Jaan

Hindan kõrgelt vanu traditsioone ja suhtun täie tõsidusega jaanipäeva.

Kolmapäeva hommikul sõitsin EP ja Philiga Suvasse. Tund aega piina väikses valges logisevas minibussis! Philil on autosid tervelt 3, üks hullem logudik kui teine. Mäest üles ronides möirgas päevi näinud masin oiata, käigukang ragises nagu oleks see tema viimnepäev.
Konditsioneer ehk aknad alla krutitud, laamendas tuul salongis korralikult, minu lokid imeasendeid võtmas. Viisakast vestlusest oli raske osa võtta, kuna mitte midagi ei kuulnud. Phili british english, pidev vajadus lobiseda, kohati vägagi küsitava väärtusega huumor, millele ta ise hinge katkevalt kaasa lõkerdab, hakkasid ajudele. Käänulised võõrad tänavad ääristatud majalogudikega, närviline liiklus, napakad autojuhid kelle käpp signaalile kleebitud, autogaasidest palav ja kleepuv ilm. Tundmatud indud ja mikrisoengud ringi siblimas.
Tundsin järsku igatsust millegi tuttava ja oma järele. Sulgesin silmad ja reisisin mõtetes teispoole maailma, Kalamaja tänavatele oma korviga jalgratta pedaale sõtkuma. Omade juurde.
Suurte päikseprillide eelis, lased silma looja, tuleb ainult vahest noogutada ja mhm mõmiseda.

Sel päeval Suvas sattusin aga paradiisi!
Hulgilattu! Oiiii seee oli nagu päris! Hummus, feta, mozarella juust, oliivid, artisokid, normaalne sokolaad, erinevaid jogurteid. Kõik sosistades - võta mind! ei hoopis mind! võta mind ka! pane mind oma korvi! Pea hakkas ringi käima, nii ebareaalne oli see kõik!

Seisime EP-ga kui 2 totut lihaleti ees, püüdes jõuda otsuseni, millist lihaollust oleks passlik jaanipäeval vardasse ajada. Midagi isuäratavat vastu ei vaadanud aga kuidas sa ikka ilma lihata! Kaalukausile jäid frankfurdi vorstid. Minul muidugi hea meel, et ei pea hakkama liha marinaadiga mässama, pole just minu tugevamaid külgi.

Minu tore plaan randa uhke lõke teha luhtus. Vihm! Irooniline eksole, jaanipäeval ju ikka sajab. Kus iganes maailma paigas sa just pesitsed.
Laua katsime terrassile, vaatega merele, lõket asendasid 2 küünalt. Menüüs oli mozzarellajuustu salat oliivide ja vorstikesed. Esimesed vorstid läksid alla kiidusõnade saatel. Teine vorts juba tekitas taimetoiduga harjunud seedeelundites küsimärke. Üks pool sai viisakusest ja kodusest kasvatusest, ennem ei lõpeta kui taldrik tühi, alla vitsutatud. Teine pool vorstist lõpetas Rudolfi tänulike lõugade vahel. Kolmandad vorstid viisime majaomanikule, härra Princile. Alkoletis päevapakkumises olnud valge vein ka nagu ei läinud kuigi hästi kõrist alla.
Õhtusöögi naelaks sai vanakooli õunakook. Seesama kook, mida ma juba tatist saadik armastan ja seesama kook, mida ema kord aastas suure nuiamise peale küpsetab.
„Olen seda kooki juba aastakümneid küpsetanud, siiber on, katsetama nüüd uusi õunakoogi retsepte!” vastab emps minu koogitellimusele innukalt!
Minu ema on suurepärane koogiküpsetaja, omab virnade viisi retseptiraamatuid. Muidugi tahab ta uusi, igal jumala sügisel ilmuvaid uusi-ja-huvitavaid Kodukirja retsepte katsetada. No õnneks alati leiab ta siiski aega ka minu vanakooli hapupiima koogiks. Et ikka lapsukesed rõõmsad oleksid :)
Ahju minu rannaäärses toakeses ei ole. Tegin esimesed sammud, et end pererahva kööki sisse süüa, õunakook oli esimene katsetus.

Vana hea hapupiima õunakook rohke kaneeliga!
Mmmmmm maailmas lihtsalt on asju, millele võid alati kindel olla! :)