Kollane peigmees

Laupäeval (no jah, hetkeks juba üleeelmisel) suundusime Navua turule toiduvarasid täiendama.

Ühtlasi tegin tutvust Navua kaubandusega, eesmärgiks soetada soodsad moekad päikseprillid. Eelmised kaotasin ei tea kuhu ja minu kalli sõbra Renaldo, üks paljudest elutarkustest on, „Päikseprillid peavad alati kotis olema, ei või iial teada, millal päike paistma hakkab ja kel neid kortse vaja!”
Poodidest saate aimu, kui sulete silmad ja kujutate ette nõukaaegseid jabura valikuga, tühjusest kajavaid poeruume. Siinsed poeomanikud (üldjuhul indud) on minimõõtmetega ruumi toppinud palju kraami, enamus minu silmis kasutu. Lisage oma kujutlusele heast vene kaubandusest veel palju indiapärast kila-kola ja korralik tolmukord.

Ja just sellised valge raamiga päikseprillid ma endale ostsin. Kui juba, siis juba :)

Shopingust väsinud proua leiab turgutust külmast rum-colast 


Koju jõudes ootas tore üllatus!
Lata, meie indust perenaine kutsus oma sugulase pulma kontvõõrasteks! Ehtsasse india pulma! Pealekauba pakkus enda väikseks jäänud kostüümi!
Edev litritega tuunika ja kitsa säärega, jalgevahe peapõlveõõnlas, püksid. Pükstest oli pisut keeruline sotti saada. Säärtel on varuga materjali, mida saab vastavalt paku jämedusele regullida. Õmblemise kvaliteedile rõhku ei panda, niidid lotendamas. Korjasin mereäärest suure sületäie lilli, vuntsisime end üles ja suundusime kultuuri ammutama.

Oleksime justkui väiksesse India külla sattunud! Sootuks idamaisem keskkond.
Perepoja vanemate kodumaja aeda oli üles löödud suur katusealune, katuse all reas coca-cola kastidest ja laudadest pikad pingid. Naiselikult edev, sillerdav, säravalt värvililine saride pillerkaar oli kohad sisse võtnud esiridades, lava ees. Pulm on koht, kus india naised oma kulda ja parimaid ehteid tuulutavad.
Värvivaene ja tagasihoidlik meestekolonn oli varjunud tagaridadesse, kava kausside äärde.
Peale kohaliku kerge narkootilise kavajoogi peol napsu ei pakutud.

Traditsiooniline india pulmapidu kestab 3 päeva. Meie saime osa laupäevasest peost, ehk teisest päevast. Vanade traditsioonide kohaselt plekib kogu prassimise kinni pruudi perekond. Loetud päevad pärast pulmi veedab pruut oma pere seltsis. Ja siis leiab aset kurb päev, kui neiu lahkub vanemate juurest, et kolida oma uue pere juurde, peigmehe vanemate koju. Ema-isa poolset perekonda tohib naine külastada vaid abikaasa loal.
Loodan, et tänapäeval on nad mõistuse pähe võtnud ja sellele jamale lõpu teinud.

Peigmees ja pruut saavad kokku alles kolmandal päeval, eelnevad peod peetakse eraldi, mees ja naine  enda sugulaste ja tuttavate keskel. Pruut jäigi seega kahjuks nägemata. Vastupidiselt Euroopas levinud traditsioonile, ei oma pruudi pulmarüü värv india kultuuris tähtsust. Punane on armastuse värv, valge leina.

Pidu algas tseremooniaga, peigmees istus toolil, tema seljataga seisis erkroosas saris ema, kes kogu protseduuri vältel hoidis oma kätt sari äärega poje pea peal. Ümber askeldasid naised, kes noormehe kookoseõli ja kollase haldi maitseaineseguga üle kere kokku määrisid. Kollane värv sümboliseerib, et noormees ei ole enam vaba.

Lähimad tädid saabusid ilusti kollasesse riidesse mässitud pampudega. Kompsudes olid kingitused kogu perele- sarid õdedele ja emadele, riideid meesperele.
Seejärel toodi välja väike pliit ning mehe lähimad naissugulased alustasid riisi küpsetamisega. Suurel pannil prõksus popcorn, mida rohkem prõksub ja hüppab, seda parem õnn noorpaarile.
Pruudi peol küpsetati samuti popcorni. Pühapäeval, kui on paari paneku tseremoonia, segatakse riisiterad kokku. Samaaegselt said külalised panni kõrval asuvale punutisele raha asetada.

