5 meest ja lambipirn

5 meest ja lambipirn. Ja see ei ole mingi suvaline sõnademäng!
Pacific Harbouri keskuses jalutades olin just sellise vaatepildi tunnistajaks!
Sillakesel askeldasid 5 Art Village meestöötajat. Käsil oli suuremat sorti projekt – pirni vahetamine.
1 mees hoidis redelt. 1 ronis otsa. 1 ulatas kõrgustesse (mitte kõrgemale kui 1,5 m) ronivale töömehele pirni. See teeb kokku juba 3 meest. Las ma meenutan, millega tegelesid ülejäänud 2... eeeee... olid seltsiks! Ja hea seltskond on kahtlemata hea tööpäeva väga oluline osa! :)

Keskuse bensiinijaama esisele paigaldatakse katusealust. Iga päev näeb tohutu metallist monstrumi ümber sebimas kümneid tööjõus mehi. Samal ajal kui üks tunke keevitab, vaatab ülejäänud kamp pealt. Justkui olles moraalseks toeks. Pole vist veel kordagi näinud, et tööd teeb üheaegselt näiteks 3 inimest. Peab olema hea fantaasia, et mõista, mida nad seal õieti kõik need päevad, hommikust õhtuni teevad. Sest jumala eest, see karkass ei edene. Nagu Nukitsamehest Titi umbrohuhunnik! Tiritirititiii efekt!
Suur metallist labürint on seal ilutsenud juba mitu kuud. Ja ma kahtlustan, et need tüübid kaanivad liigselt kohvi, sest pea alati, kui nende tööplatsist möödun, on meestel pooleli kohvipaus.
Kas keegi tuleks selle peale, et keevitame valmis hästi suure ja raske karkassi, seejärel vaatame, mis imega me selle üles, hoone külge kinnitatud saame? Minu loogika ütleb, et asjad peaksid käima järjekorras, kus alustatakse taladest, seejärel katusekonstrukstioon ja siis katuse kallale. Samas, loogika ei ole minu tugevamaid külgi...

Kus iganes Fidzil, toidukaupluses, suveniiripoekeses, bussis või restoranis, ei suuda ma ära imestada, kui palju töötajaid on ringi siblimas.

Jabur näide ühistranspordist. Linnadevahelise bussiga sõites on bussis alati lisaks bussijuhile tüüp kes kasseerib sisse piletiraha. See pole veel kõik! Mingi hetk ilmub ka kolmas tüüp (kust, ma pole kindel), kes kontrollib reisijate pileteid. 4 tunnise bussisõidu vältel kontrollitakse pileteid 3 korral. Ja ma ei liialda! Üldjuhul on tegemist lääpas kingadega india kuttidega, kes on nii surmtõsised, nagu kontrolliksid ega bussis pagulasi pole.
Kallima, konditsioneeritud bussiga sõites istub bussijuhi kõrval kaunis kostüümis viisakas piletimüüja. Asi tundub tsiviliseeritum. Ja siis! Linnapiiril peatavad bussi 2 indukat. Tegu ei ole siiski kaaperdamisega. Selgub, et tüübid on bussifirma palgal. Üks neist jääb välja passime, teine, jällegi surmtõsise näoga, ronib bussi. Loeb 2 korda üle sõitjad ja tuhnib fidzilannast müüjatari paberites, kontrollimaks, kas müüdud piletite arv ja sõitjate arv klapib! Buss loomulikult seisab kogu selle hädavajaliku protseduuri ajal. Kas bussi kõrval ootava tüübi kohustuseks on kontrollida kontrollijat? Jabur!
Kas tööandjal on tõesti odavam palgata kogu see trobikond inimesi, selle asemel et riskida väikse pettusega?
Kui arvestada, et minu pilet tunniajase luksuse eest jahedas bussis maksis u 60 krooni ja kohaliku palk algab umbes 20 kroonist tund, no võibolla tõesti.

Upraisingu hotelli restoranis on pea alati töötajad võrreldes klientidega tublis arvulises ülekaalus.
Baarileti ääres on neil mõnus lobiseda ja aega surnuks lüüa, klubiga liitub mõni tunkedes töömees, siis tuleb köögist kokk, viskab vusserisse pilgu, et kuidas see ragbi seis siis nüüd ka on.
Palju teenindajaid ei võrdu muidugi kiire teenindusega! :) Kaugel sellest! Üks pisut treenitud tigu jõuaks selle ajaga suppramag ringi teha (Supp, praad, magustoit Kessu ja Trippi toidutegemise automaadist), kui löffa-löffa fidzilanna sinu tellimuse kööki edastab. Käimad jala otsas tolknemas. Või siis mitte, viimane kord oli teenindaja paljajalu.

Kohati ajab see kõik silmi pööritama, pannes kiirustama harjunud eurooplase närvid proovile.
Ja siis ma mõtlen, et no kuulge, kuhu mul siis õieti kiire on? Ega ei olegi.
Ja troopilises kliimas... mis sa ikka rapsid. Pealegi kuumus ajabki jalgu lohistama. Fidzilased on aeglased ja pealiskaudsed, jutuajamise käigus küsitakse häbi tundmata 25 korda, mis su nimi nüüd oligi. Kokkulepete puhul on tark täpsustada kuupäeva, vastasel juhul võid sa oma tellitud kauba nädala pärast saada. Kellaajalistele kokkusaamistele võid südamerahuga 30 minutit hiljem saabuda. Ka siis tuleb pisut oodata.
Aga nii kenasti on neil kõigil lillekesed kõrva taha torgatud, nii naistel, kui tursketel meestel. Ja sellist naeratust nagu teeb fidzilane suudab heal juhul Jim Carrey.
Its Fiji time! Elu võtakse mõnuga. Ja tegelikult ma naudin seda!

Küsisin ühelt hotellidirektorilt „Palun selgita, miks pagana pärast teil niipalju staffi tööl on?” „Alati on kellelgi mõni sugulane ja sellel omakorda sugulane kes hädasti tööd vajab” Küsimuse peale, kas need hjordid tööandjale kalliks ei lähe, hakkas ta naerma. „Palganumbrid on nii väiksed, et vahet pole!”
Ja siin see iva peitubki! Kui töötajaid on koos selline kamp, siis on alati ruumi küsimusele, „Aa mis ma siin rapsin, las tema teeb” „Illi mölutab niisama, Sai ja Latia itsitavad naerda, Salasa muljetab Eroniga eilsest ragbist, no mis ma siis rapsin”.
Ja keegi ei võtagi vastutust. Käib üks suur klubitamine. Laia ja ilusa naeratuste saatel :)