Fidźile!!

LENDAN FIDZILE

Laupäeva õhtul, 17. aprillil lendasin Fidźile.

Virulane saab piiril tasuta turismiviisa 3 kuuks. Riiki sisenedes peab sul olema ette näidata edasilennu pilet. Maalt lahkujate nimed kirjutati yles hoolikalt markmikku. Laudadel olid siiski ka arvutid, mida miskiparast ei kasutatud, ekraanil avatud solitare kaardimäng :)

Suht viimasel hetkel ostetud lennupilet Tonga Kuningriigist Fidźile maksab u 3500 eeki.
Poolteist tundi kestval lennul pakutakse ka süüa. Toidukärude tuttav hääl muudab reisija uudishimulikuks ja paneb nihelema. Ennem kui kärud vahekäigus hoo sisse said, üllatas mind selja tagant stjuardess, graatsilise liigutusega lendles minu nina alla toiduports. Sain kandiku ennem teisi reisijaid ja olin üllatunud. Kuni nägin sedelit - special menu, vegetarian. Suunurgad vajusid veits alla, kurgi ja porgandiviilakatega tõtt vaadates.

Jaanušev, see oli hea huumor! :) 

Taustainfo- Tonga internet lihtsalt keeldus Air Pacificu kodulehel    toimetama,   mind aitas lahkelt Härra Jaanušev Sydneyst. Kui minu abistaja saatis Facebookis suheldes küsimuse menüü eelistuste kohta, otsustas nett kokku joosta. Ja nagu lennukis selgus, otsustas härra tervisliku toitumise kasuks.

Naaber õgis isukalt võileiba. Juurviljad sisse vitsutatud jäi kripeldama... Viipasin stjuardessile ja selgitasin, ise muhedalt naerdes, et teate, see vegi menüü oli nüüd sõbra nali. Tegelt tahaks ikka võileiba. Ja võileiva ma ka sain :):):)

Fidźi NADI lennujaama tollitsoonist väljudes    kuulsin oma nime!J Hõikajaks suur naisteriietes mees, varbaküüned lakitud. Nii soe tunne, nagu oleks sõbrad ees ootanud! Esimeseks kaheks ööks broneerisin sofamajutuse ja armsad sofapakkujad tulid turistile kenasti lennujaama vastu.

Nadi lennujaama vahetus läheduses suurt maja omav pere on agarad sofatajad. Minusuguste low-budget reisijate tarvis oli sisustatud eraldi majaosa, kus eraldi sissekäiguga 2 tuba. Tuba jagasin 2 noormehega.

Pakid maha pannud ja uute toanaabritega tutvust teinud, kutsuti minu üllatuseks sööma. Köögilaual ootas mind valmispandud mägi sööki. Pool kilo riisi tuunaga oli tõeline katsumus lennuki võileivale otsa vitsutada.

Hämmastav! Lihtsalt hämmastav! Inimesed jagavad oma kodu kamba võhivõõrastega. Nende köök, elutuba ja terrass olid kõigile avatud. Hommikusöögiks kogunesid kõik “külalised” pererahva kööki. Õhtuti istusidki kõik seal, lobisesid, toimetasid netis, teetasid. Aga eraelu...?.....

Pühapäeva õhtul kogunesid pererahva terrassile kokku 7 maailmarändurit, Ameerikast, Sveitšist, Eestist, Saksamaalt, Inglismaalt ja Belgiast.

Pühapäeva veetsin oma uute toanaabrite Danieli ja Adamiga. Daniel ja Adam on ilusate ideaalidega mehed, nende teed ristusid Aasias, kus tyybid pikalt ringi reisinud. Adam rääkis väga aeglaselt, südamlik naeratus ei kadunud suult ka moosisaia süües. Tyybid ajavad põnevat   projekti, plaanis on rajada ühele väiksele Teju saarele ökoküla, terve elu keskus, paradiisi aed.
Mõtted olid neil lennukad, meeskond erinevatel kontinentidel tegutsemas. Edu neile! Loodan, et nad leiavad rahastajad ja külake saab hoo sisse.

Inimese ja kookospähkli heitlus. Inimene jäi peale (tänu minu taskunoale. Milline naine, eksole :))

Õhtul elutoas kohtusin uue elaniku, Jörgiga. Jörg Saksamaalt kellest oli reisi jooksul saanud Jorg. Ö muutus sujuvalt O-ks, nii on lihtsalt kergem,  täpid tekitavad üleliia palju sekeldusi.

40-tes aastates, pruun nagu murjam, särasilmne Jörg oli kodust eemal juba aastaid. Õhtul tegime terrassil rummicola kokteilid ja juttu jätkus elu näinud mehega kauemaks. Küsimusele, mis on need head nipid soodsalt reisimiseks, pajatas tüüp enda stiilist. 

