5 meest ja lambipirn

5 meest ja lambipirn. Ja see ei ole mingi suvaline sõnademäng!
Pacific Harbouri keskuses jalutades olin just sellise vaatepildi tunnistajaks!
Sillakesel askeldasid 5 Art Village meestöötajat. Käsil oli suuremat sorti projekt – pirni vahetamine.
1 mees hoidis redelt. 1 ronis otsa. 1 ulatas kõrgustesse (mitte kõrgemale kui 1,5 m) ronivale töömehele pirni. See teeb kokku juba 3 meest. Las ma meenutan, millega tegelesid ülejäänud 2... eeeee... olid seltsiks! Ja hea seltskond on kahtlemata hea tööpäeva väga oluline osa! :)

Keskuse bensiinijaama esisele paigaldatakse katusealust. Iga päev näeb tohutu metallist monstrumi ümber sebimas kümneid tööjõus mehi. Samal ajal kui üks tunke keevitab, vaatab ülejäänud kamp pealt. Justkui olles moraalseks toeks. Pole vist veel kordagi näinud, et tööd teeb üheaegselt näiteks 3 inimest. Peab olema hea fantaasia, et mõista, mida nad seal õieti kõik need päevad, hommikust õhtuni teevad. Sest jumala eest, see karkass ei edene. Nagu Nukitsamehest Titi umbrohuhunnik! Tiritirititiii efekt!
Suur metallist labürint on seal ilutsenud juba mitu kuud. Ja ma kahtlustan, et need tüübid kaanivad liigselt kohvi, sest pea alati, kui nende tööplatsist möödun, on meestel pooleli kohvipaus.
Kas keegi tuleks selle peale, et keevitame valmis hästi suure ja raske karkassi, seejärel vaatame, mis imega me selle üles, hoone külge kinnitatud saame? Minu loogika ütleb, et asjad peaksid käima järjekorras, kus alustatakse taladest, seejärel katusekonstrukstioon ja siis katuse kallale. Samas, loogika ei ole minu tugevamaid külgi...

Kus iganes Fidzil, toidukaupluses, suveniiripoekeses, bussis või restoranis, ei suuda ma ära imestada, kui palju töötajaid on ringi siblimas.

Jabur näide ühistranspordist. Linnadevahelise bussiga sõites on bussis alati lisaks bussijuhile tüüp kes kasseerib sisse piletiraha. See pole veel kõik! Mingi hetk ilmub ka kolmas tüüp (kust, ma pole kindel), kes kontrollib reisijate pileteid. 4 tunnise bussisõidu vältel kontrollitakse pileteid 3 korral. Ja ma ei liialda! Üldjuhul on tegemist lääpas kingadega india kuttidega, kes on nii surmtõsised, nagu kontrolliksid ega bussis pagulasi pole.
Kallima, konditsioneeritud bussiga sõites istub bussijuhi kõrval kaunis kostüümis viisakas piletimüüja. Asi tundub tsiviliseeritum. Ja siis! Linnapiiril peatavad bussi 2 indukat. Tegu ei ole siiski kaaperdamisega. Selgub, et tüübid on bussifirma palgal. Üks neist jääb välja passime, teine, jällegi surmtõsise näoga, ronib bussi. Loeb 2 korda üle sõitjad ja tuhnib fidzilannast müüjatari paberites, kontrollimaks, kas müüdud piletite arv ja sõitjate arv klapib! Buss loomulikult seisab kogu selle hädavajaliku protseduuri ajal. Kas bussi kõrval ootava tüübi kohustuseks on kontrollida kontrollijat? Jabur!
Kas tööandjal on tõesti odavam palgata kogu see trobikond inimesi, selle asemel et riskida väikse pettusega?
Kui arvestada, et minu pilet tunniajase luksuse eest jahedas bussis maksis u 60 krooni ja kohaliku palk algab umbes 20 kroonist tund, no võibolla tõesti.

Upraisingu hotelli restoranis on pea alati töötajad võrreldes klientidega tublis arvulises ülekaalus.
Baarileti ääres on neil mõnus lobiseda ja aega surnuks lüüa, klubiga liitub mõni tunkedes töömees, siis tuleb köögist kokk, viskab vusserisse pilgu, et kuidas see ragbi seis siis nüüd ka on.
Palju teenindajaid ei võrdu muidugi kiire teenindusega! :) Kaugel sellest! Üks pisut treenitud tigu jõuaks selle ajaga suppramag ringi teha (Supp, praad, magustoit Kessu ja Trippi toidutegemise automaadist), kui löffa-löffa fidzilanna sinu tellimuse kööki edastab. Käimad jala otsas tolknemas. Või siis mitte, viimane kord oli teenindaja paljajalu.

Kohati ajab see kõik silmi pööritama, pannes kiirustama harjunud eurooplase närvid proovile.
Ja siis ma mõtlen, et no kuulge, kuhu mul siis õieti kiire on? Ega ei olegi.
Ja troopilises kliimas... mis sa ikka rapsid. Pealegi kuumus ajabki jalgu lohistama. Fidzilased on aeglased ja pealiskaudsed, jutuajamise käigus küsitakse häbi tundmata 25 korda, mis su nimi nüüd oligi. Kokkulepete puhul on tark täpsustada kuupäeva, vastasel juhul võid sa oma tellitud kauba nädala pärast saada. Kellaajalistele kokkusaamistele võid südamerahuga 30 minutit hiljem saabuda. Ka siis tuleb pisut oodata.
Aga nii kenasti on neil kõigil lillekesed kõrva taha torgatud, nii naistel, kui tursketel meestel. Ja sellist naeratust nagu teeb fidzilane suudab heal juhul Jim Carrey.
Its Fiji time! Elu võtakse mõnuga. Ja tegelikult ma naudin seda!

