Beanut butter ja muud jubedused

Olen ennast ikka seiklushimuliseks ja huvitavaks persooniks pidanud, alati valmis proovima midagi uut, mekkima põnevaid maitseid maailma rikkalikul toidulaul (ussid ja prussakad, siin kaldun arvama, julgust napib...)

Aga mõningad toitumisharjumused on lausa jõledad!
Olen laeva kolmest elanikust ainuke, kel hommikusöök au sees. Kui mulle meeldib väikekodanlikult kenasti kõik koos kaetud hommikusöögilauakese ümber istuda, siis teistel on suva! Meie ühised hommikusöögid leiavad aset ainult ja ainult minu algatusel. Mis puutub Lindasse ja Nixoni, siis nemad on rahul ka püstijalul või teleka ees, miskit nosima
Täna hommikul oli isu võileivagrill soojaks ajada. Küsimuse peale, milliseid võikusid keegi soovib, kas juustuga sobib kõigile, sai jällegi selgeks kuivõrd erinevad on  toitumisharjumised emakesel maal.
Linda soov saia vahele baked beans lajatada oli niivõrd kummaline, et küsisin üle. Nixon, kel puudub igasugune ühine ajalugu juustuga (samuti võileivagrilliga) ühines tema sooviga. Saiaviilud ja vahele konservioad.... õhhhh
Vegemite ja beanut butteri kõrval on soe oasai muidugi poisike. Need 2 kuuluvad minu silmis toidutabeli esijubeduste hulka.

                                                         Nixoniga

Vanuatu kultuuri esindav Nixon sööb üldjuhul kõike, mida valmistame. Tutvus oliividega ei viinud kiindumuseni, juust jätab ta külmaks, magusast suurt lugu ei pea, päevade kaupa võib meie isiklik aborigeen toituda breakfast crekceritest ja kuivalt toorestest kiirnuudlitest. Täielikud hitid siinpool maakera.. :/


Vanuatu köök on väga lihtne. Maitseaineid praktiliselt ei kasutata.
Port Vila turul valmistavad vormikad prouad kohalikku toitu, mida saab laudlinakesega kaetud laua taga istudes süüa või kaasa osta. Take away pakitakse banaanilehte.
Küpsetatud banaan (erinevad ja põnevad sordid, mis tavalisest banaanist suuremad).........






Fijil on tänu elanikkonna suurele indude potsendile toiduvalik tunduvalt laiem ja vürtsikam. Vanuatul indusid ei ole, maitsvat india kööki samuti mitte. Siin on hiinlased, kes peavad tillukesi tolmuste riiulitega poekesi, mille ukse kohal ripub eksitav silt Supermarket või Mall. Inglise keelt üldiselt poepidajad ei jaga. Ja üllatavalt ei kohta tänavatel hiina kiirtoidu putkasid.

Enne suurt maadeavastamist, mil eurooplased siia maailma nurka seilasid, olid enamus polüneeslased taimetoitlased ja usinad kalamehed. Saartel lihtsalt ei elanud loomi ega linde, keda vardasse ajada.
Metssiga, lehmad, kodusiga, tänapäeval lahutamutu tegelane polüneeslase toidulaual, olid tundmatud, samuti kana.
Muna on hakatud üsna hiljuti sööma, väiksematel saartel kasvab endiselt viimasest kui munast tibu.

Tuult pyydmas

Bretten, yksik cowboy, on oma väikse võistlusjahi meie Blue Goldi külge haakinud ja ühtlasi sisse kolinud. Ta võtab osa meie muuviteatrist, meie hommikusöökidest, käib meil dussi all- tunneb end nagu kodus. Esialgu oli värske veri, uued jutud ja naljad teretulnud. Aga kui suurt kasvu mees joob ära kõik alkoholi laeval, sealjuures söögi või napsu varusid täiendamata, kasutab meie kummikat nagu iganes soovib, kütust ostmata, hakkab närvidele käima.
Hakkasime ootama päeva, mil tema jutt koju Uus-Meremaale naasemisest toeks saab.

J6uludele eelneval n2dalavahetusel ei sadanud kogu laupäeva!
Snorgeldamise staff kaasa, läksime Bretteni 10 meetrsise jahiga purjetama!
Pole ammu niimoodi päikest nautinud! Üldiselt tähendab päiksepaisteline ilm higi ja palavust. Peale vihmaseid päevi, mil olime laeva sofale, vusseri ette naelutatud, oli hea oma kahvatul kehal sooja päikest tunda. Merel ei kimbuta ka palavus.