Selgus, et Jörg on kuldsete kätega mees. Majutuse eest maksab ta harva, seeeest parandab ja remondib. Ja alati on midagi putitada, pererahvas kostitab Jörgi rõõmuga, paarist ööst saab nädal, vahest ka mitu.

Nadist lendas Jörg ülejärgmisel päeval edasi Salomoni saartele. Seal ootab teda kanuu. Kahekesi kanuuga on mehel plaanis mõned väiksed saared läbi kammida. Ta tunnistas, et see on esimest korda üksinda põhjatu ookeani lainetes sõuda ja natuke on hirmutav ka. Vahemaa saarte vahel on kuni 30 kilomeetrit.

Seejärel ühineb ta oma 2 sõbraga, kes talle nende ühise Austraaliast ostetud jahiga järele tulevad. Pacific võetakse korralikult ette.  Jörg arvas, et võiksin nendega ühineda! Olles avatud Suurele Seiklusele ei tundunud ookeani lainetes loksumine siiski seekord nii ahvatlev ja ütlesin viisakalt, uute ja paremate pakkumiste ootuses, ei.

 :)

Kahjuks jäi meie tutvus põgusaks, esmaspäeva hommikul suundusin Fidzi pealinna Suvasse. Jörg saatis mind dzentelmänina bussipeatusesse, kandes minu saja kilost kotti. Lahkumiskingituseks sain Fidzi Lonely Planeti, ühe hotelli kontakti ning telefonikaardi.

PEALINNA TUUSELDAMA

Nadist Suvasse on 200 kilomeetrit, bussisõit kestab 4 kuni 4,5 tundi. Bussipilet maksab 15 kohalikku ehk 90 krooni.

Reisijaid lõbustas väike vusser härra bussijuhi pea kohal, Hollywoodi menufilm Avatar lõugas läbi kragisevate kõlarite kaks ja pool tundi. 
Bussi aknast välja vaadates näed teistlaadi filmi- külaelu, lapsed ja täiskasvanud kuhugi liikumas, ragbi väljakud, banaani müüjad, kondised lehmad ja koerad, sinist ookeani ja lopsakat loodust.

Bussis võttis minu kõrval koha sisse kuuekümnedates kohalik papi. Mees oli väga muhe, tegi juttu. Kahjuks oli tema inglise keel suht kehva ja Avatari melu kõva, mistõttu jäi pool tema jutust bussi avarustesse hõljuma.

Igatahes pakkus sõbralik Joveci, et võin vabalt nende kodus peatuda. Papi elab naisega pealinnast 50 kilomeetri kaugusel külas, jõe kaldal, mägede vahel. Tänasin lahke pakkumise eest ja lubasin helistada, kui soov sisse kolida. Kes teab kui näpud põhjas, kulub ära.

P6hjus pealinna minekuks sai päris kentsakas – üks eestlane.

Nagu ikka tunneb keegi kedagi. Pialt, kes on Fidzil peesitanud pool aastat sain ühe kontakti. “Kutt on küll kohe-kohe Eestisse naasemas aga helista, oskab kindlasti head nõu anda ja saab hea meelega teise eestlasega kokku”.
Pühapäeval helistasingi, selgus, et Fidzi eestlane treffaks küll hea meelega, tal ei ole plaanis niipea Nadisse tulla aga esmaspäeal, 19 aprillil on noormehel sünnipäev.

Takistused esmaspäevaks ööbimise leidmisel, konkreetsete plaanide puudumine ja ühe eestlase sünnipäev- tundus piisav põhjus, et minna ja see eesti poiss üle vaadata.

Suva bussipeatuse melus ootas mind pikk, päikesest pleekinud juustega Eesti Poiss.   Ainuke valgenahaline meessoost isik, polnud keeruline eksida :)

Suva(lised) kalamehed

Suvas kahjuks sofa pakkujatega ei jopanud. Esimeseks kaheks ööks võtsin toa kesklinna vahetus läheduses, Colonial Lodges.
Ilusas koloniialstiilis valges majas, peab sõbralik perekond külalistemaja. Kodune ja hubane. Elutoa verandalt vaade sadamale. Mitme voodiga tuba, kus üksinda laiutasin maksis 30 kohalikku, ehk 180 eeki öö, sisaldas ka hommikusööki- sai moosiga. Interneti võimalus, kui endal arvuti kaasas.

Kolmandal ööl kolisin linna kõige odavamasse majutusasutusse, Sunset Apartment Hotel, 15 kohalikku raha küsiti öö eest. Aknast paistis bassein aga kahjuks oli naabriaed liiga kõrge, et sinna saada.

Kergendasin oma “eriliste sündmuste” kotikest ja Eesti Poiss sai sünnipäevaks paki mesikäpakommi. Minu lootus, et sünnipäevalaps ikka kommi armastab läks täppi!

Poolteist kuud kotis nässerdatud kräpp maitses nämmmm