Julm aga tõsi. Kohati tuleb ennast asjalikkuse lainele suunata. Pidada täiskasvanulikult plaani, kuidas, kust ja milleks.
Minu enda kodurannal, (pööraselt mõnus on kasutada sõna kodurannal , eriti kui tegemist ON ühe imekauni rannaga Vaikse Ookeani kaldal), Deuba rannal on 2 toredat hotelli.
Upraising hotell vasakul lõpetamas 2 km pikkust rannajoont
Upraisingus on väiksed armsad lehtedest katuse ja terrassiga majakased, mõeldud on ka packpackaritele, jagatud toa saab u 200 eeki eest. Restoranis on värske ananassiga pizza hinnaks u 120 eeki, kohalik õlu 30 eeki.
The Pearl paremal rannale ookeani suubuva jõega punkti panemas.
The Pearl on aga üks ilus ja uhkemat sorti hotell. Madala arhitektuuriga, ei riiva silma, sobib suurepäraselt looduslikku keskkonda. Kena ja korras haljastus, mõnusad basseinid, vesiroositiik, peauksest sisemisel ringteeke, kõrval asuva golfiraja mänguautosid meenutavad sõidukid ukse ees, suur ja kõrge fuajee. Ceasari salat maksab u 110 eeki ja happy houril kõik jumalikud kokteilid 60 eeki.
The Pearlist sai mõneks ajaks minu unistus!
See on pikk lugu, millest oleks võinud vabalt saada edulugu ;) Aga ei saanud. Üritan lühidalt, kuid siiski kõik minu jaoks olulised seigad kirja panna. Kohtumised ja kokkusattumised, mis tol hetkel tundusid kui selged märgid sellest, et töökoht peaaegu olemas.
Suva linnast randa kolides märkasin esimesel päeval maja ees rannal 2 prouat jalutamas, ühes tundsin ära Eesti Poisi fotodelt tuttava kräsupea (rannas ei ole tihe liiklus, inimesed ikka teretavad, vahetavad viisakusväljendeid) Mul oli õigus. Teine proua oli külas tütrel, kes töötab samal rannajoonel asuvas Pearl hotellis. Kõrva kiilus aga fakt, et tütrel on siin hotellis tööga ühel pool.
Töö iseloom kakrass minu teema! Konverents ja orgunn, üritused, peod, pulmad.
Järgmine päev make up, kõige asjalikumad riided mis kaasas selga ja cv näpus, plätud kotis, kaapisin reipal sammul mööda randa hotelli poole (hotelli jõudes suundusin otsejoones vetsu, leitsakul on omadus makeup kiirelt ära õgida)
Toimus põgus kohtumine potensiaalse ülemusega. CV lubati manangerile e otsutajale edasi toimetada ja ühendust võtta.
Aunti Shanti ja Uncle Paul on Eesti Poisi head tuttvad. Neil kahel märkimisväärsel inimesel on selles loos oluline seik. Nagu ka kogu minu siinviibisel. Aga abielupaarist pikemalt hiljem.
Abielupaar on hotelli patroonid. Tunnevad kõiki olulisi persoone hotellis ja tundub kogu Fijil. Sama päeva õhtul toimus hotellis udupeen õhtu, kohal hotelli omanik, manageri vanemad Austraaliast jne. Kutsutute nimekirjas ka Aunti Shanti ja Uncle Paul (nii kutsuvad paari kõik, ka hotelli töötajad).
Preilile orgunniti kiire kokkusaamine hotelli fuajees Oluliste Inimestega. Kõik olid väga toredad, esimene hea mulje jäetud, tutvustati põgusalt ka managerile, paar suundus õhtusöögile, meie mustavasse troopika öösse, ookeanist paari meetri kaugusele hotelli välibaari, happy houri kokteile nautima.
Head märgid jätkusid. Laupäeva hommikul turule minnes tee ääres bussi oodates, korjas hotelli manager Deen meid oma läikiva hiiglasliku dziibiga peale, kuhu tuli sõna otses mõttes ronida. Olin rõõmus, et ei valinud oma vähesest garderoobist sel hommikul libulikku maasikaga topikest.
Turuni jõudes oli paika pandud teisipäevane kohtumine. Ja kõrvus laulis Deeni lause- ohooo, jaa-jah, just sellist inimest meil tarvis ongi.
Teisipäeval jälle seesama asjalik komplekt üll. Sama tsenaarium kolmapäeval. Mööda hotelli tuhiseval Deenil oli silmnähtavalt kiire, kohtumine lükkus edasi. Kolmapäeval, peale pikka ootamist, tuli Deeni alluv ja teatas, et Deenil tõesti väga kiire. Minu pakkumine, et võin oodata, ei meeldinud talle. Lubati helistada. Sellele ma lootma ei jäänud. Helistasin neljapäeval ise. Deenil kiire. Lubas helistada.
