Maewo saar ja ilusaim küla

1. detsembril j2ime ankrusse Maewo saare kylje alla. Saar on 47 km pikk ja keskmiselt 5 km lai. Ühtlasi on Maewo saar meie kapteni lemmiksaar, uhkusega pajatab ta lugusid, kuidas ta kord laste rõõmuks ilutulestiku korraldas, mispeale teda jumalaks peeti (vähemalt ise arvab ta nii)....

Palju r66mu 6hupallidest

Igas kylas on k6ige bossim inimene kyla pealik. Meawo, Asanvari kyla pealik oli pealinnas asjatamas ja laevameeskonda tervitas tema poeg, Nixon.

Meid pandi istuma plastmasstoolidele avatud planeeringuga jahtklubis, kus kümnepealine koor esitas 3 laulu. Ja laulda nad siin oskavad! Südamest ja punnitamata. Lihtne, lühikeste sõnadega keel on justkui leelotamiseks loodud. Sõnum lauludes oli läbiv - jumal. Kogu etteaste oli m6nusalt suvaline koos põrandal mängivate alasti lapsukeste, kes vahetevahel mõne viisjupi kaasa ümisevad ja ringi lonkivate koertega, kes võõrastest ei huvitu. Rõngassabaga koerakutsikas, tähtsa näoga, nina pysti, lasi ennast kratsida ja sügada.

Järgnes kava joomine.

Olen joonud kavat, mis valmistatud kava taime pulbrist.

Nii Fijil kui Tongal istutakse suure jalgadel puust kava kausi ymber ringis.

Üks inimene on nn jagaja. Aegajalt vedelikku segades, et pulber põhjas lahustuks käib pruuni vedelikuga täidetud kookosep2hkel ringiratast, yks jooja korraga. Teised löövad käsi kokku, ergutamaks joojat. Tooste ei öelda, Fijil tervitab jooja teisi bula, mis yhtlasi tähendab tere! Kui seltskonnas on tätsamaid tegelasi, joovad nemad esmajärjekorras (näiteks peremees, külapealik, keegi kuninglikust soost).
Vanuatu kava on kuulus oma kanguse poolest. Siin pressitakse kava taime juurtest mahl v2lja ja lisatakse minimaalselt vett. Asanvari küla kava majas istusid muldpõrandal 5 kutti, kes juurtest vedelikku välja riivisid. Naised pandi istuma vasakule, mehed paremale. Märguande peale, et kookospähkel täidetud, käisime paari kaupa riivijate juures. Seistes tühjendasime oma toosi.
Lepime kokku ühes- kava maitse on lihtsalt jõle! Mudast jooki alla neelates võtavad näolihased iseenesest pingul vormi. Keel ja suu muutuvad tuimaks. Kui alkoholiga kehtib reegel mida rohkem jood, seda mõnusamalt mekib, siis kavaga on vastupidi.
Soovitan varuda lutsukaid! Peale kausikese tühjendamist lutsukas põske ja pole hullu!

Port Vilas kohtasin ameeriklast, kes väiksel võistlusjahil päris üksinda mööda maailmameresid ringi purjetab. Ööseti magada on ohtlik, siis tuleb vahis istuda, valgel ajal, kui ilm lubab, magab korraga 20 minutit. Võistluste ajal kaotab ta kehakaalust nädalaga 18 kilo!! (suur poiss, on mida kaotada aga siiski)

Minu jaoks ulmeline eneseohverdus!
Tema lõpetas kava joomise õhtu kohutavate kõhuvaludega kohalikus haiglas. Koht kuhu kindlasti sattuda ei soovi!! Ausalt öeldes on see ainuke sedasorti lugu ja ma ei usu, et kava ohtlik on.

Kohalikud naised kavat ei joo, sama reegel oli Tongal. Fijil vahet ei tehta.

Lootsin kogeda seda jalad alt tunnet, millest räägitakse, ja hetke, kui ei suuda enam oma nime h22ldada. Kahjuks ei j6udnud sinna staadioni. Vastupidiselt meie kaptenile, kes peksis vähe segast ja tuigerdas.

Maewo saare lähistel olime ankrus 3 ööd.

Üldjuhul on saarte ümbruses vesi väga sügav! Mõned meetrid ja põhja ei näe. See võimaldab ka suurel jahil end päris saare lähedale parkida. Enamus kohtades võis vabalt saarele ujuda (kui just haide ja krokodillidega ei hirmutatud).

Asanvari küla oli üks ilusamaid.