Hideaway saare lähistel, nii 45 minutit seilamist Blue Gold ankru kohast, näitas sügavusemõõdik 70 meetrit. Kogu minu tähelepanu oli suunatud vees ulpivale valgele kanistrile, põnev oli laveerida, eesmärgiks saada võimalikult lähedale ning jaht poi külge kinnitada. Ja siis kiirustas suur, halva rühiga Bretteni laevaninast minu poole, haaras tüüri enda kätte ja tegi järsu pöörde. Vaid paari minutiga näitas sügavust 3 meetrit. Napikas! Kujutasin juba elavalt ette kuidas me koralli sisse sõidame, jättes korvamatu kahju merepõhja ning laevakeresse.

Milline privileeg on sisenede veealusesse maailma! Hõljuda kesk sillerdavat hõberohelist kalaparve. Imetleda vaikuses elu korallide ümber. Nad justkui aksepteerivad sind, põgenemata. Märgata suurte kalade kõrval tillukesi tegelasi, kes kivide ja korallide varjust turvalisust otsivad. Suurim sügavsinine tähtkala, mida siiani näinud, nii 70 cm läbimõõduga, lebotas liikumatult korallil.
Värviliste kalade kodu, riif, oli halvas seisus. Palju surnud koralle, inimtegevus on jätnud oma jälje.

Värvikirev veealune maailm, lõputu fantaasiamäng, paneb eesti tüdruku küsima, kas on siis palju tahtetud, et ahvenapoiss oleks neoonroheline või kasvõi lestakala roosamummuline?

Tänutäheks hea esituse eest, istudes purjejahi madalal tagumikul, mis ulatus veepiirini, söötsin oma võileivaga kalu. Vesi kihas v2rvilisest parvest. Nii lähedal, et oleks saanud katsuda.

Purje küljes on paelad. Paela liikumine aitab sättida purje õigesse asendisse, püüdes maksimaalselt tuult. Kui pael lipendab hoogsalt keskmisest asendist üles, oled plussis.

Kogu tagasitee püüdsin tuult. Raadiost tuli Last Christmas I gave u my heart.

Linda on närvivapustuse äärel

15. detsember
Port Vila jahtklubi jõulupeol, nägin oma elu esimest mustanahalist jõuluvana ja sain tuttavaks Iisraelist pärit Oryga. Oryl on Port Vilas 3 rahavahetuspoodi, Vanuatu on noormehe koduks viimased 7 aastat.
Järgmiseks päevaks oli tyyp numbri sebinud ja kutsus õhtusöögile.
Hoolimata faktist, et kiilakas Ory kuulub rühma „lihtsalt tore”, oli teistsugune, ärevam tunne, meikida ja oma kasina karderoobi (esialgselt pidi laevareis kestma ju kuu ja pea kõik „peoriided” Fijil) ees seistes pead murda mida selga panna. Pealegi millal ma viimati deidil käisin? Ammu!

Alustasime kesklinnast väljas Warwick resorti ühe restorani baaris maitsvate kokteilidega, millele järgnes keskpärane sushi. Kokteilid ja kohalikku ööklubisse. Kolmapäeva õhtul oli nii mõnigi turist Woodoo baari ukse üles leidnud. Sealhulgas kamp alaealisi, kes fotoka välkudes tanstupõrandal poose võtsid.
„mina ei tantsi” põhimõttega kaaslase õnnestus tanstima rebida. Olin hoos!
Õhtu lõppes kiiresti, ausa väljaütlemise peale, ei, ei ma tõesti ei taha käest kinni hoida ja ei, siin ei ole suhte algetki, väikse skandaaliga. „Miks sa minuga deidile nõustusid tulema?”
Huvitav, millal on siis õige ajastus öelda? Telefonikõne peale, et ma võin ju sinuga didile tulla küll aga ära enamat looda?

Skandaalist ja debatist teemal millal selliste väljaütlemistega lagedale tulla, tüdinenud kutsusin Blue Goldilt kummika järgi. Hea tuju täitsa raisus.
Nixon telefonile ei vastanud, äratasin Linda kella 1 öösel. Lubas tulla.
Skandaalne, kuid lõppude lõpuks viisakas deit, jäi kaile minu seltsis kummikat ootama.

