Meenutusi troopilisest tsüklonist Vaniast

Mälupulk on leitud :D

Kapteni ja insenerita on möödunud kuu superjahil, kapten lubas puhkuselt naaseda 10. jaanuaril. Paar päeva enne seda saime j2rgmise teate – tahaksin v2ga Vanuatule lennata a v6ta n2pust pole võimalik broneerida lennupiletit USA-Vanuatu, seet6ttu tulen nädal hiljem. Haaaaaaa! 

No kuulge, minu 4 aastane vennatütar oskaks ka usutavama valega lagedale tulla.

Minu uus s6pruskond on v2ga tore ning mul on siiralt hea meel, et on p6hjust 6htuti kaldale minna ja n2dalavahetustel jahilt s22red teha. 7 p2eva n2dalas,  52 meetrisel pinnal, samade inimestega, hakkab ajudele. 

Lisaks lõputuna näivatele tehniliste probleemide jadale, sai jaanuari alguses otsa vesi! Ja see ei ole enam naljakas! Täitsime veemahuteid manuaalselt. 100 liitri kaupa kummikaga vett tuues, ennasohverdavalt 20 liitrilisi kanistreid kummikalt laeva vedades. Ainuüksi kogu selle jama meenutamine ja käedhakkavad valutama. Vets endiselt veeta, pissimine jätkuvalt j22tisetopsi.

Jaanuari esimese nädala lõpus kiskus ilm Port Vilas metsa poole. Kohvikus, hommikuso;o;gilauas, peol, basseinis, peos ja tänaval, k6ikjal ja k6ik rääkisid l2henevast troopilisest tsüklonist. Räägiti aga minu meelest liiga t6siselt ka ei võetud.

Jaanuari teise nädala alguseks oli Blue Gold ainuke jaht, loksumas keset lahte. Viimane kui üks meie

naabritest olid viidud ankrusse turvalisemasse, suletud lahesoppi.

Esmaspäeva hommikul teavitasin ENDISELT puhkusel viibivat kaptenit emaili teel lähenevast tsükloni

ohust.

Vastuseks sain v2ljav6tte ilmateatest. Numbrid ja ilmakaared, mille olin endale juba ise sebinud ja kui nüüd lõpuni aus olla, mida ma tegelikult lugeda ei oska. Pagana Napoleon!

Teadmatuses, mis pöörded torm v6tab, kartuses, ega ankur järele anna, aknaid ja paukuvaid kapiuksi sulgedes, iga tunni järel kontrollkäike tehes, möödus tormine ja unetu teispäeva öö laeval.

Kolmapäeva õhtul, 12. jaanuaril, kell oli 5 läbi, murdis meie kummikas läbi priskete ja vihaste lainete, Nixon viskas mind kaldale. Üldjuhul rallin ise kummikaga ringi, sellise lainega lõin põnnama.



Meie jaht ei ole kai küljes, vaid ankrus, kaldast nii 5 minutit paadisõitu. Plaanis oli duss, väike kokteil ja õhtusöök (laeval on veega jälle probleemid)
Päevast päeva jahil aega veeta ei vaimselt tervislik..

                                                      Minu kodu Blue Gold kodulahes

Palavus, muust maailmast eraldatus, ajaviiteks vaid raamat või videod, samad inimesed, piiratud ruum – minu jaoks katsumus. Tahaks jalutada ja liikuda... suhelda... Ausalt, kui ei oleks kaldale asja, oleks selle jahi sinnap2ika j2tnud. 

Tagasi tolle syndmusterohke kolmapäeva õhtu juurde.

Tuul läks aina tugevamaks. Kaldal läks ärevaks, lõpetasime õhtusöögi.
Kella 8 ajal helises telefon. „We hit the rock”! Väriseval häälel teatas Nixon, et jaht pani karile!

