Taifuun Pablo ja Malapascua saar

Malapascua saarel ei liigu ükski puuoks. Täna on kärbeste lemmikpäev!  Nad tähistavad seda sinu käsivartel, sinu söögil, varvastel. Üleriigilisest tuulevabast päevast on osavõtt aktiivne ja üksi tiivuline ei ole koju jäänud.

Päevad ei ole vennad. Ei ilma ega meeleolude poolest. Eilne päev (29. november) algas vihmasaju ning kõva tuulega ja nii ta õhtusse läks, tuul öösel veelgi tuure lisades. Olen selle kõigega väga kursis, kuna ei leidnud kõrvetroppe üles ja tuul sõna otseses mõttes viis ka minu une kaasa.

Kasutasin mõnusat vihmast ja pisut jahedamat ilma saarel ringi kondamiseks.
Malapascua saare põhiline rand, pikk ja ilusa valge liivaga Bounty beach, kust on ka väga mõnus ujuma minna, on rohkelt hotelle ja restorane. Siiski ei saa kurta, et jube melu segab elamist, kõike on piisavalt aga mitte liiga palju. Muusika ei üürga, rannaliiv ei ole peesitajatest ega päiksevarjudest ummistatud.

                                                                Bounty Beach
   

                                                  Tänav turistide rajoonist vaesusesse

Saare sisemusse jäävad kitsad liivased teed ja kohalike külad. Autosid saarel ei ole.
Pisikesed majad on logudikud, korralikumad punutud seinte ja palmilehtedega katustega, osade elamute seinteks on eterniit, papp, paber, killuke plastmassi - mis iganes kätte satub.
Iga maja hoovis on kukk. Kes kireb. Lakkamatult.
Ja uudishimulik suurte pruunide silmadega laps. Üldjuhul mitu. Majad on väiksed ja pered vaesed. Mõned lapsed magavad rannas sest nad lihtsalt ei mahu oma kodus magama.

                                                                  Külatänav
                                                    

Sattusin jalutuskäigul väikse hotellini, kus otsustasin ka hommikust süüa. 
Hommikusöögil kohtasin perekonda, kellega mõned päevad tagasi rannas juttu olin teinud. Neil oli kaasas u 4 aastane poeg ja 3 kuune (!!) tütar. Mõlemad tulid saarele sukelduma. Vaheldumisi hoiab lapsi mees (ise seejuures täiesti rahulik ja rõõmsameelne mõlemal meie kohtumise päeval) ja siis jälle naine.
See kuidas mees laseb naisel imiku kõrvalt elada avaldas mulle sügavalt muljet.
Perekond oli kolinud rannast saare sisemusse, kuna kartsid laste pärast!
Nii saingi teada, et Filipiinidel möllab taifuun nimega Bopha, hellitavalt Pablo.
Malapascua saarest läks taifuun mööda ning elu elatakse  edasi nagu poleks midagi juhtunud.
See justkui ei puuduta selle saare inimesi. Igal saarel oma rõõmud ja valud...
Hiljem nägin ühes söögikohas uudiseid. Pidid rääkisid enda eest- taifuuni teele jäänud saartel on kaos, mudalaviinid, surma on saanu sadu inimesi. Laibad tuvastamiseks rivis maas. Nutt ja ahastus. Paksu mudaga kaetud oimetud päästetud sõdurite kätel.
Saartel on artsiabi nõrk, kohati puudulik. Näiteks Malapascua saarel ei olegi arsti! Lähima suurema saareni, sõidab laev u 45 minutit. Puudulik arstiabi, kehv juurdepääs, logudikud majad- kuidas Filipiinid üldse sellistes olukordades toime tuleb? Siit ka suur hukkunute arv. Eeldatavasti on rahvusvahelisel abil siin oluline osa.

Malapascua saart võrreldakse kuulsa maailma toppide toppidesse kuuluva, Filipiinide uhkuse- Boracay saarega. Ilusate randade ja kompaktsuse pärast võibolla. Kui olen Boracayl ära käinud, tean öelda, kas on see tõsi või ise võetud tiitel :)

Malapascua saare Bounty beachil oled kaupmeeste ohver.  Aga mitte jälle liiga palju. Võrreldes  Langao saare Alona beachiga on siin ikka väga rahulik.
Naised pakuvad puuvilju ja pähkleid, kala, massaaši, mida otse rannaliival hästi tehakse, mehed paadimatku ja sukeldumist. Lapsed suveniire.
Hotellis oli külalistele kiri palvega, mitte lastelt teokarpe ja suveniire osta. Vanemad võtavad lapsed koolist ära ning saadavad oma võsukesed müüma. Pealegi  ei tohi teokarpe  maalt välja viia. 

Lapsed on väga osavad müügimehed! Taktika on selline. Kõigepealt küsivad nad sinu nime (seda teevad tegelikult kõik), seejärel pärivad, kust sa tuled. Ja siis pakuvad oma kaupa. Kui Sa viisakalt ära ütled, proovivad siiski natuke veel. Kui siis ka eitavalt pead vangutad, ütlevad nad "maybe later". Ja siis later, hüüavad nad sind juba nimepidi nagu vana sõpra ja uurivad, ega sa meelt muutnud ei ole :)

Muidugi tyytab see kohati ära. Samas ei tasu minna ülbeks, vaid mõista, meie oleme siin külalised. Kohalikud elavad oma elu ja teenivad elatist. Alati saab ka viisakalt ei öelda. Eriti siin, saartel, kus ka kaupmehed on suht viisakad ja naeratused veel siirad.
Nähes kurja ja ülbe kivinäoga turiste on mul piinlik.

Mujal saarel  ringi jalutades sind keegi ei tüüta. Saad paljude "hello" tervituste ja pilkude osaliseks, kuna enamus valgeid oma jalga  saare sisemusse ei tõsta. Ükspäev oli lill ka juustes, siis sain vahetuid komplimente ka :)

Malapascua saare suurim vaatamisväärtus on Treasure sharks. 
Varahommikuti suunduvad paadid merele, kaasas balloonid ja mustades kalipsodes inimesed justkui lagritsa jupikesed. Treasure haid on erilised oma pika saba poolest. Tegelen nüüd plagiaadiga ja postitan internetist pätsatud pildi, et mageda merega inimene ka teaks millest jutt ;)

                                                                 Treasure Shark

See haide teema hakkas mind paeluma. Haid aga elavad sügaval snorgeldades neid ei näe. 

