Võimust võtab jalgpalliärevus

Palmi all võttis võimust väike jalgpalliärevus.
Ühtegi mängu pole näinud, veerandfinaalid käimas, reedel Holland vs Brasiilia (väike dilemma, mulle meeldivad mõlemad aga Holland siiski rohkem)
Reede käes, endiselt plaanideta. Vusserist ma puudust pole tundud aga nüüd tundus see olukord, kus tegelt nagu polegi võimalust telekat vaadata, elumugavustega poputatud Euroopa inimesele, lihtsalt naeruväärne. Lähen närvi.

Fijil piisab täiesti, kui ütled oma kodukohaks Euroopa. Marurahvuslasena on minu pidev soov tutvustada tillukest Eestimaad laias maailmas, raugemas. Kui sa ka räägid heldimusega 1,5 miljoni elanikuga väikeriigist Läänemere kaldal, tõmmatakse sinu jutt kokku sõnaga- Euroopast jah! Justkui oleks tegu suure, äravalitute suurriigiga, Nõukogude Liiduga.
Ja inimestele, kes on pärit, elanud või palju Euroopas reisinud, meeldib vägagi mängelda selle ilusa suure sõnaga. „Meie Eurooplased oleme ju lootusetult ära hellitatud oma suure juustuvaliku ja oliividega”. „ Meie, Eurooplased ju armastame veini ja oskame seda hinnata” (Juust, vein ja oliivid tulevad siin tihti jutuks)

Ehk siis käes reede õhtu, painamas teadmine, et kell 2 öösel algab mäng.
Kadedust tekitas teadmine, et päris arvestatav arv inimesi maailmas saab õhtuti laiaekraaniga teleri ees kokku. Hüüete – tubli! mine-mine! noooo mida kuradit! väga hea! idioooot! jehuuu! kuradi kohtunik! perssse no nii napilt! värav! jessssss! - kõrvale juuakse õlut ja veini, JUUSTU, OLIIVIDE jm kvaliteetsnäksiga. Nagu näiteks Jaanus Sydneys.

Nii mis variandid siis minul olid!
70 aastased Paul ja Shanti! Kahtlemata armastavad nad mind ja mina neid. Aga kell 2 õlledega külla minna.... no pole nagu kuigi sobilik.
2 kassiga korterit jagav Phil (mh huvitav, kui vana on Phil?). Arvestades kui järjepidevalt ta helistab, sõnumeid saadab ja ühiseid plaane välja pakub... kardan, et kui ma kell 2 öösel õlledega uksest sisse astuksin... hakkaks mees nii hirmsati higistama, et televiisoris tekiks lühis :)
Siis on veel 53 aastane Tod! Igati ok tüüp. No nagu on ja ei ole ka... Reedel temaga turule sõites, kuulsin lugusid, kuidas ta 19 aastaste kohalike neiudega dussi all käib... võibolla siiski mitte.
Ja minu uus sõber Vera! Vera telefoninumbriga on mingi kamm. Nii et langeb ära ka see variant. Eeeeee jalpallisõpradega on tuuga....

Koukisin lahti veinipudeli, tegin kõrvale soojasid küüslaugu-juustusaiasid ja veetsin aega internetis inimestele oma kurba elu kurtes.

Mingi hetk tuli koju elukaaslane. Ja tõi kaasa toreda idee- lähme Upraisingu hotelli baari mängu vaatama. Tiksusime, kell pool 2 võtsime suuna mööda öist randa hotelli poole. (Upraisingu hotelli on nii 600 m pikkune jalutuskäik)

Hotell Uprising. Siin basseini ääres käib proua peesitamas

Vahepalane hädaldan teemal Fiji talv.
Paljajalu, nagu tavaliselt. Viskasin selga seeliku, pikkade varrukatega pluusi ja IGAKS JUHUKS dressika. Jestas kui külm!!! Mul on kuri kahtlus, et viimased 2 ööd on soojakraadid täiesti alla 20. Asja teeb ilgeks tuul. Ma külmetasin! Mu vaesed kehva vereringlusega varbad anusid sokke ja tenniseid. Isegi kann külmetas. Kõik külmetas. Iga viimane kui rakk rappus lõdiseda. Jabur! Kodus voodis ei saanud kogu öö sooja. Mu keha on śhokis! Ja ma ei tee nalja! Ega ürita kuidagi Eesti suve aadressil habemeta huumorit visata. Eile õhtul ronisin igatahes riietes villase teki ja 2 lina alla.

