Kangelastegu Lepanonil

Tänaseks olen pea nädala tõbine olnud. Kurk valutab, uimane ja muidu ka toss väljas. Eile oli hädasti tarvis tervitada täiskuud, porgandiks koorida ja üks suplus teha. Kuigi jah, aedviljakotlettide praadimise vahepalana oli see ju mõnus- tumehalli ja paksu pilveääre varjust piiluv täiskuu, kui suur lambipirn pea kohal, kohisevad rulluvad lained ja väike paljas inimene.

Kahtlustan, et see jama sai alguse eelmisel pühapäev, kui pakkisime seltskonna dziipi ja rallisime kohalikku vaatamisväärtust, kõrget koske uudistama. Dziipi mahutati järgmine seltskond -virulased, Phil ning Tod jõmpsikatega.
Tod, minu uus sõps on 53 aastane tuletõrjuja Ameerikast. Vunts veedab Fijil oma pensionipõlve. Siit soovitus kõigile noortele ja tugevatele- hakake ameerika tuletõrjujateks ja teid ootab ees magus vanaduspõlv.
Tod ei ole mingi vanamehe näss. Vastupidi! Tüüp on super vormis! Hea rüht, energiast pakatav, ladna ellusuhtumise ja mitte vähetähtis- nitsevoo huumorisoonega. Tod on ka väga avatud. Tunnike basseini ääres ja tean lõviosa tema elust. 48 eluaastani elas ta muretut vallalise elu. Veetis mõned kuud Fijil, kus lõbusasti kohaliku fijitariga aega veetis. Tagasi Ameerikas. Möödusid kuud ja selgus, et tema afääri viljana on sündimas väike sokolaaditüdruk. 48 aastselt sai Tod esimest korda elus isaks. Kooselu kohaliku prouaga välja ei vedanud. Küll aga on Tod eesrindlik isa. Mees veedab nüüd enamuse ajast Fijil, tegeledes igal võimalusel oma tütrega.

Sõitsime siis koske vaatama. Keitleen, Todi kräsupea tütar ning tema 2 kamraadi istusid koos virulastega tagaistmel. Tegime roosast nätsust suuri mulle. Olles väga osav nätsumulli puhuja võitsin vaevata laste südamed!
Üks tore seik meie sõidust. Tod, dziibi omanik kutsus kõvahäälseid hääleharjutusi tegevaid lapsi korrale. Lapsed muidugi ei tahnud tuure maha võtta. Minu küsimuse peale „Whos the boss?” vihjates Todile vastas 5 aastane tüdruk, kes igal pühapäeval kirikupinki nühkimas – „Jesus is the boss” :)

Jätsime auto mägise troopikametsa viiva tee lõppu ning lapsed kukil, matkasime mööda Lepanoni kitsast metsarada pea 40 meetri kõrguse koseni. Teerada viib mäenõlvani, kust vesi üle kivide kosena alla mühiseb. Kõrgelt avanes ilus vaade võimsale loodusele.

  Mägedele, mis on kaetud justkui lopsaka rohelise ronitaime vaibaga, mis kõik puud ja taimed enda haardesse saanud. Vaid mõned hiigelsõnajalad, föönipuud on end suutnud paksust vaibast vaibast välja sirutada.
Teised jäid loodusliku basseini juurde sulistama, meie EPga asusime mööda jõge üles ronides avastusretkele. Otsides jõe servast madalamaid kohti, turnisime mööda käänulist mägijõge üles, avastades tihedas ligipääsmatus troopikametsas aina uued kosed. Need kosed olid madalamad kui esimene iludus ning veejugade külgedelt, kus veevool vaiksem, said osavad turnijad üles ronida. Kivisesse mägiseina olid justkui astmed raiutud. Iga astumisega pidi 2 sammu ette planeerima, juhuks, kui satud libedale või lahtisele kivile. Hiljem kuulsime, et rada lõppeb ühe vapsee vinge kosega, kust palja jalaga üles turnida ei saa. Nii et ootan tervenemist ja uusi ronimisi ja avastusi.



Sain hakkama ka ühe väga vapra teoga. Vähemalt enda silmis olen nüüd väikest viisi kangelane küll!
Lapsed hüppasid karmauhh ja karmauhh kose nõlvalt vahutavasse helesinisesse vette. Oi olen tahnud seda alati teha- vette hüpata! Aa olen põnnama löönud. See äratõukamise moment... õõõk tunne.. sinna taha on need minu hüppamised jäänud.
Seekord oli hiir minu sees elevandi mõõtu ja otsustasin hüpata. Ja hüppasingi! No jah, kui nüüd aus olla, siis ei olnud see kuigi kõrge kosk. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis sai hüpe teoks tänu ühele kaasa tõmbavale kämblale. Sest otsustaval äratõukamise hetkel tuli „appi mida nüüd” error. Aga oli juba hilja ja mürgeldavasse veevahtu ma prantsatasin. Nina, suu, kõrvad, tundus nagu kogu keha sai pilgeni vett täis. Peale esimest ehmatust, köhimist ja luristamist-puristamist läks nägu naerule :)