Läbimata koolitust, „mida teha kui jaht karile sõidab” , olin 2 sekondit vait. Siis lubasin abi orgunnida. Huvitav kyll kuidas????? Ei yhtegi numbrit, ei yhtegi kontakti, kellelt abi saada.
Poiste abiga sebisime sadama pealiku telefoninumbri. Sadama pealiku vastus, „Pole minu probleem. Ja

vihma ka sajab, huvitav, kes sellise ilmaga merele läheb?” võttis sõnatuks. Kuradi tohlem, kelle asi siis

veel??? Oleme arenguriigis.....

Kimasime sündmuspaigale. Tugev tuul, vihm peksab näkku, kesk mässavaid laineid Blue Gold hullunult ühelt küljelt teisele vaarumas. Ankur oli järele andnud, mööda põhja

lohisedes, olid lained minu kodu uhtunud ohtlikult l2hedale, nii 50 meetrit kaldast.

Hommikul oli jaht peaaegu kaldas

Uudishimulikke oli kaldale kogunenud trobikond. Peagi sai selgeks, et kedagi pole v6imalik pardale appi saata. Meil oli hirm, et jaht kukkub külili või mast murdub.

„Võtke kummikas ja tehke kähku jahilt minekut. Pange sussid jalga ja sõitke otse kaldale” oli meiepoolne viimane, nõudev telefonik6ne laevale. (Jalanõud juhuks, kui peab teravate korallide otsas turnima) Autod kaldal panid tuled põlema, et merehädalised näeksid keset süsimusta ööd kuhu tulla ja et näitamaks, et neid oodatakse, nad ei ole yksi kesk seda kurdaima hullu lainetust.

Nägime kuidas Linda ja Nixon vaevaliselt, ilma päästevestideta (!!), kummikale turnisid. Lained peksid kummikat üles alla ühes rütmis, jahti teises. Ja siis, meie kõigi üllatuseks võttis kummikas suuna vasakule ning kadus kummipaati maruliselt õgivatesse lainetesse.

Oli ilmselge, et kummika mootor võib otse kaldale sõites korallide otsa sõites viga saada. Aga kõik olid mures inimeste pärast, tühja sest kummika mootorist!  Valida teekond kaldale läbi sellise maru, 2 kilomeetrit, oli lausidiootsus!

Haarasin autost taskulambi, asusin jooksujalul kummikat kaldalt j2litama. Üleelusuuruses lained käisid üle pea, hammustades valgustamata jalgraja betoonist tykke.

Jagunesime mööda rannaäärt, autod sõitsid kaugemale. Meie pundi telefonik6ned muutusid aina n2rvilisemaks - aeg möödus, keegi ei teadnud Lindast ega Nixonist midagi! Väikest kummipaati polnud näha! Komistasin sel ööl merest kaldale visatud korallikamakate, süümepiinade ja „milline jube lõpp!” mõtte otsa.Tundsin süümepiinu, et sellisel kriitilisel hetkel jahil ei olnud. Nuuuu samas kergendust. Kohusetunne ei pea ju v6rduma enesetapusoovidega. Pealegi tööd superjahil alustades, ei olnud kokkuleppeid, et pean pissima topsi, so;oma soolastelt mereveega pestud n6udelt, kallutama dussivett kanistrist ja kartma oma elu pärast, kuna kaptenil on pohhui ja jätab kogemusteta meeskonna omapäi. Jooksin lõõtsutades edasi tagasi, nõustumata autosse istuma.

Hommikul oli jalgtee auklik ja kitsam

Taskulambist polnud suurt tolku. Trussikuteni ligumärg, tasku p6hjas leidis oma l6pu minu telefon. Oletatavasti ei meeldi tehnikale soolane vesi.

Lõpuks, lõpuks ometi tuli teade! Elus ja terved!

Kartes kummikat lõhkuda, võtsid Linda ja Nixon vastu hullumeelse otsuse, maanduda kaldal paar kilomeetrit jahist. Olin pisarateni liigutud, kui oma ligum2rgasid meeskonnakaaslasi embasin

Blue Gold polnud ainuke hädasolev jaht sel ööl.

