Port Vila jahtklubi jõulupeol, nägin oma elu esimest mustanahalist jõuluvana ja sain tuttavaks Iisraelist pärit Oryga. Oryl on Port Vilas 3 rahavahetuspoodi, Vanuatu on noormehe koduks viimased 7 aastat.
Järgmiseks päevaks oli tyyp numbri sebinud ja kutsus õhtusöögile.
Hoolimata faktist, et kiilakas Ory kuulub rühma „lihtsalt tore”, oli teistsugune, ärevam tunne, meikida ja oma kasina karderoobi (esialgselt pidi laevareis kestma ju kuu ja pea kõik „peoriided” Fijil) ees seistes pead murda mida selga panna. Pealegi millal ma viimati deidil käisin? Ammu!
Alustasime kesklinnast väljas Warwick resorti ühe restorani baaris maitsvate kokteilidega, millele järgnes keskpärane sushi. Kokteilid ja kohalikku ööklubisse. Kolmapäeva õhtul oli nii mõnigi turist Woodoo baari ukse üles leidnud. Sealhulgas kamp alaealisi, kes fotoka välkudes tanstupõrandal poose võtsid.
„mina ei tantsi” põhimõttega kaaslase õnnestus tanstima rebida. Olin hoos!
Õhtu lõppes kiiresti, ausa väljaütlemise peale, ei, ei ma tõesti ei taha käest kinni hoida ja ei, siin ei ole suhte algetki, väikse skandaaliga. „Miks sa minuga deidile nõustusid tulema?”
Huvitav, millal on siis õige ajastus öelda? Telefonikõne peale, et ma võin ju sinuga didile tulla küll aga ära enamat looda?
Skandaalist ja debatist teemal millal selliste väljaütlemistega lagedale tulla, tüdinenud kutsusin Blue Goldilt kummika järgi. Hea tuju täitsa raisus.
Nixon telefonile ei vastanud, äratasin Linda kella 1 öösel. Lubas tulla.
Skandaalne, kuid lõppude lõpuks viisakas deit, jäi kaile minu seltsis kummikat ootama.
Ootasime, Lindast ei kippu ega kõppu. Möödus kahtlaselt kaua aega ja siis, öises pimeduses, märkasin üsna suurt kummikat. Täpsemalt punast jahti. Ligumärgade riietega Linda pardal.
Ausalt öeldes ma ei tea, mis on õige nimi meie mootoriga kummika kohta, inglise keeles tender.
Linda öine lugu oli järgmine.
Ronis paati, sidus paadi Blue Goldi küljest lahti, asetas võtme ja asus käivitama. Ei käivitunud. Kummikas samal ajal jahist eemale ja kaldast vastassuunas triivides. Peale pikki ponnitusi, endiselt väga vales suunas triivides, oli vaene Linda valiku ees. Kas istuda paadis ja oodata mis saatusel varuks või tumedasse vette hüpata ja tagasi jahile ujuda. Mõlemad halvad variandid! Hirmust kange, valis ta viimase. Paati enda järel tirides, tegi öine ujuja minimaalselt liigutusi, kartes äratada haide tähelepanu. Kas meie lahes ka päriselt haid elavad, ma ei tea. Delfiine olen siin näinud, haisid mitte. Räägitakse, et haamerhaide kodu, samas igal hommikul kohalikke ujujaid treenimas nähes, pole ma selles nii kindel.
On kuidas on, õnneks Linda oma supluse ajal kedagi ei kohanud. Peale Bretteni, kelle jaht on meie läheduses ankrus ja kes ärkas ujuja hõigete peale.
Siit 6ppetund meile m6lemale- 2ra kunagi kummikat enne mootori käivitamist laeva küljest seo!
Järgmisel hommikul palus minu deit oma käitumise pärast vabandust ja mul on hea meel, et ta on leppinud toreda sõbra staatusega, vedades mind ühtlasi pidudele ja tutvustades kohaliku pundiga.
Jõulud veetsime Lindaga maal! :) Kontakt kindla jalgealusega, mis ei kõigu vahetpidamata, on imeline!
Elasin üle elu esimese maavärina ja küpsetasin piparkooke! Õigemini proovisin. Taigna sain retseptiraamatu abil valmis, kui aeg oli rullima hakkama, sai selgeks tõsiasi, et selles kuumuses ei seisa taigen koos. See sulab lihtsalt ära. Ka külmkapiga hirmutamine ei andnud taignale tahket vormi. Pruun ollus lõpetas meres. Kalade pidulaual :)
Aastavahetusel aitasin meie uuel sõpruskonnal aastavahetuse pidu organiseerida. Minu käsutuses oli 3 meest ja Dani basseiniäärne, peopaik DJ, kokkade ja baarmaniga sai peen :)
No comments:
Post a Comment