Kõht pannkookidest punnis, kakrass paras aeg laupäevaseks atraktsiooniks!
Bussidega saabus rannale väga kirju kamp inimesi, erinedes tublisti tavalisest piknikuseltskonnast.
Peagi kuulsin Tallinna tänavatelt tuttavat rütmi „Hare Krishna, Hare Krishna”.
Mulle on alati laulvad krishnalased meeldinud! Nende rõõmsad näod ja laul panevad naeratama ka kõige sitemal argipäeval.
Saabuti autode ja bussidega. Rannaäärsesse parki tassiti kaste, mööblit, sööginõusid ja suuri söögimahuteid. Siivsamad riided selga ja läksin uudistama. Esialgu piidlesin põnevusega kogu seda sebimist ja askeldamist eemalt, kookospalmi kännul jalgu kõigutades. Sõbralikud pilgud aga kutsusid liituma ja istusin lähemale.
Kuulasin rõõmsat ülistuslaulu jumalale. Mehed lõid üle õla kinnitatud trummidel ühte rütmi, mis aina hoogu ja väge juurde sai. Mees mikrofoniga laulis hare krishna, hare krishna. Lauldi ka haribo, siiki mitte ülistuslaul Soome kummikommidele, vaid jumalale. Pidulikult toodi kohale didid ehk hingestatud, elavad jumala kujud. Kuldsed mees- ja naiskuju, käed taeva poole sirutatud, jalad tantsuasendis. Nad on rikkalikult ja edevalt sättitud, seljas uhked riided.
Kujud pandi erilisi hoolitsusega suursuguselt ehitud lauale. Kõige olulisemad didid seisid uhke punase riidega kaetud pehmel alusel. Kujude pea kohal rippus kuldsete narmastega lambikuplit meenutav vari.
Tseremooniat jälgides hakkas tekkima küsimusi.
Hetkel mil piidlesin ümbritsevaid pühendunud inimesi, mõeldes, kellel nüüd sabast kinni võtan, astus minu juurde nägus noormees „Vaatasin, et sooviksid meie rituaalidest rohkem teada”. Vastuse peale, jah, tegelikult just mõtlesingi, kellelt võiksin infot saada, naeratas ta „Vastused tulevad ise Sinu juurde”
Aeglaselt ja põhjalikul rääkis ta enda jumalast Krishnast, nende gurust ehk jumala asendajast maal, dididest, usust, julgustas kuulama südame häält.
Kuulasin vahele segamata. Muuhulgas sain teada, et tegemist oli hare krishna festivaliga. Esimest korda toimus selline festival Fijil.
Edaspidi ilmus noormees justkui vari vaikselt minu kõrvale kogu tseremoonia vältel, et jagada selgitusi.
Mehed ajavad oma juuksed maha, kuklale jäetakse väiksed kelmikad patsid, enamus mehi olid valgetes või oranzides „seelikutes” naised, naiselikud ja kaunid, ilusates erksavärvilistes, tikanditega sarides.
Silmade vahele, otsaeest ninani on kollase saviga tõmmatud 2 triipu, see on jumala jalajälg.
Saabus guru. Autost aidati välja väikest kasvu lillade päikseprillidega väike kõver vanamees. Siitpeale olid naiste juuksed kaetud.
Peagi kuulsin Tallinna tänavatelt tuttavat rütmi „Hare Krishna, Hare Krishna”.
Mulle on alati laulvad krishnalased meeldinud! Nende rõõmsad näod ja laul panevad naeratama ka kõige sitemal argipäeval.
Saabuti autode ja bussidega. Rannaäärsesse parki tassiti kaste, mööblit, sööginõusid ja suuri söögimahuteid. Siivsamad riided selga ja läksin uudistama. Esialgu piidlesin põnevusega kogu seda sebimist ja askeldamist eemalt, kookospalmi kännul jalgu kõigutades. Sõbralikud pilgud aga kutsusid liituma ja istusin lähemale.