Kui Kory ja Klera poleks sel tormisel ööl jahil ööbinud, poleks Kory tundnud kuidas 2 turvavat köit survele järele andsid ja jaht oleks küttepuudeks läinud. Nende päästetööde käigus sain marraskil põlve ja suure augu püksipõlve.

Ory jahti turvavad köied purunesid samuti. Lained peksid armutult ja h22lekalt kiilita väikejahti vastu betoonseina. Puhh puhh. Kole vaatepilt.

Esialgne plaan jahi ja betoonseina vahele neid täispuhutavaid balloonne (vot ei tea, kuidas see termin korrektselt kõlaks) paigaldada polnud kuigi tulemusrikas. Peale tunnist jahmerdamist lõi Ory käega, persse, mingu see jaht!

Sõbrad ja abilised ei andnud alla, kartmatu Pete (kuulujutud räägivad, et mees olevat kunagi palgamõrtsuka ametit pidanud) hüppas lainetesse, peale mõningaid ponnistusi õnnestus jaht betoonseinast nii 5 meetri kaugusel oleva poi külge kinnitada.

Järgmisel päeval said selgeks ka kahjustused – suur auk ninas ning tõsised kriimustused küljel olid sügavad.

Sel o;o;l oli ööbimine peredes. Ei saanud sõbagi silmale. Kui koletis, möirgas ja vingus tuul hinge tõmbamata. Tohutu müra, lisaks ringilendavad oksad ja kookospähklid.

Kogu selle tohutu o;ise l2rmi peale, ei olnud kahjustused kokkuvõttes kuigi suured. M6ned murdunud puud, palju oksi, m6ned sildid kummuli v6i uue asukohaga.

Olin valmis vaatepildiks, ükikust hüljatust kummili Blue Goldist. Vedas, seisis endiselt!

Hommikuks oli torm j2rele andnud, t2navad puhastati kiiresti. P2eva syndmuseks oli superjaht, mis hommikuks vaid nii 10 meetri kaugusel kaldast yksinda ja pisut nukralt, loksus. Uudistajad pidistasid, r22kisid erinevaid lugusid, kysisid kysimusi.
Käis ka press, juttu saab lugeda siit http://www.dailypost.vu/content/vt1-billion-damage

Nii l6una ajaks oli telefoni teel saadud kokkulepe kapteniga, et laev tuleb teise kohta viia. Advokaadi abiga sai allkirjastatud leping puksiirlaevaga. Puksiirlaeva omanik on Port Vila suurim suli. A mis teha, kui paremat plaani pole ja ainuke puksiirlaev kuulub sulile. Tuleb palgata suli.

Puksiirlaeva omanik, seesama suli, tuli peagi lagedale jutuga, et kui me nyyd kohe raha v2lja ei k2i ja asjad liikuma ei hakka, v6tavad nad jahi yle.

Et kogu kupatus meie jaoks veel keerulisemad po;o;rded v6taks, selgus et mereseadus lubab omanikuta jahi, mis ei ole ankrus v6i sadamas, omistada. Lyhidalt. Reaalsuses see k6ik nii kergesti ei k2i.

Igaks petteks ujus Nixon kahe kamraadiga jahile.

L6puks 6nnestus raha yle kanda. Ankrukett l6igati l2bi ja v2ike puksiirlaev tiris Blue Goldi turvalisemasse kohta. Kuni kapteni saabumiseni olid pardal Nixon, 2 kohalikku kutti ning ajutine kapten ilmal silma peal hoidmas. Ilma dussi ja vetsuta.

Tormij2rgselt. Ehh tööd peab ka vahest tegema

Pea 2 n2dalat on mo;o;dunud Port Vilat kylastanud troopilisest tsyklonist.
Minu m2lupulgal on looke sellest t2helepanuv22rsest syndmusest ja sellest, kuidas superjaht, minu kodu, karil l6petas!!
eeee m2lupulk on kuskil ja selle asemel, et looke uuesti kirja panna, panustan 6nnele ja lootusele, et m2lupulk taasleitakse ja lugu peagi päevavalgust saab.