Küsisin ühelt hotellidirektorilt „Palun selgita, miks pagana pärast teil niipalju staffi tööl on?” „Alati on kellelgi mõni sugulane ja sellel omakorda sugulane kes hädasti tööd vajab” Küsimuse peale, kas need hjordid tööandjale kalliks ei lähe, hakkas ta naerma. „Palganumbrid on nii väiksed, et vahet pole!”
Ja siin see iva peitubki! Kui töötajaid on koos selline kamp, siis on alati ruumi küsimusele, „Aa mis ma siin rapsin, las tema teeb” „Illi mölutab niisama, Sai ja Latia itsitavad naerda, Salasa muljetab Eroniga eilsest ragbist, no mis ma siis rapsin”.
Ja keegi ei võtagi vastutust. Käib üks suur klubitamine. Laia ja ilusa naeratuste saatel :)

34

KUS? Minu sünnipäevapidu toimus sel aastal päev varem, 3 juuni õhtul.
Roosa laudlinaga pidulaud oli üles kaetud rannale, lainete piirile ehitasid kohalikud poisid bambusest kõrge, püstkoja sarnase lõkke.

MIS? Menüüs oli kala
Preili ju kala puhastada ei oska. Aga sellele vähetähtsale faktile mõtlesin alles siis kui pirakas, valge lihaga kala (otse Suva kalaturult), mulle kraanikausist otsa vaatas.
Kala sai tänu Eesti Poisi ettevõtlikusele õnneks siiski puhastatud, tükeldatud, maitsestatud ja fooliumisse.
Menüüs olid lisaks juurviljad, lõkkekartul ja EP special- hõbepaberisse mässitud poolikud küüslaugud rohke võiga (küüslauguprojekti keerasin oma liigse innukusega peaaegu tuksi. Kui te pole varem tervet küüslaugu pesa küpsetanud, siis teadke, koorimise võib vabalt vahele jätta!)
Piduroog valmis lõkkes. Esimesed hõbepaberinätsikud söestusid süsimustadest väikesteks kübemeteks, teistest koorus välja suurepärane õhtusöök! Oma maitse ja koduse harjumuse järgi serveerisin lõkkeroa kõrvale midagi hapukoore kastme sarnast. Kohalikus kaubanduses, ohh kahjuks siiski mitte kohalikus, vaid Navuas, mis on u 20 minutit bussisõitu ja mitte alati, müüakse haput maitsestamata jogurtit. Kui hulka segada rohkelt suhkrut, soola, küüslauku, rohelist sibulat ja tilli, lisaks igatsust kodutoitude järgi, saab kraam hapukoorele ligilähedale. Till on siin defka, seda saan tutvuse kaudu.
Magustoiduks valmisid pannkoogid. Tuleb tunnistada, menüü oli väga õnnestunud!

KES?
Külalisteks olid 70 aastane abielupaar, aunty Shanti, kes on meile kui ema eest, uncle Paul, tõeline inglise dzentelman, kes oli nooruses James Bond. Arvutiguru, katamaraani omanik Phil, balettikooli pidav venelanne Katja ning minu kallis sõber Fijil, Eesti Poiss.

KES KUIDAS?
70 aastane Shanti oli piisavalt vintis, et laua ääres tukkuma jääda; Paul, kes pole abikaasa sõnul iial süüa teinud kuid saab siiski hakkama teevee keetmisega, uuris ja jälgis suure huviga lõkke ääres kuidas valmib toit; Katja ja Phil olid raskemeelsed, põhjuseks fakt, et Katja sõitis järgmisel päeval 6 kuuks Kasastani; Eesti Poiss muudkui toimetas lõkke ja laua vahel. Sünnipäevalaps, ehk mina, nautis veini ja head seltskonda.
Ilmaga joppas, oli tore olemine. Olles varustatud rohkete moskiitovastaste „tossutajatega” veinitasime rannal kella 2ni öösel. Minu esimene sünnipäevapidu ookeani ääres :)

Reedel, õigel sünnipäeva päeval tundsin igatsust armsate kamraadide järel.
Elukaaslane põdes pohmelli ja oli ülimalt halvas tujus! Prrrr! Kui naistel on paha tuju, suudavad nad säilitada ka inimlikkust ja heatahtlikkust ümbritsevate elusolendite suhtes. Mehed aga... no täiesti väljakannatamatud!

Käisin muideks ühe hotelli manageriga, india tüübiga, kes ka ühes varasemas peatükis põgusalt mainitud, kohvil. Nagla Tüüp ikka helistab, kuna tema kõned tulevad alati sobimatult hilisel kellaajal, pole neile vastanud. Reedel helistas ta hommikul. Sattus minu kanti, nõustusin „kohviga”.
Huvitav, kas pole, et inimesed kutsuvad üksteist kohvile. „Tsau mis teed, lähme kohvitama”. Mina, kes ma pole iial seda kibedat jooki kurgust alla saanud, kutsun samuti sõpru kohvile. Miks ma ei kutsu „Lähme teeme ühed teed?” Või veinid? Või laimikoogid? Kust on see tulnud? Võiks ju arvata, et teel on meie kandis palju tugevam ajalugu. Nõukaajal oli ju kohv defkade esitopis. Kes ei mäletaks ilget kohviubade praadimise lõhna köögis. Teega ei olnud lood nii keerulised.
Ka sel korral ei joodud kohvi. Hoopis ühed dringid. Rääkisime hotellibisnesist, noormees kutsus peole. Valida lausa kahe õhtu vahel, reede või laupäev. „Öömaja eest pole vaja muretseda” Tänasin viisakalt kutse eest ja lubasin mõelda. Seiklejahing minus aga on vist puhkusele sõitnud :) soovisin koju, mere äärde.
Nuu jah, kes teab eksole, võibolla jäin nüüd napilt ilma oma tulevasest rahakast abikaasast, suurepärastest tööpakkumistest ja metsikust ning kordumatust ööelust :)

Kokkuvõttes oli 4 juuni täitsa tore. Sünnipäeva päeva õhtuses programmis olid skype kõned (minu skype kasutajanimi lopahhin), Osooni viimane osa järelvaates ja restoran Oasise banana frites. Viimasest on saanud minu lemmikmagustoit. Prisked friteeritud banaanid mäe suuruse kuhja jäätisega ujumas sokolaadijärves.
Sünnipäevakingiks sain pudeli vahuveini, paki pesupulke reklaamtekstiga strong quality :) ja kookosepähkli kraapija :) Eesti mees on ikka praktilise mõtlemisega! Absoluutselt teemasse toredad kingitused!


