arvestades kui järjepidevalt ta helistab, sõnumeid saadab ja ühiseid plaane välja pakub... kardan, et kui ma kell 2 öösel õlledega uksest sisse astuksin... hakkaks mees nii hirmsati higistama, et televiisoris tekiks lühis :)
Siis on veel 53 aastane Tod! Igati ok tüüp. No nagu on ja ei ole ka... Reedel temaga turule sõites, kuulsin lugusid, kuidas ta 19 aastaste kohalike neiudega dussi all käib... võibolla siiski mitte.
Ja minu uus sõber Vera! Vera telefoninumbriga on mingi kamm. Nii et langeb ära ka see variant. Eeeeee jalpallisõpradega on tuuga....

Koukisin lahti veinipudeli, tegin kõrvale soojasid küüslaugu-juustusaiasid ja veetsin aega internetis inimestele oma kurba elu kurtes.

Mingi hetk tuli koju elukaaslane. Ja tõi kaasa toreda idee- lähme Upraisingu hotelli baari mängu vaatama. Tiksusime, kell pool 2 võtsime suuna mööda öist randa hotelli poole. (Upraisingu hotelli on nii 600 m pikkune jalutuskäik)

Hotell Uprising. Siin basseini ääres käib proua peesitamas

Vahepalane hädaldan teemal Fiji talv.
Paljajalu, nagu tavaliselt. Viskasin selga seeliku, pikkade varrukatega pluusi ja IGAKS JUHUKS dressika. Jestas kui külm!!! Mul on kuri kahtlus, et viimased 2 ööd on soojakraadid täiesti alla 20. Asja teeb ilgeks tuul. Ma külmetasin! Mu vaesed kehva vereringlusega varbad anusid sokke ja tenniseid. Isegi kann külmetas. Kõik külmetas. Iga viimane kui rakk rappus lõdiseda. Jabur! Kodus voodis ei saanud kogu öö sooja. Mu keha on śhokis! Ja ma ei tee nalja! Ega ürita kuidagi Eesti suve aadressil habemeta huumorit visata. Eile õhtul ronisin igatahes riietes villase teki ja 2 lina alla.

Rõõmustasime, kui rannast baaris tulesid nägime. Avatud! Ja vusser baarileti kohal näitas lühikestes pükstes mehikesi rohelisel muruväljakul silblimas! :)
Baaris tiksusid õllekannude ääres kohalikud. Ekraani vasakul all nurgas oli häälemärk, kriips peal! Palusin häält. Ei saanud! Põhjuseks toodi esialgu, et hotellikülalised oma majakestes magavad. „Oi muidugi, las nad magavad, paneme natsa häält”. Vastus „Te ei ole hotelli külalised ja me ei saa teie soovidele vastu tulla” pani silmi pööritama.

Käid hotellis söömas, joomas aga  ära kujuta ette, et sa külaline oled! Nahaalid sellised! Nõudsin ülemust. Seejärel võtsin ette tolle ülemuse. Tulutult!
Tundsin kuidas minu jalgpalliõhin langes. Kolinal! Istusin mossis olekus ekraanist kaugel (baarileti ääres kleepusid külge kohalikud playboyd), ümberringi sumisesid purjus kohalikud kel jalkast täiesti poogen, ja veel ilma hääleta. Mage! No koju naaseda oleks veel magedam olnud.

Jalgpallijumal on õnneks aga normaalsuse poolel ja ikka hoolitseb minusuguste õnnetute eest. Saatis baarileti taha veel ühe valge. Itaallase! Ja veel parem! Hotellielaniku!
Teine hooaeg olid kohalikud baarist välja pekstud. Andsin itaallasele väikse vihje hääle kohta. Häälega privaatseansile jäid 2 virulast, itaallane ja 2 turvameest.
Holland võitis 2-1!!!!! Jehhuuuuuu! Oli pagana hea mäng!!

Öös on asju

Blogimas

Kell hakkab saama pool 5 hommikul. Mul ei ole und!
Laine mühiseb randa, kukk kireb ja naabrimees norskab. Jah, meil on naabrid! Kõrval toas pesitsevad juba neljandat ööd valged. Kadestamisväärt raamiga Linda ja tema kaaslane Derrik, aastates 50-60, on minu silmis vägagi eriline paar. Internetipaar!
Kui mitut internetipaari te tunnete? Mina tean Eestist ühte prouat, kes raiskas aega ja raha (ei maksa arvata, et sulle välja käristatakse), käies mööda kohvikuid lontruseid kaardistamas. Tõsi, lõpuks jäi sõelale ka paar peigmehe kanditaati. Kas paari õuel on õnn, kahjuks pole uudistega updeititud.

Tutvusid turteltuvid läbi Uus-Meremaa suhtesaidi. Automaatne süsteem sobivate-hästi-kokku, vastab-ideaalsele partnerile-esitatu-nõuetele, Lindat ja Derrikut välja ei sõelunud. Õnneks on aga need teise ringi exabikaasad seal välismaal energilised, seltsielu aktiivne. Tutvumisportaal korraldab ka erinevaid koosviibimisi ja prallesid. Selliseid, kus inimene ei pea tegema nägu, tegelt oman väga kirjut seltsielu, mul on tohutu menu ja siia nõmedale üritusele sattusin puht juhuslikult. End täis kaanima, ennem kui julgeb vastassoo inimesele läheneda.
Sootuks mitte! Seesugusele üritusele on viimane kui üks mees ja naine läinud ühe eesmärgiga – leidma ja tutvuma. Ja võib ilma häbita välja näidata, et tema silmades on üks soov- otsin paarilist.

Ja just sellisel peol nad tuttavaks saidki. Linda on Uus-Meramaal elanud 18 kuud, omavahel öeldes kibeleb tagasi. Mitte kliima ega koha pärast. Sõbrad ja pere- igatseb inimesi. Täiesti arusaadav. On tutvumisportaali sõbrad ja on päris sõbrad. Kamraadid, kellega on ajalugu, oma kvaliteethuumor. Kellega oled sina ise.