Ootasime, Lindast ei kippu ega kõppu. Möödus kahtlaselt kaua aega ja siis, öises pimeduses, märkasin üsna suurt kummikat. Täpsemalt punast jahti. Ligumärgade riietega Linda pardal.
Ausalt öeldes ma ei tea, mis on õige nimi meie mootoriga kummika kohta, inglise keeles tender.

Linda öine lugu oli järgmine.
Ronis paati, sidus paadi Blue Goldi küljest lahti, asetas võtme ja asus käivitama. Ei käivitunud. Kummikas samal ajal jahist eemale ja kaldast vastassuunas triivides. Peale pikki ponnitusi, endiselt väga vales suunas triivides, oli vaene Linda valiku ees. Kas istuda paadis ja oodata mis saatusel varuks või tumedasse vette hüpata ja tagasi jahile ujuda. Mõlemad halvad variandid! Hirmust kange, valis ta viimase. Paati enda järel tirides, tegi öine ujuja minimaalselt liigutusi, kartes äratada haide tähelepanu. Kas meie lahes ka päriselt haid elavad, ma ei tea. Delfiine olen siin näinud, haisid mitte. Räägitakse, et haamerhaide kodu, samas igal hommikul kohalikke ujujaid treenimas nähes, pole ma selles nii kindel.
On kuidas on, õnneks Linda oma supluse ajal kedagi ei kohanud. Peale Bretteni, kelle jaht on meie läheduses ankrus ja kes ärkas ujuja hõigete peale.
Siit 6ppetund meile m6lemale- 2ra kunagi kummikat enne mootori käivitamist laeva küljest seo!

Järgmisel hommikul palus minu deit oma käitumise pärast vabandust ja mul on hea meel, et ta on leppinud toreda sõbra staatusega, vedades mind ühtlasi pidudele ja tutvustades kohaliku pundiga.

Jõulud veetsime Lindaga maal! :) Kontakt kindla jalgealusega, mis ei kõigu vahetpidamata, on imeline!
Elasin üle elu esimese maavärina ja küpsetasin piparkooke! Õigemini proovisin. Taigna sain retseptiraamatu abil valmis, kui aeg oli rullima hakkama, sai selgeks tõsiasi, et selles kuumuses ei seisa taigen koos. See sulab lihtsalt ära. Ka külmkapiga hirmutamine ei andnud taignale tahket vormi. Pruun ollus lõpetas meres. Kalade pidulaual :)
Aastavahetusel aitasin meie uuel sõpruskonnal aastavahetuse pidu organiseerida. Minu käsutuses oli 3 meest ja Dani basseiniäärne, peopaik DJ, kokkade ja baarmaniga sai peen :)

Tagasi Port Vilas

Pühapäeva, 5. detsembri õhtul olime tagasi peasaarel Efatel, Port Vilas.

Teisipäeval lendas Solana tagasi Ameerikasse. Kolmapäeval lendas Prantsusmaale puhkusele Sean. Meie laeva insener Sam sõitis puhkusele Uus-Meremaale.

3 tarka hommikumaalt jäid jahi eest vastutama Mina, Linda ja Nixon (pealiku poeg Maewo saarelt, kelle Sean palkas jahti valvama).

Mina, kes ma pole kunagi huvitunud, kuidas töötab auto mootor või kus on pidurikettad, olen õppinud vahetama ylep2eviti mootorit, kuidas kontrollida mootorites õli ja veetaset, kuidas t2ita kytusepaaki jne.

Veel on meil „abiks” 3 telefoninumbrit. Juhuks kui midagi juhtub.... K6ige suurem hirm, kui midagi kaptenisillal l2rmama hakkab, m6ni alarm to;ole l2heb. 

Kolisin oma „keldrikorruse“ kajutist VIP kajutisse. M6nusasse suurte akendage suurde tuppa, mis on yhtlasi kapteni sillale k6ige l2hemal. Mul on suur garderoob, suur vannituba. Peen!
O;o;siti j2tan kajuti ukse lahti, et kuulda alarmi. Nuppe on seal palju ja teadmisi napib. Kapteni tegemata to;o;....

