Lihtsa Elu Karin

Tõmban kõrvad lonti ja vabandan, et olen teid täiesti teadmatuses hoidnud. Seda suurem rõõm on kirjutada, et elu Fijil on endiselt väga põnev! Võiks lausa õelda UDUPEEN!!
Sõbrad, elan nüüd miljonäride poolsaarel, Deneraul!
Bäckbäkkärist miljonäride kanstsi- pole paha!

Denerau on inimese ehitatud poolsaar, Nadi külje all.

Kliima on siin Pacific Harbourist väga erinev- kuum päike kytab p2vast p2eva. Vihm on defitsiit.
Deneraus on suur golfiväljak, päikesepruunistatud muru vihma igatsemas, sadam uhkete jahtidega, Fiji kalleim söögipood ogarate hindadega, jõe ääres nii koledaid kui ilusaid villasid ning pikk mererand. Randa on ennast istutanud Sheraton, Radisson, Hilton, teised peened majutusasutused ja kari turiste. Hotellide basseinide ääres möödub nii mõnigi Lihtsa Elu Karini päev.


Mel Gibsoni eralennuki meeskonnaliikme, Kareniga kohtusin kohalikus baaris. Mel Gibsonil on Fijil oma saar, kuhu ta skandaalsetel eluperioodidel pageb. Staar külastab saart umbes kord kolme aasta jooksul. Ohh milline raiskamine!! Ameerikast saabub ta oma suure lennukiga, kus peale 2 piloodi ümmardab staari 45 aastane ilusate kunsttisside ja valge sõbraliku naeratusega Karen.
Fijil ootab Mellil teine, väiksem lennuk, millega on võimalik erasaarel maanduda. Lennukit ei rendita, see seisab kasutult kõik see kolm aastat lennujaamas. Või mõnes garaasis (huvitav, kus hoitakse neid aastaid kasutult seisvaid lennukeid?) Ohhoh milline raiskamine!
Sel korral puhkas Mel meediakärast isiklikul saarel pea 2 nädalat, meeskonnale oli seniks organiseeritud elamine Radissoni kuurortis.

                                                     Üks valikutest 

Kareniga saime üsna peagi teada, et hotellides eksisteerib basseini-reegel. Ja reegel on- mitte hotellis resudeeruvalt, kes basseini ääres ruumi ja päikest kasutab, eeldatakse raha saada. Lihtsalt pikutamise eest! Ja tubli paarsada krooni! Nii et kui ühest basseiniäärest ära tüdined ja soovid teise hotelli basseiniäärseid uudistama minna pead olema kaval.
Igal hotell väljastab oma külalistele rätikud. Kui lased vea sisse ning läheb oma helerohelise Radissoni rätikuga, valge-sinise triibulisi rätikuid kasutatava hotell Sheratoni basseini äärde tuleb peagi turvamees reegleid selgitama. Turvamees ei ole halb, naeratades lubaks ta ilusatel valgetel naistel edasi pikutada. Aga töö tahab tegemist ning mees eskordib meid nagu oleksime sarimõrvarid, tagasi Radissoni hotelli piirini. Ühtlasi annab kasulikku nõu- ärge kasutage rätikuid ;)
Kasutan nagunii isiklikku Costa Ricast saadud ilusat sulu, nii et selle asjaga on edaspidi korras.

                                                  Või selline. Ka tore :)

Kasutan ära ka valgeks olemise eelist- sulandun kenasti. Elan ju rikkurite kantsis, teen rikka puhkaja näo, vahest teesklen tähtsalt majaomanikku ja keegi ei näe ju minu pangakonto tegelikku seisu.


Kõik eeldavad, et valgena on ka taskud rahast pungil.
Pole ma kinnise eestlasena harjunud ka pideva dialoogiga, mis toimub siin igal sammul. Fijikad on väga sõbralikud! Siinolles harjud ruttu võõrastele bula / tere hüüdma. Aga enamus kordadest järgneb ka kohati tüütu küsimustik- kust sa pärit oled? mis su nimi on? ja oled sa abielus. Küsijateks mehed, naised, lapsed, vanurid. Üsna ruttu õpid end abielunaiseks tituleerima. Nii on igati lihtsam.

                                               Meelelahutust hotellielanikele 


Denerausse sisenedes toimub justkui tõkkepuudega piiritsooni sisenemine ning nägude kontroll.
Mina elan The Cove sektoris, mis on juhtumisi saare kalleim. Sektorisse sisenedes on väravat avamas järgmine turvamees. Võõrad annavad aru kuhu ja miks. Majaomanikelt kontrollitakse, kas nad ootavad külalisi.
Puhtad, asfalteeritud ja haljastusega ääristatud tänavad (viimased ei ole Fijil just tavapärased), iga teise villa ette jaht pargitud. Elanikeks püstirikkad valged. Fijil äri ajavad, Fijil poole kohaga elavad ja Fijil pensionipõlve pidavad. Enamus Denerau elanikest on napsulembesed vanurid. Noori kohtab kahjuks harvem.
Fijikad, keda tänavatel kohtab, on kas hotellide staff, aednikud või koduabilised.