Ja kõike seda ma tean, kuna eile õhtul kutsusime naabrid oma terrassile kanasuppi sööma. Kanasuppi valmistasin elus täiesti esimest korda. Ja võin kinnitada- kõik kiitsid. Ja mitte ainult viisakusest! Juurikatest võin iga kell maitsva supi kokku keerata a see kontide keetmine ja vahu pinnalt püüdmine... no ma ei tea. Pole nagu minu ampluaa.
Tõe huvides -kana ei olnud enam ühes tükis kui valmis supp. EP oli seda eelnevalt sulatunud, matseetega köögi põrandal käsitlenud (tillukesi lihapalakesi leidsin põrandalt veel ka järgmisel päeval, mitte, et liha oleks sipelgakuhja alt välja paistnud), keetnud ja selle pruuni vahuga jännanud. Igatahes tean nüüd, olles 34 aastane, et võiksin ka täiesti iseseisvalt terve kanaga rinda pista. Milline rõõm! Olen arenemisvõimeline!
Mhhhh  olen vaikselt kodukanaks muutumas! Teen iga päev süüa (ei ole tavapärane) ja naudin. Mis viga vaaritada, kui aega on. Koristan iga päev (elades mereääres hädavajalik, kui ei soovi elada liivakastis). Käin musta-ja siis puhta pesukotiga pesumaja vahet, ei triigi (tavapärane). Eelmine nädal tõstsin toa ümber (nüüd on ka minu voodi akna all) ja paar päeva tagasi tassisin rannast paar kookospähklist välja sirguvat taime terrassile. Et hubastada! ;)

Öös on asju. Tänu internetile, ajavahele Eestiga ning Liisi suurepärasele spordikommentaatori oskustele olen detailselt kursis Kanepi hea mänguga. Pagana kahju, et kaotas! Lisaks olen flirtinud ilmsüüta noormehega Austraaliast. Olen veelkord pestnud hambad. Kirjutanud pika ekirja oma pursuielust ja tegemisest Inglismaale.
Postitanud lookese blogisse (nii palju siis plaanist hakata lühikesi lugusid postitama... päris pikk sai)
Täiesti arvestatav saavutus! Kell on veerand 6 hommikul. Lähen magama!


********************************************************************************
Lisamärkus lisatud neljapäeva hommikul sest kolmapäeval ei saanud õhtul internetti. Lisamärkus, mis omakorda midagi pekki keeras ja kogu minu postituse dileitis. Nii et postitan kogu kupatuse uuesti.

Kanasupp ja külalislahkus tasusid ära. Sain just silma looja, uni oli magus ja siis algas kõrvaltoas rahmeldamine. Lukud kinni, lukud lahti, sahtlid kinni ja lahti, prügikastil (asukoht meie akna all) oli ses ooperis pearoll.....
Naabrid pakkisid ennast kokku ja kimasid Nadi lennujaama. Puhkus läbi. Aga! Toa nr 3 terrassil oli ootamas kena kotike. Meile oli jäetud tuunikalakonserv, piim, sai, tomateid, papaia ja mandariinid, või, suur ja uus kööginuga, supikulp ja lõikelaud (suppikulpi asendas seni hiinapärase mustriga kausike). Ja 2 raamatut!! Viimaste üle on mul eriti hea meel! Kerge lugemine, sihtgrupiks minusugused naiivsed romantikud. Ausalt öeldes oli Phililt laenatud Sherlock Holmes pigem piin kui lugemisrõõm. Kirjakeel 20 sajandi algusest on küll ülimalt korrektne, kuid väga lohisev. Ja kohati varjutab roimasid sõnaraamatus tuhnimine.

Kangelastegu Lepanonil

Tänaseks olen pea nädala tõbine olnud. Kurk valutab, uimane ja muidu ka toss väljas. Eile oli hädasti tarvis tervitada täiskuud, porgandiks koorida ja üks suplus teha. Kuigi jah, aedviljakotlettide praadimise vahepalana oli see ju mõnus- tumehalli ja paksu pilveääre varjust piiluv täiskuu, kui suur lambipirn pea kohal, kohisevad rulluvad lained ja väike paljas inimene.

Kahtlustan, et see jama sai alguse eelmisel pühapäev, kui pakkisime seltskonna dziipi ja rallisime kohalikku vaatamisväärtust, kõrget koske uudistama. Dziipi mahutati järgmine seltskond -virulased, Phil ning Tod jõmpsikatega.
Tod, minu uus sõps on 53 aastane tuletõrjuja Ameerikast. Vunts veedab Fijil oma pensionipõlve. Siit soovitus kõigile noortele ja tugevatele- hakake ameerika tuletõrjujateks ja teid ootab ees magus vanaduspõlv.
Tod ei ole mingi vanamehe näss. Vastupidi! Tüüp on super vormis! Hea rüht, energiast pakatav, ladna ellusuhtumise ja mitte vähetähtis- nitsevoo huumorisoonega. Tod on ka väga avatud. Tunnike basseini ääres ja tean lõviosa tema elust. 48 eluaastani elas ta muretut vallalise elu. Veetis mõned kuud Fijil, kus lõbusasti kohaliku fijitariga aega veetis. Tagasi Ameerikas. Möödusid kuud ja selgus, et tema afääri viljana on sündimas väike sokolaaditüdruk. 48 aastselt sai Tod esimest korda elus isaks. Kooselu kohaliku prouaga välja ei vedanud. Küll aga on Tod eesrindlik isa. Mees veedab nüüd enamuse ajast Fijil, tegeledes igal võimalusel oma tütrega.

Sõitsime siis koske vaatama. Keitleen, Todi kräsupea tütar ning tema 2 kamraadi istusid koos virulastega tagaistmel. Tegime roosast nätsust suuri mulle. Olles väga osav nätsumulli puhuja võitsin vaevata laste südamed!
Üks tore seik meie sõidust. Tod, dziibi omanik kutsus kõvahäälseid hääleharjutusi tegevaid lapsi korrale. Lapsed muidugi ei tahnud tuure maha võtta. Minu küsimuse peale „Whos the boss?” vihjates Todile vastas 5 aastane tüdruk, kes igal pühapäeval kirikupinki nühkimas – „Jesus is the boss” :)

Jätsime auto mägise troopikametsa viiva tee lõppu ning lapsed kukil, matkasime mööda Lepanoni kitsast metsarada pea 40 meetri kõrguse koseni. Teerada viib mäenõlvani, kust vesi üle kivide kosena alla mühiseb. Kõrgelt avanes ilus vaade võimsale loodusele.

  Mägedele, mis on kaetud justkui lopsaka rohelise ronitaime vaibaga, mis kõik puud ja taimed enda haardesse saanud. Vaid mõned hiigelsõnajalad, föönipuud on end suutnud paksust vaibast vaibast välja sirutada.
Teised jäid loodusliku basseini juurde sulistama, meie EPga asusime mööda jõge üles ronides avastusretkele. Otsides jõe servast madalamaid kohti, turnisime mööda käänulist mägijõge üles, avastades tihedas ligipääsmatus troopikametsas aina uued kosed. Need kosed olid madalamad kui esimene iludus ning veejugade külgedelt, kus veevool vaiksem, said osavad turnijad üles ronida. Kivisesse mägiseina olid justkui astmed raiutud. Iga astumisega pidi 2 sammu ette planeerima, juhuks, kui satud libedale või lahtisele kivile. Hiljem kuulsime, et rada lõppeb ühe vapsee vinge kosega, kust palja jalaga üles turnida ei saa. Nii et ootan tervenemist ja uusi ronimisi ja avastusi.