Meie kapten on oma puhkuselt tagasi.
Mõnus elu, mil p2evad möödusid niisama ringi tuterdades, v6imalikult palju aega maal lulli lyyes, on selleks korraks läbi, peabki p2riselt midagi korda saatma.
Viimaste p2evade projekt - kummikad l2ikima kui beebi pepud!
Kui yks tyytu karp on kord end kummika kylge imenud, siis seda karpi sealt enam naljalt k2tte ei saa.
Tekil to;o; tegemist ei tee kergemaks lagipead kuumutav k6rvetav p2ike. Ja niipea kui oled oma keha kokku m22rinud p2iksekaitse kreemiga, hakkab higi ojadena lippama.
Vahelduseks on t2itsa tore rabada.

Vaikse ookeani kandis on hetkel 3 tsyklonit liikumas. Tsyklonite liikumise rada on enamasti raske ennustada. Esmasp2evaks lubati Vanuatu kandis tuule kiiruseks 180 km tunnis. Port Vilasse tuul sellise tempoga sisse ei raksata aga tuleb olla valmis. Tsykloni poeg oli juba piisavalt jube kogemus, mis see p2ris tsyklon veel endast kujutab??

Olen juba p6gusalt maininud, et meie kapten ei ole k6ikse 2gedam merekaru. Varvastel tippiv, targutav päkapikk loob enda ymber negatiivseid vaibe.
Keeruline! V2ga keeruline isiksus! Rida veidruseid ja idiootseid iseloomujoone, lisaks ei jaga ta oma meeskonnaga informatsiooni.
L2bir22kimised omanikuga toovad loodetavasti peagi vastuse Blue Goldi edasiste plaanide kohta. Paat tuleb kuivale t6sta, et seda siis korralikult putitada. Kokkup6rge koralliga tegi oma to;o;. Paat oli juba enne kokkup6rget halvas seisus, superjahi tiitel ysna kysitav. Interjo;o;r ja mootoriruum vajavad hulganisti spetsialistide to;o;tunde ja korralikku rahasysti. R22gime miljonitest, eksole.

Hetkel on 6hus rippumas 2 varianti.
Kuiv dokk Uus-Meremaal v6i Fijil. Viimane on odavam, Uus-Meremaal on to;o; tulemus kvaliteetsem.
Uus-Meremaa on minu plaanis niiv6inaa, seega oleks suurep2rane v6imalus s22sta lennupileti raha ning samas sinna seilates teenida. Vanuatu- Uus-Meremaa merd mo;o;da 7 p2eva. Korralik katsumus minu kaptenitalu l2vele..
R22kides teenimisest, pole palga maksmisega kiirustatud.
Kuuajane merereis Vanuatul on veninud kahele ja poolele kuule. Rahaline pool katab vaid m6ne n2dala. Ma ei usu, v6i siis ei taha uskuda, et kapten meil persed lohku t6mbab ja ma rahata j22n aga kogu see teadmatus raha ja plaanide poole pealt on lame.
Kui v6idab Fiji, hakkaksin lennupiletit bronnima. Fijit on juba n2htud kyll, aeg on j2rgmine sihtkoht ette v6tta.


Yks huvitav to;o;pakkumine :)
Minu s6ber Dan, vinge bassuga poiss, tegi ettepaneku, et tuleksin tagasi Vanuatule, kavandaksin ja ehitaksin tema aia yles, mis n2eb hetkel v2lja kui suur mudamylgas.
Pakkumine on huvitav ja kutsuv.
kas ma tahaksin j2rgmised kuu v6i kaks Port Vilas veeta?  Elamine vinge bassuga majas pole ju paha aga koht hakkab end pisut ammendama.
Inimesed on toredad, ilm on hea aga hakkan vaikselt omi s6pru igatsema!!!