Kõik valged oleks siin justkui puhkusel! Nii nädalase puhkusepaketi ostjad kui elanikud.
Esimesed õlled korgitakse lahti hommikul. Oluline ja põhiline mure on- kuhu küll täna lõunale minna? Kui lõunaga on ühele poole saadud on õhus järgmine suur küsimärk - kus küll õhtusöök süüa.
Fiji politseil pole poolsaarele asja. See on eravaldus ja drinking and driving on lubatud.
Denerau - ilus, pisut igav tehismaailm. Turistid, kes veedavad nädala Deneraus ja ütlevad, et on käinud Fijil on nõmedad!

Kuidas mina miljonäride tehismaailma sattusin?
Pacific Harbouris, oma eelmise postituse meeletus peomelus tutvusin Kennyga.
Kenny, minu uus elukaaslane :) on segavereline. Ema fijikas, isa norrakas. Piloodina on ta Fiji lennunduse maailmas tegija, lendab väikeste lennukitega paari erasaare vahet.
Ühtlasi üürib Deneraus väikest majaosa. Pakkus välja, et võin sisse kolida. Tüüp lendab enamus ajast ringi, elab nädalakese saarel, näitab korraks nägu ja kaob jälle.
No miks mitte! Prii elamine basseiniga jõe kaldal on vägagi tänuväärt!

Maja omanikuks on pr ja hr Elvis! Vägagi värvikad tegelaskujud! Jumala eest, kui keegi vaevab pead sellega, kas Elvis on tõesti manala teed läinud, lootuses et ehk ta siiski kuskil maailma tagahoovis end peidab, siis mul on teile hea uudis! Elvis on minu naaber!
Elvisel on ka teine nimi, Kevin aga seda ei kasutata.
Nende majas on rohkelt Elvise temaatikaga kila-kola, plaate, raamatuid, pilte. Kultuurivaramu on priske. Suure kaatri nimi on Elvis tour, väiksemat kaatrit kaunistab pilt zeleetatud seonguga, püstkraega Elvisest.
Naabrimehe Elvise juuksepahmakas on aastatega halliks läinud. Külgedel mustaks värvitud prisked pakid! Kena kombinatsioon, kas pole!
Elvis on pärit Austraaliast (ta ei saa ju oma tegelikku päritolu paljastada), tal on ropult raha ja talle meeldib kärakas.
Pr Elvis, Jen, on pärit Fijilt. Segavereline. 64 aastane energjast pakatav proua on üks minu lemmikuid! Kui hr hobiks on erinevates baarides uurimistöö " mida head pakutakse" läbiviimine, siis proua on sootuks teisest puust
Jen on esimene naissurfar Austraalias. Proua suusatab, snorgeldab, käib pere kolmanda jahiga purjetamisvõistlustel. Ja on üldiselt võitjate seas. Jen ei viitsi kodus passida, igavuse peletamiseks veedab ta esmaspäevast neljapäevani aega Suvas, kus juhib enda firmat, mis toodab mööblit.

Teistest tegelaskujudest järgmistes lugudes!

*********************************************************************************

FIJI VIISA
Juhtunud on ka see, et pikendasin Fiji viisat 10. oktoobrini.
Fiji turismiviisa kehtib 4 kuud. Immigratsiooniametis (soovitan Nadi lennujaama kontorit, kui ei taha tervet päeva asjaajamise peale raisata) saab passi, tagasisõidupiletit ning krediitkaarte ette näidates kerge vaevaga 2 kuud pikendust. Maksad 95 raha, mis on umbes 600 krooni, täidad blanketi ja korras.

Mis siis edasi saab? Ausalt öeldes ei ole mul kindlat plaani. Vaatan, mis elu toob.
Pole ma kunagi seda sorti olnud, kes välismaal lennukist maha astudes kohe koju tagasi kipub. Pool aastat kodust ja kallitest inimestest eemal olla on pikk aeg. Olen üllatavalt hästi vastu pidanud, pisaratest nõretav koduigatsus ei ole jalust niitnud.
Muidugi lähevad mõtted vahest empsi kotlettidele, põselohuga väiksele Helerile, tahaks rääkida eesti keeles,  teha head huumorit omas keeles, kultuuri ja häid filme tahaks ka (kinokava valikus on ülekaalud need veidrad India filmid, mida meil nõuka kinos näidati ja mida ma iial fännanud pole) Ja kohvikuid ja värsket metsa lõhna. Ja oma armsaid sõpru, meie jutte, meie kvaliteetnalju. Ja nii mõnelegi inimesele tahaks teha suure pai ja kallistuse. Aga see on selline hea ja soe igatsus.

Kaootilises elus on midagi romantilist ja kütkestavat. Olen sellest vist pisut sõltuvuses.
Hetkel tundub isegi pisut hirmutavana mõte koju naasemisest külmal ja niiskel kütmisperioodil. Hakata jälle asjalikuks ja kohusetundlikuks kodanikuks. Kanda saapaid ja sukapükse. Kaotada oma imeline pruun jume. Ja põsed, mis ei ole enam väljapoole punnis.