Ja tänu tohutule tehnikaarengule, kus kirjatuvist on saanud facebook, orkut, skype, telefon ja email, tundsin, et minu kallid sõbrad ning minu kallis emps (kellest on saanud totaalne it-guru) on täitsa lähedal. Ja veel tean, et mul on vedanud elus paljude asjadega. Üheks on minu kamraadid!
Hea huumoriga armastusväärsed tegelased, kellele saan alati kindel olla! Armastan oma sõpru!! :)

Kollane peigmees

Laupäeval (no jah, hetkeks juba üleeelmisel) suundusime Navua turule toiduvarasid täiendama.

Ühtlasi tegin tutvust Navua kaubandusega, eesmärgiks soetada soodsad moekad päikseprillid. Eelmised kaotasin ei tea kuhu ja minu kalli sõbra Renaldo, üks paljudest elutarkustest on, „Päikseprillid peavad alati kotis olema, ei või iial teada, millal päike paistma hakkab ja kel neid kortse vaja!”
Poodidest saate aimu, kui sulete silmad ja kujutate ette nõukaaegseid jabura valikuga, tühjusest kajavaid poeruume. Siinsed poeomanikud (üldjuhul indud) on minimõõtmetega ruumi toppinud palju kraami, enamus minu silmis kasutu. Lisage oma kujutlusele heast vene kaubandusest veel palju indiapärast kila-kola ja korralik tolmukord.

Ja just sellised valge raamiga päikseprillid ma endale ostsin. Kui juba, siis juba :)

Shopingust väsinud proua leiab turgutust külmast rum-colast 


Koju jõudes ootas tore üllatus!
Lata, meie indust perenaine kutsus oma sugulase pulma kontvõõrasteks! Ehtsasse india pulma! Pealekauba pakkus enda väikseks jäänud kostüümi!
Edev litritega tuunika ja kitsa säärega, jalgevahe peapõlveõõnlas, püksid. Pükstest oli pisut keeruline sotti saada. Säärtel on varuga materjali, mida saab vastavalt paku jämedusele regullida. Õmblemise kvaliteedile rõhku ei panda, niidid lotendamas. Korjasin mereäärest suure sületäie lilli, vuntsisime end üles ja suundusime kultuuri ammutama.

Oleksime justkui väiksesse India külla sattunud! Sootuks idamaisem keskkond.
Perepoja vanemate kodumaja aeda oli üles löödud suur katusealune, katuse all reas coca-cola kastidest ja laudadest pikad pingid. Naiselikult edev, sillerdav, säravalt värvililine saride pillerkaar oli kohad sisse võtnud esiridades, lava ees. Pulm on koht, kus india naised oma kulda ja parimaid ehteid tuulutavad.
Värvivaene ja tagasihoidlik meestekolonn oli varjunud tagaridadesse, kava kausside äärde.
Peale kohaliku kerge narkootilise kavajoogi peol napsu ei pakutud.

Traditsiooniline india pulmapidu kestab 3 päeva. Meie saime osa laupäevasest peost, ehk teisest päevast. Vanade traditsioonide kohaselt plekib kogu prassimise kinni pruudi perekond. Loetud päevad pärast pulmi veedab pruut oma pere seltsis. Ja siis leiab aset kurb päev, kui neiu lahkub vanemate juurest, et kolida oma uue pere juurde, peigmehe vanemate koju. Ema-isa poolset perekonda tohib naine külastada vaid abikaasa loal.
Loodan, et tänapäeval on nad mõistuse pähe võtnud ja sellele jamale lõpu teinud.

Peigmees ja pruut saavad kokku alles kolmandal päeval, eelnevad peod peetakse eraldi, mees ja naine  enda sugulaste ja tuttavate keskel. Pruut jäigi seega kahjuks nägemata. Vastupidiselt Euroopas levinud traditsioonile, ei oma pruudi pulmarüü värv india kultuuris tähtsust. Punane on armastuse värv, valge leina.

Pidu algas tseremooniaga, peigmees istus toolil, tema seljataga seisis erkroosas saris ema, kes kogu protseduuri vältel hoidis oma kätt sari äärega poje pea peal. Ümber askeldasid naised, kes noormehe kookoseõli ja kollase haldi maitseaineseguga üle kere kokku määrisid. Kollane värv sümboliseerib, et noormees ei ole enam vaba.

Lähimad tädid saabusid ilusti kollasesse riidesse mässitud pampudega. Kompsudes olid kingitused kogu perele- sarid õdedele ja emadele, riideid meesperele.
Seejärel toodi välja väike pliit ning mehe lähimad naissugulased alustasid riisi küpsetamisega. Suurel pannil prõksus popcorn, mida rohkem prõksub ja hüppab, seda parem õnn noorpaarile.
Pruudi peol küpsetati samuti popcorni. Pühapäeval, kui on paari paneku tseremoonia, segatakse riisiterad kokku. Samaaegselt said külalised panni kõrval asuvale punutisele raha asetada.

Peigmehe isa, kontvõõras, kollane peigmees ja tädi Lata



Ja siis alustas 10 liikmeline bänd. Mõtlesin, et huvitav, millist muusikat india pulmas mängitakse. Mindagi seesugust ei osanud aga ette kujutada – india disko! Väga äge! Inimesed istusid nagu kontserdil, pikkades ridades. Lillegi liigutamata.
Mõned sarnasused India ja Eesti pulma vahel. Naised pläägutavad omaette, mehed joovad omakeskis, tantsulõvid saavad tuurid käima alles peo teises pooles. Lapsed, kes pingivahedes ringi jooksevad, nemad juba oskavad igast peost viimast välja võtta.