Pildil Lindaga jõudehetkel ;)

Beanut butter ja muud jubedused

Olen ennast ikka seiklushimuliseks ja huvitavaks persooniks pidanud, alati valmis proovima midagi uut, mekkima põnevaid maitseid maailma rikkalikul toidulaul (ussid ja prussakad, siin kaldun arvama, julgust napib...)

Aga mõningad toitumisharjumused on lausa jõledad!
Olen laeva kolmest elanikust ainuke, kel hommikusöök au sees. Kui mulle meeldib väikekodanlikult kenasti kõik koos kaetud hommikusöögilauakese ümber istuda, siis teistel on suva! Meie ühised hommikusöögid leiavad aset ainult ja ainult minu algatusel. Mis puutub Lindasse ja Nixoni, siis nemad on rahul ka püstijalul või teleka ees, miskit nosima
Täna hommikul oli isu võileivagrill soojaks ajada. Küsimuse peale, milliseid võikusid keegi soovib, kas juustuga sobib kõigile, sai jällegi selgeks kuivõrd erinevad on  toitumisharjumised emakesel maal.
Linda soov saia vahele baked beans lajatada oli niivõrd kummaline, et küsisin üle. Nixon, kel puudub igasugune ühine ajalugu juustuga (samuti võileivagrilliga) ühines tema sooviga. Saiaviilud ja vahele konservioad.... õhhhh
Vegemite ja beanut butteri kõrval on soe oasai muidugi poisike. Need 2 kuuluvad minu silmis toidutabeli esijubeduste hulka.

                                                         Nixoniga

Vanuatu kultuuri esindav Nixon sööb üldjuhul kõike, mida valmistame. Tutvus oliividega ei viinud kiindumuseni, juust jätab ta külmaks, magusast suurt lugu ei pea, päevade kaupa võib meie isiklik aborigeen toituda breakfast crekceritest ja kuivalt toorestest kiirnuudlitest. Täielikud hitid siinpool maakera.. :/


Vanuatu köök on väga lihtne. Maitseaineid praktiliselt ei kasutata.
Port Vila turul valmistavad vormikad prouad kohalikku toitu, mida saab laudlinakesega kaetud laua taga istudes süüa või kaasa osta. Take away pakitakse banaanilehte.
Küpsetatud banaan (erinevad ja põnevad sordid, mis tavalisest banaanist suuremad).........






Fijil on tänu elanikkonna suurele indude potsendile toiduvalik tunduvalt laiem ja vürtsikam. Vanuatul indusid ei ole, maitsvat india kööki samuti mitte. Siin on hiinlased, kes peavad tillukesi tolmuste riiulitega poekesi, mille ukse kohal ripub eksitav silt Supermarket või Mall. Inglise keelt üldiselt poepidajad ei jaga. Ja üllatavalt ei kohta tänavatel hiina kiirtoidu putkasid.

Enne suurt maadeavastamist, mil eurooplased siia maailma nurka seilasid, olid enamus polüneeslased taimetoitlased ja usinad kalamehed. Saartel lihtsalt ei elanud loomi ega linde, keda vardasse ajada.
Metssiga, lehmad, kodusiga, tänapäeval lahutamutu tegelane polüneeslase toidulaual, olid tundmatud, samuti kana.
Muna on hakatud üsna hiljuti sööma, väiksematel saartel kasvab endiselt viimasest kui munast tibu.

Tuult pyydmas

Bretten, yksik cowboy, on oma väikse võistlusjahi meie Blue Goldi külge haakinud ja ühtlasi sisse kolinud. Ta võtab osa meie muuviteatrist, meie hommikusöökidest, käib meil dussi all- tunneb end nagu kodus. Esialgu oli värske veri, uued jutud ja naljad teretulnud. Aga kui suurt kasvu mees joob ära kõik alkoholi laeval, sealjuures söögi või napsu varusid täiendamata, kasutab meie kummikat nagu iganes soovib, kütust ostmata, hakkab närvidele käima.
Hakkasime ootama päeva, mil tema jutt koju Uus-Meremaale naasemisest toeks saab.