Rõõmustasime, kui rannast baaris tulesid nägime. Avatud! Ja vusser baarileti kohal näitas lühikestes pükstes mehikesi rohelisel muruväljakul silblimas! :)
Baaris tiksusid õllekannude ääres kohalikud. Ekraani vasakul all nurgas oli häälemärk, kriips peal! Palusin häält. Ei saanud! Põhjuseks toodi esialgu, et hotellikülalised oma majakestes magavad. „Oi muidugi, las nad magavad, paneme natsa häält”. Vastus „Te ei ole hotelli külalised ja me ei saa teie soovidele vastu tulla” pani silmi pööritama.

Käid hotellis söömas, joomas aga  ära kujuta ette, et sa külaline oled! Nahaalid sellised! Nõudsin ülemust. Seejärel võtsin ette tolle ülemuse. Tulutult!
Tundsin kuidas minu jalgpalliõhin langes. Kolinal! Istusin mossis olekus ekraanist kaugel (baarileti ääres kleepusid külge kohalikud playboyd), ümberringi sumisesid purjus kohalikud kel jalkast täiesti poogen, ja veel ilma hääleta. Mage! No koju naaseda oleks veel magedam olnud.

Jalgpallijumal on õnneks aga normaalsuse poolel ja ikka hoolitseb minusuguste õnnetute eest. Saatis baarileti taha veel ühe valge. Itaallase! Ja veel parem! Hotellielaniku!
Teine hooaeg olid kohalikud baarist välja pekstud. Andsin itaallasele väikse vihje hääle kohta. Häälega privaatseansile jäid 2 virulast, itaallane ja 2 turvameest.
Holland võitis 2-1!!!!! Jehhuuuuuu! Oli pagana hea mäng!!

Öös on asju

Blogimas

Kell hakkab saama pool 5 hommikul. Mul ei ole und!
Laine mühiseb randa, kukk kireb ja naabrimees norskab. Jah, meil on naabrid! Kõrval toas pesitsevad juba neljandat ööd valged. Kadestamisväärt raamiga Linda ja tema kaaslane Derrik, aastates 50-60, on minu silmis vägagi eriline paar. Internetipaar!
Kui mitut internetipaari te tunnete? Mina tean Eestist ühte prouat, kes raiskas aega ja raha (ei maksa arvata, et sulle välja käristatakse), käies mööda kohvikuid lontruseid kaardistamas. Tõsi, lõpuks jäi sõelale ka paar peigmehe kanditaati. Kas paari õuel on õnn, kahjuks pole uudistega updeititud.

Tutvusid turteltuvid läbi Uus-Meremaa suhtesaidi. Automaatne süsteem sobivate-hästi-kokku, vastab-ideaalsele partnerile-esitatu-nõuetele, Lindat ja Derrikut välja ei sõelunud. Õnneks on aga need teise ringi exabikaasad seal välismaal energilised, seltsielu aktiivne. Tutvumisportaal korraldab ka erinevaid koosviibimisi ja prallesid. Selliseid, kus inimene ei pea tegema nägu, tegelt oman väga kirjut seltsielu, mul on tohutu menu ja siia nõmedale üritusele sattusin puht juhuslikult. End täis kaanima, ennem kui julgeb vastassoo inimesele läheneda.
Sootuks mitte! Seesugusele üritusele on viimane kui üks mees ja naine läinud ühe eesmärgiga – leidma ja tutvuma. Ja võib ilma häbita välja näidata, et tema silmades on üks soov- otsin paarilist.

Ja just sellisel peol nad tuttavaks saidki. Linda on Uus-Meramaal elanud 18 kuud, omavahel öeldes kibeleb tagasi. Mitte kliima ega koha pärast. Sõbrad ja pere- igatseb inimesi. Täiesti arusaadav. On tutvumisportaali sõbrad ja on päris sõbrad. Kamraadid, kellega on ajalugu, oma kvaliteethuumor. Kellega oled sina ise.

Ja kõike seda ma tean, kuna eile õhtul kutsusime naabrid oma terrassile kanasuppi sööma. Kanasuppi valmistasin elus täiesti esimest korda. Ja võin kinnitada- kõik kiitsid. Ja mitte ainult viisakusest! Juurikatest võin iga kell maitsva supi kokku keerata a see kontide keetmine ja vahu pinnalt püüdmine... no ma ei tea. Pole nagu minu ampluaa.
Tõe huvides -kana ei olnud enam ühes tükis kui valmis supp. EP oli seda eelnevalt sulatunud, matseetega köögi põrandal käsitlenud (tillukesi lihapalakesi leidsin põrandalt veel ka järgmisel päeval, mitte, et liha oleks sipelgakuhja alt välja paistnud), keetnud ja selle pruuni vahuga jännanud. Igatahes tean nüüd, olles 34 aastane, et võiksin ka täiesti iseseisvalt terve kanaga rinda pista. Milline rõõm! Olen arenemisvõimeline!
Mhhhh  olen vaikselt kodukanaks muutumas! Teen iga päev süüa (ei ole tavapärane) ja naudin. Mis viga vaaritada, kui aega on. Koristan iga päev (elades mereääres hädavajalik, kui ei soovi elada liivakastis). Käin musta-ja siis puhta pesukotiga pesumaja vahet, ei triigi (tavapärane). Eelmine nädal tõstsin toa ümber (nüüd on ka minu voodi akna all) ja paar päeva tagasi tassisin rannast paar kookospähklist välja sirguvat taime terrassile. Et hubastada! ;)