Sain hakkama ka ühe väga vapra teoga. Vähemalt enda silmis olen nüüd väikest viisi kangelane küll!
Lapsed hüppasid karmauhh ja karmauhh kose nõlvalt vahutavasse helesinisesse vette. Oi olen tahnud seda alati teha- vette hüpata! Aa olen põnnama löönud. See äratõukamise moment... õõõk tunne.. sinna taha on need minu hüppamised jäänud.
Seekord oli hiir minu sees elevandi mõõtu ja otsustasin hüpata. Ja hüppasingi! No jah, kui nüüd aus olla, siis ei olnud see kuigi kõrge kosk. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis sai hüpe teoks tänu ühele kaasa tõmbavale kämblale. Sest otsustaval äratõukamise hetkel tuli „appi mida nüüd” error. Aga oli juba hilja ja mürgeldavasse veevahtu ma prantsatasin. Nina, suu, kõrvad, tundus nagu kogu keha sai pilgeni vett täis. Peale esimest ehmatust, köhimist ja luristamist-puristamist läks nägu naerule :)

Jaan

Hindan kõrgelt vanu traditsioone ja suhtun täie tõsidusega jaanipäeva.

Kolmapäeva hommikul sõitsin EP ja Philiga Suvasse. Tund aega piina väikses valges logisevas minibussis! Philil on autosid tervelt 3, üks hullem logudik kui teine. Mäest üles ronides möirgas päevi näinud masin oiata, käigukang ragises nagu oleks see tema viimnepäev.
Konditsioneer ehk aknad alla krutitud, laamendas tuul salongis korralikult, minu lokid imeasendeid võtmas. Viisakast vestlusest oli raske osa võtta, kuna mitte midagi ei kuulnud. Phili british english, pidev vajadus lobiseda, kohati vägagi küsitava väärtusega huumor, millele ta ise hinge katkevalt kaasa lõkerdab, hakkasid ajudele. Käänulised võõrad tänavad ääristatud majalogudikega, närviline liiklus, napakad autojuhid kelle käpp signaalile kleebitud, autogaasidest palav ja kleepuv ilm. Tundmatud indud ja mikrisoengud ringi siblimas.
Tundsin järsku igatsust millegi tuttava ja oma järele. Sulgesin silmad ja reisisin mõtetes teispoole maailma, Kalamaja tänavatele oma korviga jalgratta pedaale sõtkuma. Omade juurde.
Suurte päikseprillide eelis, lased silma looja, tuleb ainult vahest noogutada ja mhm mõmiseda.

Sel päeval Suvas sattusin aga paradiisi!
Hulgilattu! Oiiii seee oli nagu päris! Hummus, feta, mozarella juust, oliivid, artisokid, normaalne sokolaad, erinevaid jogurteid. Kõik sosistades - võta mind! ei hoopis mind! võta mind ka! pane mind oma korvi! Pea hakkas ringi käima, nii ebareaalne oli see kõik!

Seisime EP-ga kui 2 totut lihaleti ees, püüdes jõuda otsuseni, millist lihaollust oleks passlik jaanipäeval vardasse ajada. Midagi isuäratavat vastu ei vaadanud aga kuidas sa ikka ilma lihata! Kaalukausile jäid frankfurdi vorstid. Minul muidugi hea meel, et ei pea hakkama liha marinaadiga mässama, pole just minu tugevamaid külgi.

Minu tore plaan randa uhke lõke teha luhtus. Vihm! Irooniline eksole, jaanipäeval ju ikka sajab. Kus iganes maailma paigas sa just pesitsed.
Laua katsime terrassile, vaatega merele, lõket asendasid 2 küünalt. Menüüs oli mozzarellajuustu salat oliivide ja vorstikesed. Esimesed vorstid läksid alla kiidusõnade saatel. Teine vorts juba tekitas taimetoiduga harjunud seedeelundites küsimärke. Üks pool sai viisakusest ja kodusest kasvatusest, ennem ei lõpeta kui taldrik tühi, alla vitsutatud. Teine pool vorstist lõpetas Rudolfi tänulike lõugade vahel. Kolmandad vorstid viisime majaomanikule, härra Princile. Alkoletis päevapakkumises olnud valge vein ka nagu ei läinud kuigi hästi kõrist alla.
Õhtusöögi naelaks sai vanakooli õunakook. Seesama kook, mida ma juba tatist saadik armastan ja seesama kook, mida ema kord aastas suure nuiamise peale küpsetab.
„Olen seda kooki juba aastakümneid küpsetanud, siiber on, katsetama nüüd uusi õunakoogi retsepte!” vastab emps minu koogitellimusele innukalt!
Minu ema on suurepärane koogiküpsetaja, omab virnade viisi retseptiraamatuid. Muidugi tahab ta uusi, igal jumala sügisel ilmuvaid uusi-ja-huvitavaid Kodukirja retsepte katsetada. No õnneks alati leiab ta siiski aega ka minu vanakooli hapupiima koogiks. Et ikka lapsukesed rõõmsad oleksid :)
Ahju minu rannaäärses toakeses ei ole. Tegin esimesed sammud, et end pererahva kööki sisse süüa, õunakook oli esimene katsetus.

Vana hea hapupiima õunakook rohke kaneeliga!
Mmmmmm maailmas lihtsalt on asju, millele võid alati kindel olla! :)

Hare Krishna!

Kõht pannkookidest punnis, kakrass paras aeg laupäevaseks atraktsiooniks!

Bussidega saabus rannale väga kirju kamp inimesi, erinedes tublisti tavalisest piknikuseltskonnast.
Peagi kuulsin Tallinna tänavatelt tuttavat rütmi „Hare Krishna, Hare Krishna”.
Mulle on alati laulvad krishnalased meeldinud! Nende rõõmsad näod ja laul panevad naeratama ka kõige sitemal argipäeval.

Saabuti autode ja bussidega. Rannaäärsesse parki tassiti kaste, mööblit, sööginõusid ja suuri söögimahuteid. Siivsamad riided selga ja läksin uudistama. Esialgu piidlesin põnevusega kogu seda sebimist ja askeldamist eemalt, kookospalmi kännul jalgu kõigutades. Sõbralikud pilgud aga kutsusid liituma ja istusin lähemale.

Kuulasin rõõmsat ülistuslaulu jumalale. Mehed lõid üle õla kinnitatud trummidel ühte rütmi, mis aina hoogu ja väge juurde sai. Mees mikrofoniga laulis hare krishna, hare krishna. Lauldi ka haribo, siiki mitte ülistuslaul Soome kummikommidele, vaid jumalale. Pidulikult toodi kohale didid ehk hingestatud, elavad jumala kujud. Kuldsed mees- ja naiskuju, käed taeva poole sirutatud, jalad tantsuasendis. Nad on rikkalikult ja edevalt sättitud, seljas uhked riided.