Vahetult ennem 2ras6itu oli mul kaptenile hunnik kysimusi, vastuseid ei saanud. Tal oli paha tuju.... ja aega ei olnud. Oli tarvis Solana isiklikke pilte vahtida, kus ta bikiinides poseeris. Minu küsimus, kas peame ka ilmateadet järgima ja mida teha tormihoiatuse puhul, j2igi 6hku rippuma.
Sam lubas Uus-Meremaalt ilmateatel silma peal hoida ja kui tekib vajadus jaht varjulisemassa kohta viia, orgunnib ta meile kapteni.

L2hip2evil postitan rohkem infot Port Vila kohta ;)

Pentacost ja beniji hypped

Pentacost saar on kuulus benji hypete poolest. Saare 3s külas tehakse peadpööritavaid julgustükke.

Okstest risti-rästi kokku lapitud kuni 30 meestri k6rgune torn näeb vägagi ebausaldatav välja. Hyppamise hooag on olenevalt aastaajast mai kuni august. Liaanid peavad olema niisked, et ei murduks. Vägagi mõistlik ettevaatusabinõu! Suveks võetakse tornid maha ja meil ei õnnestunud neid imeehitisi kahjuks näha. Pilte vaadates tekib küsimus – mis imekombel need oksehunnikuid püsti seisavad???

Benijitamine on kenake rahateenimise võimalus. Kruiisilaevade vanuritelt kasseeritakse kuni 200 eurot vaatamise eest. Hüppamine on võibolla tasuta J

Pangi külas, nagu ka paaris teises külas, jagasime lastele joonistamiseks viltasid ja paberit. Kaasas oli ka paar palli ja õhupallid. Viimaste ostmisel kõhklesin, ei ole kuigi keskkonnasõbralik produkt aga olid odavad ja lastele meeldis!
6igem oleks olnud osta palle.

Angoro küla lapsed tõid meile hunniku mangosid. Läksin järgmisel päeval sooviga lapsed üles leida uuesti randa. Ilm oli palav, teised jäid laeva.

Rannal istus muldvana naine oma lastelastelastega (arvan).

Istusin nende seltsi, naine ajas ennast püsti, andis kondise käe ja tutvustas ennast. Vestlust alustatakse alati nimedega. Vestlust ei järgnenud, keeleoskus nappis. Küll aga veetsin pere seltsis tunnikese. Ei ole tarvis sõnu, et tunda rõõmu roosa palli ja naerda kõkutavate laste seltsist.

Lapsed on Vanuatul eriti ilusad! Üldjuhul on vanuatulaste nahavärv tunduvalt tumedam kui Fijil, Tongal või Samoal. Aga tihti kohtab ka kuldpruuni naha ja (erinevalt teistest kohtadest) kuldpruuni juustevärvi. Heleda kräsupahmakaga lapsed on tõelised nupsikud.









Traditsiooniline kanuu. Igal mehel oma

Maewo saar ja ilusaim küla

1. detsembril j2ime ankrusse Maewo saare kylje alla. Saar on 47 km pikk ja keskmiselt 5 km lai. Ühtlasi on Maewo saar meie kapteni lemmiksaar, uhkusega pajatab ta lugusid, kuidas ta kord laste rõõmuks ilutulestiku korraldas, mispeale teda jumalaks peeti (vähemalt ise arvab ta nii)....

Palju r66mu 6hupallidest

Igas kylas on k6ige bossim inimene kyla pealik. Meawo, Asanvari kyla pealik oli pealinnas asjatamas ja laevameeskonda tervitas tema poeg, Nixon.

Meid pandi istuma plastmasstoolidele avatud planeeringuga jahtklubis, kus kümnepealine koor esitas 3 laulu. Ja laulda nad siin oskavad! Südamest ja punnitamata. Lihtne, lühikeste sõnadega keel on justkui leelotamiseks loodud. Sõnum lauludes oli läbiv - jumal. Kogu etteaste oli m6nusalt suvaline koos põrandal mängivate alasti lapsukeste, kes vahetevahel mõne viisjupi kaasa ümisevad ja ringi lonkivate koertega, kes võõrastest ei huvitu. Rõngassabaga koerakutsikas, tähtsa näoga, nina pysti, lasi ennast kratsida ja sügada.

Järgnes kava joomine.

Olen joonud kavat, mis valmistatud kava taime pulbrist.

Nii Fijil kui Tongal istutakse suure jalgadel puust kava kausi ymber ringis.