Öös on asju. Tänu internetile, ajavahele Eestiga ning Liisi suurepärasele spordikommentaatori oskustele olen detailselt kursis Kanepi hea mänguga. Pagana kahju, et kaotas! Lisaks olen flirtinud ilmsüüta noormehega Austraaliast. Olen veelkord pestnud hambad. Kirjutanud pika ekirja oma pursuielust ja tegemisest Inglismaale.
Postitanud lookese blogisse (nii palju siis plaanist hakata lühikesi lugusid postitama... päris pikk sai)
Täiesti arvestatav saavutus! Kell on veerand 6 hommikul. Lähen magama!


********************************************************************************
Lisamärkus lisatud neljapäeva hommikul sest kolmapäeval ei saanud õhtul internetti. Lisamärkus, mis omakorda midagi pekki keeras ja kogu minu postituse dileitis. Nii et postitan kogu kupatuse uuesti.

Kanasupp ja külalislahkus tasusid ära. Sain just silma looja, uni oli magus ja siis algas kõrvaltoas rahmeldamine. Lukud kinni, lukud lahti, sahtlid kinni ja lahti, prügikastil (asukoht meie akna all) oli ses ooperis pearoll.....
Naabrid pakkisid ennast kokku ja kimasid Nadi lennujaama. Puhkus läbi. Aga! Toa nr 3 terrassil oli ootamas kena kotike. Meile oli jäetud tuunikalakonserv, piim, sai, tomateid, papaia ja mandariinid, või, suur ja uus kööginuga, supikulp ja lõikelaud (suppikulpi asendas seni hiinapärase mustriga kausike). Ja 2 raamatut!! Viimaste üle on mul eriti hea meel! Kerge lugemine, sihtgrupiks minusugused naiivsed romantikud. Ausalt öeldes oli Phililt laenatud Sherlock Holmes pigem piin kui lugemisrõõm. Kirjakeel 20 sajandi algusest on küll ülimalt korrektne, kuid väga lohisev. Ja kohati varjutab roimasid sõnaraamatus tuhnimine.

Kangelastegu Lepanonil

Tänaseks olen pea nädala tõbine olnud. Kurk valutab, uimane ja muidu ka toss väljas. Eile oli hädasti tarvis tervitada täiskuud, porgandiks koorida ja üks suplus teha. Kuigi jah, aedviljakotlettide praadimise vahepalana oli see ju mõnus- tumehalli ja paksu pilveääre varjust piiluv täiskuu, kui suur lambipirn pea kohal, kohisevad rulluvad lained ja väike paljas inimene.

Kahtlustan, et see jama sai alguse eelmisel pühapäev, kui pakkisime seltskonna dziipi ja rallisime kohalikku vaatamisväärtust, kõrget koske uudistama. Dziipi mahutati järgmine seltskond -virulased, Phil ning Tod jõmpsikatega.
Tod, minu uus sõps on 53 aastane tuletõrjuja Ameerikast. Vunts veedab Fijil oma pensionipõlve. Siit soovitus kõigile noortele ja tugevatele- hakake ameerika tuletõrjujateks ja teid ootab ees magus vanaduspõlv.
Tod ei ole mingi vanamehe näss. Vastupidi! Tüüp on super vormis! Hea rüht, energiast pakatav, ladna ellusuhtumise ja mitte vähetähtis- nitsevoo huumorisoonega. Tod on ka väga avatud. Tunnike basseini ääres ja tean lõviosa tema elust. 48 eluaastani elas ta muretut vallalise elu. Veetis mõned kuud Fijil, kus lõbusasti kohaliku fijitariga aega veetis. Tagasi Ameerikas. Möödusid kuud ja selgus, et tema afääri viljana on sündimas väike sokolaaditüdruk. 48 aastselt sai Tod esimest korda elus isaks. Kooselu kohaliku prouaga välja ei vedanud. Küll aga on Tod eesrindlik isa. Mees veedab nüüd enamuse ajast Fijil, tegeledes igal võimalusel oma tütrega.