Toitlustus oli väga praktiliselt organiseeritud. Kõigepealt suundusid sööma kaugelt tulnud rahvas ja lapsed, seejärel käis kordamööda kõhtu täitmas kogu seltskond.
Sööginurgas oli kahel pool 2 pikka lauda ja pingid. Seltskond istus maha, laudade vahelt tulid järgemööda noormehed. Esimene pani iga külalise nina ette papptaldriku ja salvka, teine plastmasstopsi, seejärel saabusid noormehed erineva sisuga plastmasskaussidega.


Catering

Erinevad curryd, riisisegu, kõrvetavalt terav kõrvitsamoos, värske salat, pruun kallerdis ja rotid.
Söödi käega. Toit oli maitsev! Ja oi kui terav! Vastaslauas istus külarahvas, fidzilased, kellest enamus pööritas vaid silmi ja istitas naerda. Nende jaoks liiga terav kraam.

Lõpuks kiskus tantsuks! Selgus, et Lata on hirmus peomutt! Puusad õõtsusid ühest servast teise nõks ja nõks. Kartes ainukese valge naisena tanstupõrandal häbisse jääda hoidsin heaga eemale. Jalg aga kiskus tansima, lõpuks said rütmid võitu ja tegin ühe noore indu kutiga ka tanstupõrandal algust.
Teate täitsa hea pidu oli see india pulm!
 


Südaööl liikusime koju. Tuju oli hea ja põikasime koduteel sisse Uprisingu hotelli baari. Muidu suht vaikses baaris käis metsik ööelu, ülemeelikud hullunud ameeriklased olid vallutanud tanstupõranda, valged naised mustade meeste kaelas rippumas.
Seik tantsupõrandalt- kena ameeriklanna tansib musta mehe vastu liibudes end hingetuks. Ja mida teeb samal ajal jalalt jalale tammuv fidzi kutt? Vaatab üle naise õla ragbit!
Baar suleti liiga vara, suundusime hotelli randa lõkke äärde. Poolearuste ameeriklaste kamp möllas kiljatuste saates ookeanis, meie tutvusime 2 austraalia kutiga. Ühega neist, Matti nimelise lõbusa noormehega, käisime meeleolukal napsu jahil.

Noormeestel meenus, et nende sõbra bangalos peaks olema kärakat. Minul oli pissihäda, nii et läksin kaasa. Bangalote taga on eraldi sissekäiguga tualetid. Ühte sellisesse Matt mind juhataski. Kiirustamata kõigutasin potil jalgu, imetlesin ilusat vetsu ja plaadimustrit. Väljudes ootas mind pisut närviline Matt. Selgus, et see on kellegi jummalasta võõra inimese pangola ja vets, kus ma kenakese aja veetsin! Nalja kui palju. Seejärel murdsime sisse Matti magavate sõprade majakesse, kus mina enne pudelitega lahkumist veel külmkapis tiiru tegin.

Upraisingu hotellist mööda mereranda koju on nii 600 meetrit. Napsustele pidutsejatele näitas koduteed suur ning ilus täiskuu ja kirkad ookeani kukkuvad tähed :)

Minu esimene ööelu Fijil oli väga lõbus ja igati mõnusat pohmelli-pühapäeva väärt :)

Sehkeldused lainetes

Eelmisel reedel oli päevakavas – Keerame Katamaraani ümber!

Nagu kokku lepitud, läksime purjetama!

Selgus, et Phill on algaja kapten, kes alles õpib oma katamaraani ja merd tundma.
Aga selline tegutsemist täis seltskond merele suundus.

Phill, käinud oma katamaaniga loetud korrad ookeanil, olles seninini alati vilunud sõitja kõrval õpipoisi rollis.
Eesti Poiss, esimest korda katamaraanil ja mina, kes ma olen Pärnu lahel katamaraanisõidu maitse suhu saanud. Piisavalt, et öelda, et tegu on väga laheda veesõidukiga aga olles liigselt pealiskaudne, et mäletada nõkse kuidas seda tuult nüüd purjedesse püüda tuligi.

Tuul purjedes, kiirus sees, olin esimeste minutitega läbimärg, lained pritsisid järjepidevalt otse näkku. Jehuuude saatel nautisin kiirust ja sooja soolast vett oma näol ja ihul.

Väikeste viperdustega jõudsime korallideni. Panin maski pähe ja sulpsasin vette. Jätsin kutid seljataha ja ujusin korallideni.

Fantastiline! Lillakate korallmägede ümber käis vilgas toimetamine. Täpilised, laigulised, triibulised, ruudulised, mummulised, pillavad värvid ja toonid, suured, väiksed ja keskmised kalad. Kunsti- ja ilumeelega ei ole loodus siin kitsi olnud.

Ja siis valdas mind imelik tunne, siuke ebamugav. Muidugi kardan ma haisid! Randa nad ei uju aga korallide vahel pidin luusima. Igatahes ajas see ebameeldiv tunne mind tagasikäigu sisse panema. Pea veest väljas asus pilk paati otsima. Paat oli suhteliselt kaugel ja nägi veider välja. „Oot mis nad on purjed alla võtnud?” Aga ei, kutid istusid ujukitel. Neil oli õnnestunud katamaraan tagurpidi keerata!
Vaatepilt oli niivõrd naljakas, et naer segas lainetega võitlemist. Itsitades vaatasin, kuidas Eesti Poiss oma neoonkollast nokamütsi lehvitades lahesopis olevate veesõidukite tähelepanu saada üritas. 

Kõik need hommikused ujumised tasusid end nüüd kuhjaga ära. Tundus, et lained viisid katamaraani aina kaugemale ja minu ponnistused paadile lähemale jõuda polnud kuigi edasiviivad.
Rõõmustasin, et minu vastuvaidlemise instinkt oli sel korral madalat profiili hoidnud, olin vanemate inimeste nõuannet kuulda võtnud ja päästevesti paadilt merre sulpsatades selga jätnud.

Katamaraanini jõudes selgus, et vastupidiselt minu arvamusele, ei saa katamaani õiget pidi kui sul ei ole ühte nööri. Ja kuna Phillil just seda ühte nööri ei olnud, siis olime pisut hädas. Randa oli umbes 4 kilomeetrit. Minu ettepanek kõik kolm katamaraani taga ujudes oma jalakestega kiiresti sulistades inimmootoreid teha, ei leidnud teiste asjaolaliste seas heakskiitu.....