Kujud pandi erilisi hoolitsusega suursuguselt ehitud lauale. Kõige olulisemad didid seisid uhke punase riidega kaetud pehmel alusel. Kujude pea kohal rippus kuldsete narmastega lambikuplit meenutav vari.
Tseremooniat jälgides hakkas tekkima küsimusi.
Hetkel mil piidlesin ümbritsevaid pühendunud inimesi, mõeldes, kellel nüüd sabast kinni võtan, astus minu juurde nägus noormees „Vaatasin, et sooviksid meie rituaalidest rohkem teada”. Vastuse peale, jah, tegelikult just mõtlesingi, kellelt võiksin infot saada, naeratas ta „Vastused tulevad ise Sinu juurde”

Aeglaselt ja põhjalikul rääkis ta enda jumalast Krishnast, nende gurust ehk jumala asendajast maal, dididest, usust, julgustas kuulama südame häält.
Kuulasin vahele segamata. Muuhulgas sain teada, et tegemist oli hare krishna festivaliga. Esimest korda toimus selline festival Fijil.
Edaspidi ilmus noormees justkui vari vaikselt minu kõrvale kogu tseremoonia vältel, et jagada selgitusi.
Mehed ajavad oma juuksed maha, kuklale jäetakse väiksed kelmikad patsid, enamus mehi olid valgetes või oranzides „seelikutes” naised, naiselikud ja kaunid, ilusates erksavärvilistes, tikanditega sarides.
Silmade vahele, otsaeest ninani on kollase saviga tõmmatud 2 triipu, see on jumala jalajälg.
Saabus guru. Autost aidati välja väikest kasvu lillade päikseprillidega väike kõver vanamees. Siitpeale olid naiste juuksed kaetud.

Naised asusid didisid lahti riietuma.

Kujudele pandi ümber valged riidetükid ning asetati spetsiaalsele alusele, metallist restile, mille all oli kauss.

Võrreldes üldiselt valitseva kullasäraga, mõjus see moodsa modernse köögitehnikat meenutav asjandus üllatav.
Peagi selgus praktiline pool. Kujud pesti puhtaks. Vasksetes nõudes olid lilledega kaunistatud vedelikud, kust järjest suurte teokarpidega erinevat kraami dididele kallati. Mesi, piim, jogurt, värked mahlad, vaid kõige puhtam ning parem kraam, kallati järjest kujudele. Kujud meenutasid glasuuritud päkapikke, toidukaami tortud nende peas ja kehal kasvasid, mahla, mee, joguri värvid segunesid.
Kogu see väärt ja pühitsetud kaam voolas kujude all oleva resti läbi metallist kaussi. Kujude kohal hoiti suurt vihmavarju, kaitsmaks päikese eest.
Trummipõrin ja rõõmus laul aina kasvasid. Laulu rütmis plaksutati käsi.
Hare Krishna, Hare Krishna Krishna Krishna, Hare Hare, Hare Rama, Hare Rama, Rama Rama, Hare Hare
Naised tanstsisid ringis, käed taeva poole sirutatud. Mehed tantsisid eraldi. Hoiti kätest. Vaheldumisi tõsteti õhku üht, seejärel teist jalga.

Seejärel võeti didid hellalt käte vahele ja suunduti ookeani, kus didid puhtaks pesti.

Peagi oli ookean nagu Pirita rand, külg külje kõrval rõõmsad krishnaiidid suplemas ja hullamas õnnistatud lainetes.

Tseremoonia jätkus. Naised riietasid ning ehtisid linade varjus kujud uute ja veel edevamate kostüümidega.
Inimesed olid vaiksed, istusid ja jälgisid, kuidas kujud riietati ning söödeti. Didide ette asetati kuldsed nõud erinevate söökidega ning juua. „Didid ei pea kasutama käsi, et süüa. Nemad oskavad ka silmadega süüa”

Didide eest laual oli lisaks joogile, söögile, lilleõitele, elav tuli. Tuli sümboliseerib puhtust ning tuld meie sees. Kenasti läikiva pealaega sõbraliku olemisega asjapulk tegi tulega inimeste seas tiiru. Käed asetati tule kohale, seejärel aetati avatud peod enda peanupule, osad ka südamele. Vaatsin teisi ja tegin järele.

Gurul oli kaelas lillevanik. Ta istus toolil. Ta kõneles aeglaselt ja lihtsas inglise keeles. Jutustades justkui üht pikka lugu, nalja sekka visates. Mina ei saanud sest kõnest midagi aru. Monotoomse kõnega meenutas end magamata öö. Magus tukk tuli peale, sulgesin silmad ja tunnetasin headust ja rahu enda ümber.

Seejärel tänati Fiji poolseid organisaatoreid, kokkasid, inimesi, kes oma didid olid ühes toonud ja väga tähtsat special guesti (see olin juhtumisi mina) ja Princi, rannaomanikku, kellele ma ühtlasi iga nädal majutuse eest raha maksan. Paluti jääda sööma nende toitu, avaldati lootust näha ka edaspidi mind nende tseremooniatel, siis juba sarisse riietatult. Kummardusin ja tänasin.

Söömine on teatavasti üks minu lemmiktegevusi! Olles erutunud peatsest tasuta söögikorrast, istusin ühe väikse indu proua varvaste otsa. Tõesti piinlik lugu.
Järjest täitsid kulbitäied minu kandikut vaheldumisi soolaste ja magusate roogadega. Krishnaidid on taimetoitlased ja karsklased. Austatakse kõike elavat ja elutut.
„Kõiges on hing”.
Enamus soolane ja magus olid riisist, magusad toidud kohati nii üle tuunitud nagu sööks parfüümiseepi.
Minu lemmik magustoit oli mannapurtu meenutav, rosinate ning pähklitega. Seda võtsin topelt!

Oli põnev sprirituaalne pühapäev. See on rõõmus usk, krishnalastega ma siiki liituda ei plaani. Taimetoitlus - täiesti ok, aga no loobumine alkoholist ja seksist, eeee ...... parem siiski mitte!
Küll aga paneb mõtlema, mis võiks olla see põhjus, et nad minu juurde rannale tulid.... ;)

15 põrgulist

Vaiksel rannal, kus elan, võib päevas majast möödujate arvu kahel käel kokku lugeda. Erandiks nädalavahetused. Siis tulevad kohalikud peredega randa aega veetma. Mängitakse palli, grillitakse, ujutakse. Hiidlane, kes elab mere ääres ei tihka vette muul eesmärgil kui kala püüdma ja see ei lähe kirja ujumisena. Või hirmsa kuumusega. Ja viimast on aastas vaid loetud päevad.
Fidzilasel aga meeldib lainetes mürgeldada. Kohalikud, nii indud kui fidzilased käivad ujumas riided üll. Saab ka hilbud puhtaks! Nagu sokolaadinööbid sinisel kommivaagnal, õõtsuvad nad lainete rütmis. Mängides ja hullates sulanduvad nii lapsed kui täiskasvanud loodusesse tundideks.

