Tequila Ameerika moodi

Olen olnud laisk blogija.

Plaan tihedamini ja lühidamalt kribada, pole kuigi edukas olnud.
Minu sõbratar Tongal, Irena, pidas samuti oma reisi alguses blogi, siis aga tundis, et see on liiga suur kohustus ja jättis asja sinnapaika (blogi kirjutamine oli tema ainus kohustus) :)

Eelmisel pühapäeval, 04.07, käisin Ameerika iseseivuspäeva peol!

Kutsujaks Shiloh, selline põnev nimi poisil, kelles voolab esivanemate indiaaniverd. Omab väikest firmat, teenib raha 2-kohaliste lennukitega inimestele lõbusõite tehes.

Pidu peeti Ericu villas. Tyybi 5- toalises villas on igas toas jalgratas ja ma ei liialda, kui väidan, et pooltes tubades nii kümmekond õnge ja sama palju surfilauda. Hobidega mees!

Jahhh, mul on rõõm teatada, et minu sõpruskonda on lisandunud ka paar alla 50 aastast inimest :)

Sai süüa maitsvat grillvorsti, sinise maisi ökochipse, mis olid lausa suurepärased! Ma tõesti ei olnud kuulnud sinise maisi olemasolust! Veel pakuti hõrku valge lihaga kala, täidetud pipraid, merekarpe kookospiimas jm mõnusaid sööke. Jõin esimest korda elus ameerika moodi tequilat ja see tähendas kokteilina. No kuulge! Miks keegi pole mind valgustanud, et tequila ei tähenda pelgalt kibedaid shotse, millest on lühike tee peldikupotti kallistama. Võid ka sidrunilimpsiga (või mis ta nüüd iganes oli) ja laimiga. Tiptop koktail ütlen!

3 sõpra kitarredega moodustasid täitsa arvestatava poistebändi. Mõnus tinistamine. Majaomanik tõi lagedale maailma eri paikadest pärit pillid. Minu pihku sattusid 2 kenasti siledaks lihvitud, suure mehe pöidla jämedust puupulka.

Poistebänd Ameerika moodi

Esimest korda seltskonnas, püüdled hea maine poole, oled hästi seltskondlik ja tore! Tagusin siis pisut kohmetunult kops-kops neid pulkasid.
Õhtu lõppedes olin teinud aga veel ühe avastuse- 2 puupulka on arvatavasti maailma geniaalseim muusikariist! Kui erinevaid, pealegi kauneid helisid, suudab üks andekas eesti tütarlaps, kahest pulgast välja timmida! Tõesti äge!

Pidupäeva meeleolu loovad ameeriklased ikka kärarikkalt. Ei puudunud paugutajad ja ilutulestik. Nii palmide alla, kööki (maalides põrandaplaatidele kaunid mustad triibud) , paugutajaid jagus ka jalge alla. Kiljumist ja nalja nabani! Loobiti ka üks vanaisa ja vanaisa naisega kaasas olev lapselaps, basseini. Lapselaps ei olnud mingi titt, vaid suure dekoltee, esindusliku partii ning silmipimestavalt valge hambumusega neiu. Lükkajaks vanaisa sõber. Siuksed naljaninad olid koos :)

Kellel on kõige suurem? Vanaisadega

Ja teate see kõik OLI naljakas! Kui vanaisad ja nende semud on sellised naljaninad, siis sõbrustan suurima heameelega ka vanuritega :)

Mulle tundub, et Fiji toodab rõõmsaid inimesi. On ju kohalikud lausa kuulsad oma laia, kõrvuni ulatuva naeratuse ja rõõmsa olemise poolest. Aga mitte ainult. Ka turistid, suurriikidest ärakaranud, ümberasujad, saarele sattunud elunautlejad, pensionärid. Fiji on üks eriline paik!

Teile on pakk! Norrast!

Pealkiri on üks vana hea nali. Teab kes teab. Prl Mutt teab ;)

Neljapäev, 8 juuli, algas juba suurepäraselt!

Varajasel hommikutunnil joogatasin rannas, Rambo mõõtu kapp jooksis mööda, jättes rannaliivale esimesed hommikud jäljed.

Ja siis minu kerge paljajala sörk. Pean tunnistama, et see sörkimine on mulle täitsa meeldima hakanud! Fijil sportlaseks ;)
Ja siis lainetesse. Kurguvalu peletamiseks sai ka soolase veega kuristatud. Pole siiani selle hirmus soolase veega harjunud. Nina, kurk ja silmad aina kipitavad.