Välismaa mees on harjunud teenust ja abi ostma ning Phill oli oma ligumärgade pükste taskusse unustatud telefonist imekombel ühe kõne välja pinninud. Peatselt oli näha Upraisingu hotelli rannast jetti meie poole kihutamas. Jett jõudis kohale ja .... mootor suri ära.
Tuli teine jett. Köis seoti ümber ühe ujuki, kutid kõõlusid raskuseks teisel ujukil, jett võttis tuurid üles ja tõstis katamaraani püsti. Mina hoidsin eemale, ligunesin vees ja jälgisin huviga meestemänge.

Purjed üleval, hülgas preili oma meeskonna ja kasutas võimalust tasuta jetiga randa sõita. Muideks, siin vees elavad mingid ilged putukad, kes hammustavad valusalt! Sa ei näe neid salakavalaid aplaid tõpraid. Veel paar tundi hiljem annavad kõrvetavad hammustused valulikult tunda. Mürgised ei ole, ebamugavad aga küll.

Hotelli basseini ääres dussi all tegin enda kulul natuke nalja ka.
Päästevesti plastmassist kinnitus oli kinni kiilunud ja keeldus avanemast. Nii ma seal siis keksisin ühelt jalalt teisele, nagu viiner kiles. Tihedalt keha ümber vesti ei õnnestunud üle pea seljast sikutada ja lai puusaümbermõõt sai takistuseks vestist välja astumisel. Siplesin ja võimlesin, pakkudes tasuta meelelahutust ka baaris istuvatele hotellikülastajatele, kes jälgisid huviga, mis minust saab. Vahelduvate naerupahmate ja punastuste saatel, higi voolamas, venitasin end lõpuks sealt kuramuse vestist välja.

Maailma Ilusaim Vaade

IT gruru Phill on kõhukas higistav karvane inglane, kel on halb maitse kanda ülevalt kummiga trikotaasist lühkarei ja suurte lilledega pluuse.
Kui esialgsest kirjeldusest jäi kuidagi kehv mulje, siis asjatult. Phill on tore!

Neljapäeval, 27.05, internetikontorist kodu poole jalutades kohtasin Philli, kes üürib samas majas suure rõduga korterit. Phill võttis uhkusega kilekotist lagedale uued landid, mis jumala eest, nägid välja nagu päris kalad. Isegi kleepusid! Kiitsin ostu takka! Selgus, et Phillil on paat. Võtsin sõnasabast kinni, jahvatades, et oi kui tore oleks merele minna! Kokkulepe nädalavahetusel paadiga sõitma oligi käes!

Mind koju saates läks jutt tema kinnisvarale. Phill elab enamus ajast üksinda, tema kaukaasia juurtega Katja, elab Suvas, pealinnas ja eks tal on pisut igav. Minul plaane polnud ja nõustusin hea meelega ettepanekuga mehe valdusi kaema minna.

Viimane ost laiub Pacific Harbous, suurepärase vaatega mäe nõlval, ümbritsetud troopikametsaga. Jalgadega maja, teerajad, haljastus projekteeritakse järsu mäe nõlvale. Tasast ala krundil pole. Tööd algavad juba järgmisel nädalal, huvitav oleks näha, kuidas loodust oma soovidele allutatakse. Pealegi tundub, et Phillil on julged ideed, mis puudutavad arhitektuuri ja sellele kulutamisega pole ta kitsi. Krunt maksis 32 tuhat kohalikku. Korrutage kuuega.
Teine valdus, kus enne tulekahju mees ka ise vahelduva eduga elas, pani aga ahhetama! Siin, mäe tipus asetseval krundil avaneb vaade merele ja mägedele igast ilmakaarest. Mööda järsku ja augulist teed mäe otsa sõites tabasin end mõttelt, „talvel libedage on nad omadega küll p... „  Õnneks tuli m6istus ennem koju, kui oma geniaalset mõtet troopikakliimas jagasin. Klaasmajast on järel vaid tokid, mis meenutavad maja asukohta. „See krunt on müügis, pole kindel, kas ehitan maja peale. No vaatan, mis saab”


Philli naaber, kuldsete kätega, pea 70 aastane kondine sveitslane, ehitas endale täiesti ise mõned aastat tagasi tagasihoidliku maja. Viimati käis mees 5 aastat tagasi oma suvilas! Suvila sellises maailma paigas ja seisab tyhjana 5 aastat!!! Minu silmis vastutustundetu raiskamine. Tema uus, kolmas abikaasa, tunduvalt noorem uje naine on tailanna. Nii jagab paar oma elu Tai, Uus-Meremaa ja vahest, kui 5 aasta jooksul aega saab, ka Fiji vahel.



Minu arhitektuuri ja vaadete emotsioonide tipp saabus aga Philli Austraaliast pärit sõprade majas. Abielupaar ehitas oma idüllilist maja 5 aastat ja tulemus on neid aastaid väärt! Maja tagakülg on süvendatud mäe sisse, 3 maja külge hiiglaslike terrassiga kahel korrusel avanevad ookeanile. Pensinipõlv Fijil, troopikametsaga ümbritsetud mäe otsas, kukupikali vaatega mägistele saartele ning sinisele ookeanile, korallriifidele- pole paha plaan!
Maja on isemajandav- kogu vajaminev vesi kogutakse vihmadega, elekter saadakse päikesepatareidest, paljud juurikad kasvatatakse ise. Vetsupoti kõrval on kiri- relax, istud täiesti loodussõbralikul potil, mis ei kasuta vee- ega loodusvarusid. Maitseainete aiast ei raatsinud lahkuda, kogu see lõhnabukett oli nii tuttav, nii kodune.
Kindlasti läheb see kodu, Kadri ja Taavi Tabasalu maja kõrval, minu lemmikmajade toppi :)

Proua segas meile suurde klaasi gin tonikud. Härra abikaasa alkoholi ei tarbi, on rangelt taimetoitlane. Sain üle pika aja suurepärast hummust ning oliive!!!! Oliividega oldud lihavabal, täiesti fantastilisel pizzal koonerdatud.
Maja juurest lookles väike teerada alla, ookeanini. Lained mäejalamit limpsamas, ei ole kahjuks maja juures randa.
Garaazi pilk peale visates ei tekkinud kahtlust, et tegu on endiselt aktiivsete inimestega, muuhulgas paistisid kanuud. Härral silm särab, on heas vormis, käib endiselt surfamas.