Pole veel valmis koju tulema.
Hetke variandid - Fiji. Lähen tuuseldan Nurgataga Katriniga Aasias ringi (mis raha eest, seda ma veel ei tea :)) Või alati põnev variant - kes teab mis toredat universumil plaanis! :))

Kuidas ma napilt denge palavikust p22sesin

Yhel n2dalavahetus sai minu tervisest pakatav, tervisliku elustiili kummardav keha v2ikese shoki osaliseks.
Pralletasin 3 p2eva j2rjest, rallisin l2bi k6ik kohalikud baarid, esimest korda 5 kuu jooksul sain jalga kontsakad, tanstisin kleidis Suva ooklubi laudadel.
L6bus n2dalavahetus seljataga oli esmasp2ev hirmus h6re. V2simus tappis, keha valutas, kylmav2inad vaheldumas kuumalainetega, r22kimata peavalust. Leppisin faktiga- jood, kannata.

6htul kiskus aga asi p2ris imelikuks. Pugesin riietes paksu teki alla ja v2risesin kerrat6mbunult kui koerapoeg. O"o" oli hirmus. Kraadiklaasi puudumisel ei oska hinnata kui k6rgeks kehatermperatuur end kruvis, elukaaslane oli kindel, et 39 kanti. Voodi ja vetsu vaheline teekond oli v2ga piinarikas, loivates j6udsin potile. Neerudes p6rgulik valu. Vabandan juba ette j2rgnevate detailide p2rast aga see k6ik oli pisut hirmutav. K6ht oli absoluutselt lahti, l6puks ei olnud enam midagi harjumusp2rast tulemas ning vetsupotti j2i mingi j6le roheline ollus.

Vaene EP murest murtud, kahtlustades, et tegu on miski hirmsa troopilise haigusega.
Enne uinumist sisse so"o"dud asperiinile ei j2rgnenud absoluutselt midagi higistamise sarnast. Hingeldasin kui kala kuival, suutmata magada, suutmata ka eriti muretseda sest lihtsalt niiiii paha oli olla. .
Hoolimata EP survest keeldusin kiirabi kutsumast. Pacific Harbouris haiglat ei ole ja kohalik arstiabi...noooo... yhes6naga lubasin hommikul helistada, juhul kui paremaks ei l2he.
Peale m6ningast netis surfamist diagnoosis doktor EP, et mul on arvatavasti denge palavik!

Troopiline denge palavik kandub edasi s22skedega. Levinud on see viirus kyll pigem L6una-Ameerikas aga ei v6i ju iial teada, kui m6ni s22sepoiss Okeaaniasse eksib :) Suremusprotsent on suht madal, aga olemas.

Minu tugiisik meditsiini valdkonnas on prl Piits. 2 lapse ema, arstide perekonnast ja muidu nutikas Liisi leiab alati vastused. Ka sel oosel oli minu tugiisikust palju abi.
Minu armsad doktorid EP ja Liisi vahetasid skypes artikleid ja linke, v6rdlesid patsiendi sympotoneid ja erinevaid surmat6besid. Vestlusse kaasati ka pr Piits, Liisi ema, kes on p2riselt paberitega arst.
Denge palavik langes 2ra- lo"o"ve puudumine kehal. Lo"o"ve puudumine p22stis mind nii m6nestki hirmsast troopilisest haigusest.

Seej2rel panustasin Ibukale. Tubli tablett pani higistama ning l6puks, kella 6 paiku hommikul, suutsin uinuda. 2rgates oli enesetunne parem. Helistasin Waynele, kes kohalikus baaris esiridade tiksuja ja kimab ringi kiirabi sarnase autoga. Arst ta minu teada ei ole aga nagu minu 6nneks selgus, kohalikku eluolu teab. Mind oli rajalt maha v6tnud kohalik viirus. Symptomid klappisid- k6rge palavik, k6ht lahti, peavalu, silmad, neerud valutavad. Hingasin kergendatult.

EP on arvatavasti eelmisel elus peale samurai ka p6etaja ametit pidanud. Liisil on see emapiimaga kaasa antud.
Igatahes t2nu oma hoolitsevatele doktoritele elasin viiruse yle. Palavik ja kurnatus taandusid, kolmap2eva 6htuso"o"k seisis juba sees. Kaotasin umbes 3 kilo.

Palju häid pakkumisi

Päeval, mil minu Fiji turismiviisa lõppemiseni on jäänud 17 päeva, on tööotsingute rindel järgmised pakkumised.

Prince. Võiks eeldada, et Prince on inimese hüüdnimi (nagu näiteks minul Tonga kuninganna) või artistinimi (nagu kuulsal poplauljal). Aga vot ei pruugi. Ühes india perekonnas sündis nii 60 aastat tagasi poisslaps, kelle vanemad soovisid, et nende beebi ülejäänutest Ramahitest erineb ja poisslaps sai nimeks Prince. Vähe sellest! Princi 2 poega, kannavad samuti nime Prince. Maailm ON kummaline! Aga tore :)

Majaomanik Princel, kelle ühes kuuest unitist juba üle 3 kuu pesitsenud, on kombeks jommis peaga mind kiitma kukkuda. Kahel viimasel korral on aga kiidulaulule lisandnud ka tiba tööjuttu. Vanal on kõvasti maad. Nüüd on plaan maalapp raha teenima panna. „Mul oleks tarvis usaldusväärset inimest (nagu mina) asju ajama”

Ohoooo midagi tööpakkumise sarnast!!