Sõitsime siis koske vaatama. Keitleen, Todi kräsupea tütar ning tema 2 kamraadi istusid koos virulastega tagaistmel. Tegime roosast nätsust suuri mulle. Olles väga osav nätsumulli puhuja võitsin vaevata laste südamed!
Üks tore seik meie sõidust. Tod, dziibi omanik kutsus kõvahäälseid hääleharjutusi tegevaid lapsi korrale. Lapsed muidugi ei tahnud tuure maha võtta. Minu küsimuse peale „Whos the boss?” vihjates Todile vastas 5 aastane tüdruk, kes igal pühapäeval kirikupinki nühkimas – „Jesus is the boss” :)

Jätsime auto mägise troopikametsa viiva tee lõppu ning lapsed kukil, matkasime mööda Lepanoni kitsast metsarada pea 40 meetri kõrguse koseni. Teerada viib mäenõlvani, kust vesi üle kivide kosena alla mühiseb. Kõrgelt avanes ilus vaade võimsale loodusele.

  Mägedele, mis on kaetud justkui lopsaka rohelise ronitaime vaibaga, mis kõik puud ja taimed enda haardesse saanud. Vaid mõned hiigelsõnajalad, föönipuud on end suutnud paksust vaibast vaibast välja sirutada.
Teised jäid loodusliku basseini juurde sulistama, meie EPga asusime mööda jõge üles ronides avastusretkele. Otsides jõe servast madalamaid kohti, turnisime mööda käänulist mägijõge üles, avastades tihedas ligipääsmatus troopikametsas aina uued kosed. Need kosed olid madalamad kui esimene iludus ning veejugade külgedelt, kus veevool vaiksem, said osavad turnijad üles ronida. Kivisesse mägiseina olid justkui astmed raiutud. Iga astumisega pidi 2 sammu ette planeerima, juhuks, kui satud libedale või lahtisele kivile. Hiljem kuulsime, et rada lõppeb ühe vapsee vinge kosega, kust palja jalaga üles turnida ei saa. Nii et ootan tervenemist ja uusi ronimisi ja avastusi.



Sain hakkama ka ühe väga vapra teoga. Vähemalt enda silmis olen nüüd väikest viisi kangelane küll!
Lapsed hüppasid karmauhh ja karmauhh kose nõlvalt vahutavasse helesinisesse vette. Oi olen tahnud seda alati teha- vette hüpata! Aa olen põnnama löönud. See äratõukamise moment... õõõk tunne.. sinna taha on need minu hüppamised jäänud.
Seekord oli hiir minu sees elevandi mõõtu ja otsustasin hüpata. Ja hüppasingi! No jah, kui nüüd aus olla, siis ei olnud see kuigi kõrge kosk. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis sai hüpe teoks tänu ühele kaasa tõmbavale kämblale. Sest otsustaval äratõukamise hetkel tuli „appi mida nüüd” error. Aga oli juba hilja ja mürgeldavasse veevahtu ma prantsatasin. Nina, suu, kõrvad, tundus nagu kogu keha sai pilgeni vett täis. Peale esimest ehmatust, köhimist ja luristamist-puristamist läks nägu naerule :)

Jaan

Hindan kõrgelt vanu traditsioone ja suhtun täie tõsidusega jaanipäeva.

Kolmapäeva hommikul sõitsin EP ja Philiga Suvasse. Tund aega piina väikses valges logisevas minibussis! Philil on autosid tervelt 3, üks hullem logudik kui teine. Mäest üles ronides möirgas päevi näinud masin oiata, käigukang ragises nagu oleks see tema viimnepäev.
Konditsioneer ehk aknad alla krutitud, laamendas tuul salongis korralikult, minu lokid imeasendeid võtmas. Viisakast vestlusest oli raske osa võtta, kuna mitte midagi ei kuulnud. Phili british english, pidev vajadus lobiseda, kohati vägagi küsitava väärtusega huumor, millele ta ise hinge katkevalt kaasa lõkerdab, hakkasid ajudele. Käänulised võõrad tänavad ääristatud majalogudikega, närviline liiklus, napakad autojuhid kelle käpp signaalile kleebitud, autogaasidest palav ja kleepuv ilm. Tundmatud indud ja mikrisoengud ringi siblimas.
Tundsin järsku igatsust millegi tuttava ja oma järele. Sulgesin silmad ja reisisin mõtetes teispoole maailma, Kalamaja tänavatele oma korviga jalgratta pedaale sõtkuma. Omade juurde.
Suurte päikseprillide eelis, lased silma looja, tuleb ainult vahest noogutada ja mhm mõmiseda.

