Koduloomad

Seal kus pesitsevad inimesed seavad end sisse ka mitut sorti koduloomad.
Alati endale ise koduloomi valida ei saa. Nad tulevad ise sinu juurde. Tihti jääbki see suhe ühepoolseks kiindumuseks.
Ütlen kohe ära, et enamus mutukaid kellega mereäärset kodu jagan ei ole toredad.

Ebameeldivuse esikolmiku tipus on moskiitod.
Koduloom loodab inimeselt midagi saada, olgu see siis söök,ulualune või kõrva tagant sügamine. Need elukad aga himustavad verd. Võrreldes Eesti sääskedega on nad lausülbikud, sest nad isegi ei pinise hoiatavalt! Uksed ja aknad on siinkandis enamasti võrkudega kaetud aga alati nihverdab mõni kavalpea end sisse. Esimese asjana soetasin endale Fiji kaubanduskeskusest spetsiaalse vedelikuga purgi, mis pistikusse pannes soojeneb ja eritab lõhna mis moskiitod eemale peletab. Tõhus, tuleb tunnistada. Samas hakkab mingil hetkel vastu mõte, et magades hõljub mingi keemia mööda tuba ringi.
Päiksega loojub ka isu väljas olla. Unistus mereäärsetest lõkkeõhtutest on siiani jäänud unistuseks. Nad on vastikud!! Moskiitovastane kreem kaotab tõhususe paari tunniga. Mustad valgete täpsudega tegelased on mingi perjood aastas inimesele lausa ohtlikud. Ma parem ei hakka süvenema lugudesse, mis jubedustesse nad inimest võivad nakatada. Siiski tuleb tunnistada, et punnimuster, mida moskiitod nahale meisterdavad, kaob õnneks suht ruttu.

Teisel kohal platseeruvad sipelgad. Nemad ründavad massiga!
Põhimõtteliselt olen ma harjunud, et igal pool on sipelgad.
Mis puutub sööki ja selle ladustamisse, tuleb kõik läbi mõelda. Mitte kui midagi ei tohi ripakile jätta! Unustad lahtilõigatud ananassi lauale, hetke pärast mustab magus looduseand sipelgatest. Jätad lõikelaua pärast kasutamist pesemata, on agarad loomakesed hetke pärast tegusad toidupalakeste laiali vedamisega. Ega palju kohti pole, kuhu sipelgad ei pääse. Ainuke koht kus söögikraam võib end apla sipelgakoloonia eest turvaliselt tunda, on külmkapp. Seetõttu laiutab ka näiteks 2 kilone suhkrukott külmkapis.
Huvitav, kas sipelgatel on maailma parim haistmine? Kuidas ned sellise kiirusega kõik mis vähegi söödav üles leiavad?
Tongal tegi pedandist saksa habmaarst ühel hommikul 4 korda kohvi, kuna iga kord suutis mõni kärme suitsiidisipelgas end tema tassi uputada.
Mina olen liiga laisk, et sipelgatele sellist aega ja tähelepanu omistada. Rivimarss mööda köögipõradat ja vetsuseina on tavalised.
Küll ei jäta mind ükskõikseks massirünnakud. Päris ilge on leida laisalt-liisult tass, mis mustab sipelgatest. No eks ikka sellepärast, et mikroskoopiline kondenspiima nire on jäänud pesijal kahe silma vahele. Sipelgatel ei jää midagi kahe silma vehele! Kui laudlinale on pudenenud kübeke toitu, on hetke pärast kübest saanud ablas mustav kuhi. Ja veel häirib mind kui köögis süüa tehes tunned ühel hetkel, et sa ei ole üksi. Su pisikesed kaaslased tunnevad huvi mis on ülevalpool sinu varbaid. Ja on võtnud ette ekspeditsiooni mööda sinu jalgu. Siis tuleb käiku mopp ja sipelgad armu ei saa.

Kolmandal kohal on prussakad.
Prussakate pluss, kui üldse prussakate juures saab olla pluss, on see et nad hoiavad inimesega, kellega elamist jagavad, siiski teatud distantsi. Prussakatesse suhtun leebemalt ka seepärast, et siin mereääres olen kohanud ainult ühte vuntsi, kes on võrreldes oma Tonga ja Austraalia sugulastega lausa köömes-kaalus.




Gekod on toredad!
Minu Tonga roosa häärberi hullumeelsel erkrohelisel seinal turnisid seksihimulised noored, kes häälekalt, tõsi see oli veidi tüütu, kudrutasid.
Gekod ei taha sinult midagi! Nad on rõõmsad vibalikud, kes iminappade sahinal sinu toas kõik tüütud mutukad ära soovivad süüa. Need osavad jahimehed suudavad kannatlikult tunde lae all jahti pidada. Täiesti arvestatav meelelahutus! Kuigi jah, nad situvad seinad täis....




Ja lõpuks Rudolf! Mul oli kunagi tore, pikkade vuntsidega põhjakoristaja Rudolf, kes elas nii vanaks, et lõpuks kui ta suri, olime täiesti shokeeritud. Seostub nimi Rudolf mulle teatriklassika tegelaste Irma ja Rudolfiga või on põhjuseks jõuluvana põhjapõder Rudolf, või äkki on mõjutajaks minu kunagine kolleeg Rudolf, muhe vuntsidega vene mees?
On mis on, Rudolf on üks igavesti tore nimi ja nüüd sai üks Fiji emane ketikoer endale nimeks Rudolf.
Samalaadi neljajalgsete kohtlemist oli näha Tongal. Koeri ei peeta siin kui armsaid kaaslasi, keda on oi-kui-tore nunnutada ja nässutada. Koerte elu on üks koeraelu! Loomad on alatoidetud, armilised, tihti vägivalda kannatavad.


Krants elab ookeani ja minu kodu vahelisel kitsal rannaribal. Loodan, et koer oskab hinnata oma miljonidollarist vaadet, ehk mõeldes „Pähhh tühja kah, et lainetes ringi möllata ei saa, mul on siitki hea vaade”.
Kaelarihma küljes on raske kett, mis võimaldab loomal mööda traati edasi-tagasi vantsida. Tihti on vaene loom lootusetult pusas palmipuude vahel. Söögikord serveeritakse poolitatult vanalt roheliselt plastmassist bensiinikanistrilt. Eeskujulik recycling?
Rudolf tervitab kanistri toojat juba kaugelt rõõmsalt klähvidese. Söök visatakse loomale ette möödaminnes. Pole veel kordagi näinud, et koerale mõni minut pühendadatkse, paitatakse või soe pilt heidetakse.
Hommikuti tervitan Rudolfit „Tere hommikust Rudolf”. Kui ta just ei maga sügavas unes. Meie päevadesse mahuvad kratsimis ja paitamisminutid. Siis läheb koer täiesti transsi. Surudes ennast vastu maad, justkui paludes, ära mine veel, ole täna kauem.

Rudolf on üks äärmiselt vapper koer. Trotsides vihma ja tuult, omamata mingitki ulualust. Ausalt öeldes toovad padukad klumbi kurku. Ruts istub pea norus, ilusad suured pruunid silmad kurbusest täitunud, lontis kõrvade otsas vihmapiisad sorinal voolamas. Diana, ma tean, et sa mõtled, et ma olen südametu! Aga mina lähen ju varsti ära, paduvihmad ja tuuled aga Fijil ei lõppe, ja mõtle kui raske oleks siis Rudolfil leppida tõsiasjaga, et enam ta tuppa kohe kindlasti ei saa! Ja pealegi ta haiseb ka. Ja kui ta oma koonu sulle sülle paneb on valgel seelikul pruunid laigud.