Otsustasin, et sukeldumine on asi, mis tuleb ära proovida. Olen seda alati edasi lükanud. Natuke hirm on selle suure ookeani ees. Ei meeldi mulle teadmine, et ma ei ole olukorra peremees. Mis iganes seal all juhtuda võib, hirm, ebamugavus, oht- ma ei saa lihtsalt pead vee peale tõsta nagu snorgeldades. Minu ja H2O vahel on lõputu sinine ookean ja rõhk.
Pealegi on see üsna kallis hobi, juba koolitus ise maksab u 350 €.
Selle reisi eelarves sukeldumise jaoks kohta ei ole. Järgmine kord, lohutan ennast. 

Ja pealegi tundub, et siin, Aasias, oleks põnevam see asi ette võtta kui Tallinna basseinis.

Jagan hetkel Kreteli ja tema perega tuba. Tore kui on seltsi aga eks samas on ka päris kõva kogemus, õppida arvestama 4 inimesega, kellest 2 on lapsed ja kogu päeva dikteerib ikkagit 6 kuune Mikuke. Teate, ma pole iial nii meest beebit näinud kui on Mikk :)
Mikk on rahva mees, vii beebi inimeste sekka ja uni ja jaur on kadunud :)

                                          Mikkuga Tepanee rannas päikseloojangut imetlemas

Kui Mikk on pruunide silmageda mehehakatis, siis 4 aastane Merily on siniste silmadega blond plika. Kui kohalikud talle aina "hello baby" hüüavad, tõmbub tirtsu suu kriipsuks :)

Merily on hea ja iseseisev laps, kellega on ülimalt lahe lobiseda ja maailma asju arutada.

Kuna laste päris ema Kretel omab ideaalset keha ja näeb välja nagu 25 aastane, siis pöördutakse lapsi puudutavates küsimustes minu poole. "How old is ur baby" jne.  

Erinevad humoorikad versioonid meie suurperest-
* Kretel on Indrese tütar esimesest abielust. Mina Indrese naine ja tulime oma 3 lapsega puhkama. 

* Kretel on minu sõbranna ja liitus minu ja minu perega puhkusreisil Filipiinidele.

* 2 last, 2 ema. Huvitav, kuidas Indrest kogu selle teooriaga liidetakse?? :)

* Söögikohas, kus oleme juba korduvalt käinud ja on jõutud uskumatule arusaamani, et laste ema on siiski Kretel! Ja siis küsiti, kas Indres on minu vend :)

Kuna tegelikult oleme Kreteliga eakaaslased, loodan siiralt, et mind tema emaks ei peeta :)) 

Edaspidi lisan (kui põhjust), lugude lõppu informatiivse rubriigi reisisellidele :)

Olen ise palju head infot blogides ja internetiavarustes tuulates leidnud nii et häid soovitusi on hea jagada :)
 

Söögikohad põhirannast eemal
Odav ja ok söögikoht Ging-Ging.

Ging-Gingi kõrval La isla bonita. Ilusas rohelises hoovis. Hea söök. Hinnad kallimad.

Odav ja eriti lahke näoga naise söögikoht Backow Kiwi. Söök väga hea. Saad süüa traditsioonilisel moel pottidest valikut tehes, on võimalus ka menüüst tellida.Oled tõenäoliselt ainus valge ja naeratavad mööda jalutavad koolilapsed saad pealekauba. Kindlasti külasta. Sinna saab ka Ging-Gingi kõrvalt.

Head Itaalia kööki ja ahju pizzat saab nautida Tepanee restoranis Angelina. Hinnad ei ole odavad aga söögid ja mere äärne asukoht head.

Majutus

Tepaneed, kus elan soovitan küll. Kui sinna satud tervita palun ka kiilaspäist itaallasest omanikku ja tema naist eestlase Karini poolt :)
Korras ja puhas. Hoolitsetud aed. Hotellil on ka tilluke ja nunnu private beach imeliste päikseloojangutega. Omanikud on sõbralikud ja jagavad lahkelt nõu, kuhu minna, mida teha. Kodustanud on nad saarelt umbes 6 halva elu peal olnud koera ja 10 kassi :) Kuna territoorium on suur, elavad loomad enda elu, inimesed enda, teineteist segamata.

Budget majutus rannas- Purple Snapper ning Mick&dioses, mõlemas kohas saab voodikoha 600 p eest. Eraldi poiste ja tüdrukute toad.

Enne Exoticut on ka üks koht, kus majakesed kohe rannas hea hinnaga. Nime ei mäleta.

Saare sisemuses leiab kindlasti soodsat majutust. Meile näiteks pakuti tervet maja 600 p eest öö. Kui tahad kogeda külaelu ning ei heiduta pissihais, siis palun :)  

Cebust Malapscua saarele saab nii.

Bussireis umbes 4 tundi. Busse on erinevas hinnaklassis. Kõige osavam peatub pea iga posti ees. Kallimates on konditsioneer ja need on kiiremad.
Siis levasõit umbes 40 minutit. Lähevad ühiskondlikud paadid, praamiks on seda palju nimetatud. Laevad ei välju väga hilja ja sadama ei ole kuigi luks, nii et tutvu graafikuga. Saad ka tellida ette privaatse veetranspordi, näiteks hotelli kaudu aga viimane variant on üsna kirves.

Linnamelu Cebus

Cebu bussijaamas tervitas meid kuumusest ligane linnamelu, mis  võttis täiesti jõuetuks.