J6uludele eelneval n2dalavahetusel ei sadanud kogu laupäeva!
Snorgeldamise staff kaasa, läksime Bretteni 10 meetrsise jahiga purjetama!
Pole ammu niimoodi päikest nautinud! Üldiselt tähendab päiksepaisteline ilm higi ja palavust. Peale vihmaseid päevi, mil olime laeva sofale, vusseri ette naelutatud, oli hea oma kahvatul kehal sooja päikest tunda. Merel ei kimbuta ka palavus.

Hideaway saare lähistel, nii 45 minutit seilamist Blue Gold ankru kohast, näitas sügavusemõõdik 70 meetrit. Kogu minu tähelepanu oli suunatud vees ulpivale valgele kanistrile, põnev oli laveerida, eesmärgiks saada võimalikult lähedale ning jaht poi külge kinnitada. Ja siis kiirustas suur, halva rühiga Bretteni laevaninast minu poole, haaras tüüri enda kätte ja tegi järsu pöörde. Vaid paari minutiga näitas sügavust 3 meetrit. Napikas! Kujutasin juba elavalt ette kuidas me koralli sisse sõidame, jättes korvamatu kahju merepõhja ning laevakeresse.

Milline privileeg on sisenede veealusesse maailma! Hõljuda kesk sillerdavat hõberohelist kalaparve. Imetleda vaikuses elu korallide ümber. Nad justkui aksepteerivad sind, põgenemata. Märgata suurte kalade kõrval tillukesi tegelasi, kes kivide ja korallide varjust turvalisust otsivad. Suurim sügavsinine tähtkala, mida siiani näinud, nii 70 cm läbimõõduga, lebotas liikumatult korallil.
Värviliste kalade kodu, riif, oli halvas seisus. Palju surnud koralle, inimtegevus on jätnud oma jälje.

Värvikirev veealune maailm, lõputu fantaasiamäng, paneb eesti tüdruku küsima, kas on siis palju tahtetud, et ahvenapoiss oleks neoonroheline või kasvõi lestakala roosamummuline?

Tänutäheks hea esituse eest, istudes purjejahi madalal tagumikul, mis ulatus veepiirini, söötsin oma võileivaga kalu. Vesi kihas v2rvilisest parvest. Nii lähedal, et oleks saanud katsuda.

Purje küljes on paelad. Paela liikumine aitab sättida purje õigesse asendisse, püüdes maksimaalselt tuult. Kui pael lipendab hoogsalt keskmisest asendist üles, oled plussis.

Kogu tagasitee püüdsin tuult. Raadiost tuli Last Christmas I gave u my heart.

Linda on närvivapustuse äärel

15. detsember
Port Vila jahtklubi jõulupeol, nägin oma elu esimest mustanahalist jõuluvana ja sain tuttavaks Iisraelist pärit Oryga. Oryl on Port Vilas 3 rahavahetuspoodi, Vanuatu on noormehe koduks viimased 7 aastat.
Järgmiseks päevaks oli tyyp numbri sebinud ja kutsus õhtusöögile.
Hoolimata faktist, et kiilakas Ory kuulub rühma „lihtsalt tore”, oli teistsugune, ärevam tunne, meikida ja oma kasina karderoobi (esialgselt pidi laevareis kestma ju kuu ja pea kõik „peoriided” Fijil) ees seistes pead murda mida selga panna. Pealegi millal ma viimati deidil käisin? Ammu!