Üks inimene on nn jagaja. Aegajalt vedelikku segades, et pulber põhjas lahustuks käib pruuni vedelikuga täidetud kookosep2hkel ringiratast, yks jooja korraga. Teised löövad käsi kokku, ergutamaks joojat. Tooste ei öelda, Fijil tervitab jooja teisi bula, mis yhtlasi tähendab tere! Kui seltskonnas on tätsamaid tegelasi, joovad nemad esmajärjekorras (näiteks peremees, külapealik, keegi kuninglikust soost).
Vanuatu kava on kuulus oma kanguse poolest. Siin pressitakse kava taime juurtest mahl v2lja ja lisatakse minimaalselt vett. Asanvari küla kava majas istusid muldpõrandal 5 kutti, kes juurtest vedelikku välja riivisid. Naised pandi istuma vasakule, mehed paremale. Märguande peale, et kookospähkel täidetud, käisime paari kaupa riivijate juures. Seistes tühjendasime oma toosi.
Lepime kokku ühes- kava maitse on lihtsalt jõle! Mudast jooki alla neelates võtavad näolihased iseenesest pingul vormi. Keel ja suu muutuvad tuimaks. Kui alkoholiga kehtib reegel mida rohkem jood, seda mõnusamalt mekib, siis kavaga on vastupidi.
Soovitan varuda lutsukaid! Peale kausikese tühjendamist lutsukas põske ja pole hullu!

Port Vilas kohtasin ameeriklast, kes väiksel võistlusjahil päris üksinda mööda maailmameresid ringi purjetab. Ööseti magada on ohtlik, siis tuleb vahis istuda, valgel ajal, kui ilm lubab, magab korraga 20 minutit. Võistluste ajal kaotab ta kehakaalust nädalaga 18 kilo!! (suur poiss, on mida kaotada aga siiski)

Minu jaoks ulmeline eneseohverdus!
Tema lõpetas kava joomise õhtu kohutavate kõhuvaludega kohalikus haiglas. Koht kuhu kindlasti sattuda ei soovi!! Ausalt öeldes on see ainuke sedasorti lugu ja ma ei usu, et kava ohtlik on.

Kohalikud naised kavat ei joo, sama reegel oli Tongal. Fijil vahet ei tehta.

Lootsin kogeda seda jalad alt tunnet, millest räägitakse, ja hetke, kui ei suuda enam oma nime h22ldada. Kahjuks ei j6udnud sinna staadioni. Vastupidiselt meie kaptenile, kes peksis vähe segast ja tuigerdas.

Maewo saare lähistel olime ankrus 3 ööd.

Üldjuhul on saarte ümbruses vesi väga sügav! Mõned meetrid ja põhja ei näe. See võimaldab ka suurel jahil end päris saare lähedale parkida. Enamus kohtades võis vabalt saarele ujuda (kui just haide ja krokodillidega ei hirmutatud).

Asanvari küla oli üks ilusamaid.

Madalad väiksed majad punutud seinte ning palmiokstest katustega. Kitsad teerajad on kaunistatud erinevat värvi taimede ja põõsastega, valgete kivide või laavakiviga ning teokarpidega. Lahmakad ringikujulised laavakivid mälestavad läbi aegade valitsenud külavanemaid, räägitakse pealikust, kes kannibalismi keelas. Aastaarvud, mil sel saarel viimane liigikaaslane nahka pandi on erinevad. Arvatavasti jääb 19 sajandisse aga kes teab. Väidetavalt oli viimane kannibalismi juhtum Vanuatul 1980 alguses :/

Maewo saare kaugemates külades, kannavad mehed veel traditsioonilist riietust milleks on lehest keeratud peenisekaitse. Paljaste rindadega naised õlgedest seelikuid. Tõeliselt kahju aga mägedesse polnud meil aega minna ja minu soov paljaid mehi näha jäi täitumata!

Enamuses on õlgseelik Vanuatul asendunud väga naljakate kleitidega! Kohalikud naised on kui vormideta pallid oma puffis, keskkohata pikkades kleitides, mille altäär kelmikalt u-kujuliselt siksakiline.