Sel päeval Suvas sattusin aga paradiisi!
Hulgilattu! Oiiii seee oli nagu päris! Hummus, feta, mozarella juust, oliivid, artisokid, normaalne sokolaad, erinevaid jogurteid. Kõik sosistades - võta mind! ei hoopis mind! võta mind ka! pane mind oma korvi! Pea hakkas ringi käima, nii ebareaalne oli see kõik!

Seisime EP-ga kui 2 totut lihaleti ees, püüdes jõuda otsuseni, millist lihaollust oleks passlik jaanipäeval vardasse ajada. Midagi isuäratavat vastu ei vaadanud aga kuidas sa ikka ilma lihata! Kaalukausile jäid frankfurdi vorstid. Minul muidugi hea meel, et ei pea hakkama liha marinaadiga mässama, pole just minu tugevamaid külgi.

Minu tore plaan randa uhke lõke teha luhtus. Vihm! Irooniline eksole, jaanipäeval ju ikka sajab. Kus iganes maailma paigas sa just pesitsed.
Laua katsime terrassile, vaatega merele, lõket asendasid 2 küünalt. Menüüs oli mozzarellajuustu salat oliivide ja vorstikesed. Esimesed vorstid läksid alla kiidusõnade saatel. Teine vorts juba tekitas taimetoiduga harjunud seedeelundites küsimärke. Üks pool sai viisakusest ja kodusest kasvatusest, ennem ei lõpeta kui taldrik tühi, alla vitsutatud. Teine pool vorstist lõpetas Rudolfi tänulike lõugade vahel. Kolmandad vorstid viisime majaomanikule, härra Princile. Alkoletis päevapakkumises olnud valge vein ka nagu ei läinud kuigi hästi kõrist alla.
Õhtusöögi naelaks sai vanakooli õunakook. Seesama kook, mida ma juba tatist saadik armastan ja seesama kook, mida ema kord aastas suure nuiamise peale küpsetab.
„Olen seda kooki juba aastakümneid küpsetanud, siiber on, katsetama nüüd uusi õunakoogi retsepte!” vastab emps minu koogitellimusele innukalt!
Minu ema on suurepärane koogiküpsetaja, omab virnade viisi retseptiraamatuid. Muidugi tahab ta uusi, igal jumala sügisel ilmuvaid uusi-ja-huvitavaid Kodukirja retsepte katsetada. No õnneks alati leiab ta siiski aega ka minu vanakooli hapupiima koogiks. Et ikka lapsukesed rõõmsad oleksid :)
Ahju minu rannaäärses toakeses ei ole. Tegin esimesed sammud, et end pererahva kööki sisse süüa, õunakook oli esimene katsetus.

Vana hea hapupiima õunakook rohke kaneeliga!
Mmmmmm maailmas lihtsalt on asju, millele võid alati kindel olla! :)

Hare Krishna!

Kõht pannkookidest punnis, kakrass paras aeg laupäevaseks atraktsiooniks!

Bussidega saabus rannale väga kirju kamp inimesi, erinedes tublisti tavalisest piknikuseltskonnast.
Peagi kuulsin Tallinna tänavatelt tuttavat rütmi „Hare Krishna, Hare Krishna”.
Mulle on alati laulvad krishnalased meeldinud! Nende rõõmsad näod ja laul panevad naeratama ka kõige sitemal argipäeval.

Saabuti autode ja bussidega. Rannaäärsesse parki tassiti kaste, mööblit, sööginõusid ja suuri söögimahuteid. Siivsamad riided selga ja läksin uudistama. Esialgu piidlesin põnevusega kogu seda sebimist ja askeldamist eemalt, kookospalmi kännul jalgu kõigutades. Sõbralikud pilgud aga kutsusid liituma ja istusin lähemale.

Kuulasin rõõmsat ülistuslaulu jumalale. Mehed lõid üle õla kinnitatud trummidel ühte rütmi, mis aina hoogu ja väge juurde sai. Mees mikrofoniga laulis hare krishna, hare krishna. Lauldi ka haribo, siiki mitte ülistuslaul Soome kummikommidele, vaid jumalale. Pidulikult toodi kohale didid ehk hingestatud, elavad jumala kujud. Kuldsed mees- ja naiskuju, käed taeva poole sirutatud, jalad tantsuasendis. Nad on rikkalikult ja edevalt sättitud, seljas uhked riided.