Reedel hukas ilm halastas ja päike kütab jälle mõnusasti.
Ja reedel tulid kohalikud rikkad ja ilusad „minu koju” oma laste pidu pidama.
Rannal on rivis 6 köögiga tuba, peale minu toakese, on mõnel harval nädalavahetustel rohkem tube välja renditud. Nüüd lõhuti privaatsus ja reede ööks võeti lausa 3 tuba. Meie olime muidugi õhinas! Pralle ja Inimesed! :)
Peo põhjuseks oli 14 aastase tüdruku koolivaheaeg. Prantslasest multimiljonäri lapselaps õpib Austraalias, tirts tuli koju ja talle korraldati väike koosviibimine sõpradega. Täpsemalt neljateist lapse väiksune.
Lapsevanemad on EP tuttavad, peole olime kutsutud ka meie. Täiskasvanud võtsid napsu, tülitsesid, unustasid lapsed, tantsisid.
Lapsed olid aga väiksed kuradid ise! Sigatsesid hommikutundideni (tikkusid katusele, loopisid liivaga, täna hommikul avastasin veetünnist mõned pannkoogid ujumas, 3 toa uksest on lõhutud 2, minu kuninglikud punased tennised on pihta pandud, rätik on nööri pealt jalutama läinud)
Virulased eraldusid seltskonnast. Ilgete moskiitode kaitseks mässisin end kahte tekki, et imetleda ööd. Öö oli ilus. Ookean oli justkui rammus kasvulava, kust tähed end taeva poole sirutasid. Ikka kõrgemale ja kõrgemale. Tähepeenar sai sätendavalt glämm
Kella 6 ajal hommikul saabud hommikukastega vaikus.

Peale 2 tundi ööund olid rüblikud jälle jalul. Lubasin kogu seltskonnale hommikuks pannkooke küpsetada. Hakkan siin pannkoogiküpsetamisel juba profitaset saavutama!
Kahel pannil vaaritades valmis ludinal pea 70 pannkooki.
Kogu ettevõtmine oleks aga napilt vett vedama läinud. Esialgselt oli plaan õhtul pannikaid küpsetada ning tegin valmis taigna. Rikkurid tahtsid kokku hoida ja tõid 1 piima vähem. Taigen jäi paks. Meie aga saime samal päeval värsket lehmapiima. Polnud kitsi ja uhasin seda taignasse. Taigen seisis kenasti öö külmikus. Hommikul esimest kooki maitsedes- hapu maitse manu. Lisasin suhkrut. Ja veel suhrut. Juba parem, hapu maitse ikka tunda. Ja siis võtsin raske südamega külmikust oma kondenspiima ja määrisin kõikidele pannikatele, lisades maitse peitmiseks ka kaneeli. Kõik sõid ja kiitsid. Ka meie ise. Kõhuvaegustest pole teateid saabunud :)

Ilm on hukas!

Neljapäev, 17.06.2010
Juba neljas päev pressib ankast sisse tugev jahe tuul, päike on varjunud raskete ja hallide pilvekardinate taha, ladistab sadada. Ja kui ei saja on taevasse vaadates tunne, et kohe-kohe hakkab ning toast välja ei maksa oma nina toppida.
Ebatavapäraselt on kõik aknad, täpsemalt aknaribad ja uksed kinni. Sarnaselt Tongaga ei laiuta aknaaugus üks suur aknaklaas, akende ees on klaasiribad ning roheline sääsevõrk. Umbes 20 cm laiuseid ribasid saab vastavalt soovile lahti või kinni kruttida. Ja alates esmaspäevast on need ribad kinni. Ribaakand on siin kõigil, enamasti väikestel, ühekorruselistel, majadel, sääsevõrku aga keskmine kohalik endale lubada ei saa. Kas tõesti on võimalik harjuda sääskedega???

Ookean on hall ja rahutu. Aknast paistavad teravad laineharjad. Lainejänesed õgivad isukalt, jälle ja jälle kaldale viskudes, kallast, liivarand on hommikuti, tõusu ajal päris kitsaks jäänud. Kuiva jalaga jalutatud ei saagi.

Eile oli soe taaskohtumine sokkidega :)
Rannal mediteerisin dressikasse ning tuule ja vihma kaitseks suurde roosasse tekki mässitult. Läbimärjana koju naasedes jäin vahele majaperenaisele, kellele tegi muidugi nalja, et põhjamaa inimene selline külavares on.
Eelmisel õhtul otsisin üles paksu teki. Siiani olen maganud linaga, mis elab palavatel öödel oma elu ja kuhugi külje alla rulluma kipub. Täna öösel magasin sulnist und villase teki all. No küll oli mõnus jahedas toas linakaalust raskema teki alla kerra tõmmata.
Talv annab tunda. Öösel on sooja umbes 20 kraadi, päeval nii 23, 24. (Päiksega muidugi pea 30). Pealtnäha tundub see ju täiesti kobe number sooja ning mina lootusetu vingukotina, tegelikkuses aga võrreldes harjumuspärasega annab pea kümnekraadine temperatuurivahe tunda.
Lonely Planet soovitab Fijit külastada just talvel, ehk siis maist oktoobrini. Praegusel ajal sajab vähem, on väiksem tsüklonite oht, madalam õhuniiskus ja „normaalne” temperatuur.

Kohalikel olid täna lisaks vihmakeepidele ka mütsid au sees. See oli nii ootamatu vaatepilt, olin segaduses ja eeldasin, et linnas on aset leidmas suuremat sorti räpparite kokkutulek. Aga ei, hoopis talv Fijil on aset leidmas!

Kuulan Liisi Koiksoni ja unistan oma Hiiumaa suvekodust. Tean ju täpselt milline see olema saab. Hubasest klaasverandast ülbe lillelise sofaga, kus hea aiast korjatud melissiteed juua, raamatut lugeda. Väljas suures ja sügavas rohelisuses sajab sooja suvevihma, minu lillepeenarad on lopsakad ja värvilised. Unistan ka merelõhnast, kummikutest, männimetsast ja värskest lestast.

Ja siis naeran iseenda üla, kui tobe ikka üks inimene on :)
Mul on väike saar. Küll teispool maakera, kesk Vaikset ookeani aga see kõik on mul just nüüd ja praegu olemas. On hea keskkond, minu muusika, värske sidrunheinatee, raamatud, aeg iseendale, soojad lained, palmipuud ja lopsakas loodus.

Kipun ma arvama, et tagasi kodus Kalamajas või Nõmmel või Hiiumaal olles uitavad minu mõtted tihti siia armsaks saanud Fidzi rannale :)


Muideks, just täna, 3 kuud tagasi, lohistasin oma hiiglasliku seljakoti Lennart Meri lennujaama ja võtsin suuna suurde seiklusesse. Põnevil ja teadmata millal, kuidas, kuhu, kellega. Ohh, see seljakott sai tõesti tohutu! Tuleb sõita teisele poole maakera, tassida ja tirida kogu see koorem kaasa, et õppida, kui vähe asju inimene tegelikkuses vajab!