Viimasel ajal ei ole tugevat vihma olnud. Loomult laisk ning mugav inimene vaatab ikka kus ja kuidas mugavamini. Kaussidega jändamise asemel käime nüüd Hr Puhta juures. Mr Pure varustab Fijit ja ka meid vihmaveega. EPl on omad diilid ja pudelid täituvad tasuta. Plastmasspudeleid täites on veekontoris viimasel ajal teemaks jalgpall. Kohalik poiss Neil oleks täna äärepealt tööle hilinenud, kuna tema meeskonna Hispaania võidukas mäng kestis hommikutundideni. Niisiis on finaalis meie lemmikud – Hispaania ja Holland! Tubli Holland! Peaks miski kihlveo sõlmima.

Mr Pure juurde jalutades jääb teele postkontor. Astusin läbi. Ostsin 2 marki Euroopasse. Ja pärisin palju maksab paki saatmine Eestisse. Pea 250 eeku kilo. Mõtlesin osad asjad koju saata. Sh oma ainukesed kontsakad, kopitama kippuvad nahkkingad, mida pole pea 4 kuu jooksul KORDAGI kandnud. Ühtlasi pärisin oma paki saatuse kohta.

Nimelt nimelt! Panid minu armsad Hiiumaa sõbrad sünnipäeva paiku e juuni alguses paki teele. Pikk ootamine. Lõpuks, eelmisel nädalal saabus teade. A4, kus pikalt ja tähtsalt kirjas, et tuleb pealinna postkontorisse sõita, kaasas pass, minu pakk avatakse läbivaatuseks, väärtesemete olemasolul tuleb maksta tolli jne. Hakkasin juba pabistama. Hiiumaa sõpradel on huumorisoon omal kohal. Aga kas ka Fiji postkontori töötajatel? Porno ja narkootiliste ainete eest läheks siinmail kinni!

Uurisin enda kohalikust postkontorist, kas oleks äkki kuidagigi võimalik pakk Pacific Harbouri saata. Tädi võttid tähtsa A4 endale ja lubas, et saab küll, jäägu ma uut teatist ootama.
Minu maja peremees joob juba neljandat päeva ja uue teatise kohta andmed puuduvad.

Niisiis läks jutt jälle natuke viltu oma rada aga kuhu ma jõuda tahtsin oli see, et läksin siis marke ostma. Ja pärisin nii muuseas ka paki saatuse kohta. Tädi küsis nime ja kadus taharuumi. Naases pruuni pappkastiga mil oli niiiiii ilus oranś kleps – EESTI POST J Minu pakk!!! Ja ei olnud mingi pisike tikutoos. Ja polnud isegi passi vaja!

Maksin 2.50, lahkusin oma Eestist saabunud pakki kaisutades. Nägu oli nii naerul, et kõik fidzikad ka vaatasid, ja ma arvan imestasid, et vahi kus see valge ikka naeratab.

Hing oli umbselt ärevust täis! Natuke isegi venitasin koju jõudmist. Venitasin seda mõnusat ootusetunnet. Olin nagu väike laps Kalevi Kommivabrikus ekskursioonil.

Koju jõudes võtsin pidulikult oma Swiss noa ja avasin karbi.

Ja tõesti, nagu Kalevi Kommivabrikus! Kastis olid parimad palad Kalevi sokolaadikommidest, sekka armsad valged säravad OB tampoonid. Sünnipäevakaardil foto 1 ja 3 Kärdla vaade, foto 2 Kärdla keskväljak.

Vast avatud

Ajakirjad loen ma kapsaks! See on selge! Erilise huviga süübin ka mind absoluutselt mitte huvitavatesse teemadesse.

Õhtusöögiks olidki täna kommid. Kommid on kuumuses võtnud vapshee kujundid. Aga maitse on suurepärane!!

Kõrvale värvilised pildid moehilpudest, kõhnadest modellidest, edulugedest, maailma kuulsaimatest spermadoonoritest (johhaidiiii) ja koledast meeste suvemoest.
Süda läigib ka...

Ahjaaa pakk oli siiski, ilma minu juuresolekuta, salakaubaveo kahtluse all avatud. Ja seejärel jälle kinni teibitud. Võin kihla vedada, et mõned kommid sattusid ka pealinna postkontori tädide põske. Ja tampoonid... eeeee ei hakka täpsustama kuhu.

Olgu neil siis ka eriline päev, ega head eesti kommi iga päev saa J

Igatahes ei olnud selle vahejuhtumi kohta mingit teadet ega kirjakese poega. Postiteenus Fidzi moodi.

Peale mõningast õgimist

Aitäh Ahti, Aet, Ave, Kaia, Ruth, Mutt ja Kadri. Musirullid olete!!
Tõesti kullakesed, ei mäleta millal viimati sellist rõõmu ja ärevust ühe paki üle tundsin! (Ei mäleta ka, et oleksin varem tampoone külmkapis hoidnud. Aga just teisel riiulil, (mis nagunii toidust lage) platseerub eesti posti klepsudega pakk, kindlas kohas, peidus ablaste sipelgate eest)

EP ka rõõmustab ja tänab (kahjuks on ta suur maiasmokk)! Ja kurdab, et naisteajakirjad kõrval mõnda Tehnikamaailma lisatud polnud!