Samal ajal reportaasid Aunti Shantiga, tema suur toetus ja usk minu edusse.
Lõpuks möödunus nädal. Esmaspäeval helistasin uuesti. Jutt oli lühike. “Meil on hetkel uus inimene olemas. Võibolla koht vabaneb 3 v 4 kuu pärast”
Kuradi nõme! Nii paljulubav algus. Ja hea tunne. Kahjuks ei pidanud nii minema ja Pärlis ma seekord töökohta ei saanud.
Esmaspäeval võtsin sammud ka Upraisingusse, kuhu eelnevalt CV teele saadetud. Vähemalt oli manageril aega. Alfie ütles kohe ära, et neil hetkel inimest vaja ei ole, selgitas võõramaalaste palkamise keerulisi tagamaid kohalikele firmadele, käristas kokteili välja ja jättis hea mulje.
Lühidalt välismaalase Fijil töötamise võimalustest. Või õigemine võimaluste puudumisest. Immirgatsiooniamet ei soosi välismaa inimeste töötamist riigis. Mõneti on see mõistetav. Tööpuudus on teemaks igal pool maailmas. Samas, kui te kujutate ette kolkabaari Eestimaal ja korrutaksite selle halva teeninduse 5ga, saaksite aru, et mõned usinad välismaalased kuluksid siiski ära. Nad lohistavad kulunud käimades jalgu ja riiete puhtus on vägagi teisejärguline. Muidugi kohalik naeratab sellist naeratust milleni eurooplase näoehitus üldjuhul ei küündis aga teate, nad on kohutavalt aegalsed!
Juhid ja ülemused ongi üldjuhul kas kohalikud indud või välkarid.
Seadus nõuab kuhjaga paberimäärimist, tööandja peab kirjutama seletuse, miks ta peab välismaalase palkama, miks sama tööd ei saa teha kohalik. Üldjuhul sõlmitakse tööleping kaheks aastaks, selle aja jooksul peab pidama „päevikut”, et siis lepingu lõppedes saaks kohale asuda kohalik.
Ja üheks takistuseks on rahaline tagatis, mille firma peab oma välismaalase eest maksma ja mis ei ole kindlasti väike. Umbes 50 000 eeki. Maalt lahkudes saab firma raha tagasi, kuid siiski on see takistav tegur.
Eelmise nädalala neljapäeva hommikul hääletasin maantee ääres bussi ja sõitsin kaheks päevaks linna. Nadis kaapisin läbi Denarau saare uhked hotellid, nende seas Radissoni, Sheratoni, Hiltoni spa. Sanisoli saare resorti saarele sai paadiga.
Hotellide managerid leidsid aega, selgitasid olukorda, lubasid mõelda ja ühendust võtta. Esimestel kokkusaamistel ei saanud üle ega ümber tõsiasjast, et kogu vestluse jooksul sa leemendad mis jube. Sattus olema väga palav päev ja higi voolas ojadena mööda nägu alla. Viimane kui üks nägu su ümber on kaetud higimullidega.
2 tumedanahalist, india juurtega manageri aga panid küsimärgi alla tööeetika Fijil. Suhte staatus “single” tõi naeratuse näole ja tobedad kommentaarid panid kohmetuma.
Yks tyyp saatis juba teisel õhtul sõnumi, mis ei olnud kuidagi soetud tööga.
Teine, üsna nagla tegelane, kutsus saarele puhkama. “Mul on neljapäeval vaba päev. Oled oodatud saarele aega veetma. Meil on äge baar, kuhu võime kolmapäeval pidutsema minna” Küsimuse peale, mis hinnaga ma toa saaksin vastas hr manager “Minu maja asub saarel, seal on ruumi küllalt, võid minu juures ööbida”.
Tänaseks olen ka paar vastust saanud. Minu pärimistele olen kahjuks eitava vastuse saanud.
Hr Naglale saatsin meili, tänasin viisakalt kutse eest, selgitasin, et linna ei tule ja uurisin, kuidas selle töökohaga on. Vastus tuli kiire- kõik kohad on täis. Kas ma kujutasin endale ette, või rääkis ta meie kohtumisel naerul sui mitmest vabast töökohast?
Kõiki saari ja kuurorte pole võimalik külastada, ostan laup@evast lehte tookuulutustega, saadan meile ja ootan. Lootust pole kaotanud. Soov on suur ja usk et üks hea töökoht on just mind ootamas.
No comments:
Post a Comment