Alustasime kesklinnast väljas Warwick resorti ühe restorani baaris maitsvate kokteilidega, millele järgnes keskpärane sushi. Kokteilid ja kohalikku ööklubisse. Kolmapäeva õhtul oli nii mõnigi turist Woodoo baari ukse üles leidnud. Sealhulgas kamp alaealisi, kes fotoka välkudes tanstupõrandal poose võtsid.
„mina ei tantsi” põhimõttega kaaslase õnnestus tanstima rebida. Olin hoos!
Õhtu lõppes kiiresti, ausa väljaütlemise peale, ei, ei ma tõesti ei taha käest kinni hoida ja ei, siin ei ole suhte algetki, väikse skandaaliga. „Miks sa minuga deidile nõustusid tulema?”
Huvitav, millal on siis õige ajastus öelda? Telefonikõne peale, et ma võin ju sinuga didile tulla küll aga ära enamat looda?

Skandaalist ja debatist teemal millal selliste väljaütlemistega lagedale tulla, tüdinenud kutsusin Blue Goldilt kummika järgi. Hea tuju täitsa raisus.
Nixon telefonile ei vastanud, äratasin Linda kella 1 öösel. Lubas tulla.
Skandaalne, kuid lõppude lõpuks viisakas deit, jäi kaile minu seltsis kummikat ootama.

Ootasime, Lindast ei kippu ega kõppu. Möödus kahtlaselt kaua aega ja siis, öises pimeduses, märkasin üsna suurt kummikat. Täpsemalt punast jahti. Ligumärgade riietega Linda pardal.
Ausalt öeldes ma ei tea, mis on õige nimi meie mootoriga kummika kohta, inglise keeles tender.

Linda öine lugu oli järgmine.
Ronis paati, sidus paadi Blue Goldi küljest lahti, asetas võtme ja asus käivitama. Ei käivitunud. Kummikas samal ajal jahist eemale ja kaldast vastassuunas triivides. Peale pikki ponnitusi, endiselt väga vales suunas triivides, oli vaene Linda valiku ees. Kas istuda paadis ja oodata mis saatusel varuks või tumedasse vette hüpata ja tagasi jahile ujuda. Mõlemad halvad variandid! Hirmust kange, valis ta viimase. Paati enda järel tirides, tegi öine ujuja minimaalselt liigutusi, kartes äratada haide tähelepanu. Kas meie lahes ka päriselt haid elavad, ma ei tea. Delfiine olen siin näinud, haisid mitte. Räägitakse, et haamerhaide kodu, samas igal hommikul kohalikke ujujaid treenimas nähes, pole ma selles nii kindel.
On kuidas on, õnneks Linda oma supluse ajal kedagi ei kohanud. Peale Bretteni, kelle jaht on meie läheduses ankrus ja kes ärkas ujuja hõigete peale.
Siit 6ppetund meile m6lemale- 2ra kunagi kummikat enne mootori käivitamist laeva küljest seo!

Järgmisel hommikul palus minu deit oma käitumise pärast vabandust ja mul on hea meel, et ta on leppinud toreda sõbra staatusega, vedades mind ühtlasi pidudele ja tutvustades kohaliku pundiga.

Jõulud veetsime Lindaga maal! :) Kontakt kindla jalgealusega, mis ei kõigu vahetpidamata, on imeline!
Elasin üle elu esimese maavärina ja küpsetasin piparkooke! Õigemini proovisin. Taigna sain retseptiraamatu abil valmis, kui aeg oli rullima hakkama, sai selgeks tõsiasi, et selles kuumuses ei seisa taigen koos. See sulab lihtsalt ära. Ka külmkapiga hirmutamine ei andnud taignale tahket vormi. Pruun ollus lõpetas meres. Kalade pidulaual :)
Aastavahetusel aitasin meie uuel sõpruskonnal aastavahetuse pidu organiseerida. Minu käsutuses oli 3 meest ja Dani basseiniäärne, peopaik DJ, kokkade ja baarmaniga sai peen :)

Tagasi Port Vilas

Pühapäeva, 5. detsembri õhtul olime tagasi peasaarel Efatel, Port Vilas.

Teisipäeval lendas Solana tagasi Ameerikasse. Kolmapäeval lendas Prantsusmaale puhkusele Sean. Meie laeva insener Sam sõitis puhkusele Uus-Meremaale.