Kujud pandi erilisi hoolitsusega suursuguselt ehitud lauale. Kõige olulisemad didid seisid uhke punase riidega kaetud pehmel alusel. Kujude pea kohal rippus kuldsete narmastega lambikuplit meenutav vari.
Tseremooniat jälgides hakkas tekkima küsimusi.
Hetkel mil piidlesin ümbritsevaid pühendunud inimesi, mõeldes, kellel nüüd sabast kinni võtan, astus minu juurde nägus noormees „Vaatasin, et sooviksid meie rituaalidest rohkem teada”. Vastuse peale, jah, tegelikult just mõtlesingi, kellelt võiksin infot saada, naeratas ta „Vastused tulevad ise Sinu juurde”

Aeglaselt ja põhjalikul rääkis ta enda jumalast Krishnast, nende gurust ehk jumala asendajast maal, dididest, usust, julgustas kuulama südame häält.
Kuulasin vahele segamata. Muuhulgas sain teada, et tegemist oli hare krishna festivaliga. Esimest korda toimus selline festival Fijil.
Edaspidi ilmus noormees justkui vari vaikselt minu kõrvale kogu tseremoonia vältel, et jagada selgitusi.
Mehed ajavad oma juuksed maha, kuklale jäetakse väiksed kelmikad patsid, enamus mehi olid valgetes või oranzides „seelikutes” naised, naiselikud ja kaunid, ilusates erksavärvilistes, tikanditega sarides.
Silmade vahele, otsaeest ninani on kollase saviga tõmmatud 2 triipu, see on jumala jalajälg.
Saabus guru. Autost aidati välja väikest kasvu lillade päikseprillidega väike kõver vanamees. Siitpeale olid naiste juuksed kaetud.

Naised asusid didisid lahti riietuma.

Kujudele pandi ümber valged riidetükid ning asetati spetsiaalsele alusele, metallist restile, mille all oli kauss.

Võrreldes üldiselt valitseva kullasäraga, mõjus see moodsa modernse köögitehnikat meenutav asjandus üllatav.
Peagi selgus praktiline pool. Kujud pesti puhtaks. Vasksetes nõudes olid lilledega kaunistatud vedelikud, kust järjest suurte teokarpidega erinevat kraami dididele kallati. Mesi, piim, jogurt, värked mahlad, vaid kõige puhtam ning parem kraam, kallati järjest kujudele. Kujud meenutasid glasuuritud päkapikke, toidukaami tortud nende peas ja kehal kasvasid, mahla, mee, joguri värvid segunesid.
Kogu see väärt ja pühitsetud kaam voolas kujude all oleva resti läbi metallist kaussi. Kujude kohal hoiti suurt vihmavarju, kaitsmaks päikese eest.
Trummipõrin ja rõõmus laul aina kasvasid. Laulu rütmis plaksutati käsi.
Hare Krishna, Hare Krishna Krishna Krishna, Hare Hare, Hare Rama, Hare Rama, Rama Rama, Hare Hare
Naised tanstsisid ringis, käed taeva poole sirutatud. Mehed tantsisid eraldi. Hoiti kätest. Vaheldumisi tõsteti õhku üht, seejärel teist jalga.

Seejärel võeti didid hellalt käte vahele ja suunduti ookeani, kus didid puhtaks pesti.

Peagi oli ookean nagu Pirita rand, külg külje kõrval rõõmsad krishnaiidid suplemas ja hullamas õnnistatud lainetes.

Tseremoonia jätkus. Naised riietasid ning ehtisid linade varjus kujud uute ja veel edevamate kostüümidega.
Inimesed olid vaiksed, istusid ja jälgisid, kuidas kujud riietati ning söödeti. Didide ette asetati kuldsed nõud erinevate söökidega ning juua. „Didid ei pea kasutama käsi, et süüa. Nemad oskavad ka silmadega süüa”

Didide eest laual oli lisaks joogile, söögile, lilleõitele, elav tuli. Tuli sümboliseerib puhtust ning tuld meie sees. Kenasti läikiva pealaega sõbraliku olemisega asjapulk tegi tulega inimeste seas tiiru. Käed asetati tule kohale, seejärel aetati avatud peod enda peanupule, osad ka südamele. Vaatsin teisi ja tegin järele.

Gurul oli kaelas lillevanik. Ta istus toolil. Ta kõneles aeglaselt ja lihtsas inglise keeles. Jutustades justkui üht pikka lugu, nalja sekka visates. Mina ei saanud sest kõnest midagi aru. Monotoomse kõnega meenutas end magamata öö. Magus tukk tuli peale, sulgesin silmad ja tunnetasin headust ja rahu enda ümber.

Seejärel tänati Fiji poolseid organisaatoreid, kokkasid, inimesi, kes oma didid olid ühes toonud ja väga tähtsat special guesti (see olin juhtumisi mina) ja Princi, rannaomanikku, kellele ma ühtlasi iga nädal majutuse eest raha maksan. Paluti jääda sööma nende toitu, avaldati lootust näha ka edaspidi mind nende tseremooniatel, siis juba sarisse riietatult. Kummardusin ja tänasin.

