Linnast ära! Pacific Harbour

Igatsesin mere äärde.
Suvas, kus iganes sa ka ei jaluta näed sa merd. Ja lopsaka loodusega mäetippe. Aga randa ei ole.

Peale nädalat linnamelus kaapisin mere äärde. Eesti Poiss liitus minuga. Panime leivad ühte kappi :) Võtsime Suvast 50 km, Pacific Harbouris kahepeale elamise mere ääres.

Köögiga tuba asub imelisel liivarannal, toast avaneb super vaade! Palmid, mägine Bega saar, mereni mõned sammud, tõusud ja mõõnad, muudkui kohiseb ja mühiseb. Esimene öö ei saanud sõbagi silmale, siuke tunne et laine tuleb uksest sisse.

                                                             Vaade voodist

Et teid armsad sõbrad nats kadedaks teha, kirjeldan lühidalt oma tavapärast hommikut.
Pimedaks läheb Fijil vara, kell 6 õhtul, haigutusharjutused lõualuule algavad juba 8 ajal, voodisse poen juba kella 10 ajal. Seeeest on hommikuti luugid samuti lahti vara, 7,8 ajal. Päev algab rannas joogaharjutustega. Peale joogatamist supsan ookeani ja sulistan pikalt. Ülepea sügavasse vette ei tiku.
Ühel hommikul oli miski imelik tunne sees, kerge ja hea oli olla ja võtsin eneselegi üllatusena sörgi üles. Uhhuuuuu kui mõnus oli paljajalu rannal joosta, lained varbaid limpimas. Spordist kohkunud koivad muidugi tulitasid seejärel 4 päeva :)


                                                  Seda randa hakkan ma igatsema

Pacific Harbouris pesitsevad rikkurid. Enamus villade juurde kuulub ka väike isiklik sadam, kuhu mugav oma isiklik jaht parkida. Villade rajoonid on nummerdatud. Kui inimene tutvustab ennast s6nadega, elan A sektoris, viitab see rahakale kärbsele.
Minu rand on rikkurite rajoonist pist eemal. 2 kiltsa pikk, vaikne rannajoon on mõlemalt poolt lõigatud ookeani suubuva jõega. Jõe ääres uhked hotellid. Liivarannal on kordades rohkem palmipuid kui inimesi.

                                                   Minu rand. On mõõn ja liivarand lai


PIPID
Teisel päeval sain teada, et meie maja esisel rannaliivas peidavad end Pipid.
Kolmnurkse kujuga, ilusad triibulised, erivärvilised kabrid. Pipide korjamise märksõnaks on kiirus. Randa tulev laine viib taandudes endaga kaasa liiva, hetkel, kui laine tagasi merre suundub, on liivas näha väikseid lainemurdjaid. Nüüd tuleb olla kärme!
Enne järgmist lainet tuleb käed sügavale liiva lükata ja osavalt näppude vahelt jooksva liiva seest karbid välja korjata. Üldiselt on karbid kahekesi, kui joppab satud terve kamba peale. Suuremad ja osavamad karbid peidavad end sügavamal.
Harjutamine teeb meistriks ja täna hommikul sain juba arvestatava koguse limuskeid. Hinnaks pisut marraskil põlved ja murdunud küüs aga korilus lainetes on lõbus! Ja karbid maitsevad.
Igatahahes on minus vist tärganud jahimehekirg ja rannas jalutades näevad silmad lainete ja liiva tohuvapohus vaid pipisid. Tahaks hirmsasti lainetesse hüpata.
Enne karpide teed pannile, tuleb limuskeid soolases ookeanivees leotada u 24 tundi. Vett vahetades ajavad nad liiva jm sodi välja. Ja siis jõuavad pipid keevasse vette. See on kogu protseduuri juures kõige keerulisem. Palusin oma söögilt, ennem mulisevasse vette valamist, vabandust.
Kümmekond minutit keetmis, saad avanenud karpidest söödava osa kenasti kätte. Ja siis pannile. Meie gourmee menüüs olid karbid vokitud juurviljadega ning tomati ja miski kohaliku kapsalehtedega pastas. Pastale andis viimsepeal mekki üks eriline lisand- ise valmistatud värske kookosepiim. Super!!

                                                              Varsked Pipid




                                                        Enne pannile minekut

Iial pole sellises koguses küüslauku, sibulat, ingverit ja tsillit söönud kui Fijil. Vunts peale igat toidukorda higine :)