Peale pikka bussisõitu ei viitsinud selle palavuse saatel oma massiivseid kotte kaugele tirida (ma ei väsi imestamast, mida kuradit ma jälle kaasa vedasin! Sel korral olin ju väga praktiline, nutikas ning teadlik aga hiiglaslik ja raske kott tahab jällegi õlgu tappa)

Ülikooli kõrvaltänavas on mitu maja mille uksed voodikoha otsijaile avatud. Astusin sisse esimesest, kauplesin hinna 500-le ja viskasin koti nurka, et Penuga linna peale kuutida.

Cebu on tüüpiline lämbe, räpane, autogaasidest paks Aasia linn.

Justkui oleks linnas kõik õhk otsa saanud.  
Linna pluss on muidugi see, et toidu valik on rikkali. Kui viitsid pisutki otsida leiad kohalike söögiurkaid, kus miljöö on lihne, üldjuhul räpane aga toit VÄGA hea ja odav.

Linna eelis on ka see, et leiad soodsamat majutust.

Rohkem plusse hetkel ei suuda meenutada... 

Bussijaama läheduses saimegi oma esimese mõnusa söögielumuse. Tüüpilise tänavaäärse söögikoha valiku teed sa lettidel asetsevaid potte revideerides ja kaantega kolistades sisuga tutvudes.

Avastasime põnevat kraami. Täidetud krabid, kaheksajalad, spring rollid. See ja liiter õlu läks mõnusa mõmina saatel keresse. Liiter õlu kõlab 2 naitserahva puhul vägagi kohatult aga no midagi pole teha, õlu maitseb soojas kliimas hea ;)

                                                         Sõber San Miqueliga aega veetmas

Kaubanduskeskuses oli hea jahe, veetsime jõululaude saatel oma viimased ühised tunnid. Ja tegime oma elu parimad ostud!

                                                Must minu, valge Penu :)
 
Penu ruttas lennukile, mina vantsisin nukralt hotellituppa. Hotellituba on selle peldiku kohta palju öeldud ja see kole koht sai minu elu jubedaimate hotellide topis ausa esikoha.

Tuba üle vaadates käis seal usin koritamine, mis hajutas minu tähelepanu. Eeldasin,  et kui juba 2 inimest maskid peas nühivad, küll on siis ka puhtus ok.

Valesti arvasin. Comfort ruum (nii peenelt nimetavad nad igas olukorras tualetti) oli räpane. Wc potil puudus prilllaud... eee siinkohal ma rohkem ei kirjelda, mida mu armsa ema süda küll teeb :)

Esimest korda elus seadsin õhtul toa ukse ette tooli, tooli peale oma hiiglasliku seljakoti. Viimast juba iga mees paigalt ei saa :)  Ja ... igaks juhuks panin oma taskunoa voodi kõrvale. No jah, see viimane oli üle pingutatud ettevõtmine aga kogu see öine elu ja melu mis akendest ja koridorist sisse pressis, pani ennast ebaturvaliselt tundma.

Aknad ei käinud korralikult kinni, konditsioneeri blokist jäi mõlemalt poolt ka nii 50 cm tühjust.
Maja asukoht suure tee kõrval andis ausalt öeldes oli tunde, et magan tänaval.
Kesk seda hullumeelset signaalitamist, autogaase,  mootorimüra ja lärmamist. Nagu sellest veel vähe oleks, oli lähedusest kuulda ka palliväljaku vahvaid sportlike helisisd. Ja nagu kõigest sellest ka veel vähe oleks, luusis maja läheduses mingi kohalik hull, kes vahetpidamata laulis ja kõvahäälselt seletas.

Hommikul otsustasin, et siia peldikusse ma kauemaks ei jää.

                                                         Üks väga kole koht
           
Esialgne plaan oligi vaid 1 ööks Cebusse jääda, et saaksin viisa pikendatud ja edasi mere äärde mõnele saarekesele pageda. Plaanideta reisi puhul on aga tore see, et plaane saab alati muuta! Ja kuna minu sõbranje Kretel oma perega saabus 29.novembril Filipiinidele otsustasin nad siiski ära oodata, et siis koos Cebust edasi liikuda.

Hommikul kolisin hostelisse nimega Cebu Guesthouse. 211 MangoAve.
Võtsin reisi senini odavaima majutuse – 350 pesot e u 6.8 € voodikoht. Tüdrukute toas oli 4 nari ja lisaks minule veel 2 tsikki. USA tsikk, kes oli juba 3 aastat (!!!) Aasias ringi rännanud ja rootslane, kes alles lennuväsimust ja ajavahe välja magas.

Hostel oli ok. Asukoht ok. Mustuse tase talutav. Vannitoas hõljus surnud prussaka hing, tema lömastatud hiiglaslik kest veel põrandaplaatidel vedelemas.

Selliste hostelite suur pluss on minu arust inimesed keda kohtad. Üldjuhul vahvad rändajad, kellega on alati millest lobiseda ning alatasa jagatakse soovitusi, kus ööbida, kus süüa.

VIISA PIKENDAMINE 
Viisat saab pikendada Cebu naaberlinnas Mandaues. City Hospital kõrval.
Sõit viisa osakonda ja tagasi oli trööstitu!

Takso aknast paistsid kerjuste ja kodututega ääristatud tänavad, pooleliolevad ehitised, tühermaa.

Ebainimlikult iroonilisena mõjusid tohutult suured kinnisvaraarendus plakatid teede ääres- exclusive property, kus valgetes puhtastes rõivastes pere, kammitud juustega lastega sofakesel raamatut lehitsemas.

Kogu selle tee ääres ei näinud ma midagi helget. Veel vähem valget.

Viisa osakonda minnes on soovitav end soliidselt riietada, nii näeb ette reegel ja võibolla on ka turvamehe ülesanne uksel sinu välimust kontrollida.

Olin rõõmus, et taipasin raamatu kaasa võtta. Peale tunnist ootamist ja 3030 p (60 €) oli passis tempel, mis lubab Filipiinidele 15. jaanuarini jääda. 
59 päeva on maksimum päevade arv, mida esimesel viisa taotlemisel antakse. Nende 59 päeva sisse arvestakse ka 21 viisavaba päeva, mis virulane automaatselt riiki sisenedes saab.

Tagasitee Cebusse seiklesin kohalike bussidega.