Söömine on teatavasti üks minu lemmiktegevusi! Olles erutunud peatsest tasuta söögikorrast, istusin ühe väikse indu proua varvaste otsa. Tõesti piinlik lugu.
Järjest täitsid kulbitäied minu kandikut vaheldumisi soolaste ja magusate roogadega. Krishnaidid on taimetoitlased ja karsklased. Austatakse kõike elavat ja elutut.
„Kõiges on hing”.
Enamus soolane ja magus olid riisist, magusad toidud kohati nii üle tuunitud nagu sööks parfüümiseepi.
Minu lemmik magustoit oli mannapurtu meenutav, rosinate ning pähklitega. Seda võtsin topelt!

Oli põnev sprirituaalne pühapäev. See on rõõmus usk, krishnalastega ma siiki liituda ei plaani. Taimetoitlus - täiesti ok, aga no loobumine alkoholist ja seksist, eeee ...... parem siiski mitte!
Küll aga paneb mõtlema, mis võiks olla see põhjus, et nad minu juurde rannale tulid.... ;)

15 põrgulist

Vaiksel rannal, kus elan, võib päevas majast möödujate arvu kahel käel kokku lugeda. Erandiks nädalavahetused. Siis tulevad kohalikud peredega randa aega veetma. Mängitakse palli, grillitakse, ujutakse. Hiidlane, kes elab mere ääres ei tihka vette muul eesmärgil kui kala püüdma ja see ei lähe kirja ujumisena. Või hirmsa kuumusega. Ja viimast on aastas vaid loetud päevad.
Fidzilasel aga meeldib lainetes mürgeldada. Kohalikud, nii indud kui fidzilased käivad ujumas riided üll. Saab ka hilbud puhtaks! Nagu sokolaadinööbid sinisel kommivaagnal, õõtsuvad nad lainete rütmis. Mängides ja hullates sulanduvad nii lapsed kui täiskasvanud loodusesse tundideks.

Reedel hukas ilm halastas ja päike kütab jälle mõnusasti.
Ja reedel tulid kohalikud rikkad ja ilusad „minu koju” oma laste pidu pidama.
Rannal on rivis 6 köögiga tuba, peale minu toakese, on mõnel harval nädalavahetustel rohkem tube välja renditud. Nüüd lõhuti privaatsus ja reede ööks võeti lausa 3 tuba. Meie olime muidugi õhinas! Pralle ja Inimesed! :)
Peo põhjuseks oli 14 aastase tüdruku koolivaheaeg. Prantslasest multimiljonäri lapselaps õpib Austraalias, tirts tuli koju ja talle korraldati väike koosviibimine sõpradega. Täpsemalt neljateist lapse väiksune.
Lapsevanemad on EP tuttavad, peole olime kutsutud ka meie. Täiskasvanud võtsid napsu, tülitsesid, unustasid lapsed, tantsisid.
Lapsed olid aga väiksed kuradid ise! Sigatsesid hommikutundideni (tikkusid katusele, loopisid liivaga, täna hommikul avastasin veetünnist mõned pannkoogid ujumas, 3 toa uksest on lõhutud 2, minu kuninglikud punased tennised on pihta pandud, rätik on nööri pealt jalutama läinud)
Virulased eraldusid seltskonnast. Ilgete moskiitode kaitseks mässisin end kahte tekki, et imetleda ööd. Öö oli ilus. Ookean oli justkui rammus kasvulava, kust tähed end taeva poole sirutasid. Ikka kõrgemale ja kõrgemale. Tähepeenar sai sätendavalt glämm
Kella 6 ajal hommikul saabud hommikukastega vaikus.

Peale 2 tundi ööund olid rüblikud jälle jalul. Lubasin kogu seltskonnale hommikuks pannkooke küpsetada. Hakkan siin pannkoogiküpsetamisel juba profitaset saavutama!
Kahel pannil vaaritades valmis ludinal pea 70 pannkooki.
Kogu ettevõtmine oleks aga napilt vett vedama läinud. Esialgselt oli plaan õhtul pannikaid küpsetada ning tegin valmis taigna. Rikkurid tahtsid kokku hoida ja tõid 1 piima vähem. Taigen jäi paks. Meie aga saime samal päeval värsket lehmapiima. Polnud kitsi ja uhasin seda taignasse. Taigen seisis kenasti öö külmikus. Hommikul esimest kooki maitsedes- hapu maitse manu. Lisasin suhkrut. Ja veel suhrut. Juba parem, hapu maitse ikka tunda. Ja siis võtsin raske südamega külmikust oma kondenspiima ja määrisin kõikidele pannikatele, lisades maitse peitmiseks ka kaneeli. Kõik sõid ja kiitsid. Ka meie ise. Kõhuvaegustest pole teateid saabunud :)

Ilm on hukas!