Aga... Keeruline india vanamees, kes abiellus india traditsioonidele vastupidiselt hilja, 29 aastaselt, seniajani elas samas majas, pühendus vanematele, tundmata huvi mis Fiji peasaarest kaugemal toimub, täna veedab oma päevad suure plasmateleri ees. Päevade kaupa toast lahkumata. Aboluutselt erineva kultuurilise taustaga mees, ilge kooner, hästi tähtis, ei usalda mittekedagi. Paha tujuga saavad kõik koduabilised, nii et tolmab.

„Too kõige targem eestlane ja ma olen temast targem” selline iseloomustav lause Prince suust.

Arvutiguru Phil. Phil on kas äärmiselt sõbralik või väsimatu kleepekas. Ausalt öeldes, pole kindel kumb variant. EP on muidugi veendunud, et ajab külge.

Philile valmistab muret mõte, et minu viisa hakkab lõppema. Ja ühel ilusal päeval tuli, ohoooo midagi tööpakkumise sarnast!

Fijil on väga tavaline, et majades pole sooja vett. Isegi paljudes villades mitte.
Philil on plaan Hiinast soojavee pumpasid tooma hakata. Lihtne süsteem - kasutades õhku kütab vee soojaks. Asi näeb põhimõtteliselt välja nagu õhukonditsioneer, töötab samal põhimõttel. Soovi korral saabki olemasolevale õhukonditsioneerile lisada paar toru, tulemus kaks ühes.

„You obviously have the look and contact with people. Im terrible with people. I need a sales person”
Sihtgrupiks võiks olla kuurodid, ametiasutused, koolid, lasteaiad.
Lugesin ma neid materjale aga punnisin mis ma punnisin, no ei tekkinud erutusevärinaid, et oi kui äge teema!!! Ei ole ma ka kuigi veendunud Phili organiseerimisoskustes.

Ja kindlalt võin väita - kahjuks ei kuulu ma sinna väljavalitute, tehnilise taibuga, naiste hulka. Imetledes olen alati vaadanud oma häid sõbrannasid Liisit ja Svead, kes lausa rõõmuga asuvad printerit või telefoni remontima. Ja alati väga edukalt!

Minu suhte tehnikaga pole iial nii soe olnud. 3 telekapulti ajasid mind ka peale aastaid kasutamist hulluks, minu arvuti streigib alalõpmata, kasutusjuhendid koguvad kiletatuna tolmu.

Poolakas. Jalgrattal, või siis taksojuhi unistuse, mersuga, mööda Pacific Harbouri ringi kimav poolakas, nii 60 aastane, pruun ja kortsus. Aga ilusate siniste silmadega.

Poolakale meeldib meie terrassil EP-ga kohvitamas käija. Veel meeldib talle meie kondentspiim ära tarbida. Ja hirmsasti meeldib talle rääkida inimestest ja nende tegemistest, ehk siis klatsida! Põhimõtteliselt on kõik inimesed tema silmis napakad. Ja jällegi meestele absoluutselt mitte sobiv iseloomuomadus- kooner! Kui ta tee äärest hääletajaid peale korjab, kasseerib ta reisijalt ka mõned dollarid sisse (kokkuhoiu mõttes hääleb ka ise).

Erinevatel okeaania saartel on tüüp äri ajanud aastakümneid. Kui arvestada, et tüüp on olnud seotud kohaliku ärigigandi Fiji vee asutamisega, siis nuppu ja ärivaistu tal olema peaks. (ühel päeval pidi vaene mees, püss otsaette suunatud oma Fiji vee osakutest loobuma)

Igatahes viimasel 2 korral, kui meie teed on ristunud, on poolakal kaval naeratus näol ning sosinal on tulnud midagi tööpakkumise sarnast. „Hakkan saartele toidulisandit tooma. Paberid on peagi korras. Otsin müügiinimest. Ära kellegile räägi”

No viimase punktiga olen teda juba alt vedanud :) Mhh, täitsa huvitav oleks teada, kui mitu inimest seda salajast informatsiooni nüüd loeb.

No üks parem pakkumine kui teine! Ei oskagi kohe otsustada, mida võtta, mida jätta! Minu olukorras võiks ju haarata nõrgemaistki õlekõrrest. Kui vaid neid agasid jalus ei oleks...

Kui ma arvasin, et võiks surfamisega algust teha

Esimene päev lainetes oli puhas lust ja lillepidu! Natatola korrastatud kaunis kuurorti rand, kerge tuuleke, päike kütmas, rinnuni vees solgerdades ootad lainet, kuhu instruktor sind kenasti peale lükkab. Ei hoolinud ma ka kahest korralikust lituudist lauaga vastu pead.