Tee ääres kuivas pesu, keegi magas, alasti väikelapsed uitasid omapäi, keegi pesi hambaid. Ja seda kõike nii lähedal suurele autoteele, et oleks võinud käe aknast välja pista ja tere anda.

Vaesuse ja mustuse kiht oli trööstitu ja paks. 

                                         Kohalik akende ja usteta "kutsikas", mida käe viibatusega peatada saab

Konditsioneeriga taksosõit on kallim ja väga seikluste vaene. Välja arvatud Kadri Tikerpuul ma usun, kellele kõik taksojuhid külge löövad! ;)
Bussis on oluline leida endale inglise keelt tonkav ohver. Ohver, kelle sa siis küsimustega üle valad. Kus ma maha pean minema? Millal see koht juba tuleb? Kas sa palun ütled "sisseviskajale" et ta peatuse teeb kui minu peatus tuleb? Aga kuhu suunas ma siis edasi kõnnin? jne

Kena vanem daam rääkis perfektset inglise keelt ja andis teada, kui oli aeg bussiseltskonnast lahku lüüa. Peatus buss uhke kiriku ees. Daam küsis nõu järgmiselt kohalikult, kes tee ääres telefoniga lobises, millise bussi peale mind edasi juhatada.
Ja see järgmine kohalik tahtis hirmsasti minuga sõprust luua.

No mis siis ikka, ega mul erilisi plaane ju polnudki.
Astusime koos sisse eriti uhkesse kirikusse, kus olid kohe algamas pulmad. Sain teada, et selles kirikus tuleb laulatuse eest maksta terve varanduse ja seda saavad endale lubada väga vähesed.

Järgmisena astusime sisse Filipiinide kõige kuulsamasse kirikusse. Väike ja korras hoov ei andud aimu selle pühakoja tähtsusest.


Basilica Minore del Santo Ninos kuulikindla klaasi taga puitreljeefist pühast Santo Nino de Cebust on välja kasvanud kogu Filipiinide katoliiklus!
Mõned filipiinlased usuvad, et Santo Nino de Cebu on Kristus ise. 16. sajandil kuulutasid hispaanlased, et see ikoon on imettegev, ning kasutasid seda rahva usku pööramiseks. 
Tänapäeval on igal filipiinlasel Santo Nino, ka kõige vaesematel. Autos, rolleril, kaelas- alati on kaitsev kujuke kaasas. 

                                   Püha Laps jäi kahjuks kuulikindla klaasi ja valguse varju 

Jaanuaris toimub Cebus Santo Nino de Cebu auks uhke pidustus. Just Basilica Minore del Santo Nino kiriku juurest saab alguse ligi 2 miljoni uskliku igaaastane  protsessioon "Cebu Püha Lapse" auks.

Ja siis suundusime veelgi pühamasse, Cebu suurimasse ostukeskusesse.
Mona tahtis oma uut sõpra ka turvamehena töötavale abikaasale tutvustada :)

                                                                     Jõulud :)

Ei lahkunud ma viimasest templist tühjade kätega.  Kuna Penu arvas, et mul on "kübara nägu"(st et kübarad mulle passivad) siis Mona abiga soetasin lausa 2 peakatet.
Randa laia musta äärega daamika ning igapäevasek päiksepiste leevendamiseks  väikse meesteka stiilis õlgkübara, laia musta paelaga.
  
Mona ei olnud õnneks siiski liigselt pealetükkiv. Ja lõpuks, õhtupimeduses, juba 4. bussiga jõudsin külalistemaja lähistele.

Hostelisse jalutamist valgustas mitme kilomeetrine rongkäik Jumalaema auks. 
Koolitüdrukud trummidega, erinevate koolide vormides lapsed, vaimulikud ja veel sajad ja sajad inimesed küünlad käes muusika ja jumala sõna saatel sammumas. 
Inimrongis liikus ka paar bussi, kus istusid sees viksid koolitüdrukud ja laulid vaimulikku viisijuppi. Suured kõlarid busside katustel lasid laulul  kaugele kosta.
Suured Jumalaema kujud olid kaetud uhkete valgustite ja lillesülemitega.

Need on need hetked, mis teevad reisimisest midagi imeliselt ettearvamatut!
Täiesti lambist, keset autode rohket tänavat satud millegi nii erilise tunnistajaks!  :)

Peale 2 ööd bambusnari alumisel korrusel, pakkisin jälle koti ja suundusin Cebu lennujaama Kreteliga kokku saama.

Kretel ja Indres ning nende nupsikud 4 aastane Merili ja 6 kuune Mikuke saabusid keskmise filipiinlase kodu suuruste kottidega Cebu lennujaama kokkulepitud ajal.

Võtsime suunaks Malapascua saare.

          

TURVALISUSEST

Mina ei ole Filipiinidel end kordagi ebaturvaliselt tundnud. (Või noh välja arvatud nuga käe ulatuses öö aga nagu ma juba ennist lisasin, oli see vähe ülepingutatud ettevõtmine) 

Ka nendel hämaratel tänavatel kus pesemata alasti lapsed papil magavad. See on pilt mida on eriti raske taluda. 

Üsna veider on näha linnades iga panga ees püssidega turvamehi. Ka söögikohtade ja kaubanduskeskuse turvamehed on püstolitega varustatud.

Üks kohalik noormees, kellega ma bussis tutvust tegin, toonitas mitu korda "ole oma asjadega ettevaatlik".

Mulle tundub, et tihti võtavad inimesed sellise kaitsva hoiaku, kui näevad valget naist üksipäini ringi kondamas.

Ideaalse ranna otsinguil. Siguijori saar

Jätkusid Ideaalse Ranna otsingud.

Kas oleme Penuga ärahellitatud turistid, kes usus, et järgmisel saarel on vesi sinisem ja liiv valgem, aina kotti pakivad ja rahutult edasi müttavad. Või ei ole Filipiinide rannad reaalsuses nii imelised, kui pildilt paistab.

Palglao saare Alona beach hakkas suurilma daamidele lühikeseks ning kitsaks jääma ning järgmiseks uurimise objektiks sai Siquijori saar.