Võimust võtab jalgpalliärevus

Palmi all võttis võimust väike jalgpalliärevus.
Ühtegi mängu pole näinud, veerandfinaalid käimas, reedel Holland vs Brasiilia (väike dilemma, mulle meeldivad mõlemad aga Holland siiski rohkem)
Reede käes, endiselt plaanideta. Vusserist ma puudust pole tundud aga nüüd tundus see olukord, kus tegelt nagu polegi võimalust telekat vaadata, elumugavustega poputatud Euroopa inimesele, lihtsalt naeruväärne. Lähen närvi.

Fijil piisab täiesti, kui ütled oma kodukohaks Euroopa. Marurahvuslasena on minu pidev soov tutvustada tillukest Eestimaad laias maailmas, raugemas. Kui sa ka räägid heldimusega 1,5 miljoni elanikuga väikeriigist Läänemere kaldal, tõmmatakse sinu jutt kokku sõnaga- Euroopast jah! Justkui oleks tegu suure, äravalitute suurriigiga, Nõukogude Liiduga.
Ja inimestele, kes on pärit, elanud või palju Euroopas reisinud, meeldib vägagi mängelda selle ilusa suure sõnaga. „Meie Eurooplased oleme ju lootusetult ära hellitatud oma suure juustuvaliku ja oliividega”. „ Meie, Eurooplased ju armastame veini ja oskame seda hinnata” (Juust, vein ja oliivid tulevad siin tihti jutuks)

Ehk siis käes reede õhtu, painamas teadmine, et kell 2 öösel algab mäng.
Kadedust tekitas teadmine, et päris arvestatav arv inimesi maailmas saab õhtuti laiaekraaniga teleri ees kokku. Hüüete – tubli! mine-mine! noooo mida kuradit! väga hea! idioooot! jehuuu! kuradi kohtunik! perssse no nii napilt! värav! jessssss! - kõrvale juuakse õlut ja veini, JUUSTU, OLIIVIDE jm kvaliteetsnäksiga. Nagu näiteks Jaanus Sydneys.

Nii mis variandid siis minul olid!
70 aastased Paul ja Shanti! Kahtlemata armastavad nad mind ja mina neid. Aga kell 2 õlledega külla minna.... no pole nagu kuigi sobilik.
2 kassiga korterit jagav Phil (mh huvitav, kui vana on Phil?). Arvestades kui järjepidevalt ta helistab, sõnumeid saadab ja ühiseid plaane välja pakub... kardan, et kui ma kell 2 öösel õlledega uksest sisse astuksin... hakkaks mees nii hirmsati higistama, et televiisoris tekiks lühis :)
Siis on veel 53 aastane Tod! Igati ok tüüp. No nagu on ja ei ole ka... Reedel temaga turule sõites, kuulsin lugusid, kuidas ta 19 aastaste kohalike neiudega dussi all käib... võibolla siiski mitte.
Ja minu uus sõber Vera! Vera telefoninumbriga on mingi kamm. Nii et langeb ära ka see variant. Eeeeee jalpallisõpradega on tuuga....

Koukisin lahti veinipudeli, tegin kõrvale soojasid küüslaugu-juustusaiasid ja veetsin aega internetis inimestele oma kurba elu kurtes.

Mingi hetk tuli koju elukaaslane. Ja tõi kaasa toreda idee- lähme Upraisingu hotelli baari mängu vaatama. Tiksusime, kell pool 2 võtsime suuna mööda öist randa hotelli poole. (Upraisingu hotelli on nii 600 m pikkune jalutuskäik)

Hotell Uprising. Siin basseini ääres käib proua peesitamas

Vahepalane hädaldan teemal Fiji talv.
Paljajalu, nagu tavaliselt. Viskasin selga seeliku, pikkade varrukatega pluusi ja IGAKS JUHUKS dressika. Jestas kui külm!!! Mul on kuri kahtlus, et viimased 2 ööd on soojakraadid täiesti alla 20. Asja teeb ilgeks tuul. Ma külmetasin! Mu vaesed kehva vereringlusega varbad anusid sokke ja tenniseid. Isegi kann külmetas. Kõik külmetas. Iga viimane kui rakk rappus lõdiseda. Jabur! Kodus voodis ei saanud kogu öö sooja. Mu keha on śhokis! Ja ma ei tee nalja! Ega ürita kuidagi Eesti suve aadressil habemeta huumorit visata. Eile õhtul ronisin igatahes riietes villase teki ja 2 lina alla.

Rõõmustasime, kui rannast baaris tulesid nägime. Avatud! Ja vusser baarileti kohal näitas lühikestes pükstes mehikesi rohelisel muruväljakul silblimas! :)
Baaris tiksusid õllekannude ääres kohalikud. Ekraani vasakul all nurgas oli häälemärk, kriips peal! Palusin häält. Ei saanud! Põhjuseks toodi esialgu, et hotellikülalised oma majakestes magavad. „Oi muidugi, las nad magavad, paneme natsa häält”. Vastus „Te ei ole hotelli külalised ja me ei saa teie soovidele vastu tulla” pani silmi pööritama.

