Sehkeldused lainetes

Eelmisel reedel oli päevakavas – Keerame Katamaraani ümber!

Nagu kokku lepitud, läksime purjetama!

Selgus, et Phill on algaja kapten, kes alles õpib oma katamaraani ja merd tundma.
Aga selline tegutsemist täis seltskond merele suundus.

Phill, käinud oma katamaaniga loetud korrad ookeanil, olles seninini alati vilunud sõitja kõrval õpipoisi rollis.
Eesti Poiss, esimest korda katamaraanil ja mina, kes ma olen Pärnu lahel katamaraanisõidu maitse suhu saanud. Piisavalt, et öelda, et tegu on väga laheda veesõidukiga aga olles liigselt pealiskaudne, et mäletada nõkse kuidas seda tuult nüüd purjedesse püüda tuligi.

Tuul purjedes, kiirus sees, olin esimeste minutitega läbimärg, lained pritsisid järjepidevalt otse näkku. Jehuuude saatel nautisin kiirust ja sooja soolast vett oma näol ja ihul.

Väikeste viperdustega jõudsime korallideni. Panin maski pähe ja sulpsasin vette. Jätsin kutid seljataha ja ujusin korallideni.

Fantastiline! Lillakate korallmägede ümber käis vilgas toimetamine. Täpilised, laigulised, triibulised, ruudulised, mummulised, pillavad värvid ja toonid, suured, väiksed ja keskmised kalad. Kunsti- ja ilumeelega ei ole loodus siin kitsi olnud.

Ja siis valdas mind imelik tunne, siuke ebamugav. Muidugi kardan ma haisid! Randa nad ei uju aga korallide vahel pidin luusima. Igatahes ajas see ebameeldiv tunne mind tagasikäigu sisse panema. Pea veest väljas asus pilk paati otsima. Paat oli suhteliselt kaugel ja nägi veider välja. „Oot mis nad on purjed alla võtnud?” Aga ei, kutid istusid ujukitel. Neil oli õnnestunud katamaraan tagurpidi keerata!
Vaatepilt oli niivõrd naljakas, et naer segas lainetega võitlemist. Itsitades vaatasin, kuidas Eesti Poiss oma neoonkollast nokamütsi lehvitades lahesopis olevate veesõidukite tähelepanu saada üritas. 

Kõik need hommikused ujumised tasusid end nüüd kuhjaga ära. Tundus, et lained viisid katamaraani aina kaugemale ja minu ponnistused paadile lähemale jõuda polnud kuigi edasiviivad.
Rõõmustasin, et minu vastuvaidlemise instinkt oli sel korral madalat profiili hoidnud, olin vanemate inimeste nõuannet kuulda võtnud ja päästevesti paadilt merre sulpsatades selga jätnud.

Katamaraanini jõudes selgus, et vastupidiselt minu arvamusele, ei saa katamaani õiget pidi kui sul ei ole ühte nööri. Ja kuna Phillil just seda ühte nööri ei olnud, siis olime pisut hädas. Randa oli umbes 4 kilomeetrit. Minu ettepanek kõik kolm katamaraani taga ujudes oma jalakestega kiiresti sulistades inimmootoreid teha, ei leidnud teiste asjaolaliste seas heakskiitu.....

Välismaa mees on harjunud teenust ja abi ostma ning Phill oli oma ligumärgade pükste taskusse unustatud telefonist imekombel ühe kõne välja pinninud. Peatselt oli näha Upraisingu hotelli rannast jetti meie poole kihutamas. Jett jõudis kohale ja .... mootor suri ära.
Tuli teine jett. Köis seoti ümber ühe ujuki, kutid kõõlusid raskuseks teisel ujukil, jett võttis tuurid üles ja tõstis katamaraani püsti. Mina hoidsin eemale, ligunesin vees ja jälgisin huviga meestemänge.

Purjed üleval, hülgas preili oma meeskonna ja kasutas võimalust tasuta jetiga randa sõita. Muideks, siin vees elavad mingid ilged putukad, kes hammustavad valusalt! Sa ei näe neid salakavalaid aplaid tõpraid. Veel paar tundi hiljem annavad kõrvetavad hammustused valulikult tunda. Mürgised ei ole, ebamugavad aga küll.

Hotelli basseini ääres dussi all tegin enda kulul natuke nalja ka.
Päästevesti plastmassist kinnitus oli kinni kiilunud ja keeldus avanemast. Nii ma seal siis keksisin ühelt jalalt teisele, nagu viiner kiles. Tihedalt keha ümber vesti ei õnnestunud üle pea seljast sikutada ja lai puusaümbermõõt sai takistuseks vestist välja astumisel. Siplesin ja võimlesin, pakkudes tasuta meelelahutust ka baaris istuvatele hotellikülastajatele, kes jälgisid huviga, mis minust saab. Vahelduvate naerupahmate ja punastuste saatel, higi voolamas, venitasin end lõpuks sealt kuramuse vestist välja.