Asanvari külas on võimas kosk. Üleval magevee bassein, kuhu me ka suuna võtsime. Keegi ei maininud väikest kergesti läbitavat teerada ja niisiis alustasime Solanaga, meie vanuatu poiste abistava toega, turnimist mööda üsna järsku rada, otse, kose kõrvalt suunaga üles.
Mina valges kleidis, mis hiljem enam valge ei olnud (selle kleidiga kipuvad kaasnema seiklused, viimane kord korjasin öösel krabisid).

Kleit on veel valge

Olles esimene ronija sain ma au osaks avastada ka mudamülka, kuhu oma kogu parema jala kaotasin. Oli naljakas!

Külm bassein oli kogu seda põnevat turnismist väärt! Alla ronimine on alati magedam ning tagasiteeks valisime selle lihtsa jalutuskäigu mööda mäeserva. Sõbralik matseetega külanaine, keda kohtasime, pakkus kookosvett juua. Olles saanud igaüks oma kookose, olime vägagi üllatunud, kui Sam oma punutud seljakotist viinapudeli võttis ja käigupealt pähklitesse kokteilid segas.

Vaade päikseloojangule ja meie jahile. Justkui põnevusromaanis. Selliste vaadetaga on lihtne ajas paar sajandit tagasi minna. Olen maadeavastaja, aastate pikkune ekspeditsioon, mille käigus mõni mees ka hinge heidab, avastamaks uusi kultuure, looma ning -taimeliike. Verise ristiusu toomise jätan teiste kanda. Võibolla mõne saare lisan Eesti Vabariigi valdusse. Iga uus saar on justkui lugemata raamat, mida avades oled põnevil, teadmata mida oodata.

Seda mängu toetas ka tõsiasi, et reisi lõppedes muutus menüü aina kesisemaks. Nälg?

Ning 4 päeva ennem tagasi jõudmist Port Vilasse, sai laeval mage vesi otsa. Kraanidest ei tulnud veepiisa poegagi ning tualetid ei toiminud. See viimane oli vägagi murettekitav, sest sellise palavusega....oi ma ei julge seda lõhnade kompotti isegi ette kujutada. Õnneks!!! Õnneks said nupud, mis vetsupoti sisu torudesse uhuvad, tööle. Igasse vetsu toimetati suur mereveega täietud ämber.
Nõusid pesime soolase veega. Enese hügieeniga oli aga keerulisem. Palavus ajab higistama, vette hüppamine jahutab hetkeks aga kokkuvõttes jääb kehale sool ja dussi alla tahaks ikkagit. Oma pulkas juukseid katsudes võis oletada, et minu esivanemate seas on olnud puudel. Õhtuti loputasime end pudeliveega. Joogiveega polnud laristada ning liitri veega sain hakkama... 

Kujutan ette millise väärtusega olid vanasti meremeestele magevee allikad ja kosed! Milline rõõm, oli viimasel, Pentacosti saarel, jões liguneda. Ühel poisil oli kaasas tumesinine tugeva lõhnaline meeste dussigeel. Selle sama jubeda lõhnaga geeliga pesin puhtaks ka juuksed. Käras küll!

Suvel on õhuniiskus pea 100 %, minu väiksed tööõnnetused sügavamate kriimustuste näol, ei taha hästi paraneda. On alanud ka kärbeste hooaeg. Olenevalt tuulest või jumal teab millest, oli mõne saare juures kärbseid nii et tapab! Tekil istudes on 20 tiivalist ühel, 27 teisel jalal. Eriti armas on, kui oma huultel kihelust tunned....

Ja maiad on nad haavade peale! Oht, et nad miskeid haiguseid levitavad, on mind usinaks plaasterdajaks muutnud. Mis omakorda jällegi keeruline, sest higise nahaga ei taha plaaster kuidagi kleepuda.

Port Vilasse naasedes otsustasin oma teepuu õli kangema kraami vastu välja vahetada. Ostsin apteegist Aureomycine Evans kreemi. Pidi olema kangeim antibiootiline kreem, parim troopikas.

Saan aru, miks inimesed purjetamist armastavad

Olen tundnud maa l6hna! Peale pikki loksutavaid tunde merel on see imeline l6hn! Maa l6hn v6ib olla mudane ja mullane, l2hemale j6udes tungib ninas66rmetesse lillel6hn! Uimastavalt ebamaine!