Neljapäev, 17.06.2010
Juba neljas päev pressib ankast sisse tugev jahe tuul, päike on varjunud raskete ja hallide pilvekardinate taha, ladistab sadada. Ja kui ei saja on taevasse vaadates tunne, et kohe-kohe hakkab ning toast välja ei maksa oma nina toppida.
Ebatavapäraselt on kõik aknad, täpsemalt aknaribad ja uksed kinni. Sarnaselt Tongaga ei laiuta aknaaugus üks suur aknaklaas, akende ees on klaasiribad ning roheline sääsevõrk. Umbes 20 cm laiuseid ribasid saab vastavalt soovile lahti või kinni kruttida. Ja alates esmaspäevast on need ribad kinni. Ribaakand on siin kõigil, enamasti väikestel, ühekorruselistel, majadel, sääsevõrku aga keskmine kohalik endale lubada ei saa. Kas tõesti on võimalik harjuda sääskedega???

Ookean on hall ja rahutu. Aknast paistavad teravad laineharjad. Lainejänesed õgivad isukalt, jälle ja jälle kaldale viskudes, kallast, liivarand on hommikuti, tõusu ajal päris kitsaks jäänud. Kuiva jalaga jalutatud ei saagi.

Eile oli soe taaskohtumine sokkidega :)
Rannal mediteerisin dressikasse ning tuule ja vihma kaitseks suurde roosasse tekki mässitult. Läbimärjana koju naasedes jäin vahele majaperenaisele, kellele tegi muidugi nalja, et põhjamaa inimene selline külavares on.
Eelmisel õhtul otsisin üles paksu teki. Siiani olen maganud linaga, mis elab palavatel öödel oma elu ja kuhugi külje alla rulluma kipub. Täna öösel magasin sulnist und villase teki all. No küll oli mõnus jahedas toas linakaalust raskema teki alla kerra tõmmata.
Talv annab tunda. Öösel on sooja umbes 20 kraadi, päeval nii 23, 24. (Päiksega muidugi pea 30). Pealtnäha tundub see ju täiesti kobe number sooja ning mina lootusetu vingukotina, tegelikkuses aga võrreldes harjumuspärasega annab pea kümnekraadine temperatuurivahe tunda.
Lonely Planet soovitab Fijit külastada just talvel, ehk siis maist oktoobrini. Praegusel ajal sajab vähem, on väiksem tsüklonite oht, madalam õhuniiskus ja „normaalne” temperatuur.

Kohalikel olid täna lisaks vihmakeepidele ka mütsid au sees. See oli nii ootamatu vaatepilt, olin segaduses ja eeldasin, et linnas on aset leidmas suuremat sorti räpparite kokkutulek. Aga ei, hoopis talv Fijil on aset leidmas!

Kuulan Liisi Koiksoni ja unistan oma Hiiumaa suvekodust. Tean ju täpselt milline see olema saab. Hubasest klaasverandast ülbe lillelise sofaga, kus hea aiast korjatud melissiteed juua, raamatut lugeda. Väljas suures ja sügavas rohelisuses sajab sooja suvevihma, minu lillepeenarad on lopsakad ja värvilised. Unistan ka merelõhnast, kummikutest, männimetsast ja värskest lestast.

Ja siis naeran iseenda üla, kui tobe ikka üks inimene on :)
Mul on väike saar. Küll teispool maakera, kesk Vaikset ookeani aga see kõik on mul just nüüd ja praegu olemas. On hea keskkond, minu muusika, värske sidrunheinatee, raamatud, aeg iseendale, soojad lained, palmipuud ja lopsakas loodus.

Kipun ma arvama, et tagasi kodus Kalamajas või Nõmmel või Hiiumaal olles uitavad minu mõtted tihti siia armsaks saanud Fidzi rannale :)


Muideks, just täna, 3 kuud tagasi, lohistasin oma hiiglasliku seljakoti Lennart Meri lennujaama ja võtsin suuna suurde seiklusesse. Põnevil ja teadmata millal, kuidas, kuhu, kellega. Ohh, see seljakott sai tõesti tohutu! Tuleb sõita teisele poole maakera, tassida ja tirida kogu see koorem kaasa, et õppida, kui vähe asju inimene tegelikkuses vajab!

Olen endiselt põnevil ja avatud. Olen ka tänulik! Minu seiklus ja elu on mind soosinud. Need 3 kuud on olnud tohutult inspireerivad, õpetlikud, minu maailma avardavad, enesesse vaatavad, põnevad ja pagana head kuud! :)