Olen endiselt põnevil ja avatud. Olen ka tänulik! Minu seiklus ja elu on mind soosinud. Need 3 kuud on olnud tohutult inspireerivad, õpetlikud, minu maailma avardavad, enesesse vaatavad, põnevad ja pagana head kuud! :)

5 meest ja lambipirn

5 meest ja lambipirn. Ja see ei ole mingi suvaline sõnademäng!
Pacific Harbouri keskuses jalutades olin just sellise vaatepildi tunnistajaks!
Sillakesel askeldasid 5 Art Village meestöötajat. Käsil oli suuremat sorti projekt – pirni vahetamine.
1 mees hoidis redelt. 1 ronis otsa. 1 ulatas kõrgustesse (mitte kõrgemale kui 1,5 m) ronivale töömehele pirni. See teeb kokku juba 3 meest. Las ma meenutan, millega tegelesid ülejäänud 2... eeeee... olid seltsiks! Ja hea seltskond on kahtlemata hea tööpäeva väga oluline osa! :)

Keskuse bensiinijaama esisele paigaldatakse katusealust. Iga päev näeb tohutu metallist monstrumi ümber sebimas kümneid tööjõus mehi. Samal ajal kui üks tunke keevitab, vaatab ülejäänud kamp pealt. Justkui olles moraalseks toeks. Pole vist veel kordagi näinud, et tööd teeb üheaegselt näiteks 3 inimest. Peab olema hea fantaasia, et mõista, mida nad seal õieti kõik need päevad, hommikust õhtuni teevad. Sest jumala eest, see karkass ei edene. Nagu Nukitsamehest Titi umbrohuhunnik! Tiritirititiii efekt!
Suur metallist labürint on seal ilutsenud juba mitu kuud. Ja ma kahtlustan, et need tüübid kaanivad liigselt kohvi, sest pea alati, kui nende tööplatsist möödun, on meestel pooleli kohvipaus.
Kas keegi tuleks selle peale, et keevitame valmis hästi suure ja raske karkassi, seejärel vaatame, mis imega me selle üles, hoone külge kinnitatud saame? Minu loogika ütleb, et asjad peaksid käima järjekorras, kus alustatakse taladest, seejärel katusekonstrukstioon ja siis katuse kallale. Samas, loogika ei ole minu tugevamaid külgi...

Kus iganes Fidzil, toidukaupluses, suveniiripoekeses, bussis või restoranis, ei suuda ma ära imestada, kui palju töötajaid on ringi siblimas.

Jabur näide ühistranspordist. Linnadevahelise bussiga sõites on bussis alati lisaks bussijuhile tüüp kes kasseerib sisse piletiraha. See pole veel kõik! Mingi hetk ilmub ka kolmas tüüp (kust, ma pole kindel), kes kontrollib reisijate pileteid. 4 tunnise bussisõidu vältel kontrollitakse pileteid 3 korral. Ja ma ei liialda! Üldjuhul on tegemist lääpas kingadega india kuttidega, kes on nii surmtõsised, nagu kontrolliksid ega bussis pagulasi pole.
Kallima, konditsioneeritud bussiga sõites istub bussijuhi kõrval kaunis kostüümis viisakas piletimüüja. Asi tundub tsiviliseeritum. Ja siis! Linnapiiril peatavad bussi 2 indukat. Tegu ei ole siiski kaaperdamisega. Selgub, et tüübid on bussifirma palgal. Üks neist jääb välja passime, teine, jällegi surmtõsise näoga, ronib bussi. Loeb 2 korda üle sõitjad ja tuhnib fidzilannast müüjatari paberites, kontrollimaks, kas müüdud piletite arv ja sõitjate arv klapib! Buss loomulikult seisab kogu selle hädavajaliku protseduuri ajal. Kas bussi kõrval ootava tüübi kohustuseks on kontrollida kontrollijat? Jabur!
Kas tööandjal on tõesti odavam palgata kogu see trobikond inimesi, selle asemel et riskida väikse pettusega?
Kui arvestada, et minu pilet tunniajase luksuse eest jahedas bussis maksis u 60 krooni ja kohaliku palk algab umbes 20 kroonist tund, no võibolla tõesti.

Upraisingu hotelli restoranis on pea alati töötajad võrreldes klientidega tublis arvulises ülekaalus.
Baarileti ääres on neil mõnus lobiseda ja aega surnuks lüüa, klubiga liitub mõni tunkedes töömees, siis tuleb köögist kokk, viskab vusserisse pilgu, et kuidas see ragbi seis siis nüüd ka on.
Palju teenindajaid ei võrdu muidugi kiire teenindusega! :) Kaugel sellest! Üks pisut treenitud tigu jõuaks selle ajaga suppramag ringi teha (Supp, praad, magustoit Kessu ja Trippi toidutegemise automaadist), kui löffa-löffa fidzilanna sinu tellimuse kööki edastab. Käimad jala otsas tolknemas. Või siis mitte, viimane kord oli teenindaja paljajalu.

Kohati ajab see kõik silmi pööritama, pannes kiirustama harjunud eurooplase närvid proovile.
Ja siis ma mõtlen, et no kuulge, kuhu mul siis õieti kiire on? Ega ei olegi.
Ja troopilises kliimas... mis sa ikka rapsid. Pealegi kuumus ajabki jalgu lohistama. Fidzilased on aeglased ja pealiskaudsed, jutuajamise käigus küsitakse häbi tundmata 25 korda, mis su nimi nüüd oligi. Kokkulepete puhul on tark täpsustada kuupäeva, vastasel juhul võid sa oma tellitud kauba nädala pärast saada. Kellaajalistele kokkusaamistele võid südamerahuga 30 minutit hiljem saabuda. Ka siis tuleb pisut oodata.
Aga nii kenasti on neil kõigil lillekesed kõrva taha torgatud, nii naistel, kui tursketel meestel. Ja sellist naeratust nagu teeb fidzilane suudab heal juhul Jim Carrey.
Its Fiji time! Elu võtakse mõnuga. Ja tegelikult ma naudin seda!

Küsisin ühelt hotellidirektorilt „Palun selgita, miks pagana pärast teil niipalju staffi tööl on?” „Alati on kellelgi mõni sugulane ja sellel omakorda sugulane kes hädasti tööd vajab” Küsimuse peale, kas need hjordid tööandjale kalliks ei lähe, hakkas ta naerma. „Palganumbrid on nii väiksed, et vahet pole!”
Ja siin see iva peitubki! Kui töötajaid on koos selline kamp, siis on alati ruumi küsimusele, „Aa mis ma siin rapsin, las tema teeb” „Illi mölutab niisama, Sai ja Latia itsitavad naerda, Salasa muljetab Eroniga eilsest ragbist, no mis ma siis rapsin”.
Ja keegi ei võtagi vastutust. Käib üks suur klubitamine. Laia ja ilusa naeratuste saatel :)

34

KUS? Minu sünnipäevapidu toimus sel aastal päev varem, 3 juuni õhtul.
Roosa laudlinaga pidulaud oli üles kaetud rannale, lainete piirile ehitasid kohalikud poisid bambusest kõrge, püstkoja sarnase lõkke.