                                                    Natadola beach

Teine päev tõi aga reaalsuse maigu.
Olles selline lahe tegelane sain surfitunnid tasuta. Eks maitsvatel pannkookidel oli samuti oma osa mängida. Maksvate surfihimuliste õpilaste kõrval aga võivad ilmneda mõningad miinused- näiteks liinibussiga surfitundi sõitmine. Teisel päeval jõudsin peale 1,5 tunnist bussis loksumist tuulisele Sigatoka rannale. Kaaslaseks Ratu, kohalik kutt, kes surfikoolis abiks.
Grupp koos surfiguru Godfryga olid juba vees. Ratu liitus nendega.
Minu laud ootas rannal. Vaatsin neid vahuseid lainemürakaid. Et siis sinna??? Nendesse lainetesse??? Eeeee noooo okeiii..... Nii kui laua kaenlasse haarasin, tahtis tuul laua minema viia ning mind ninali lükata. Surusin laua pead ligi ja astusin lainetesse.

Ratu, vana juhe, muidugi ei märganud selgitada, et vette tuleb minna ringiga. Mina läksin otse ja jäin peagi vahustesse lainetesse vangi. Hoovus oli nii tugev, et astumisest ei olnud miskit tolku. Ujusin nagu loom! Kohalt liigumata. Ronisin lauale ja sõudsin kätega. Kohalt liigumata. Ribid ning puusakont olid eelmisest päevast oi-kui-hellad. Suured lained aina pritsisid näkku, varjates vaadet. Teadmisest, et teised on suhteliselt lähedal lõpuks ei piisanud, hirm sai võitu. Hirm, et laine viib avamerele. Väsimus ja hirm ja teadmatus. Täna tean, et tuleb võtta teine suund, siis aga oli hullu pilk ees ja suund ülejäänud grupi poole.
Hulpisin seal nagu hunnik õnnetust, kuni lõpuks sumas läbi lainete minu juurde Ratu. Laulu ümisedes.... „Kuradi jobu, kus sa varem olid!” karjusin talle mõtetes. Aitas mind hoovusest välja. Närv must, väsinud nagu kalts, tammusin, laud jala küljes lohisedes, kaldale. Turris, et hakkama ei saanud, ronisin künkale, kaemaks kuidas teistel läheb. Liivatüünidel tuiskas liiva kehale justkui survepuhurist. Esimese päeva marraskid põlved, ribid ja käed huilgasid valust. Silmad, kõrvad, juuksed ja märjad riided ühtlaselt liivaga kaetud, vandusin – perssse seee surf!! Kellel seda jama vaja on!!!!

Jonni täis, naasesin peale puhkepausi teistega lainetesse. Olin targem, hoidsin surfiguru ligidale. Nüüd oli teise tsiki kord lainete meelevalda jääda. Lained viisid ta minema. Tuul oli algajate jaoks liiga kõva, algas tõus. Lõpetasime päeva. Ei saanud kordagi isegi proovida lauale ronida.

Kolmas päev olin jälle kohal. Liinibussiga. Trotsides sinikaid, marraskil põlvi, küünarnukke ja haigeid lihaseid. Ja neljas päev. Siis joppas ja nahaljaava tsikk sai ka autoga kohale.
Soojad ja päikselised päevad. Laagri seadsime üles Ratu maja hoovi. Ratu elab Sigatokas, samal rannajoonel, kus eelmisel päeval lainetelt haledalt peksa sain, kuid teise külje all.
Ratu perekonna majast, künka otsast, avaneb oumaigaad mis vaade ookeanile ja lainetele!

Vaade Ratu tarekesest

Lauad kaenasse. Tegelt pea peale. Algajate lauad, long board on hiiglaslike mõõtmetega, ja minu lühikesed kämblad ei ulatu laua ümbert kindlat kinni haarama. Laud pea peal on kergem ka tuulega hakkama saada.
Ja nii me siis rivis sumpasime läbi põlvini muda, siis läbi lahesopi laual kõhuli kätega sõudes kuni liivatüünideni. Teispool tüüne ootasid lained.
Need olid head päevad!
Kolmandal päeval tõusis pausi ajal tuul. Uuesti vette minnes selgitas Godfryd pikalt, kuhu ei tohi lasta lainel ennast kanda, kus on ohtlikud lained, kuhu jääd lõksu. Kuulasin teda silmad hirmust punnis ja leidsin end mõtetelt – minna, mitte minna, minna või kaldale jääda. Läksin. Ja murdsin olulise hirmupunkti enda sees.
Kaldal kattis ringi tuuseldav liiv ühtlaselt kogu keha. Aga see kõik ei häirinud. Tõmbasin särgi kõrvadele ja imetlesin ookeani. Miski rahulolu ja teadmine, et ühel päeval saan ma veel selle merega sõbraks.
Ameeriklane Bill, kelle sujuvalt Scottiks ristisin

Neljas päev premeeris ideaalsete ilmastikuoludega. Täiesti tuulevaikne päikseline päev.
Sain oma parimad sõidud. Sain meki suhu mis tunne on seista lainel, millel on tohutu jõud ning tohutu kiirus. Tasakaalu hoides saad pika sõidu, pea kaldani välja. See on kirjeldamatu tunne! Võimas!!!