Madalad väiksed majad punutud seinte ning palmiokstest katustega. Kitsad teerajad on kaunistatud erinevat värvi taimede ja põõsastega, valgete kivide või laavakiviga ning teokarpidega. Lahmakad ringikujulised laavakivid mälestavad läbi aegade valitsenud külavanemaid, räägitakse pealikust, kes kannibalismi keelas. Aastaarvud, mil sel saarel viimane liigikaaslane nahka pandi on erinevad. Arvatavasti jääb 19 sajandisse aga kes teab. Väidetavalt oli viimane kannibalismi juhtum Vanuatul 1980 alguses :/

Maewo saare kaugemates külades, kannavad mehed veel traditsioonilist riietust milleks on lehest keeratud peenisekaitse. Paljaste rindadega naised õlgedest seelikuid. Tõeliselt kahju aga mägedesse polnud meil aega minna ja minu soov paljaid mehi näha jäi täitumata!

Enamuses on õlgseelik Vanuatul asendunud väga naljakate kleitidega! Kohalikud naised on kui vormideta pallid oma puffis, keskkohata pikkades kleitides, mille altäär kelmikalt u-kujuliselt siksakiline.

Asanvari külas on võimas kosk. Üleval magevee bassein, kuhu me ka suuna võtsime. Keegi ei maininud väikest kergesti läbitavat teerada ja niisiis alustasime Solanaga, meie vanuatu poiste abistava toega, turnimist mööda üsna järsku rada, otse, kose kõrvalt suunaga üles.
Mina valges kleidis, mis hiljem enam valge ei olnud (selle kleidiga kipuvad kaasnema seiklused, viimane kord korjasin öösel krabisid).

Kleit on veel valge

Olles esimene ronija sain ma au osaks avastada ka mudamülka, kuhu oma kogu parema jala kaotasin. Oli naljakas!

Külm bassein oli kogu seda põnevat turnismist väärt! Alla ronimine on alati magedam ning tagasiteeks valisime selle lihtsa jalutuskäigu mööda mäeserva. Sõbralik matseetega külanaine, keda kohtasime, pakkus kookosvett juua. Olles saanud igaüks oma kookose, olime vägagi üllatunud, kui Sam oma punutud seljakotist viinapudeli võttis ja käigupealt pähklitesse kokteilid segas.

Vaade päikseloojangule ja meie jahile. Justkui põnevusromaanis. Selliste vaadetaga on lihtne ajas paar sajandit tagasi minna. Olen maadeavastaja, aastate pikkune ekspeditsioon, mille käigus mõni mees ka hinge heidab, avastamaks uusi kultuure, looma ning -taimeliike. Verise ristiusu toomise jätan teiste kanda. Võibolla mõne saare lisan Eesti Vabariigi valdusse. Iga uus saar on justkui lugemata raamat, mida avades oled põnevil, teadmata mida oodata.

Seda mängu toetas ka tõsiasi, et reisi lõppedes muutus menüü aina kesisemaks. Nälg?

Ning 4 päeva ennem tagasi jõudmist Port Vilasse, sai laeval mage vesi otsa. Kraanidest ei tulnud veepiisa poegagi ning tualetid ei toiminud. See viimane oli vägagi murettekitav, sest sellise palavusega....oi ma ei julge seda lõhnade kompotti isegi ette kujutada. Õnneks!!! Õnneks said nupud, mis vetsupoti sisu torudesse uhuvad, tööle. Igasse vetsu toimetati suur mereveega täietud ämber.
Nõusid pesime soolase veega. Enese hügieeniga oli aga keerulisem. Palavus ajab higistama, vette hüppamine jahutab hetkeks aga kokkuvõttes jääb kehale sool ja dussi alla tahaks ikkagit. Oma pulkas juukseid katsudes võis oletada, et minu esivanemate seas on olnud puudel. Õhtuti loputasime end pudeliveega. Joogiveega polnud laristada ning liitri veega sain hakkama... 

Kujutan ette millise väärtusega olid vanasti meremeestele magevee allikad ja kosed! Milline rõõm, oli viimasel, Pentacosti saarel, jões liguneda. Ühel poisil oli kaasas tumesinine tugeva lõhnaline meeste dussigeel. Selle sama jubeda lõhnaga geeliga pesin puhtaks ka juuksed. Käras küll!

Suvel on õhuniiskus pea 100 %, minu väiksed tööõnnetused sügavamate kriimustuste näol, ei taha hästi paraneda. On alanud ka kärbeste hooaeg. Olenevalt tuulest või jumal teab millest, oli mõne saare juures kärbseid nii et tapab! Tekil istudes on 20 tiivalist ühel, 27 teisel jalal. Eriti armas on, kui oma huultel kihelust tunned....

Ja maiad on nad haavade peale! Oht, et nad miskeid haiguseid levitavad, on mind usinaks plaasterdajaks muutnud. Mis omakorda jällegi keeruline, sest higise nahaga ei taha plaaster kuidagi kleepuda.

Port Vilasse naasedes otsustasin oma teepuu õli kangema kraami vastu välja vahetada. Ostsin apteegist Aureomycine Evans kreemi. Pidi olema kangeim antibiootiline kreem, parim troopikas.