MIS? Menüüs oli kala
Preili ju kala puhastada ei oska. Aga sellele vähetähtsale faktile mõtlesin alles siis kui pirakas, valge lihaga kala (otse Suva kalaturult), mulle kraanikausist otsa vaatas.
Kala sai tänu Eesti Poisi ettevõtlikusele õnneks siiski puhastatud, tükeldatud, maitsestatud ja fooliumisse.
Menüüs olid lisaks juurviljad, lõkkekartul ja EP special- hõbepaberisse mässitud poolikud küüslaugud rohke võiga (küüslauguprojekti keerasin oma liigse innukusega peaaegu tuksi. Kui te pole varem tervet küüslaugu pesa küpsetanud, siis teadke, koorimise võib vabalt vahele jätta!)
Piduroog valmis lõkkes. Esimesed hõbepaberinätsikud söestusid süsimustadest väikesteks kübemeteks, teistest koorus välja suurepärane õhtusöök! Oma maitse ja koduse harjumuse järgi serveerisin lõkkeroa kõrvale midagi hapukoore kastme sarnast. Kohalikus kaubanduses, ohh kahjuks siiski mitte kohalikus, vaid Navuas, mis on u 20 minutit bussisõitu ja mitte alati, müüakse haput maitsestamata jogurtit. Kui hulka segada rohkelt suhkrut, soola, küüslauku, rohelist sibulat ja tilli, lisaks igatsust kodutoitude järgi, saab kraam hapukoorele ligilähedale. Till on siin defka, seda saan tutvuse kaudu.
Magustoiduks valmisid pannkoogid. Tuleb tunnistada, menüü oli väga õnnestunud!

KES?
Külalisteks olid 70 aastane abielupaar, aunty Shanti, kes on meile kui ema eest, uncle Paul, tõeline inglise dzentelman, kes oli nooruses James Bond. Arvutiguru, katamaraani omanik Phil, balettikooli pidav venelanne Katja ning minu kallis sõber Fijil, Eesti Poiss.

KES KUIDAS?
70 aastane Shanti oli piisavalt vintis, et laua ääres tukkuma jääda; Paul, kes pole abikaasa sõnul iial süüa teinud kuid saab siiski hakkama teevee keetmisega, uuris ja jälgis suure huviga lõkke ääres kuidas valmib toit; Katja ja Phil olid raskemeelsed, põhjuseks fakt, et Katja sõitis järgmisel päeval 6 kuuks Kasastani; Eesti Poiss muudkui toimetas lõkke ja laua vahel. Sünnipäevalaps, ehk mina, nautis veini ja head seltskonda.
Ilmaga joppas, oli tore olemine. Olles varustatud rohkete moskiitovastaste „tossutajatega” veinitasime rannal kella 2ni öösel. Minu esimene sünnipäevapidu ookeani ääres :)

Reedel, õigel sünnipäeva päeval tundsin igatsust armsate kamraadide järel.
Elukaaslane põdes pohmelli ja oli ülimalt halvas tujus! Prrrr! Kui naistel on paha tuju, suudavad nad säilitada ka inimlikkust ja heatahtlikkust ümbritsevate elusolendite suhtes. Mehed aga... no täiesti väljakannatamatud!

Käisin muideks ühe hotelli manageriga, india tüübiga, kes ka ühes varasemas peatükis põgusalt mainitud, kohvil. Nagla Tüüp ikka helistab, kuna tema kõned tulevad alati sobimatult hilisel kellaajal, pole neile vastanud. Reedel helistas ta hommikul. Sattus minu kanti, nõustusin „kohviga”.
Huvitav, kas pole, et inimesed kutsuvad üksteist kohvile. „Tsau mis teed, lähme kohvitama”. Mina, kes ma pole iial seda kibedat jooki kurgust alla saanud, kutsun samuti sõpru kohvile. Miks ma ei kutsu „Lähme teeme ühed teed?” Või veinid? Või laimikoogid? Kust on see tulnud? Võiks ju arvata, et teel on meie kandis palju tugevam ajalugu. Nõukaajal oli ju kohv defkade esitopis. Kes ei mäletaks ilget kohviubade praadimise lõhna köögis. Teega ei olnud lood nii keerulised.
Ka sel korral ei joodud kohvi. Hoopis ühed dringid. Rääkisime hotellibisnesist, noormees kutsus peole. Valida lausa kahe õhtu vahel, reede või laupäev. „Öömaja eest pole vaja muretseda” Tänasin viisakalt kutse eest ja lubasin mõelda. Seiklejahing minus aga on vist puhkusele sõitnud :) soovisin koju, mere äärde.
Nuu jah, kes teab eksole, võibolla jäin nüüd napilt ilma oma tulevasest rahakast abikaasast, suurepärastest tööpakkumistest ja metsikust ning kordumatust ööelust :)

Kokkuvõttes oli 4 juuni täitsa tore. Sünnipäeva päeva õhtuses programmis olid skype kõned (minu skype kasutajanimi lopahhin), Osooni viimane osa järelvaates ja restoran Oasise banana frites. Viimasest on saanud minu lemmikmagustoit. Prisked friteeritud banaanid mäe suuruse kuhja jäätisega ujumas sokolaadijärves.
Sünnipäevakingiks sain pudeli vahuveini, paki pesupulke reklaamtekstiga strong quality :) ja kookosepähkli kraapija :) Eesti mees on ikka praktilise mõtlemisega! Absoluutselt teemasse toredad kingitused!


Ja tänu tohutule tehnikaarengule, kus kirjatuvist on saanud facebook, orkut, skype, telefon ja email, tundsin, et minu kallid sõbrad ning minu kallis emps (kellest on saanud totaalne it-guru) on täitsa lähedal. Ja veel tean, et mul on vedanud elus paljude asjadega. Üheks on minu kamraadid!
Hea huumoriga armastusväärsed tegelased, kellele saan alati kindel olla! Armastan oma sõpru!! :)

Kollane peigmees

Laupäeval (no jah, hetkeks juba üleeelmisel) suundusime Navua turule toiduvarasid täiendama.

Ühtlasi tegin tutvust Navua kaubandusega, eesmärgiks soetada soodsad moekad päikseprillid. Eelmised kaotasin ei tea kuhu ja minu kalli sõbra Renaldo, üks paljudest elutarkustest on, „Päikseprillid peavad alati kotis olema, ei või iial teada, millal päike paistma hakkab ja kel neid kortse vaja!”
Poodidest saate aimu, kui sulete silmad ja kujutate ette nõukaaegseid jabura valikuga, tühjusest kajavaid poeruume. Siinsed poeomanikud (üldjuhul indud) on minimõõtmetega ruumi toppinud palju kraami, enamus minu silmis kasutu. Lisage oma kujutlusele heast vene kaubandusest veel palju indiapärast kila-kola ja korralik tolmukord.

Ja just sellised valge raamiga päikseprillid ma endale ostsin. Kui juba, siis juba :)

Shopingust väsinud proua leiab turgutust külmast rum-colast 


Koju jõudes ootas tore üllatus!
Lata, meie indust perenaine kutsus oma sugulase pulma kontvõõrasteks! Ehtsasse india pulma! Pealekauba pakkus enda väikseks jäänud kostüümi!
Edev litritega tuunika ja kitsa säärega, jalgevahe peapõlveõõnlas, püksid. Pükstest oli pisut keeruline sotti saada. Säärtel on varuga materjali, mida saab vastavalt paku jämedusele regullida. Õmblemise kvaliteedile rõhku ei panda, niidid lotendamas. Korjasin mereäärest suure sületäie lilli, vuntsisime end üles ja suundusime kultuuri ammutama.