Üheks oluliseks osaks on saada lauale seisma ja seal püsida, kuid minu jaoks veel olulisem on olnud võitlus oma hirmudega.
Sügav vesi ja suured lained. Tõele au andes, kardan suuri laineid väga. Tunnen ennast vees ebakindlana. Pole ma ju miski hea ujujagi.
„Your paddling is to lazy” karjus Godfryed mulle pidevalt. Suurte lainetega on kätetöö äärmiselt oluline. Vajadusel pead jõudma kiiresti suurte lainete eest minema sõudma, et mitte „pesumasinasse” jääda, laine tippu pead sõudma. Ühesõnaga üks kõva sõtkumine. Neljanda päeva lõpuks oli mul liialdamata selline tunne, et väsinud käed lihtsalt kukuvadki otsast ära.
Nende päevaga sain juurde tublisti julgust ja enesekindlust vees. Minu ja mere suhe läheb tõusvas joones :)

Surf ei ole pelgalt ekstreem laineharjal. Looduse tunnetus. Nii vees kui rannal. Täiesti kaif on ka istuda liival, vaadata laineid, tunnetada soola, tuult ja kui joppab, päikest.


Pisut ka tegelaskujudest. Ikka ja jälle satuvad minu teele väga kirjud, kohati humoorikad kujud, iseloomustamaks elu siledaid, nurgelisi, ümaraid tahke.

Surfiguru Godfryd, Fiji Surfikooli pidav absoluutselt pööraste blondide afrolokkidega, hea huumorimeelega, pooleldi fijikas, pooleldi austraallane. Godfry armastab surfamist ja kõike mis veega seotud.
Üheks hobiks on allveekalastus, spearfishing. Umbes minu pikkuse relvaga sukeldutakse, keha küljes raskused, ilma balloonideta. Relv on kinnitatud poi külge, et kui see koos saagiga minema tuiskab, on relva võimalik jälitada. Kalad mida püütakse on ka kohati minu pikkused!
Eriti meeldib tyybile sukelduda koobastesse, käikudesse (uhhhuuuu klaustrofoobikus tekitab juba pelgalt mõte õudu...)

Pundis ka Godfry sõber Rice. Tatoveeritud kiilakas noor kutt, pisut hullumeelne. Täiesti valge, viiendat põlve fijikas (on harjunud, et turistiks peetakse). Armastab surfamist ja kõike mis pisut ohtlik. A la „Olen paar korda suure laine alla jäänud ja tundud, et hakkan uppuma. Pagan, see on nii kaif tunne!” „Lähen Austraaliasse sukeldujana tööle. Tead veealused tööd. Põhimõtteliselt võiksin ka uppunuid välja tassida”.
Vees kiire Rice hoidis viimased 2 surfipäeva mul silma peal ja oli hea kindel tunne.

Tim. Loomulikult armastab surfamist ja kõike mis veega seotud. Sündinud andekas ujuja. Trennide asemel sai aga nooruses savutatud ja pidutsetud ning ujuja karjäär jäi seega lühikeseks. Juhi istme mõõtudesse tyybi õlad ei mahtunud igatahes. Tim on samuti segavereline. JA Tim on üks ilusamaid mehi keda elus kohanud. Lihtsalt vahid nii et ila jääb suunurgast tilkuma.


Shark Paul. Must nagu öö, väikest kasvu lihastes mees. Fiji ja hiinlase segu, siit ka väiked mõõdud. Millest küll selline kentsakas hüüdnimi? No kolm korda võite pakkuda! Eks ikka seepärast, et seesama väike mees teab rääkida, et hai on üks „ugly fish”. Paulil on olnud võimalus vaadata haipoisile otsa väga lähedalt. Täpsemalt on haipoiss oma teravate hammastega tema käevarres rippunud.
Ja kõik see juhtus Sigatokas, sealsamas rannas surfates, vetes, kus mina 3 päeva ligunesin. Mees sellest erilist numbrit ei tee, käib oma kodurannas endiselt aktiivselt surfamas.
Ja tegelt on päris mage oma sinikate pärast jaurata. Teisel on hai jäset purenud.
„Haid ei tule üldjuhul randa” , „Haid ei ründa üldjuhul inimesi”. Et lepime siis teadmisega „üldjuhul”.


Ema kallis, kõik kinnitavad ühest suust, et hai rünnakuid esineb HARUharva.

Varbaga kaunist kunsti

Üleeile kogunesid tuhanded inimesed Lihavõttesaarele täielikku kuuvarjutust vaatama. Eile õhtul oli Fiji taevas selge ja rannamaja kohal rippus kuu justkui suur must apelsin õhukesel kuusirbist läikival vaagnal.