3 tarka hommikumaalt jäid jahi eest vastutama Mina, Linda ja Nixon (pealiku poeg Maewo saarelt, kelle Sean palkas jahti valvama).

Mina, kes ma pole kunagi huvitunud, kuidas töötab auto mootor või kus on pidurikettad, olen õppinud vahetama ylep2eviti mootorit, kuidas kontrollida mootorites õli ja veetaset, kuidas t2ita kytusepaaki jne.

Veel on meil „abiks” 3 telefoninumbrit. Juhuks kui midagi juhtub.... K6ige suurem hirm, kui midagi kaptenisillal l2rmama hakkab, m6ni alarm to;ole l2heb. 

Kolisin oma „keldrikorruse“ kajutist VIP kajutisse. M6nusasse suurte akendage suurde tuppa, mis on yhtlasi kapteni sillale k6ige l2hemal. Mul on suur garderoob, suur vannituba. Peen!
O;o;siti j2tan kajuti ukse lahti, et kuulda alarmi. Nuppe on seal palju ja teadmisi napib. Kapteni tegemata to;o;....

Vahetult ennem 2ras6itu oli mul kaptenile hunnik kysimusi, vastuseid ei saanud. Tal oli paha tuju.... ja aega ei olnud. Oli tarvis Solana isiklikke pilte vahtida, kus ta bikiinides poseeris. Minu küsimus, kas peame ka ilmateadet järgima ja mida teha tormihoiatuse puhul, j2igi 6hku rippuma.
Sam lubas Uus-Meremaalt ilmateatel silma peal hoida ja kui tekib vajadus jaht varjulisemassa kohta viia, orgunnib ta meile kapteni.

L2hip2evil postitan rohkem infot Port Vila kohta ;)

Pentacost ja beniji hypped

Pentacost saar on kuulus benji hypete poolest. Saare 3s külas tehakse peadpööritavaid julgustükke.

Okstest risti-rästi kokku lapitud kuni 30 meestri k6rgune torn näeb vägagi ebausaldatav välja. Hyppamise hooag on olenevalt aastaajast mai kuni august. Liaanid peavad olema niisked, et ei murduks. Vägagi mõistlik ettevaatusabinõu! Suveks võetakse tornid maha ja meil ei õnnestunud neid imeehitisi kahjuks näha. Pilte vaadates tekib küsimus – mis imekombel need oksehunnikuid püsti seisavad???

Benijitamine on kenake rahateenimise võimalus. Kruiisilaevade vanuritelt kasseeritakse kuni 200 eurot vaatamise eest. Hüppamine on võibolla tasuta J

Pangi külas, nagu ka paaris teises külas, jagasime lastele joonistamiseks viltasid ja paberit. Kaasas oli ka paar palli ja õhupallid. Viimaste ostmisel kõhklesin, ei ole kuigi keskkonnasõbralik produkt aga olid odavad ja lastele meeldis!
6igem oleks olnud osta palle.

Angoro küla lapsed tõid meile hunniku mangosid. Läksin järgmisel päeval sooviga lapsed üles leida uuesti randa. Ilm oli palav, teised jäid laeva.

Rannal istus muldvana naine oma lastelastelastega (arvan).

Istusin nende seltsi, naine ajas ennast püsti, andis kondise käe ja tutvustas ennast. Vestlust alustatakse alati nimedega. Vestlust ei järgnenud, keeleoskus nappis. Küll aga veetsin pere seltsis tunnikese. Ei ole tarvis sõnu, et tunda rõõmu roosa palli ja naerda kõkutavate laste seltsist.

Lapsed on Vanuatul eriti ilusad! Üldjuhul on vanuatulaste nahavärv tunduvalt tumedam kui Fijil, Tongal või Samoal. Aga tihti kohtab ka kuldpruuni naha ja (erinevalt teistest kohtadest) kuldpruuni juustevärvi. Heleda kräsupahmakaga lapsed on tõelised nupsikud.









Traditsiooniline kanuu. Igal mehel oma