Alona beachilt hääletasime kohalikku kutsikat, väikest akendeta bussi. Bussis on pingid. Tagumise ukseava (ust muidugi ei ole) juures istub sisseviskaja, kes kõva häälega ja väsimatult ja vahet pidamata karjudes, häälepaelu treenib. Ülbemad sellid hüppvad koguni valgusfoori juures bussist maha ja teevad aktiivsemat müügitööd, mis kohati on väga tüütu. Neid ei sega ka fakt, et sa näiteks bussi trajektoorist sootuks teises suunas astud.

Bussiga, mis iga käe viibutamise peale peatub, saime Tagbilarani. Natuke ennem busside lõpppeatust hankisime tricycle ning jõudsimegi sadamasse. 

Saarele saabumise ööl maksime takso eest 470 pesot, ära minnes sama kilometraasi eest umbes 50 p nägu. Märgatav hinnavahe, lisaks on kohalik buss elamus omaette!

                                          Penu unistab bussijuhi ametist ;)

Laev sõidab Boholist, Tagbilaranist Siquijorile 4-5 tundi, tormiga kauem. 820 p pilet.

Siguijori saarel panime 4 ööks kotid maha Coral Cay resortis. Väikse, hooletult koristatud ja sooja veeta toa eest küsiti 950 p öö.

Resort ise oli aga täitsa nunnu, territoorium korras ja iluaiandusega oli vaeva nähtud (kuivõrd sellises kliimas üldse vaeva nägema peab;) 

                                        Vaade hommikusöögi lauast

              Sellel hommikul aga juhtus nii, et hommikusöögiks olid krõpsud ja kohalik rum colaga

Hommikul seadsime end kohe rannatoolidel sisse. Küttis! Kõvasti!
Ujuma minnes selgus aga,  et kõik ei ole kuld mis hiilgab.

Resort asub täiesti mere ääres- tõsi. Liiv on valge nagu pildi peal- ka tõsi. Kõik on just nii ilus nagu kodulehel. Aga ujuda vot ei saa! Sest vesi on jube madal, põhi mudane ja vajud sisse.

Reistõde nr 1- ära usalda pildimaterjali! Uuri reisibogidest, suhtle inimestega ja kuula nende reisijutte, vaata ja katsu ise, ennem kui otsustad pikemaks ajaks majutuse võtta.

                                       Postkaardikas meie rannast

Õnneks oli väiksel resortil bassein ja enamus meie ajast kulus seal. Varba sai mugavalt värskendavasse vette pista, mis ei olnud kuum supp nagu merevesi ja pea sai mugavalt viludasse lükata.
Hotelli raamatukogu kirjandust revideerides möödus aeg mõnusalt ja ja prouad olid rahul.

Kui päikeses grillimisest aega üle jäi või päike ära vajuma hakkas, uudistasime ka saart.

                                         Kohalik surnuaed. Maetakse betooni, mis   mõnikord 
                                        vanniplaatidega või pühakute piltidega kaunistatakse

Kogu saar on põhimõtteliselt üks küla. Midagi erilist peale karaoke seal ei toimu. Ja karaoke kõlab üle kogu küla!

Filipiinidel võib igaüks olla staar. Tundub, et ka kõige halvemini viisi pidavaid kriiskajaid ei hoita tagasi ja neile elatakse sõbramehelikult kaasa.

Naabritega arvestamata on karaokemasinad täisvõimsuses töös öösel ja päeval. Ja halavatest armastuslauludest ei pääse kellegi kõrvad.  See on naljakas ja kohati päris hirmus! 

Coray Cay naabruses on JJ"s Guesthouse. Viimasel õhtul, peale pikki otsinguid leidsime ka nende hubase mereäärse restorani (seda kohta soovitati meile aga kuna kusagil ei viidanud ükski silt söögikoha olemasolule, astusime sellest lihtsalt mööda)
Rikkalikus menüüs oli mitut sorti värsket kala mis maitses hea!
Atmosfääri muutsid eriti mõnusaks kohalikud pillimehed, kes rannas kitarret pinistasid ja trumme paitasid. Väga ilusasti mängisid!

„Vanasti mängisid saare elanikud pilli, nüüd istuvad selle tobeda karaoke masina taga“ kurtis hipi välimusega bändimees.

JJs tube küll ei näinud aga koht oli mõnus ja kahese toa eest küsitakse 500 P.

Vihma totsides rentisime viimasel päeva rolleri ja tegime saarele ringi peale. Tõele au andes, olime selleks hetkeks ka juba täiesti ära kõrbenud ;)

Väikse Siguijori saare aadressil jäid emotsioonid pigem tagasihoidlikuks.
Saarele teeb ringi peale täitsa vahva tee, mis mäest üles-alla sõites ka mere äärt pidi liigub, näeb külasid, mõnda kirikut. Ilusaid randasid nagu ei näinudki. 

Ühes väikses asulas asusime söögikoha otsingule. Valik polnud suurem asi. Istusime maha ehitusplatsi kõrval asuvasse baari. Õlled paistsid olevat külmkapis ja sel hetkel sellest täiesti piisas, et koht tundus hea :)

Olles menüü läbi töötanud tekkis nii mõnigi küsimus.

Inglise keele oskus ei olnud ettekandja tugevamaid külgi, vastuseks osutas ta pastaka otsaga menüü pildile. Ja nii iga kord -ühel ja samal pildil susserdades. Ükskõik millise toidu sisu  kohta pärisime! :)

See oli väga humoorikas! Penu otsustas hullu panna ja tellis midagi väga eksootilist, mille sisust tal polnud õrnaaimugi.

Läks mööda jupp aega, õlles olid juba peaaegu keres, kui ettekandja naases.

Selgus, et kokka polegi tööl ja kusagilt teda ka ei leita.

No jah, eks joome siis õlled lõpuni ja lahkume.
Möödus veel mõni hetk ja ettekandja oli tagasi. "Aga me saaksime hamburgerit teha".

Noo võtame siis selle!