Käid hotellis söömas, joomas aga  ära kujuta ette, et sa külaline oled! Nahaalid sellised! Nõudsin ülemust. Seejärel võtsin ette tolle ülemuse. Tulutult!
Tundsin kuidas minu jalgpalliõhin langes. Kolinal! Istusin mossis olekus ekraanist kaugel (baarileti ääres kleepusid külge kohalikud playboyd), ümberringi sumisesid purjus kohalikud kel jalkast täiesti poogen, ja veel ilma hääleta. Mage! No koju naaseda oleks veel magedam olnud.

Jalgpallijumal on õnneks aga normaalsuse poolel ja ikka hoolitseb minusuguste õnnetute eest. Saatis baarileti taha veel ühe valge. Itaallase! Ja veel parem! Hotellielaniku!
Teine hooaeg olid kohalikud baarist välja pekstud. Andsin itaallasele väikse vihje hääle kohta. Häälega privaatseansile jäid 2 virulast, itaallane ja 2 turvameest.
Holland võitis 2-1!!!!! Jehhuuuuuu! Oli pagana hea mäng!!

Öös on asju

Blogimas

Kell hakkab saama pool 5 hommikul. Mul ei ole und!
Laine mühiseb randa, kukk kireb ja naabrimees norskab. Jah, meil on naabrid! Kõrval toas pesitsevad juba neljandat ööd valged. Kadestamisväärt raamiga Linda ja tema kaaslane Derrik, aastates 50-60, on minu silmis vägagi eriline paar. Internetipaar!
Kui mitut internetipaari te tunnete? Mina tean Eestist ühte prouat, kes raiskas aega ja raha (ei maksa arvata, et sulle välja käristatakse), käies mööda kohvikuid lontruseid kaardistamas. Tõsi, lõpuks jäi sõelale ka paar peigmehe kanditaati. Kas paari õuel on õnn, kahjuks pole uudistega updeititud.

Tutvusid turteltuvid läbi Uus-Meremaa suhtesaidi. Automaatne süsteem sobivate-hästi-kokku, vastab-ideaalsele partnerile-esitatu-nõuetele, Lindat ja Derrikut välja ei sõelunud. Õnneks on aga need teise ringi exabikaasad seal välismaal energilised, seltsielu aktiivne. Tutvumisportaal korraldab ka erinevaid koosviibimisi ja prallesid. Selliseid, kus inimene ei pea tegema nägu, tegelt oman väga kirjut seltsielu, mul on tohutu menu ja siia nõmedale üritusele sattusin puht juhuslikult. End täis kaanima, ennem kui julgeb vastassoo inimesele läheneda.
Sootuks mitte! Seesugusele üritusele on viimane kui üks mees ja naine läinud ühe eesmärgiga – leidma ja tutvuma. Ja võib ilma häbita välja näidata, et tema silmades on üks soov- otsin paarilist.

Ja just sellisel peol nad tuttavaks saidki. Linda on Uus-Meramaal elanud 18 kuud, omavahel öeldes kibeleb tagasi. Mitte kliima ega koha pärast. Sõbrad ja pere- igatseb inimesi. Täiesti arusaadav. On tutvumisportaali sõbrad ja on päris sõbrad. Kamraadid, kellega on ajalugu, oma kvaliteethuumor. Kellega oled sina ise.

Ja kõike seda ma tean, kuna eile õhtul kutsusime naabrid oma terrassile kanasuppi sööma. Kanasuppi valmistasin elus täiesti esimest korda. Ja võin kinnitada- kõik kiitsid. Ja mitte ainult viisakusest! Juurikatest võin iga kell maitsva supi kokku keerata a see kontide keetmine ja vahu pinnalt püüdmine... no ma ei tea. Pole nagu minu ampluaa.
Tõe huvides -kana ei olnud enam ühes tükis kui valmis supp. EP oli seda eelnevalt sulatunud, matseetega köögi põrandal käsitlenud (tillukesi lihapalakesi leidsin põrandalt veel ka järgmisel päeval, mitte, et liha oleks sipelgakuhja alt välja paistnud), keetnud ja selle pruuni vahuga jännanud. Igatahes tean nüüd, olles 34 aastane, et võiksin ka täiesti iseseisvalt terve kanaga rinda pista. Milline rõõm! Olen arenemisvõimeline!
Mhhhh  olen vaikselt kodukanaks muutumas! Teen iga päev süüa (ei ole tavapärane) ja naudin. Mis viga vaaritada, kui aega on. Koristan iga päev (elades mereääres hädavajalik, kui ei soovi elada liivakastis). Käin musta-ja siis puhta pesukotiga pesumaja vahet, ei triigi (tavapärane). Eelmine nädal tõstsin toa ümber (nüüd on ka minu voodi akna all) ja paar päeva tagasi tassisin rannast paar kookospähklist välja sirguvat taime terrassile. Et hubastada! ;)