Peigmehe isa, kontvõõras, kollane peigmees ja tädi Lata



Ja siis alustas 10 liikmeline bänd. Mõtlesin, et huvitav, millist muusikat india pulmas mängitakse. Mindagi seesugust ei osanud aga ette kujutada – india disko! Väga äge! Inimesed istusid nagu kontserdil, pikkades ridades. Lillegi liigutamata.
Mõned sarnasused India ja Eesti pulma vahel. Naised pläägutavad omaette, mehed joovad omakeskis, tantsulõvid saavad tuurid käima alles peo teises pooles. Lapsed, kes pingivahedes ringi jooksevad, nemad juba oskavad igast peost viimast välja võtta.

Toitlustus oli väga praktiliselt organiseeritud. Kõigepealt suundusid sööma kaugelt tulnud rahvas ja lapsed, seejärel käis kordamööda kõhtu täitmas kogu seltskond.
Sööginurgas oli kahel pool 2 pikka lauda ja pingid. Seltskond istus maha, laudade vahelt tulid järgemööda noormehed. Esimene pani iga külalise nina ette papptaldriku ja salvka, teine plastmasstopsi, seejärel saabusid noormehed erineva sisuga plastmasskaussidega.


Catering

Erinevad curryd, riisisegu, kõrvetavalt terav kõrvitsamoos, värske salat, pruun kallerdis ja rotid.
Söödi käega. Toit oli maitsev! Ja oi kui terav! Vastaslauas istus külarahvas, fidzilased, kellest enamus pööritas vaid silmi ja istitas naerda. Nende jaoks liiga terav kraam.

Lõpuks kiskus tantsuks! Selgus, et Lata on hirmus peomutt! Puusad õõtsusid ühest servast teise nõks ja nõks. Kartes ainukese valge naisena tanstupõrandal häbisse jääda hoidsin heaga eemale. Jalg aga kiskus tansima, lõpuks said rütmid võitu ja tegin ühe noore indu kutiga ka tanstupõrandal algust.
Teate täitsa hea pidu oli see india pulm!
 


Südaööl liikusime koju. Tuju oli hea ja põikasime koduteel sisse Uprisingu hotelli baari. Muidu suht vaikses baaris käis metsik ööelu, ülemeelikud hullunud ameeriklased olid vallutanud tanstupõranda, valged naised mustade meeste kaelas rippumas.
Seik tantsupõrandalt- kena ameeriklanna tansib musta mehe vastu liibudes end hingetuks. Ja mida teeb samal ajal jalalt jalale tammuv fidzi kutt? Vaatab üle naise õla ragbit!
Baar suleti liiga vara, suundusime hotelli randa lõkke äärde. Poolearuste ameeriklaste kamp möllas kiljatuste saates ookeanis, meie tutvusime 2 austraalia kutiga. Ühega neist, Matti nimelise lõbusa noormehega, käisime meeleolukal napsu jahil.

Noormeestel meenus, et nende sõbra bangalos peaks olema kärakat. Minul oli pissihäda, nii et läksin kaasa. Bangalote taga on eraldi sissekäiguga tualetid. Ühte sellisesse Matt mind juhataski. Kiirustamata kõigutasin potil jalgu, imetlesin ilusat vetsu ja plaadimustrit. Väljudes ootas mind pisut närviline Matt. Selgus, et see on kellegi jummalasta võõra inimese pangola ja vets, kus ma kenakese aja veetsin! Nalja kui palju. Seejärel murdsime sisse Matti magavate sõprade majakesse, kus mina enne pudelitega lahkumist veel külmkapis tiiru tegin.

Upraisingu hotellist mööda mereranda koju on nii 600 meetrit. Napsustele pidutsejatele näitas koduteed suur ning ilus täiskuu ja kirkad ookeani kukkuvad tähed :)

Minu esimene ööelu Fijil oli väga lõbus ja igati mõnusat pohmelli-pühapäeva väärt :)