Sügavkülmast leitud kotlett ja saiad kadusid köögiavarustesse. Köögiga oli nii, nagu tihtipeale, et mida vähem tead seda parem.

Meie üllatus oli suur kui hamburger, mis oli nii  pisike, et mahtus vaid kohvitassi alusele (ruumi jäi küllalt ülegi) maitses vägagi tip-top.

Siguijori saarel sõiduautosid praktiliselt pole, vaid mõni veok kihutab sajaga mööda (hullult kihutavad)!

Penu ootavad töökohustused ja esmaspäeva varahommikul pakkisime oma suured kotid ja iseennast tricycle peale. Juht, väike vanamees, kes elas meie hotelli naabruses ei olnud suurem kui minu seljakott.

Sadamasse jõudes selgus, et kella 6-ne praam on annuleeritud.

Kuna Penu lennuk väljus sama päeva õhtul ja järgmise paarmiga poleks tal mingit lootust olnud, tekkis vähe ärev moment.

Meie õnneks rääkis sõbralik tädi piletikassas head inglise keelt ja selgitas üksipulki ära ja pani kirja kuhu ja kuidas.

Umbes poole odavamalt saab Siguijorilt Cebusse nii-

praamiga Demaguete sadamasses, tricycliga Sibulani, praamiga üle ja oledki Cebu saarel. Sealt sadamast väljuvad ilusad kollased konditsioneeriga Ceres bussid. Neil on ka ok koduleht. 

Bussi pluss laevasõidu ees, peale selle et on odavam, näed sa ka ilusaid vaateid ning kohalikku elu ja saad umbes 5 tundi järjest häid ameerika action filme vaadata ;)

Seiklused Boholil

Ilmateade ei lubanud midagi head meie pruuni tooni ootuses kehadele ning ostustasime saare vaatamisväärsustega tutvuma minna.
Ekskursioonid maksavad umbes 2000 pesot inimene või inimesed, oleneb pakkujast ja kauplemise oskusest :)
Meie rentisime 400 peso eest rolleri ja läksime omapead tuuritama.
Siin saarel on nii, et inimesed sõidavad mööda ja pakuvad kõvahäälselt oma isiklikku vara- kas autot või siis rollerit rentida. Isa 2 lapsega rolleril hõikab- rent, rent; jeebimees pistab pea aknast välja, võrri külge putitatud katusega külgkorv, kuhu mahub vähemalt 2 reisijat, sind märgates jääb tee ääres seisma- kõik on müügiks!
Kui hetkel sellist masinat ei ole nagu soovid- pole probleemi- kõik hakkavad kohe organiseerima!
Kuna teadsin, et tulemas on mägised teed rentisime seekord automaat rolleri asemel uhke leekidega Honda (sellise toekama motika).

Teede kaardi unustasime koju,  sõitsime kõhutundega  ja lootsime heale õnnele. Tõsi, teid mille vahel valida ei ole siin palju. Pisikesi teepealseid poode läbi kammides selgus, et kaart on siin defka ja uut osta ei õnnestunudki.

Ilm oli hea, kohati nati tibutas, kuna oli soe, ei olnud sel tähtsust.
Sõitsime Panglao saarelt Boholile ja võtsime suuna šokolaadi mägede poole (olen ju suur maiasmokk ka ;)

Jõudsime käänulistele mägistele teedele. Järsud tõusud ja langused. Tais nautisin kurvilistel mägiteedel sõitmist, eile aga oli motikas kuidagi ebakindel, teed varjulistes lõikudel jube ligased ja libedad. Lisaks istus taga Miss Penu, kelle elu eest tuli vastutada.
Tundsin kuidas tagumine ots käib vinka-vonka. Võtsin hoogu vähemaks, asi läks aga hoopis hullemaks. Midagi on valesti! Selgus, et tagumine kumm oli katki läinud!
Penu hakkas jalameheks, mina võtsin suuna paistvate majalogudike poole. Lootes, et maal kus roller on põhiline sõiduvahend, oskab keegi ka kummi parandada. Näe imet, umbes 60 meetri pärast oli remonditöökoda! Joppas, sest neid ei ole just igal nurgal.
Mehed tsillisid, mängisid raha peale suurte ilusate klotsidega lauamängu.

Remontija mees oli asjalik, lappis 2 auku ära aga ventiili osa lasi endiselt õhtu läbi. Laiutati käsi - tuli uus sisekumm osta. Prouad olid nõus ning üks niisama vahtijatest saadeti uue sisekummi järele. Peale tunnikest ootamist oli roller jälle sõiduvalmis. Sisekumm maksis 175 pesot, kokku oli meie arve 250 pesot. Oma töö eest küsis mees umbes 1,5 €. Maksime rohkem.

 

Remonditöökojas löödi aega surnuks

                                                        Katkine kumm 

Filipiinide Boholi saarel on suur müügiartikkel tarsierid. Ei tea eestikeelset nime aga need on tõesti vaatamist väärt punnis silmadega loomakesed. Maailma väikseim mammal oli absoluutselt imearmas! Mahuks ilusasti pihku ära.
Tarsieride aedikus oli teisigi turiste. Maksid raha, said väiksele territooriumile ja nägid punaste lipukestega märgistatud kohti, kus väikse ehitutatud katuse all olid oksa külge klammerdunud pisikesed loomad. Alguses arvasime päris tõsiselt, et tegu on topistega ja itsitasime veel, et no meie küll nii lollid ei ole, et SELLE  õnge läheme!
Siis viitsis üks "topis" ennast liigutada ning keeras aegluubis pead. Need chillid loomakesed juba liialt ei rapsi. Või kui, siis uurivad väga aeglaselt ümbrust. Jäädes siiski suht ükskõikseks kõige muu suhtes. Silmad on neil armsalt punnis ja suu oleks justkui veidi muigel.