Öös on asju. Tänu internetile, ajavahele Eestiga ning Liisi suurepärasele spordikommentaatori oskustele olen detailselt kursis Kanepi hea mänguga. Pagana kahju, et kaotas! Lisaks olen flirtinud ilmsüüta noormehega Austraaliast. Olen veelkord pestnud hambad. Kirjutanud pika ekirja oma pursuielust ja tegemisest Inglismaale.
Postitanud lookese blogisse (nii palju siis plaanist hakata lühikesi lugusid postitama... päris pikk sai)
Täiesti arvestatav saavutus! Kell on veerand 6 hommikul. Lähen magama!


********************************************************************************
Lisamärkus lisatud neljapäeva hommikul sest kolmapäeval ei saanud õhtul internetti. Lisamärkus, mis omakorda midagi pekki keeras ja kogu minu postituse dileitis. Nii et postitan kogu kupatuse uuesti.

Kanasupp ja külalislahkus tasusid ära. Sain just silma looja, uni oli magus ja siis algas kõrvaltoas rahmeldamine. Lukud kinni, lukud lahti, sahtlid kinni ja lahti, prügikastil (asukoht meie akna all) oli ses ooperis pearoll.....
Naabrid pakkisid ennast kokku ja kimasid Nadi lennujaama. Puhkus läbi. Aga! Toa nr 3 terrassil oli ootamas kena kotike. Meile oli jäetud tuunikalakonserv, piim, sai, tomateid, papaia ja mandariinid, või, suur ja uus kööginuga, supikulp ja lõikelaud (suppikulpi asendas seni hiinapärase mustriga kausike). Ja 2 raamatut!! Viimaste üle on mul eriti hea meel! Kerge lugemine, sihtgrupiks minusugused naiivsed romantikud. Ausalt öeldes oli Phililt laenatud Sherlock Holmes pigem piin kui lugemisrõõm. Kirjakeel 20 sajandi algusest on küll ülimalt korrektne, kuid väga lohisev. Ja kohati varjutab roimasid sõnaraamatus tuhnimine.

Kangelastegu Lepanonil

Tänaseks olen pea nädala tõbine olnud. Kurk valutab, uimane ja muidu ka toss väljas. Eile oli hädasti tarvis tervitada täiskuud, porgandiks koorida ja üks suplus teha. Kuigi jah, aedviljakotlettide praadimise vahepalana oli see ju mõnus- tumehalli ja paksu pilveääre varjust piiluv täiskuu, kui suur lambipirn pea kohal, kohisevad rulluvad lained ja väike paljas inimene.

Kahtlustan, et see jama sai alguse eelmisel pühapäev, kui pakkisime seltskonna dziipi ja rallisime kohalikku vaatamisväärtust, kõrget koske uudistama. Dziipi mahutati järgmine seltskond -virulased, Phil ning Tod jõmpsikatega.
Tod, minu uus sõps on 53 aastane tuletõrjuja Ameerikast. Vunts veedab Fijil oma pensionipõlve. Siit soovitus kõigile noortele ja tugevatele- hakake ameerika tuletõrjujateks ja teid ootab ees magus vanaduspõlv.
Tod ei ole mingi vanamehe näss. Vastupidi! Tüüp on super vormis! Hea rüht, energiast pakatav, ladna ellusuhtumise ja mitte vähetähtis- nitsevoo huumorisoonega. Tod on ka väga avatud. Tunnike basseini ääres ja tean lõviosa tema elust. 48 eluaastani elas ta muretut vallalise elu. Veetis mõned kuud Fijil, kus lõbusasti kohaliku fijitariga aega veetis. Tagasi Ameerikas. Möödusid kuud ja selgus, et tema afääri viljana on sündimas väike sokolaaditüdruk. 48 aastselt sai Tod esimest korda elus isaks. Kooselu kohaliku prouaga välja ei vedanud. Küll aga on Tod eesrindlik isa. Mees veedab nüüd enamuse ajast Fijil, tegeledes igal võimalusel oma tütrega.

Sõitsime siis koske vaatama. Keitleen, Todi kräsupea tütar ning tema 2 kamraadi istusid koos virulastega tagaistmel. Tegime roosast nätsust suuri mulle. Olles väga osav nätsumulli puhuja võitsin vaevata laste südamed!
Üks tore seik meie sõidust. Tod, dziibi omanik kutsus kõvahäälseid hääleharjutusi tegevaid lapsi korrale. Lapsed muidugi ei tahnud tuure maha võtta. Minu küsimuse peale „Whos the boss?” vihjates Todile vastas 5 aastane tüdruk, kes igal pühapäeval kirikupinki nühkimas – „Jesus is the boss” :)

Jätsime auto mägise troopikametsa viiva tee lõppu ning lapsed kukil, matkasime mööda Lepanoni kitsast metsarada pea 40 meetri kõrguse koseni. Teerada viib mäenõlvani, kust vesi üle kivide kosena alla mühiseb. Kõrgelt avanes ilus vaade võimsale loodusele.

