Kalal

Täna on teisipäev, 12 mai. Minu hommik oli ülimalt tegus ja mõnus!

Ärkasin enne 8. Miski ärgas tunne kihutas takka tegutsema.

Alustuseks panin oma nädalalid hallitavad tennised likku.

Hallituse tagamaa- mind rohke sajuga kostitanud Tongal tuli enamus riietele kopitanud hais manu.
Eile õhtul, kui Fidzil jälle sadas, tuli tenka tunne peale. Võtsin seljakoti põhjast kilekoti jalatsitega. Minu punaseid, edeva kuldse tikandiga käimasid kattis ühtlane nutthallituse kord!!
Olin neid kandnud vaid korra Sydneys. Kus üks 80 tuuri india vanaproua mind tänaval sõnadega peatas- oo coolid tennised, kust said J

Milline rõõm, teine paar  (kaasas on mul neid tõesti 4 tükki ), mida pole kordagi kandnud ei hallita. Tuleb tunnistada-  minu seljakoti sisu ei vasta päris siinsele kliimale ja vajadustele. Inimene peab teisele poole maakera reisima, et õppida, mida ta tegelikkuses vajab...
Pealegi ei ole alatasa paljajalu tatsav jalg nii toeka jalanõuga nagu tennis, harjunud ning peale esimesi paarikümmet meetrit ilutses kannal hiiglaslik vill.

Aga tagasi hommiku juurde. Tegin sporditydruku hobusepatsi pähe ja läksin randa oma 5 tiibetlasega kohtuma. Jooga tehtud, olin valmis selle sajandi teiseks sörgiks.
Minu sportlikul avalöögil olid väga pikaajalised ja valusad tagajärjed! Esimene jooks rannal andis pagana valuliselt mitu head päeva tunda.

Kiirkõnd koju, teel rannaliivast peo täis pipisid. Majakese juures ootas mind hea uudis- lähme kalale!

Fidzil elav Risto on tulihingeline kalamees. Tema paat võttis meid maja eest pardale ja suundusime merele.

Linnuparved andsid suuna, kus on kala. Paadi lähenedes tõusis õhku must linnuparv, justkui leinava naise pitsiline peakate. Aet kullake, Sinu jaoks oleks see Hitchcock olnud :)

Linnuparv maiustab väikse kalaga, väikeste kalade parv kutsub aga kohale suured kalad.

Meri oli peegelsile. Taamal rohetav ja mägine maismaa. Hommikune päike silitas pehmelt põski ja kerge tuul ei lasknud leitsakul tekkida. Paat võttis suuna riifide suunas.
Riifidel üle paadiserva kõikudes avanes lummav vaatepilt! Paarikümne meetri sügavune ookean oli smaragdroheline-helesinine, vesi täiesti läbipaistev. Korallid, kalad ja merepõhja sügavikud olid hästi näha. Kahju, et kalameeste prioriteetide hulka ei kuulu snorgeldamine.

Kohati ulatub riif veest välja. Vahused lained võtavad riifi juures tuurid üles.

Riif

“Oi kui suured kiilid siinpool maakera elutsevad! Huvitav, miks nad maismaast nii kaugel on?” Selliseid mõtteid mõlgutasin, imetledes väikseid sihvakaid ja läikivaid “kiile”. Need kiilid, olid hoopis lendkalad!!! Väledad kalad tegid pikki õhulende, nii kümmekond meetrit! Vinge vaatepilt!

Vaade merelt minu kodule

Paadi tahaotsa oli kinnitatud 2 õnge, mille landid vees saaki jahtisid. Pea iga linnuparv juhatas meid kalani ja õngenöör hakkas paljulubavalt põrisema.

Tuunikala, skipjack tuna, miski rainbow ja travelli. Skipjack tuna, mille kavatseme ära süüa, on kohaliku kalamehe jaoks põhimõtteliselt kalasööt. Väiksemad, keskeltläbi 2-3 kilosed poisid, fileeritakse u tikutopsi suurusteks tükkideks, kinnitatakse eriliste kõverate kidadega konksu külge, konkse on kümmekond, ning lastakse 150-300 m sügavusele. Õngemasinaga toestatakse põhjapüüki. Eesmärgiks püüda bottomfishi, snapperit, kes on maailma eliittoidukala. Elutseb see kala põhja mägede tippudel ning külgedel. Olenevalt õnnest võib näkata kümne või ka 50 kilose snapperiga.

Travelli elutseb riifi piirkondades. Kala hõrk valge liha on super! Travelli läks pannile. Väikse sidruniga. Mõmmm mõmmm

Tuunikalast valmib kokonda. Toore tuuna tükid lähevad sibula, tsilli, laimi (laime on siin 2 sorti, sellised nagu kodus harjunud mojito sisse pigistama ja lisaks armsad pisikesed kollase viljalihaga punnid) ning ise valmistatud kookosepiima, marinaadi. Kala ei kuumutata. Ootan huviga, mis välja kukub.

Maitsesin ka sashimit, toore tuuna viilud soya kastmega. Esialgu küll pisukese ninakrimpsutamisega. Maitses nagu liha!

Osa saagist