24 tunni sisse mahub kaks tõusu-mõõna. Ookean rullub rannale ja siis, mõne aja pärast hakkab taanduma. Täna hommikul jooskma ei saanudki - lained kaisutasid pea kogu rannariba.
Üldjuhul on tõus-mõõn nii 2,3 meetrit. Igal hommikul on 2 km pikkune rand pisut erinev. Vahest sileda ja kõva pinnaga, vahest kui kuumaastik. Kui on vihm, on väike loik rannal muutunud jõeks, mis tekkinud kõrgete liivakallaste vahelt merre trügib.
Mõõn on justkui usin koristusbrigaad, mis puhastab ranna hoolimatu inimese sodist, viies prügi järgmisele rannale. Tõus toob uued tühjad pudelid, mõne plätu, kookoseid jm jamps.

Täna päeval aga oli aasta suurim mõõn. Suuremad on seotud kuu tegemistega. 

Rannas jalutavad inimesed rääkisid kuust ja tõusust-mõõnast.

Erakordselt lai rand tahtis kuidagi tähistamist! Kaunistasin majaesise liivajoonistustega. Varbaga mööda liiva kujundeid venitades valmis tore üllitis. Üllatmaks ka igapäevaseid jalutajaid.

Ka ookean maalis liivale mustreid. Veepiirile oleks justkui raagus puud istutatud, mis oksi välja sirutasid. Siukest imevärki olen siin rannas vaid korra varem näinud. Ning ühes Austraalia rannas.

Lained jätavad liivale ka väikseid korallitükke. Taskusse rändasid paar ilusat karpi, sellist mida olen oma rannal harva kohanud.

Kahtlustan, et teokarpide kogumine on midagi, mis on õrnema soo esindajatel geenidega kaasa antud. Väikeste tüdrukute soovist roosas puhviskleidis printsess olla kasvame välja. (Vähemalt enamus üle 30 aastased inimesed. Õnneks on muidugi neid, kes ka hiljem meie üksluist tänavapilti ja väikeste Eestimaa laidude randasid glamuuri ning printsessikroonidega ehivadJ). Aga ilusast teokarbist mööda astuda tähendab kas halba silmanägemist või täielikku ilumeele puudumist. Sest ilusa teokarbi juures jääb peatuma ka endast lugupidav vanem proua, kes hoolimata ka raskekujulisest radikuliidist kummardab. Et pista ilus mereand taskusse ja kinkida see näiteks oma lapselapsele :)

Minu rannast näeb nelja saart. Täna oli vesi nii madal et nägi veel ühte, päris tillukest liivasaart horisondil. Selle kollase kuhja saatus on tavaliselt veel all olla.

Suurim, ilus mägine Pega saar, paistab otse minu aknast. Saare kohal paldeitavad tihti pilvetupsud.

Täna oli vaade saarele iseäranis uhke. Justkui oleks poolt saart varjanud vikerkaare värvides dussikardin, mille taga käis geiparaad ja showerpidu.

Ilm on Fijil tujukas. Ei ole nii, et hommikul äratab sind hall ja sadu ja siis on kogu päev tuksis. Üldjuhul mahub sellesse päeva ka päiksepaiste. Ja tuul. Õhtuti võtab tuulepoiss tuurid üles, soojakraanid keeratakse kinni ja lained hakkavad vahutama. Huvitav, mis tunne oleks uinuda täielikus vaikuses? Ilma lainekohinata.... oot ma mõtlen... ettekujutust napib....

Käib üks pidev tuuseldamina. See tuul on kohati asusalt öeldes väsitav. Kuulsin, et Eesti surfimeestel ikaldus, saadan poole teile J

Jääzzzzz

Igal pühapäeval tuuakse pisut kultuuri koju kätte. Hotellis Pearl mängib kohalik punt head jazzi.

                                                                Jazzi kuulama  :)

Sel pühapäeval istusin ühes lauas Pacific Harbouri tähtsatega. Nende hulgas päris printsess! 

Adi Cakau, nii kutsuvad teda kõik, kuulub Tonga kuningaperre. Adi (hääldus Andi) tähendab fiji keeles printess. Adiga suheldes on mõned reeglid, nagu õpetas minu 7o aastane asendusema Shanti. Näiteks ei tohi kunagi käija tema ees.

Printsess on üks minu lemmikuid prouasid! Eeldan, et ta on harjunud teatud etiketi järgimisega teda ümbritsevate inimeste poolt, samas on ta üks asoluutselt ladnamaid ja mõnusamaid tüüpe.
Tugeva kehaehitusega tugev persoon, alati maitsekalt riides, intelligentne, avatud maailmavaatega ja suurepärase huumoriga! Kadri, vastupidiselt Sinule kulllake, ei kanna ta krooni. Seeeest lehvik on tal vägagi maitsekas ja edev.

Adi on ka suurepärane lugude jutustaja.
Üks minu lemmiklugusid on see, kuidas u 55 aastane proua läbi Ameerika lennujaama koju naaseb. Tülpinud turvatöötaja vuristab ette uued turvareeglid, millest kõigest peab vaene lennureisi ette võtnud inimene loobuma. „Püksirihm, jakk, ehted, kingad, aluspüksid” Adi kohmetus. „Mida jõledad turvareeglid! Ma kahtlen, et te peale 11 tunnist lennureisi minu alukaid näha tahate!” No jah, ega tegelt ei soovitudki proua trussikuid näha, ta kuulis valesti :)

Teiste seas oli kohal oli ka Alec Boldwini teisik. 60 kandis sharmante kuldketiga mees, palja jala otsas nahkking ning otsaette kirjutatud- pappi jalaga segada. 