  Mägedele, mis on kaetud justkui lopsaka rohelise ronitaime vaibaga, mis kõik puud ja taimed enda haardesse saanud. Vaid mõned hiigelsõnajalad, föönipuud on end suutnud paksust vaibast vaibast välja sirutada.
Teised jäid loodusliku basseini juurde sulistama, meie EPga asusime mööda jõge üles ronides avastusretkele. Otsides jõe servast madalamaid kohti, turnisime mööda käänulist mägijõge üles, avastades tihedas ligipääsmatus troopikametsas aina uued kosed. Need kosed olid madalamad kui esimene iludus ning veejugade külgedelt, kus veevool vaiksem, said osavad turnijad üles ronida. Kivisesse mägiseina olid justkui astmed raiutud. Iga astumisega pidi 2 sammu ette planeerima, juhuks, kui satud libedale või lahtisele kivile. Hiljem kuulsime, et rada lõppeb ühe vapsee vinge kosega, kust palja jalaga üles turnida ei saa. Nii et ootan tervenemist ja uusi ronimisi ja avastusi.



Sain hakkama ka ühe väga vapra teoga. Vähemalt enda silmis olen nüüd väikest viisi kangelane küll!
Lapsed hüppasid karmauhh ja karmauhh kose nõlvalt vahutavasse helesinisesse vette. Oi olen tahnud seda alati teha- vette hüpata! Aa olen põnnama löönud. See äratõukamise moment... õõõk tunne.. sinna taha on need minu hüppamised jäänud.
Seekord oli hiir minu sees elevandi mõõtu ja otsustasin hüpata. Ja hüppasingi! No jah, kui nüüd aus olla, siis ei olnud see kuigi kõrge kosk. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis sai hüpe teoks tänu ühele kaasa tõmbavale kämblale. Sest otsustaval äratõukamise hetkel tuli „appi mida nüüd” error. Aga oli juba hilja ja mürgeldavasse veevahtu ma prantsatasin. Nina, suu, kõrvad, tundus nagu kogu keha sai pilgeni vett täis. Peale esimest ehmatust, köhimist ja luristamist-puristamist läks nägu naerule :)

Jaan

Hindan kõrgelt vanu traditsioone ja suhtun täie tõsidusega jaanipäeva.

Kolmapäeva hommikul sõitsin EP ja Philiga Suvasse. Tund aega piina väikses valges logisevas minibussis! Philil on autosid tervelt 3, üks hullem logudik kui teine. Mäest üles ronides möirgas päevi näinud masin oiata, käigukang ragises nagu oleks see tema viimnepäev.
Konditsioneer ehk aknad alla krutitud, laamendas tuul salongis korralikult, minu lokid imeasendeid võtmas. Viisakast vestlusest oli raske osa võtta, kuna mitte midagi ei kuulnud. Phili british english, pidev vajadus lobiseda, kohati vägagi küsitava väärtusega huumor, millele ta ise hinge katkevalt kaasa lõkerdab, hakkasid ajudele. Käänulised võõrad tänavad ääristatud majalogudikega, närviline liiklus, napakad autojuhid kelle käpp signaalile kleebitud, autogaasidest palav ja kleepuv ilm. Tundmatud indud ja mikrisoengud ringi siblimas.
Tundsin järsku igatsust millegi tuttava ja oma järele. Sulgesin silmad ja reisisin mõtetes teispoole maailma, Kalamaja tänavatele oma korviga jalgratta pedaale sõtkuma. Omade juurde.
Suurte päikseprillide eelis, lased silma looja, tuleb ainult vahest noogutada ja mhm mõmiseda.

Sel päeval Suvas sattusin aga paradiisi!
Hulgilattu! Oiiii seee oli nagu päris! Hummus, feta, mozarella juust, oliivid, artisokid, normaalne sokolaad, erinevaid jogurteid. Kõik sosistades - võta mind! ei hoopis mind! võta mind ka! pane mind oma korvi! Pea hakkas ringi käima, nii ebareaalne oli see kõik!

Seisime EP-ga kui 2 totut lihaleti ees, püüdes jõuda otsuseni, millist lihaollust oleks passlik jaanipäeval vardasse ajada. Midagi isuäratavat vastu ei vaadanud aga kuidas sa ikka ilma lihata! Kaalukausile jäid frankfurdi vorstid. Minul muidugi hea meel, et ei pea hakkama liha marinaadiga mässama, pole just minu tugevamaid külgi.