Mnjaaa paned mõtlema, võibolla peaks tegema mõned järeldused ja korrektuurid enda elukorralduses.
Minu reis viis mind kokku jälle heade ja põnevate inimestega. Mitte enam esimeses nooruses abielupaariga, kes elavad kahekesi paradiisis. Enamus aja eemal külast ja linnast, seltskonnaelust, poodidest ja turust ning Austraalias elavast perest.
Selline elulaad eeldab tugevat suhet, iseendaga ja partneriga.

Koduloomad

Seal kus pesitsevad inimesed seavad end sisse ka mitut sorti koduloomad.
Alati endale ise koduloomi valida ei saa. Nad tulevad ise sinu juurde. Tihti jääbki see suhe ühepoolseks kiindumuseks.
Ütlen kohe ära, et enamus mutukaid kellega mereäärset kodu jagan ei ole toredad.

Ebameeldivuse esikolmiku tipus on moskiitod.
Koduloom loodab inimeselt midagi saada, olgu see siis söök,ulualune või kõrva tagant sügamine. Need elukad aga himustavad verd. Võrreldes Eesti sääskedega on nad lausülbikud, sest nad isegi ei pinise hoiatavalt! Uksed ja aknad on siinkandis enamasti võrkudega kaetud aga alati nihverdab mõni kavalpea end sisse. Esimese asjana soetasin endale Fiji kaubanduskeskusest spetsiaalse vedelikuga purgi, mis pistikusse pannes soojeneb ja eritab lõhna mis moskiitod eemale peletab. Tõhus, tuleb tunnistada. Samas hakkab mingil hetkel vastu mõte, et magades hõljub mingi keemia mööda tuba ringi.
Päiksega loojub ka isu väljas olla. Unistus mereäärsetest lõkkeõhtutest on siiani jäänud unistuseks. Nad on vastikud!! Moskiitovastane kreem kaotab tõhususe paari tunniga. Mustad valgete täpsudega tegelased on mingi perjood aastas inimesele lausa ohtlikud. Ma parem ei hakka süvenema lugudesse, mis jubedustesse nad inimest võivad nakatada. Siiski tuleb tunnistada, et punnimuster, mida moskiitod nahale meisterdavad, kaob õnneks suht ruttu.

Teisel kohal platseeruvad sipelgad. Nemad ründavad massiga!
Põhimõtteliselt olen ma harjunud, et igal pool on sipelgad.
Mis puutub sööki ja selle ladustamisse, tuleb kõik läbi mõelda. Mitte kui midagi ei tohi ripakile jätta! Unustad lahtilõigatud ananassi lauale, hetke pärast mustab magus looduseand sipelgatest. Jätad lõikelaua pärast kasutamist pesemata, on agarad loomakesed hetke pärast tegusad toidupalakeste laiali vedamisega. Ega palju kohti pole, kuhu sipelgad ei pääse. Ainuke koht kus söögikraam võib end apla sipelgakoloonia eest turvaliselt tunda, on külmkapp. Seetõttu laiutab ka näiteks 2 kilone suhkrukott külmkapis.
Huvitav, kas sipelgatel on maailma parim haistmine? Kuidas ned sellise kiirusega kõik mis vähegi söödav üles leiavad?
Tongal tegi pedandist saksa habmaarst ühel hommikul 4 korda kohvi, kuna iga kord suutis mõni kärme suitsiidisipelgas end tema tassi uputada.
Mina olen liiga laisk, et sipelgatele sellist aega ja tähelepanu omistada. Rivimarss mööda köögipõradat ja vetsuseina on tavalised.
Küll ei jäta mind ükskõikseks massirünnakud. Päris ilge on leida laisalt-liisult tass, mis mustab sipelgatest. No eks ikka sellepärast, et mikroskoopiline kondenspiima nire on jäänud pesijal kahe silma vahele. Sipelgatel ei jää midagi kahe silma vehele! Kui laudlinale on pudenenud kübeke toitu, on hetke pärast kübest saanud ablas mustav kuhi. Ja veel häirib mind kui köögis süüa tehes tunned ühel hetkel, et sa ei ole üksi. Su pisikesed kaaslased tunnevad huvi mis on ülevalpool sinu varbaid. Ja on võtnud ette ekspeditsiooni mööda sinu jalgu. Siis tuleb käiku mopp ja sipelgad armu ei saa.

Kolmandal kohal on prussakad.
Prussakate pluss, kui üldse prussakate juures saab olla pluss, on see et nad hoiavad inimesega, kellega elamist jagavad, siiski teatud distantsi. Prussakatesse suhtun leebemalt ka seepärast, et siin mereääres olen kohanud ainult ühte vuntsi, kes on võrreldes oma Tonga ja Austraalia sugulastega lausa köömes-kaalus.




Gekod on toredad!
Minu Tonga roosa häärberi hullumeelsel erkrohelisel seinal turnisid seksihimulised noored, kes häälekalt, tõsi see oli veidi tüütu, kudrutasid.
Gekod ei taha sinult midagi! Nad on rõõmsad vibalikud, kes iminappade sahinal sinu toas kõik tüütud mutukad ära soovivad süüa. Need osavad jahimehed suudavad kannatlikult tunde lae all jahti pidada. Täiesti arvestatav meelelahutus! Kuigi jah, nad situvad seinad täis....