Just nii nupsik saabki üks loom olla :)











                                                                             

Möödusime riisipõldudest ja suundusime edasi chocolate hillsi poole.
Kui rolleritel on üldjuhul ees jalgade kaitse siis Honda lasi kõik pori ja mustuse otse juhi valgele säärejooksule ja valgetele tennistele. Alla vaadates olin väga õnnetu, sest tegu on siiski minu absoluutsete lempar tennistega. Viisin pessu, loodan, et usinad filipiini käed teevad imesid ja homme tagastatakse lumivalged tennised ;)

                                                Need olid minu lemparid VALGED tenkad

                                                 Märjal murul oli ka väike insident

šokolaadi mäed olidki just sama vahvad kui reklaampildi peal! Nudid suurema taimestikuta mumpsud meenutasid trühvleid, mida vanaema kunagi kommi vaesel ajal Draamateatri puhvetist lastele kaasa tõi. Mina pole midagi sellist ennam näinud. Kuidas niivõrd erilise kujuga mäed on alguse saanud, pole veel uurinud. Tõeliselt vahvad vaated!

                                                             šokolaadi mäed

Tagasi sõitsime juba pimedas. Ja see oli peaaegu sama pinges sõit kui libedad mäed, ülima tähelepanuga pidi jälgima teed sest valgustamata teedel kondasid koerad, inimesed ja rallisid nagu jumal juhatab suunatuld mitte tundvad rollerid ja autod.
Aga päev oli äge ning tagasi oma randa, Alona beachile jõudes otsustasime ennast premeerida Hiina restoraniga.
Restorani ees parklas keerasid end rollerilt väga vaevaliselt  maha 2 kangete ja siniste jalgade ning  tagumikuga suht rokast, väsinud aga rõõmsat (ja endiselt lumivalget, Mutt)  turisti :)

Suunaks Panglao saar

Panglaole saime nii - lend Hongkongist pealinna Manilasse, sealt edasi Cebule, seal edasi 2 tundi paadiga Boholi saarele.
(Laevapilet 500 pesot + pagas. Lennujaamast saab sadamasse taksoga. Valged on odavamad kui kollased)

Kui laev kell 9 õhtul Boholi saare Tagbilarani sadamasse jõudis, oli väljas kottpime.
Hotelli meil broneeritud ei olnud. Leidsime sadamast hotelle pakkuvate tyypide seast yhe sobiva (palju neid pakkujaid ei olnud). Astusime juba autole poole, kui Penul meenub- meie suured kotid! Väsimus teeb oma töö ja meie kotid olid endiselt laeval. Seadsime sammud laeva poole kui vastu tuli käruga mees. Kärul peale muude kodinate kenasti meie kotid. Võtsime kotid, tänasime ja astusime autole. Mees pistis kisama- pay, pay. Meie vastu- me juba maksime kottide eest! (laevale minekul maksad eraldi tasu pagasi eest). "Pay for the transport" vehib ja kisab mees edasi! Kärumees oli visa, tolknes sabas ja kisas.  Mina polnud palunud, et keegi mu kotte tassiks. Väsimus oli ja vana hakkas närvidele käima. Keeldusime ja istusime autosse. Sõnelus autojuhi ja purjus kärumehe vahel jätkus kohalikus keeles. Mida nad seletasid, kes teab aga lõppu ei paistnud tulevat!  Käratasin juhile, kui te kohe sõitma ei hakka, otsime uue takso.
Transfeeri hinda ja vahemaad täpsustasimisel tundus, et küsitav hind on liiga kallis. Võtsin jälle sõna. Kauplesin. Autojuht ei andnud ka alla. Tähtustasin, et meie pole nõus, läheme taksoga. Olin kindel, et annab alla aga pagan, viis meid pimedasse sadamasse tagasi. Kartsime juba, et satume jälle selle hullu kisakõri otsa.
Aga tyyp viis meid oma cousini juurde, kes täiesti tavalise, ilma mingi märgistuseta autoga taksot tegi.  Hiljem selgitas meile, et sõidab ema autoga ja tänu sellele odavamat hinda pakkuda saab. Transfeeri raha jäi peresse ja meie olime rahul! :)
230 pesot odavamalt algas meie hotelli otsing väiksel Panlao saarel, mis on sillaga ühendatud Boholiga. Pikaks venis see öine sõit.  Selgus, et on pühad. Ka kohalikud olid puhkama tulnud. Kõik olid täis - hotellid ja inimesed rannas.
Peale 11 öösel saime lõpuks kotid nurka visatud ja dussi alla. Helesinises familyroomis, kus tervitasid meid hiiglaslikud pruusakad.

Järgmisel päeval oli plaan uus! Plaani nimi - soodsam majutus täiesti mere ääres!
Olemasoleva 2 toaga family roomi eest küsiti natsa palju ja meile tundus, et meie elamine võiks veel lähemal rannale olla. Tegelikult lõppes meie tänav mere ääres. Aga see oli hotelli rand ja see meile ei meeldinud. Jätsime kotid pererahva elutuppa ja  rentisime tee äärest täiesti suvalistelt jorssidelt roosa rolleri. Kauplesime hinda alla ja saime 700 asemel 500-ga. Normaalne rolleri hind päevaks 400 pesot. No pole hullu, alguses saad ikka veits tünga :)  Mingeid dokumente ei küsitud, leppisime kokku, et õhtul toome samasse kohta, posti äärde tagasi.
Sõitsime ja otsisime, peatusime erinevate siltide juures, astusime sisse erinevatest ustest. Pettusime saare randades, ööbimiskohtades ja nende hindades. Rannad kuhu sattusime olid kitsad, varjus ja täis puhkavaid kohalikke. Ma ei ole rassisit ega midagi aga see polnud päris see.
Ja siis, suundudes tagasi enda elukohta, leidsime puhtjuhuslikult, et täiesti tore rand asub umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel meie peatumispaigast. Ja seda peale päevast ringi kruisimist ja otsimist:)
Vahetasime peretoa väiksema ja soodsama vastu. Bohol sea breeze. Budget majutus. Puhas, konditsioneeri, panteri mustriga kardinate ja sooja veega maksab 1000 pesot.Väravas on ka väike palmiokstest majake, kus 24 h mängib teler ja peab vahti keegi perekonna liikmetest. Nii et turvaline tunne pealekauba :)

Konditsioneer seinal muidugi mühiseb mis kole. Eile öösel, kui kõrvaklapid ka enam ei aidanud, lülitasin selle välja. Vaene Penu mõtlesin aga väsimus sai viisakusest võitu.
Õnneks peale selle, et Penu on suurepärane reisikaaslane, on ta ka suurepärane magaja. Kui ta selle magamise juba ette võtab, ei lase ta ennast millestki häirida :) Võibolla ainult kukkedel... ;)

Reisin tähestikulises järjekorras- Fiji, Filiniid..