Jazz lõppes, seltskond jäi suure laua ümber lobisema. Suur laud, jutud tähtsatest persoonidest. Õudsalt igav oli! Adi nalju polnud kuulda, viisakuse pärast naersin kaasa nagu tohman. Keegi tööd ka ei pakkunud. Kui lõpuks minema sai, olid naeratuse lihased krampis.

Täna hommikul sai vara tõustud, koos päiksetõusuga mööda randa Uprisingu baari jalutatud, kaasa elatud jalgpallile, nihverdatud hotelli hommikulauast paar saiakest alla ja kaotatud kihlvedu.
Tänu hollandlaste muidu nii heale mängule, mis kahju küll MMi võitu kaasa ei toonud, kaotasin kihlveo! Vedasin kohaliku surfiguruga kihla. Kui võidab Hispaania, teen mina pannikad (kuhja), kui Holland, saan paar tasuta surfitundi.

Tequila Ameerika moodi

Olen olnud laisk blogija.

Plaan tihedamini ja lühidamalt kribada, pole kuigi edukas olnud.
Minu sõbratar Tongal, Irena, pidas samuti oma reisi alguses blogi, siis aga tundis, et see on liiga suur kohustus ja jättis asja sinnapaika (blogi kirjutamine oli tema ainus kohustus) :)

Eelmisel pühapäeval, 04.07, käisin Ameerika iseseivuspäeva peol!

Kutsujaks Shiloh, selline põnev nimi poisil, kelles voolab esivanemate indiaaniverd. Omab väikest firmat, teenib raha 2-kohaliste lennukitega inimestele lõbusõite tehes.

Pidu peeti Ericu villas. Tyybi 5- toalises villas on igas toas jalgratas ja ma ei liialda, kui väidan, et pooltes tubades nii kümmekond õnge ja sama palju surfilauda. Hobidega mees!

Jahhh, mul on rõõm teatada, et minu sõpruskonda on lisandunud ka paar alla 50 aastast inimest :)

Sai süüa maitsvat grillvorsti, sinise maisi ökochipse, mis olid lausa suurepärased! Ma tõesti ei olnud kuulnud sinise maisi olemasolust! Veel pakuti hõrku valge lihaga kala, täidetud pipraid, merekarpe kookospiimas jm mõnusaid sööke. Jõin esimest korda elus ameerika moodi tequilat ja see tähendas kokteilina. No kuulge! Miks keegi pole mind valgustanud, et tequila ei tähenda pelgalt kibedaid shotse, millest on lühike tee peldikupotti kallistama. Võid ka sidrunilimpsiga (või mis ta nüüd iganes oli) ja laimiga. Tiptop koktail ütlen!

3 sõpra kitarredega moodustasid täitsa arvestatava poistebändi. Mõnus tinistamine. Majaomanik tõi lagedale maailma eri paikadest pärit pillid. Minu pihku sattusid 2 kenasti siledaks lihvitud, suure mehe pöidla jämedust puupulka.

Poistebänd Ameerika moodi

Esimest korda seltskonnas, püüdled hea maine poole, oled hästi seltskondlik ja tore! Tagusin siis pisut kohmetunult kops-kops neid pulkasid.
Õhtu lõppedes olin teinud aga veel ühe avastuse- 2 puupulka on arvatavasti maailma geniaalseim muusikariist! Kui erinevaid, pealegi kauneid helisid, suudab üks andekas eesti tütarlaps, kahest pulgast välja timmida! Tõesti äge!

Pidupäeva meeleolu loovad ameeriklased ikka kärarikkalt. Ei puudunud paugutajad ja ilutulestik. Nii palmide alla, kööki (maalides põrandaplaatidele kaunid mustad triibud) , paugutajaid jagus ka jalge alla. Kiljumist ja nalja nabani! Loobiti ka üks vanaisa ja vanaisa naisega kaasas olev lapselaps, basseini. Lapselaps ei olnud mingi titt, vaid suure dekoltee, esindusliku partii ning silmipimestavalt valge hambumusega neiu. Lükkajaks vanaisa sõber. Siuksed naljaninad olid koos :)

Kellel on kõige suurem? Vanaisadega

Ja teate see kõik OLI naljakas! Kui vanaisad ja nende semud on sellised naljaninad, siis sõbrustan suurima heameelega ka vanuritega :)

Mulle tundub, et Fiji toodab rõõmsaid inimesi. On ju kohalikud lausa kuulsad oma laia, kõrvuni ulatuva naeratuse ja rõõmsa olemise poolest. Aga mitte ainult. Ka turistid, suurriikidest ärakaranud, ümberasujad, saarele sattunud elunautlejad, pensionärid. Fiji on üks eriline paik!