Ja lõpuks Rudolf! Mul oli kunagi tore, pikkade vuntsidega põhjakoristaja Rudolf, kes elas nii vanaks, et lõpuks kui ta suri, olime täiesti shokeeritud. Seostub nimi Rudolf mulle teatriklassika tegelaste Irma ja Rudolfiga või on põhjuseks jõuluvana põhjapõder Rudolf, või äkki on mõjutajaks minu kunagine kolleeg Rudolf, muhe vuntsidega vene mees?
On mis on, Rudolf on üks igavesti tore nimi ja nüüd sai üks Fiji emane ketikoer endale nimeks Rudolf.
Samalaadi neljajalgsete kohtlemist oli näha Tongal. Koeri ei peeta siin kui armsaid kaaslasi, keda on oi-kui-tore nunnutada ja nässutada. Koerte elu on üks koeraelu! Loomad on alatoidetud, armilised, tihti vägivalda kannatavad.


Krants elab ookeani ja minu kodu vahelisel kitsal rannaribal. Loodan, et koer oskab hinnata oma miljonidollarist vaadet, ehk mõeldes „Pähhh tühja kah, et lainetes ringi möllata ei saa, mul on siitki hea vaade”.
Kaelarihma küljes on raske kett, mis võimaldab loomal mööda traati edasi-tagasi vantsida. Tihti on vaene loom lootusetult pusas palmipuude vahel. Söögikord serveeritakse poolitatult vanalt roheliselt plastmassist bensiinikanistrilt. Eeskujulik recycling?
Rudolf tervitab kanistri toojat juba kaugelt rõõmsalt klähvidese. Söök visatakse loomale ette möödaminnes. Pole veel kordagi näinud, et koerale mõni minut pühendadatkse, paitatakse või soe pilt heidetakse.
Hommikuti tervitan Rudolfit „Tere hommikust Rudolf”. Kui ta just ei maga sügavas unes. Meie päevadesse mahuvad kratsimis ja paitamisminutid. Siis läheb koer täiesti transsi. Surudes ennast vastu maad, justkui paludes, ära mine veel, ole täna kauem.

Rudolf on üks äärmiselt vapper koer. Trotsides vihma ja tuult, omamata mingitki ulualust. Ausalt öeldes toovad padukad klumbi kurku. Ruts istub pea norus, ilusad suured pruunid silmad kurbusest täitunud, lontis kõrvade otsas vihmapiisad sorinal voolamas. Diana, ma tean, et sa mõtled, et ma olen südametu! Aga mina lähen ju varsti ära, paduvihmad ja tuuled aga Fijil ei lõppe, ja mõtle kui raske oleks siis Rudolfil leppida tõsiasjaga, et enam ta tuppa kohe kindlasti ei saa! Ja pealegi ta haiseb ka. Ja kui ta oma koonu sulle sülle paneb on valgel seelikul pruunid laigud.

Palun kokkusaamist Manageriga

Minu viimaste nädalate üheks läbivaks teemaks, peale uskumatult mõnusat ajaveetmist, suplusi soojas ookeanivees , peesitamist ja logelemist, on tööleidmine.
Julm aga tõsi. Kohati tuleb ennast asjalikkuse lainele suunata. Pidada täiskasvanulikult plaani, kuidas, kust ja milleks.

Minu enda kodurannal, (pööraselt mõnus on kasutada sõna kodurannal , eriti kui tegemist ON ühe imekauni rannaga Vaikse Ookeani kaldal), Deuba rannal on 2 toredat hotelli.

Upraising hotell vasakul lõpetamas 2 km pikkust rannajoont
Upraisingus on väiksed armsad lehtedest katuse ja terrassiga majakased, mõeldud on ka packpackaritele, jagatud toa saab u 200 eeki eest. Restoranis on värske ananassiga pizza hinnaks u 120 eeki, kohalik õlu 30 eeki.

The Pearl paremal rannale ookeani suubuva jõega punkti panemas.

The Pearl on aga üks ilus ja uhkemat sorti hotell. Madala arhitektuuriga, ei riiva silma, sobib suurepäraselt looduslikku keskkonda. Kena ja korras haljastus, mõnusad basseinid, vesiroositiik, peauksest sisemisel ringteeke, kõrval asuva golfiraja mänguautosid meenutavad sõidukid ukse ees, suur ja kõrge fuajee. Ceasari salat maksab u 110 eeki ja happy houril kõik jumalikud kokteilid 60 eeki.
The Pearlist sai mõneks ajaks minu unistus!
See on pikk lugu, millest oleks võinud vabalt saada edulugu ;)  Aga ei saanud. Üritan lühidalt, kuid siiski kõik minu jaoks olulised seigad kirja panna. Kohtumised ja kokkusattumised, mis tol hetkel tundusid kui selged märgid sellest, et töökoht peaaegu olemas.

Suva linnast randa kolides märkasin esimesel päeval maja ees rannal 2 prouat jalutamas, ühes tundsin ära Eesti Poisi fotodelt tuttava kräsupea (rannas ei ole tihe liiklus, inimesed ikka teretavad, vahetavad viisakusväljendeid) Mul oli õigus. Teine proua oli külas tütrel, kes töötab samal rannajoonel asuvas Pearl hotellis. Kõrva kiilus aga fakt, et tütrel on siin hotellis tööga ühel pool.
Töö iseloom kakrass minu teema! Konverents ja orgunn, üritused, peod, pulmad.
Järgmine päev make up, kõige asjalikumad riided mis kaasas selga ja cv näpus, plätud kotis, kaapisin reipal sammul mööda randa hotelli poole (hotelli jõudes suundusin otsejoones vetsu, leitsakul on omadus makeup kiirelt ära õgida)
Toimus põgus kohtumine potensiaalse ülemusega. CV lubati manangerile e otsutajale edasi toimetada ja ühendust võtta.