Oleksime justkui väiksesse India külla sattunud! Sootuks idamaisem keskkond.
Perepoja vanemate kodumaja aeda oli üles löödud suur katusealune, katuse all reas coca-cola kastidest ja laudadest pikad pingid. Naiselikult edev, sillerdav, säravalt värvililine saride pillerkaar oli kohad sisse võtnud esiridades, lava ees. Pulm on koht, kus india naised oma kulda ja parimaid ehteid tuulutavad.
Värvivaene ja tagasihoidlik meestekolonn oli varjunud tagaridadesse, kava kausside äärde.
Peale kohaliku kerge narkootilise kavajoogi peol napsu ei pakutud.

Traditsiooniline india pulmapidu kestab 3 päeva. Meie saime osa laupäevasest peost, ehk teisest päevast. Vanade traditsioonide kohaselt plekib kogu prassimise kinni pruudi perekond. Loetud päevad pärast pulmi veedab pruut oma pere seltsis. Ja siis leiab aset kurb päev, kui neiu lahkub vanemate juurest, et kolida oma uue pere juurde, peigmehe vanemate koju. Ema-isa poolset perekonda tohib naine külastada vaid abikaasa loal.
Loodan, et tänapäeval on nad mõistuse pähe võtnud ja sellele jamale lõpu teinud.

Peigmees ja pruut saavad kokku alles kolmandal päeval, eelnevad peod peetakse eraldi, mees ja naine  enda sugulaste ja tuttavate keskel. Pruut jäigi seega kahjuks nägemata. Vastupidiselt Euroopas levinud traditsioonile, ei oma pruudi pulmarüü värv india kultuuris tähtsust. Punane on armastuse värv, valge leina.

Pidu algas tseremooniaga, peigmees istus toolil, tema seljataga seisis erkroosas saris ema, kes kogu protseduuri vältel hoidis oma kätt sari äärega poje pea peal. Ümber askeldasid naised, kes noormehe kookoseõli ja kollase haldi maitseaineseguga üle kere kokku määrisid. Kollane värv sümboliseerib, et noormees ei ole enam vaba.

Lähimad tädid saabusid ilusti kollasesse riidesse mässitud pampudega. Kompsudes olid kingitused kogu perele- sarid õdedele ja emadele, riideid meesperele.
Seejärel toodi välja väike pliit ning mehe lähimad naissugulased alustasid riisi küpsetamisega. Suurel pannil prõksus popcorn, mida rohkem prõksub ja hüppab, seda parem õnn noorpaarile.
Pruudi peol küpsetati samuti popcorni. Pühapäeval, kui on paari paneku tseremoonia, segatakse riisiterad kokku. Samaaegselt said külalised panni kõrval asuvale punutisele raha asetada.

Peigmehe isa, kontvõõras, kollane peigmees ja tädi Lata



Ja siis alustas 10 liikmeline bänd. Mõtlesin, et huvitav, millist muusikat india pulmas mängitakse. Mindagi seesugust ei osanud aga ette kujutada – india disko! Väga äge! Inimesed istusid nagu kontserdil, pikkades ridades. Lillegi liigutamata.
Mõned sarnasused India ja Eesti pulma vahel. Naised pläägutavad omaette, mehed joovad omakeskis, tantsulõvid saavad tuurid käima alles peo teises pooles. Lapsed, kes pingivahedes ringi jooksevad, nemad juba oskavad igast peost viimast välja võtta.

Toitlustus oli väga praktiliselt organiseeritud. Kõigepealt suundusid sööma kaugelt tulnud rahvas ja lapsed, seejärel käis kordamööda kõhtu täitmas kogu seltskond.
Sööginurgas oli kahel pool 2 pikka lauda ja pingid. Seltskond istus maha, laudade vahelt tulid järgemööda noormehed. Esimene pani iga külalise nina ette papptaldriku ja salvka, teine plastmasstopsi, seejärel saabusid noormehed erineva sisuga plastmasskaussidega.


Catering

Erinevad curryd, riisisegu, kõrvetavalt terav kõrvitsamoos, värske salat, pruun kallerdis ja rotid.
Söödi käega. Toit oli maitsev! Ja oi kui terav! Vastaslauas istus külarahvas, fidzilased, kellest enamus pööritas vaid silmi ja istitas naerda. Nende jaoks liiga terav kraam.

Lõpuks kiskus tantsuks! Selgus, et Lata on hirmus peomutt! Puusad õõtsusid ühest servast teise nõks ja nõks. Kartes ainukese valge naisena tanstupõrandal häbisse jääda hoidsin heaga eemale. Jalg aga kiskus tansima, lõpuks said rütmid võitu ja tegin ühe noore indu kutiga ka tanstupõrandal algust.
Teate täitsa hea pidu oli see india pulm!
 


Südaööl liikusime koju. Tuju oli hea ja põikasime koduteel sisse Uprisingu hotelli baari. Muidu suht vaikses baaris käis metsik ööelu, ülemeelikud hullunud ameeriklased olid vallutanud tanstupõranda, valged naised mustade meeste kaelas rippumas.
Seik tantsupõrandalt- kena ameeriklanna tansib musta mehe vastu liibudes end hingetuks. Ja mida teeb samal ajal jalalt jalale tammuv fidzi kutt? Vaatab üle naise õla ragbit!
Baar suleti liiga vara, suundusime hotelli randa lõkke äärde. Poolearuste ameeriklaste kamp möllas kiljatuste saates ookeanis, meie tutvusime 2 austraalia kutiga. Ühega neist, Matti nimelise lõbusa noormehega, käisime meeleolukal napsu jahil.

Noormeestel meenus, et nende sõbra bangalos peaks olema kärakat. Minul oli pissihäda, nii et läksin kaasa. Bangalote taga on eraldi sissekäiguga tualetid. Ühte sellisesse Matt mind juhataski. Kiirustamata kõigutasin potil jalgu, imetlesin ilusat vetsu ja plaadimustrit. Väljudes ootas mind pisut närviline Matt. Selgus, et see on kellegi jummalasta võõra inimese pangola ja vets, kus ma kenakese aja veetsin! Nalja kui palju. Seejärel murdsime sisse Matti magavate sõprade majakesse, kus mina enne pudelitega lahkumist veel külmkapis tiiru tegin.

Upraisingu hotellist mööda mereranda koju on nii 600 meetrit. Napsustele pidutsejatele näitas koduteed suur ning ilus täiskuu ja kirkad ookeani kukkuvad tähed :)

Minu esimene ööelu Fijil oli väga lõbus ja igati mõnusat pohmelli-pühapäeva väärt :)