Kuulasin rõõmsat ülistuslaulu jumalale. Mehed lõid üle õla kinnitatud trummidel ühte rütmi, mis aina hoogu ja väge juurde sai. Mees mikrofoniga laulis hare krishna, hare krishna. Lauldi ka haribo, siiki mitte ülistuslaul Soome kummikommidele, vaid jumalale. Pidulikult toodi kohale didid ehk hingestatud, elavad jumala kujud. Kuldsed mees- ja naiskuju, käed taeva poole sirutatud, jalad tantsuasendis. Nad on rikkalikult ja edevalt sättitud, seljas uhked riided.
Kujud pandi erilisi hoolitsusega suursuguselt ehitud lauale. Kõige olulisemad didid seisid uhke punase riidega kaetud pehmel alusel. Kujude pea kohal rippus kuldsete narmastega lambikuplit meenutav vari.
Tseremooniat jälgides hakkas tekkima küsimusi.
Hetkel mil piidlesin ümbritsevaid pühendunud inimesi, mõeldes, kellel nüüd sabast kinni võtan, astus minu juurde nägus noormees „Vaatasin, et sooviksid meie rituaalidest rohkem teada”. Vastuse peale, jah, tegelikult just mõtlesingi, kellelt võiksin infot saada, naeratas ta „Vastused tulevad ise Sinu juurde”
Kuulasin vahele segamata. Muuhulgas sain teada, et tegemist oli hare krishna festivaliga. Esimest korda toimus selline festival Fijil.
Edaspidi ilmus noormees justkui vari vaikselt minu kõrvale kogu tseremoonia vältel, et jagada selgitusi.
Mehed ajavad oma juuksed maha, kuklale jäetakse väiksed kelmikad patsid, enamus mehi olid valgetes või oranzides „seelikutes” naised, naiselikud ja kaunid, ilusates erksavärvilistes, tikanditega sarides.
Silmade vahele, otsaeest ninani on kollase saviga tõmmatud 2 triipu, see on jumala jalajälg.
Saabus guru. Autost aidati välja väikest kasvu lillade päikseprillidega väike kõver vanamees. Siitpeale olid naiste juuksed kaetud.
Naised asusid didisid lahti riietuma.
Võrreldes üldiselt valitseva kullasäraga, mõjus see moodsa modernse köögitehnikat meenutav asjandus üllatav.
Peagi selgus praktiline pool. Kujud pesti puhtaks. Vasksetes nõudes olid lilledega kaunistatud vedelikud, kust järjest suurte teokarpidega erinevat kraami dididele kallati. Mesi, piim, jogurt, värked mahlad, vaid kõige puhtam ning parem kraam, kallati järjest kujudele. Kujud meenutasid glasuuritud päkapikke, toidukaami tortud nende peas ja kehal kasvasid, mahla, mee, joguri värvid segunesid.
Kogu see väärt ja pühitsetud kaam voolas kujude all oleva resti läbi metallist kaussi. Kujude kohal hoiti suurt vihmavarju, kaitsmaks päikese eest.
Trummipõrin ja rõõmus laul aina kasvasid. Laulu rütmis plaksutati käsi.
Hare Krishna, Hare Krishna Krishna Krishna, Hare Hare, Hare Rama, Hare Rama, Rama Rama, Hare Hare
Naised tanstsisid ringis, käed taeva poole sirutatud. Mehed tantsisid eraldi. Hoiti kätest. Vaheldumisi tõsteti õhku üht, seejärel teist jalga.
Seejärel võeti didid hellalt käte vahele ja suunduti ookeani, kus didid puhtaks pesti.
Peagi oli ookean nagu Pirita rand, külg külje kõrval rõõmsad krishnaiidid suplemas ja hullamas õnnistatud lainetes.
Tseremoonia jätkus. Naised riietasid ning ehtisid linade varjus kujud uute ja veel edevamate kostüümidega.