Minu tore plaan randa uhke lõke teha luhtus. Vihm! Irooniline eksole, jaanipäeval ju ikka sajab. Kus iganes maailma paigas sa just pesitsed.
Laua katsime terrassile, vaatega merele, lõket asendasid 2 küünalt. Menüüs oli mozzarellajuustu salat oliivide ja vorstikesed. Esimesed vorstid läksid alla kiidusõnade saatel. Teine vorts juba tekitas taimetoiduga harjunud seedeelundites küsimärke. Üks pool sai viisakusest ja kodusest kasvatusest, ennem ei lõpeta kui taldrik tühi, alla vitsutatud. Teine pool vorstist lõpetas Rudolfi tänulike lõugade vahel. Kolmandad vorstid viisime majaomanikule, härra Princile. Alkoletis päevapakkumises olnud valge vein ka nagu ei läinud kuigi hästi kõrist alla.
Õhtusöögi naelaks sai vanakooli õunakook. Seesama kook, mida ma juba tatist saadik armastan ja seesama kook, mida ema kord aastas suure nuiamise peale küpsetab.
„Olen seda kooki juba aastakümneid küpsetanud, siiber on, katsetama nüüd uusi õunakoogi retsepte!” vastab emps minu koogitellimusele innukalt!
Minu ema on suurepärane koogiküpsetaja, omab virnade viisi retseptiraamatuid. Muidugi tahab ta uusi, igal jumala sügisel ilmuvaid uusi-ja-huvitavaid Kodukirja retsepte katsetada. No õnneks alati leiab ta siiski aega ka minu vanakooli hapupiima koogiks. Et ikka lapsukesed rõõmsad oleksid :)
Ahju minu rannaäärses toakeses ei ole. Tegin esimesed sammud, et end pererahva kööki sisse süüa, õunakook oli esimene katsetus.

Vana hea hapupiima õunakook rohke kaneeliga!
Mmmmmm maailmas lihtsalt on asju, millele võid alati kindel olla! :)

Hare Krishna!

Kõht pannkookidest punnis, kakrass paras aeg laupäevaseks atraktsiooniks!

Bussidega saabus rannale väga kirju kamp inimesi, erinedes tublisti tavalisest piknikuseltskonnast.
Peagi kuulsin Tallinna tänavatelt tuttavat rütmi „Hare Krishna, Hare Krishna”.
Mulle on alati laulvad krishnalased meeldinud! Nende rõõmsad näod ja laul panevad naeratama ka kõige sitemal argipäeval.

Saabuti autode ja bussidega. Rannaäärsesse parki tassiti kaste, mööblit, sööginõusid ja suuri söögimahuteid. Siivsamad riided selga ja läksin uudistama. Esialgu piidlesin põnevusega kogu seda sebimist ja askeldamist eemalt, kookospalmi kännul jalgu kõigutades. Sõbralikud pilgud aga kutsusid liituma ja istusin lähemale.

Kuulasin rõõmsat ülistuslaulu jumalale. Mehed lõid üle õla kinnitatud trummidel ühte rütmi, mis aina hoogu ja väge juurde sai. Mees mikrofoniga laulis hare krishna, hare krishna. Lauldi ka haribo, siiki mitte ülistuslaul Soome kummikommidele, vaid jumalale. Pidulikult toodi kohale didid ehk hingestatud, elavad jumala kujud. Kuldsed mees- ja naiskuju, käed taeva poole sirutatud, jalad tantsuasendis. Nad on rikkalikult ja edevalt sättitud, seljas uhked riided.

Kujud pandi erilisi hoolitsusega suursuguselt ehitud lauale. Kõige olulisemad didid seisid uhke punase riidega kaetud pehmel alusel. Kujude pea kohal rippus kuldsete narmastega lambikuplit meenutav vari.
Tseremooniat jälgides hakkas tekkima küsimusi.
Hetkel mil piidlesin ümbritsevaid pühendunud inimesi, mõeldes, kellel nüüd sabast kinni võtan, astus minu juurde nägus noormees „Vaatasin, et sooviksid meie rituaalidest rohkem teada”. Vastuse peale, jah, tegelikult just mõtlesingi, kellelt võiksin infot saada, naeratas ta „Vastused tulevad ise Sinu juurde”

Aeglaselt ja põhjalikul rääkis ta enda jumalast Krishnast, nende gurust ehk jumala asendajast maal, dididest, usust, julgustas kuulama südame häält.
Kuulasin vahele segamata. Muuhulgas sain teada, et tegemist oli hare krishna festivaliga. Esimest korda toimus selline festival Fijil.
Edaspidi ilmus noormees justkui vari vaikselt minu kõrvale kogu tseremoonia vältel, et jagada selgitusi.
Mehed ajavad oma juuksed maha, kuklale jäetakse väiksed kelmikad patsid, enamus mehi olid valgetes või oranzides „seelikutes” naised, naiselikud ja kaunid, ilusates erksavärvilistes, tikanditega sarides.
Silmade vahele, otsaeest ninani on kollase saviga tõmmatud 2 triipu, see on jumala jalajälg.
Saabus guru. Autost aidati välja väikest kasvu lillade päikseprillidega väike kõver vanamees. Siitpeale olid naiste juuksed kaetud.