Täna kirjutan Filipiinidelt!
15. novembril startisime Miss Penuga Filipiinide suunas.
Reis algas, nagu ikka, viperustega.

Kes neid pikki lende ikka armastab, ka see Helsinki Hongkongi lend oli piinavalt kitsas ja unevaba. Platseerusime 4-s reas keskmistel kohtadel. Pingirida ääristasid mees meistermagajad, kes olid ka parajalt umbsed sest vetsus nad ei käinud.

Kell 15.30 saime lõpuks koivi sirutada, saabusime Hongkongi. Plaan oli ilus- õhtul 19:30 väljub lennuk Filipiinidele.
Vahetult enne kodust lahkumist proovisin tulutult Hongkong -Filipiinid Cebu saar lendu broneerida. Peale tunnist vusserdamist olin jälle (mitte enda soovil) lennufirma esilehel, raha krediitkaardilt läinud aga broneeingu kinnitust  ei kuskil.
Noh, mis siis ikka, ajame asja lennujaamas korda, vajadusel ostame uued piletid lennujaamast. Lennujaamas aga lajatas meile ebaviisakas proua oi kui valusa kirve selga.
Tegime asjatult tiire lennujaama 1. ja 2. terminali vahel, et leida sobivat hinda ja lendu. Lennujaama plaan oli lõpuks peas kuid olime endiselt piletiteta.
(Kogu selle soovimatult pikaks veninud  õhtu ja öö jooksul kohtasime umbes 3 viisakat inimest. Tõesti ebaviisakas teenindus! Kõik on neil must-valge. Ei ole nii, et kurdan oma mure ja arutame sõbralikult koos, mis on variandid, mis lennufirma Sinu jaoks teha saab)
Plaan kohapeal netist odavamad piletid broneerida osutus ülimaks kannatuse proovile panekuks.
Filipiinide lennufirmade (Cebu ja Airphil Express) lehed jooksevad järjepidevalt kokku. Peale paari tundi, üks ühes, teine teises arvutis istumist ei jaksanud enam. Otsisime Hongkongist hotelli, broneerisime internetis, saime hea hinnaga-30 USD öö.
Viisime suured kotid lennujaama pagasihoidu. Kaasa pakkisime vaid mõned asjad, et järgmisel päeval linnas kuljaitades  palju tassida poleks ja 1 läpaka, et peale mõnusat õhtusööki ja dussi,  voodis enne sulnist und järgmiseks päevaks lennupiletid broneerida. Olime plaaniga rahul.

Kella 10 ajal õhtul vaatas lennujaama taksojuht meie hotelli aadressi, siis meid ja ütles (nagu ta aimaks...) "See on Hiinas" "Mismõttes Hiinas? See on HongKongis!" protestimise vastu. "Ei, see aadress on Hiinas" " Shit!" Olime broneerinud hotelli teispool piiri, Hiinas! Kõik purskusid naerma. Kaasaarvatud meie. Kaardil polnud hotelli asukoht  üldse lennujaamast kaugel, küll aga olnuks meil vaja voodini jõudmiseks viisat.
Interneti ajastul on kõik lihtne. Uurid ja otsid, broneerid ja ostad. Kui aga midagi nihusti läheb, siis vaata ise kuidas hakkama saad, ei ole sellist punast nuppu kuhu vajutada.  Pole ka kedagi sinu telefoni kõnele vastamas. Hotelli raha me kahjuks tagasi ei saanud.

Päev venis kesköö suunas. Teine magamata öö, olime surmväsinud, ilma hotelli ja endiselt ilma lennupiletiteta.
Uue hotelli otsing tundus liigse pingutusena. Lonkisime tagasi lennujaama pagasihoidu, polnud mõtet terve öö eest maksta ja tõstsime kotid jälle kärule. Käisime poes, otsisime pingi, tegime asemed, tegime õlled ja seiklushimuliste turistidena ka põnevad kohalikud snäksid. Valikus oli roheline meriroht ja kreveti maitseline paber, mis osutusid täiesti jäledateks.

                                                         Piknik Soome ajalehel lennujaama öös


Filipiinidele saab päris soodsalt, kui broneerid pileti aegsalt lennufirma kodulehelt. Lennujaamas kohapeal on hind aga mitmekordne. AGA jama on selles, et kohalike lennufirmade interneti saidid jooksevad järjepidevalt kokku, pannes väsinud närvid korralikult proovile!
HKGi lennujaama öös oli kuulda eestikeelseid vandesõnu, oli tuska aga oli ka suur soov edasi minna ja peale paaritunnist andmete uuesti ja uuesti ja uuesti sisestamist olid meil kella 4 paiku öösel piletid olemas.
Olen Hongkongis käinud ja mõte linnaekskursioonist peale 2 magamata ja pesemata ööd ei olnud kuigi nunnu. Maksime pileti eest 200 €. Rohkem, kui arvestasime aga tahtsime Hongkongist minema saada! Võrdluseks- esialgne lennupileti hind, mida broneerisin oli 75€.

Minu elu esimene öö lennujaama pingil oli täitsa ok. Magasin vaid tunnikese. Pink on ikkagit pink- kõva ja kitsas. Pealegi tegi kliima mingil öötunnil kannapöörde, käima pandi kõik ventikad. Külm hakkas.
Hommikul 5 ajal, panin  selga puhtad riided, pesin hambad ja suundusime hommikusele lennule.
Ka check-in ei möödunud viperusteta aga õhtuks olid 2 magamata zombit Filipiinidel, Cebus! :)