Seilates mööda v2ikestest lopsaka rohelise vaibaga kaetud m2gistest saartest, tihedas roheluses valged laigud – v6imsad kosed, j2rsud kaljuseinad. Tumeda liivaga rannad vaheldumas kollase rannaliivaga, inimesed rannal lehvitamas, kalamehed ja lapsed Vanuatule iseloomulikes puust voolitud kanuudes meie uhket jahti uudistamas, delfiinid laevanina lainetes m2nglemas. Lendkalad, justkui 6rnates siidistes kleitides baleriinid, meisterlikult pikki 6hulende sooritamas, v2ga suur ruudukujuline rai, kes veest v2lja hypates 180 kraadiseid pöördeid viskab, kalaparved.

Öösiti on elektrita saared pimedad, vahest v6ib n2ha l6kkeid, vahest annab keegi rannal mööduvale jahile taskulambiga märku, lootes, et alus nende külas peatuse teeb ja raha kulutab. See k6ik on v2ga ilus!

Hommikul vahis olles p2ikeset6usu imetledes

Ilusate ilmadega, siis kui meri ei mölla ja minu sisikond paigal pysib, armastan ma merd v2ga!

Öised vahikorrad on rahuliku ilmaga maagilised. Miljonid s2tendavad t2hed sysimustas taevas, kuu mastil ja lainetel sillerdmas ja v2rskus Sinu n2ol ja kehal! V2rskus, mida troopikas tihti igatsen.

Yhel 6htul tegin endale pesa tekile. Öö tähistaeva (vau leidsin just klavituurilt ä tähe!) all oli tunduvalt jahedam ja vaade oli kordades parem kui pisikeses kajutis. Olime ankrus suhteliselt l2hedal maismaale aga sääsed mind yles ei leidnud. Ja oi milline r66m oli t6mmata end kerra millegi raskema, teki, mitte lina all kerra.

Äratus päikeset6usuga, kuu veel roosade pilvetupsude küljes rippumas. Hommikutunnid on omaette väärtus, kui palava päevani on veel aega.

Nii 7 ajal parkisid jahi k6rvale paar kanuud, pardal punutud korvid värske kapsa, papaiade, mangode, värske kurgi ja kohaliku, pirnõuna, meenutava puuviljaga, lisaks miski rohetriibuline volask köögivili, millele ei osanud me ei nime ega kasutust leida.

Laeval on värkse põud, Port Vilast kaasa ostetud kraam on otsas, puuvilju ostame saartelt. Puuviljade valik on saartel üllatavalt erinev. Salatimaterjalist ja köögiviljadest pole mõtet unistatagi, värske kapsas oli meeldiv üllatus! Sola saarel ei näinud ma yhtegi papaia (kasvab muidu nagu umbrohi siinkandis) ega mango või banaanipuud! Kogu meie saak oli 2 arbuusi!

Ühelt saarelt naasesid poisid põrsaga! „What the fuck?” pööritas ilmselges segaduses kokk Linda silmi Laeva koka amet on toonud Linda näole justkui jääva tüdimuse ning fuck ja shit on muutunud sidesõnadeks. Ka suur kotitäis elavaid krevette ei toonud tema näeole naeratust.

Poisid pyydsid tuuna kinni

Salo saarel oli k2imas ka operatsioon saiapätsid.

Kysimuse peale, kust saia osta saab, sain vastuseks, paar peret kypsetab a kes, vot ei tea. Usaldusväärne härra v6ttis telefoninumbri ja lubas asja uurida. Õhtul 10 ajal tuligi k6ne ning saiapätsid olid hommikuks tellitud. Järgmisel õhtul sain teise kõne, samalt härralt ja teemaks jälle saiapätsid. Seekord aga vähe teises toonis, nimelt selgus, et saiaküpsetaja tõi tublisti kokkulepitult kasti pätsidega pangahoone juurde, kus meie poisid töötasid aga jalutas seejärel ilma raha küsimata minema.
Jama lugu, mõtlesin mina, kuna plaan oli hommikul startida ja saarele enam asja mitte teha.
Aga asi lahenes nii. Härra Saiapätside Organiseerija tundis Härra Vanuatu Panga Esindajat Jeffi, kes teeb kaasa meie laevamatka, kes siis omakorda lubas teha pangaülekande vajaliku summaga Saiaküpsetajale. (Pangaülekande!)Kelle nime me keegi sel hetkel veel ei teadunud. Minu jaoks oli see üsna jabur aga kohalike jaoks absoluutselt loogiline