Naised asusid didisid lahti riietuma.

Kujudele pandi ümber valged riidetükid ning asetati spetsiaalsele alusele, metallist restile, mille all oli kauss.

Võrreldes üldiselt valitseva kullasäraga, mõjus see moodsa modernse köögitehnikat meenutav asjandus üllatav.
Peagi selgus praktiline pool. Kujud pesti puhtaks. Vasksetes nõudes olid lilledega kaunistatud vedelikud, kust järjest suurte teokarpidega erinevat kraami dididele kallati. Mesi, piim, jogurt, värked mahlad, vaid kõige puhtam ning parem kraam, kallati järjest kujudele. Kujud meenutasid glasuuritud päkapikke, toidukaami tortud nende peas ja kehal kasvasid, mahla, mee, joguri värvid segunesid.
Kogu see väärt ja pühitsetud kaam voolas kujude all oleva resti läbi metallist kaussi. Kujude kohal hoiti suurt vihmavarju, kaitsmaks päikese eest.
Trummipõrin ja rõõmus laul aina kasvasid. Laulu rütmis plaksutati käsi.
Hare Krishna, Hare Krishna Krishna Krishna, Hare Hare, Hare Rama, Hare Rama, Rama Rama, Hare Hare
Naised tanstsisid ringis, käed taeva poole sirutatud. Mehed tantsisid eraldi. Hoiti kätest. Vaheldumisi tõsteti õhku üht, seejärel teist jalga.

Seejärel võeti didid hellalt käte vahele ja suunduti ookeani, kus didid puhtaks pesti.

Peagi oli ookean nagu Pirita rand, külg külje kõrval rõõmsad krishnaiidid suplemas ja hullamas õnnistatud lainetes.

Tseremoonia jätkus. Naised riietasid ning ehtisid linade varjus kujud uute ja veel edevamate kostüümidega.
Inimesed olid vaiksed, istusid ja jälgisid, kuidas kujud riietati ning söödeti. Didide ette asetati kuldsed nõud erinevate söökidega ning juua. „Didid ei pea kasutama käsi, et süüa. Nemad oskavad ka silmadega süüa”

Didide eest laual oli lisaks joogile, söögile, lilleõitele, elav tuli. Tuli sümboliseerib puhtust ning tuld meie sees. Kenasti läikiva pealaega sõbraliku olemisega asjapulk tegi tulega inimeste seas tiiru. Käed asetati tule kohale, seejärel aetati avatud peod enda peanupule, osad ka südamele. Vaatsin teisi ja tegin järele.

Gurul oli kaelas lillevanik. Ta istus toolil. Ta kõneles aeglaselt ja lihtsas inglise keeles. Jutustades justkui üht pikka lugu, nalja sekka visates. Mina ei saanud sest kõnest midagi aru. Monotoomse kõnega meenutas end magamata öö. Magus tukk tuli peale, sulgesin silmad ja tunnetasin headust ja rahu enda ümber.

Seejärel tänati Fiji poolseid organisaatoreid, kokkasid, inimesi, kes oma didid olid ühes toonud ja väga tähtsat special guesti (see olin juhtumisi mina) ja Princi, rannaomanikku, kellele ma ühtlasi iga nädal majutuse eest raha maksan. Paluti jääda sööma nende toitu, avaldati lootust näha ka edaspidi mind nende tseremooniatel, siis juba sarisse riietatult. Kummardusin ja tänasin.

Söömine on teatavasti üks minu lemmiktegevusi! Olles erutunud peatsest tasuta söögikorrast, istusin ühe väikse indu proua varvaste otsa. Tõesti piinlik lugu.
Järjest täitsid kulbitäied minu kandikut vaheldumisi soolaste ja magusate roogadega. Krishnaidid on taimetoitlased ja karsklased. Austatakse kõike elavat ja elutut.
„Kõiges on hing”.
Enamus soolane ja magus olid riisist, magusad toidud kohati nii üle tuunitud nagu sööks parfüümiseepi.
Minu lemmik magustoit oli mannapurtu meenutav, rosinate ning pähklitega. Seda võtsin topelt!

Oli põnev sprirituaalne pühapäev. See on rõõmus usk, krishnalastega ma siiki liituda ei plaani. Taimetoitlus - täiesti ok, aga no loobumine alkoholist ja seksist, eeee ...... parem siiski mitte!
Küll aga paneb mõtlema, mis võiks olla see põhjus, et nad minu juurde rannale tulid.... ;)