Aunti Shanti ja Uncle Paul on Eesti Poisi head tuttvad. Neil kahel märkimisväärsel inimesel on selles loos oluline seik. Nagu ka kogu minu siinviibisel. Aga abielupaarist pikemalt hiljem.
Abielupaar on hotelli patroonid. Tunnevad kõiki olulisi persoone hotellis ja tundub kogu Fijil. Sama päeva õhtul toimus hotellis udupeen õhtu, kohal hotelli omanik, manageri vanemad Austraaliast jne. Kutsutute nimekirjas ka Aunti Shanti ja Uncle Paul (nii kutsuvad paari kõik, ka hotelli töötajad).
Preilile orgunniti kiire kokkusaamine hotelli fuajees Oluliste Inimestega. Kõik olid väga toredad, esimene hea mulje jäetud, tutvustati põgusalt ka managerile, paar suundus õhtusöögile, meie mustavasse troopika öösse, ookeanist paari meetri kaugusele hotelli välibaari, happy houri kokteile nautima.

Head märgid jätkusid. Laupäeva hommikul turule minnes tee ääres bussi oodates, korjas hotelli manager Deen meid oma läikiva hiiglasliku dziibiga peale, kuhu tuli sõna otses mõttes ronida. Olin rõõmus, et ei valinud oma vähesest garderoobist sel hommikul libulikku maasikaga topikest.
Turuni jõudes oli paika pandud teisipäevane kohtumine. Ja kõrvus laulis Deeni lause- ohooo, jaa-jah, just sellist inimest meil tarvis ongi.
Teisipäeval jälle seesama asjalik komplekt üll. Sama tsenaarium kolmapäeval. Mööda hotelli tuhiseval Deenil oli silmnähtavalt kiire, kohtumine lükkus edasi. Kolmapäeval, peale pikka ootamist, tuli Deeni alluv ja teatas, et Deenil tõesti väga kiire. Minu pakkumine, et võin oodata, ei meeldinud talle. Lubati helistada. Sellele ma lootma ei jäänud. Helistasin neljapäeval ise. Deenil kiire. Lubas helistada.
Samal ajal reportaasid Aunti Shantiga, tema suur toetus ja usk minu edusse.
Lõpuks möödunus nädal. Esmaspäeval helistasin uuesti. Jutt oli lühike. “Meil on hetkel uus inimene olemas. Võibolla koht vabaneb 3 v 4 kuu pärast”
Kuradi nõme! Nii paljulubav algus. Ja hea tunne. Kahjuks ei pidanud nii minema ja Pärlis ma seekord töökohta ei saanud.

Esmaspäeval võtsin sammud ka Upraisingusse, kuhu eelnevalt CV teele saadetud. Vähemalt oli manageril aega. Alfie ütles kohe ära, et neil hetkel inimest vaja ei ole, selgitas võõramaalaste palkamise keerulisi tagamaid kohalikele firmadele, käristas kokteili välja ja jättis hea mulje.

Lühidalt välismaalase Fijil töötamise võimalustest. Või õigemine võimaluste puudumisest. Immirgatsiooniamet ei soosi välismaa inimeste töötamist riigis. Mõneti on see mõistetav. Tööpuudus on teemaks igal pool maailmas. Samas, kui te kujutate ette kolkabaari Eestimaal ja korrutaksite selle halva teeninduse 5ga, saaksite aru, et mõned usinad välismaalased kuluksid siiski ära. Nad lohistavad kulunud käimades jalgu ja riiete puhtus on vägagi teisejärguline. Muidugi kohalik naeratab sellist naeratust milleni eurooplase näoehitus üldjuhul ei küündis aga teate, nad on kohutavalt aegalsed!

Juhid ja ülemused ongi üldjuhul kas kohalikud indud või välkarid.
Seadus nõuab kuhjaga paberimäärimist, tööandja peab kirjutama seletuse, miks ta peab välismaalase palkama, miks sama tööd ei saa teha kohalik. Üldjuhul sõlmitakse tööleping kaheks aastaks, selle aja jooksul peab pidama „päevikut”, et siis lepingu lõppedes saaks kohale asuda kohalik.
Ja üheks takistuseks on rahaline tagatis, mille firma peab oma välismaalase eest maksma ja mis ei ole kindlasti väike. Umbes 50 000 eeki. Maalt lahkudes saab firma raha tagasi, kuid siiski on see takistav tegur.

Eelmise nädalala neljapäeva hommikul hääletasin maantee ääres bussi ja sõitsin kaheks päevaks linna. Nadis kaapisin läbi Denarau saare uhked hotellid, nende seas Radissoni, Sheratoni, Hiltoni spa. Sanisoli saare resorti saarele sai paadiga.

Hotellide managerid leidsid aega, selgitasid olukorda, lubasid mõelda ja ühendust võtta. Esimestel kokkusaamistel ei saanud üle ega ümber tõsiasjast, et kogu vestluse jooksul sa leemendad mis jube. Sattus olema väga palav päev ja higi voolas ojadena mööda nägu alla. Viimane kui üks nägu su ümber on kaetud higimullidega.

2 tumedanahalist, india juurtega manageri aga panid küsimärgi alla tööeetika Fijil. Suhte staatus “single” tõi naeratuse näole ja tobedad kommentaarid panid kohmetuma.
Yks tyyp saatis juba teisel õhtul sõnumi, mis ei olnud kuidagi soetud tööga.
Teine, üsna nagla tegelane, kutsus saarele puhkama. “Mul on neljapäeval vaba päev. Oled oodatud saarele aega veetma. Meil on äge baar, kuhu võime kolmapäeval pidutsema minna” Küsimuse peale, mis hinnaga ma toa saaksin vastas hr manager “Minu maja asub saarel, seal on ruumi küllalt, võid minu juures ööbida”.

Tänaseks olen ka paar vastust saanud. Minu pärimistele olen kahjuks eitava vastuse saanud.
Hr Naglale saatsin meili, tänasin viisakalt kutse eest, selgitasin, et  linna ei tule ja uurisin, kuidas selle töökohaga on. Vastus tuli kiire- kõik kohad on täis. Kas ma kujutasin endale ette, või rääkis ta meie kohtumisel naerul sui mitmest vabast töökohast?

Kõiki saari ja kuurorte pole võimalik külastada, ostan laup@evast lehte tookuulutustega, saadan meile ja ootan. Lootust pole kaotanud. Soov on suur ja usk et üks hea töökoht on just mind ootamas.