Inimesed olid vaiksed, istusid ja jälgisid, kuidas kujud riietati ning söödeti. Didide ette asetati kuldsed nõud erinevate söökidega ning juua. „Didid ei pea kasutama käsi, et süüa. Nemad oskavad ka silmadega süüa”
Peagi selgus praktiline pool. Kujud pesti puhtaks. Vasksetes nõudes olid lilledega kaunistatud vedelikud, kust järjest suurte teokarpidega erinevat kraami dididele kallati. Mesi, piim, jogurt, värked mahlad, vaid kõige puhtam ning parem kraam, kallati järjest kujudele. Kujud meenutasid glasuuritud päkapikke, toidukaami tortud nende peas ja kehal kasvasid, mahla, mee, joguri värvid segunesid.
Kogu see väärt ja pühitsetud kaam voolas kujude all oleva resti läbi metallist kaussi. Kujude kohal hoiti suurt vihmavarju, kaitsmaks päikese eest.
Trummipõrin ja rõõmus laul aina kasvasid. Laulu rütmis plaksutati käsi.
Hare Krishna, Hare Krishna Krishna Krishna, Hare Hare, Hare Rama, Hare Rama, Rama Rama, Hare Hare
Naised tanstsisid ringis, käed taeva poole sirutatud. Mehed tantsisid eraldi. Hoiti kätest. Vaheldumisi tõsteti õhku üht, seejärel teist jalga.
Seejärel võeti didid hellalt käte vahele ja suunduti ookeani, kus didid puhtaks pesti.
Peagi oli ookean nagu Pirita rand, külg külje kõrval rõõmsad krishnaiidid suplemas ja hullamas õnnistatud lainetes.
Tseremoonia jätkus. Naised riietasid ning ehtisid linade varjus kujud uute ja veel edevamate kostüümidega.
Inimesed olid vaiksed, istusid ja jälgisid, kuidas kujud riietati ning söödeti. Didide ette asetati kuldsed nõud erinevate söökidega ning juua. „Didid ei pea kasutama käsi, et süüa. Nemad oskavad ka silmadega süüa”
Didide eest laual oli lisaks joogile, söögile, lilleõitele, elav tuli. Tuli sümboliseerib puhtust ning tuld meie sees. Kenasti läikiva pealaega sõbraliku olemisega asjapulk tegi tulega inimeste seas tiiru. Käed asetati tule kohale, seejärel aetati avatud peod enda peanupule, osad ka südamele. Vaatsin teisi ja tegin järele.
Gurul oli kaelas lillevanik. Ta istus toolil. Ta kõneles aeglaselt ja lihtsas inglise keeles. Jutustades justkui üht pikka lugu, nalja sekka visates. Mina ei saanud sest kõnest midagi aru. Monotoomse kõnega meenutas end magamata öö. Magus tukk tuli peale, sulgesin silmad ja tunnetasin headust ja rahu enda ümber.
Seejärel tänati Fiji poolseid organisaatoreid, kokkasid, inimesi, kes oma didid olid ühes toonud ja väga tähtsat special guesti (see olin juhtumisi mina) ja Princi, rannaomanikku, kellele ma ühtlasi iga nädal majutuse eest raha maksan. Paluti jääda sööma nende toitu, avaldati lootust näha ka edaspidi mind nende tseremooniatel, siis juba sarisse riietatult. Kummardusin ja tänasin.
Söömine on teatavasti üks minu lemmiktegevusi! Olles erutunud peatsest tasuta söögikorrast, istusin ühe väikse indu proua varvaste otsa. Tõesti piinlik lugu.
Järjest täitsid kulbitäied minu kandikut vaheldumisi soolaste ja magusate roogadega. Krishnaidid on taimetoitlased ja karsklased. Austatakse kõike elavat ja elutut.
„Kõiges on hing”.
Enamus soolane ja magus olid riisist, magusad toidud kohati nii üle tuunitud nagu sööks parfüümiseepi.
Minu lemmik magustoit oli mannapurtu meenutav, rosinate ning pähklitega. Seda võtsin topelt!
Oli põnev sprirituaalne pühapäev. See on rõõmus usk, krishnalastega ma siiki liituda ei plaani. Taimetoitlus - täiesti ok, aga no loobumine alkoholist ja seksist, eeee ...... parem siiski mitte!
Küll aga paneb mõtlema, mis võiks olla see põhjus, et nad minu juurde rannale tulid.... ;)
No comments:
Post a Comment